Obsah (4)

§ 31§ 15§ 26§ 92

3-05-688 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number 28.veebruar 2006, Tallinn Haldusasi K.G.´i ka

§ 31

) ASJAOLUD 22.07.2005 kell 09.55 koostas parkimisjärelevalvet teostava AS-i Falck Eesti töötaja Urmas Taniorg viivistasuotsuse nr VTO 093924, mille kohaselt oli sõiduk Opel numbrimärgiga 778MDL pargitud Tallinnas Rannamäe tee parkla väljasõidul tasulisel parkimisalal parkimistasu maksmata. Kaebaja esitas Tallinna Transpordiametile eelnimetatud viivistasuotsuse peale vaide, mille rahuldamata jätmisest teavitati kaebajat 10.08.

1. 22.08.2005 esitas kaebaja Tallinna Halduskohtule kaebuse. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja palub kaevatava haldusakti tühistada ja välja mõista vastustajalt kaebaja kohtukulud. 1 Kaebuse kohaselt asetas kaebaja parkimisel 22.07.2005 09.55 sõiduki armatuurlauale paberilehe parkimise algusajaga. Kaebaja käis limonaadi ostmas ja naasis sõiduki juurde kaks minutit peale parkimise alustamist. Kaebaja leiab, et viivistasuotsus ei ole õiguspärane, kuna parkimise algusaeg oli teatavaks tehtud ning kaebaja ei ületanud tasuta parkimise aega. Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamatu ning palub jätta selle rahuldamata. Tallinna Linnavolikogu 30.01.2003 määrusega nr 9 (edaspidi määrus) on kehtestatud tasulise parkimise ala, mille hulka kuulub ka Rannamäe tee parkla. Liiklusseaduse (edaspidi LS) § 501 lg 4 alusel peab mootorsõiduki juht parkimistasu maksma enne või vahetult pärast parkimise alustamist. Kui mootorsõiduki juht on parkimise algusaja kirjalikult või parkimiskella abil teada andnud, siis tekib parkimistasu maksmise kohustus 15 minuti möödumisel parkimise alustamisest. Kaebaja parkis parkimistasu maksmata, kuna parkimise algusaeg ei olnud teatavaks tehtud, mistõttu on viivistasuotsus õiguspärane. KOHTU PÕHJENDUSED Pooltel ei ole vaidlust, et kõnealune parkimise koht asub Tallinna Linnavolikogu 30.01.2003 määruse nr 9 kohaselt kesklinna avaliku tasulise parkimise tsoonis ning kaebaja ei viibinud sõidukist eemal üle 15 minuti. Käesolevas asjas on vaidlus asjaolu üle, kas kaebaja tegi parkimisaja alguse teatavaks kirjaliku teatega, mis oli parkimise alustamisel asetatud sõidukile. LS § 501 lg 4 alusel peab mootorsõiduki juht parkimistasu maksma enne või vahetult pärast parkimise alustamist. Kui mootorsõiduki juht on parkimise algusaja kirjalikult või parkimiskella abil teada andnud, siis tekib parkimistasu maksmise kohustus 15 minuti möödumisel parkimise alustamisest. Eelviidatud määruse p 4.
2. kohaselt parkimise õigust tõendav dokument peab olema paigutatud sõiduki esiklaasile või armatuurlauale nii, et väljastpoolt sõidukit oleks võimalik tuvastada tasutud parkimisaega või dokumendi kehtivust. Määruse p 9.1.
3. ja LS § 50 2 lg 1 kohaselt teeb parkimisjärelevalve ametiisik viivistasu määramise otsuse, kui parkimistasu on maksmata. Seega juhul, kui mootorsõiduki juht parkimise alustamisel parkimise algusaega teada ei anna, ei teki 15 minutiks tasuta parkimise õigust ning tuleb tasuda parkimistasu. Kohus leiab, et antud asjas on tõendatud (tunnistaja R. H ütlustega; parkimiskontrolli väljatrükiga; parkimiskontrolöride ettekannetega) vastustaja väide, et kaebaja ei asetanud parkimise alustamisel mootorsõidukile kirjalikku teadet ning need tõendid kogumis lükkavad ümber kaebaja väite, et ta asetas sõidukile teate parkimise algusajaga ning tunnistaja R. Ši ütlused. Kohtutoimikus (tlk 18) on parkimise kontrolli väljatrükk, millest nähtub, et sõiduki numbrimärgiga 778MDL osas on tehtud päring 22.07.2005 kell 09:55:48 ning mobiili teel märgitud sõiduki parkimise eest tasutud ei olnud. Kohus leiab, et kui kaebaja oleks asetanud vahetult parkimise alustamisel sõidukile kirjaliku teate parkimise algusajaga, ei oleks olnud vajadust mobiilse parkimise kontrollimiseks. Kohtutoimikus (tlk 19, 20) on Urmas Taniorg´i (kaevatava viivistasuotsuse koostanud isik) ja R H (kontrolli läbiviimise juures viibinud AS Falck Eesti töötaja) 22.07.2005 ettekanded, millest nähtub, et kontrolliti Rannamäe tee parkla väljasõidul parkinud taksot, millel ei olnud kella ega muid lubavaid dokumente, samuti teostati mobiiliga parkimise kontroll. U.Taniorg´i ettekande kohaselt: „…Kui VTO oli välja kirjutatud, siis tuli kõrvalt taksost juht ja pani kojamehe vahele paberi, kus oli kellaaeg kirjutatud 09:55“. R.H ettekande kohaselt: „…Urmas kontrollis taksot, mis ei parkinud, siis tuli kõrval autost välja juht ja pani kojamehe vahele kellaaja näiduga 09:
4. Urmas oli juba 2 VTO ära kirjutanud. Juht sõimas ja ähvardas meid ja ütles, et tal on kolm tunnistajat, kes nägid, et tal oli kellaaeg“. Kohus leiab, et ettekanded on kirjutatud vahetult peale kõnealuse sündmuse toimumist ja on sisult ühtivad ning tõendavad, et teade parkimise algusajaga asetati sõidukile alles peale parkimise alustamist ja viivistasuotsuse koostamist. Kohus peab märgitud kirjalikke tõendeid usaldusväärseteks, kuna parkimiskontrolöridel puudus isiklik motiiv koostada vale ettekannet. Samuti kinnitab eelnevat ja tõendab vastustaja väidet kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud R H ütlus (tlk 33): „ … Mäletan seda sündmust. See oli selline sündmus, mis jäi meelde, taksojuhid hakkasid karjuma meie peale. /…/ Ühes taksos ei olnud juhti sees. Minu paariline hakkas kirjutama viivistasuotsust. Taksojuhi paariline tuli kohale, kes ütles, et kellanäit on olemas. Taksojuhid ütlesid, et neil on mitu tunnistajat ja nad annavad asja kohtusse. /…/ Vaid üks taksojuht tuli ja pani selle sildi kojamehe vahele. /…/ Sama päeva õhtul kirjutasime ettekande ülemuse soovitusel, pärast seda kui rääkisime ülemusele, et selline intsident juhtus taksojuhtidega. Ülemus soovitas ettekande kirjutada, kuna pärast võib ununeda“. Kohtuistungil kuulati tunnistajana üle ka R Š, kes andis kohtule järgmisi ütlusi (tlk 32): „… Meie seisime ning kaebaja läks 3-5 minutiks ära, ta pani parkimise kohta paberi välja. /…/ Mina nägin seda hetke kui kaebaja pani kella välja. Kui tema juurde tulid Falck´i töötajad, siis me tulime auto juurde ja nägime, et seal oli lipik kellaajaga. Kas kojamehe all või klaasi all täpselt ei mäleta, kuhu ta nimekaardi asetas, kuid numbrid olid nähtavad. Ma ei pööranud sellele tähelepanu, ma rääkisin just inimesega, ma nägin seda hetke, mil kaebaja nimekaardi autole asetas, silmanurgast. Kaebaja läks auto juurest ära ja kontrolörid tulid otsust välja kirjutama. Enne seda oli neil sõnavahetus, et seal ei tohi parkida, et seal on tasuline ala“. Kohus leiab, et tunnistaja R.Š´i ütlused on vastuolulised selles, et tunnistaja väitel nägi ta kui kaebaja pani parkimise alguse kellaaja välja ja hiljem nägi auto juurde tulles, et seal oli lipik kellaajaga, kuid ei osanud vastata kohtu küsimusele, millal, kas autos istudes või sellest väljudes ning kuhu, kas auto salongi või väljapoole autot, kaebaja teate paigutas. Samas mäletas tunnistaja detailselt, et kaebaja oli sõiduki juurest ära 3-5 minutit ja parkimise algusaeg oli kirjutatud nimekaardi sarnasele lipikule. Kohus ei pea märgitud tunnistaja ütlusi eeltoodu tõttu usaldusväärseks. Vastuolusid esineb ka kaebaja kohtule esitatud kaebuse, kohtuistungil antud seletuse ja kaebaja vaides kirjutatu vahel. Kaebaja poolt Tallinna Kommunaalametile esitatud vaide (tlk 39) kohaselt pani kaebaja kellaaja sõiduki kojamehe alla (tlk 39). Sama väitis kaebaja kohtuistungil (tlk 31). Kohtule esitatud kaebuse kohaselt asetas kaebaja paberilehe kellaaja näiduga armatuurlauale. Kaebuse kohaselt käis kaebaja limonaadi ostmas. (tlk 2) Kohtuistungil antud seletuse kohaselt käis kaebaja WC-s, sealjuures sõitis kaebaja tualetti teise autoga, kuna parkimise kohas ei ole tualettruumi (tlk 31). Viivistasuotsuse vormistamine toimus aga 2-3 minuti jooksul ning selles protsessiosalistel vaidlust ei ole. Kohus leiab, et kaebaja oleks pidanud sündmust mäletama, kuna tegemist oli kaebaja enda seletuse kohaselt esimese ja seni ainsa kaebajale tehtud viivistasuotsusega, mistõttu asjaolude oluliselt erinev esitamine paneb kaebaja sõnade õigsuse kahtluse alla. Samas ei ole kaebaja seletus asjas tõendiks ning vastustaja on kaebaja väidetele vastu vaielnud ning tõendanud nende ebaõigsust.

§ 15

lg 3 kohaselt on protsessiosaline kohustatud põhjendama oma väiteid vastavate tõenditega. Kaebaja väited ei ole kohtu arvates tõendatud. Kohus leiab, et eeltoodust tulenevalt ning juhindudes

§ 26lg 1 p-st 6 tuleb jätta kaebus rahuldamata.

Kohtukulud kannab pool kelle kahjuks kohtuotsus tehti (

§ 92lg 1).

Seega 3 jäävad kaebaja kohtukulud (riigilõiv) tema enda kanda. Vastustaja kohtukulude väljamõistmiseks taotlust ega kuludokumente esitanud ei ole. Kristina Maimann kohtunik 4