KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Kaire Pikamäe ja Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht 13. veebruar 2006, Tallinn Haldusasja number 3-04-

§ 124lg 1 alusel.

4. Mõista Tallinna Vanglalt M. M. kasuks välja

§ 131lg 3 alusel kolme kuu ametipalga suurune hüvitus.

1. Muus osas jätta halduskohtu otsus muutmata. 3-04-49
2. Mõista Tallinna Vanglalt M. M. kasuks välja õigusabikulu 4 000 (neli tuhat) krooni. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates otsuse teatavakstegemisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Tallinna Vangla direktori 25.01.1999 käskkirjaga nr 43-p nimetati M. M. teenistusse nooreminspektori ametikohale. Alates 01.12.2000 töötas ta valvuri ametikohal. Tallinna Vangla direktori 24.12.2003 käskkirja nr 2350-p punktiga 1 vabastati M. M. teenistusest järelevalveosakonna valvuri ametikohalt avaliku teenistuse seaduse (

) § 84 p-s 3 sätestatud distsiplinaarsüüteo - vääritu teo, mis seisnes Ukraina kodakondsuse saamisest tööandjale teatamata jätmises - toimepanemise eest

§ 118lg 2 alusel.

Punktiga 2 loeti seoses M. M. haigestumisega distsiplinaarkaristus määratuks kuupäevast, mil ta asub peale haigestumist teenistusse ja tutvub distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjaga. Punkt 3 järgi tuli maksta M. M- le kasutamata puhkuse hüvitust 4 kalendripäeva eest. Käskkirja alustena märgiti

§ 84

p 3 ja § 85 lg 1 p 5, vangistusseaduse § 148 ja § 150 p 3, töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 6 lg 1 ja § 12 lg 1 ning puhkuseseaduse §

1. Käskkirja kohaselt väljastas perearst 21.10.2003 M. M-ile ebaõigesti töövõimetuslehe, mille järgi oli töövabastus 16.09.2003 - 10.10.2003 ja tööle asumise kuupäev 11.10.
2. Kontrollimisel Piirivalveameti kaudu selgus, M. M. ei viibinud 14.
3. – 18.10.2003 Eesti Vabariigis ja esitas piiriületusel Ukraina kodaniku passi. Kontrollimisel Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kaudu selgus, et M. M. on Ukraina kodanik ja tema pass kehtib 14.06.2000– 14.06.2010, talle väljastatud välismaalase pass on kehtetu alates 28.06.2000.

§ 169

lg 3 p 1 järgi lubatakse va nglates kuni 01.01.2004 edasi töötada nooremametnike ning I ja II klassi valvuritena ainult nendel välismaalastel, kellel on 01.01.2001 seisuga kehtiv elamisluba Eestis elamiseks ja kes ei ole mõne muu riigi kodakondsuses. Seetõttu oleks M. M. Ukraina kodakondsuse ilmsikstulekul olnud sunnitud vanglateenistusest lahkuma. 14.09.2001 tutvus M. M. personalitalituses allkirja vastu oma isikukaardiga, kus olid kehtetu välismaalase passi andmed ja puudusid Ukraina kodaniku passi andmed, kuid ta ei juhtinud sellele tähelepanu. M. M. varjas pikka aega juhtkonna eest teise riigi kodakondsusesse kuulumise fakti ja seetõttu õnnestus tal vältida teenistusest vabastamist

§ 128lg 1 alusel.

M. M. töötas alates 14.06.2000 vanglaametnikuna ilma seadusliku aluseta. Vangla juhtkonnale sai asjaolu, et M. M. on Ukraina kodanik, teatavaks järelevalve osakonna peaspetsialist K. K. 01.12.2003 ettekandest, millest nähtus, et M. M. kasutas piiriületusel 14.09.2003 Eesti Vabariigist lahkumisel ja 18.10.2003 Eesti Vabariiki sisenemisel Ukraina passi. Tallinna Vangla direktori 17.02.2004 käskkirjaga nr 280-p loeti direktori 24.12.2003 käskkiri nr 2350-p jõustunuks alates 18.02.2004 seoses M. M. teenistusse astumisega peale haigestumist ja talle direktori 24.12.2003 käskkir ja nr 2350-p tutvustamisega 17.02.2004. 2. M. M. kaebuses paluti: 1) tühistada Tallinna Vangla direktori 24.12.2003 käskkiri nr 2350-p ja 17.02.2004 käskkiri nr 280-p; 2) välja mõista hüvitus 6 kuu ametipalga ulatuses ebaseadusliku teenistusest vabastamise eest - 28 080 krooni; 3) välja mõista hüvitus tööraamatu 2

§ 14rikkumisega, kuna ta ei ole Eesti kodanik.

2) 24.12.2003 käskkirjast ei nähtu, milles seisnes kaebaja süüline käitumine. Kaebaja võttis Ukraina kodakondsuse vabatahtlikult ning ei ole seda varjanud. Kaebaja rääkis kodakondsuse saamisest oma vahetule ülemusele R. S-ile ja vangistusosakonna peaspetsialist I. N-le. Õigusaktidest ei tulene kodakondsuse saamisest teatamise kohustust. 3) Karistuse määramisel rikuti menetlusnorme, sest kaebajalt ei võetud seletust. Karistuse määramiseks töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 6 lg-s 1 sätestatud ühekuuline tähtaeg hakkas kulgema 01.12.2003 ja oli 17.02.2004 möödunud. 4)

§ 134

lg 1 kohaselt oleks Tallinna Vangla pidanud andma teenistusest vabastamise päeval M. M- le kätte tema tööraamatu, aga ei tehtud seda. 5) Kaebajale ei makstud palka teenistusest sunnitult puudutud aja eest 19.01.2004 - 18.02.2004. 3. Tallinna Vangla vastuses paluti jätta kaebus rahuldamata. 1) Vangla ei rikkunud kaebaja teenistusse võtmisel

§ 14nõudeid.

Kaebaja võeti teenistusse tema avalduse alusel.

§-s 16 teenistusse võtmist välistavaid asjaolusid ei esinenud. 2) Kaebaja poolt toimepandud vääritu tegu seisneb Ukraina kodakondsuse saamisest vangla teavitamata jätmises pika aja vältel. Justiitsministri 17.07.2001 käskkirja nr 357 p 14 kohustab vanglateenistujat viie tööpäeva jooksul teatama personalijuhile perekonnaseisu, elukoha või teiste andmete muutustest. M. M- le on karistus määratud tähtaegselt. 3) Tööraamat on kaebaja käes alates 16.01.2001 ja seetõttu ei saadud teenistusest vabastamise kannet tööraamatusse teha. Seda kinnitab ka 18.08.2003 üleandmise - vastuvõtmise akt. 4) Kaebaja ei ilmunud peale haiguslehe lõppemist 18.02.2004 teenistusse ja teda ei saadud lülitada valvegraafikusse. Kui isik pole tööd teinud, ei ole tal õigus nõuda selle aja eest töötasu.

1. Tallinna Halduskohtu 11.02.2005 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. 1) Kohus nõustus kaebaja seisukohaga, et distsiplinaarkaristuse määramise ühekuulist tähtaega ei saa arvestada TDVS § 6 lg 2 järgi. Kohus leidis, et vastustaja sai 01.12.2003 teada üksnes kaebaja poolt riigipiiri Ukraina kodaniku passiga ületamise faktist, kuid Ukraina kodakondsuse varjamisest sai vastustaja teada alles 16.12.
2. Vastustajal oli õigus määrata kaebajale karistus 16.12.2003 – 16.01.
3. Kuna kaebaja oli 16.12.2003 – 18.01.2004 haige ning TDVS § 6 lg 3 ja

§ 108

p 3 alusel ei saanud karistust määrata kaebaja ajutise töövõimetuse ajal ning puhkepäevadel ja riiklikel pühadel, hakkas distsiplinaarkaristuse määramise ühekuuline tähtaeg kulgema 19.01.

1. TDVS § 12 lg 1 kohaselt loetakse karistus määratuks päevast, mil töötaja andis allkirja karistuse määramise dokumendile. Kaebaja andis allkirja karistuse määramise käskkirjale 17.02.
2. Seega on karistus määratud tähtaegselt. 2) Vastustaja tegi kaebajale ettepaneku seletuse andmiseks. Kaebaja jättis seletuse esitamata, kuigi oli 13.
3. - 15.12.2003 tööl. Ta lubas esitada seletuse hiljem, kuid ei teinud seda. Kaebajal ei olnud takistusi kirjaliku seletuse esitamiseks. 3) Distsiplinaarkaristus määrati põhjusel, et kaebaja varjas Ukraina kodakondsuse olemasolu ja vanglas ei oleks tohtinud töötada isik, kes on mõne teise riigi kodakondsuses. Kaebaja oleks Ukraina kodakondsuse saamise ilmsiks tulemisel olnud sunnitud vanglateenistusest lahkuma. Juunis-juulis 2000 vangistuskorralduse osakonna peaspetsialistina julgeoleku alal töötanud I. N. tunnistas, et kaebaja avaldas temale vestluse käigus, et sai Ukraina kodakondsuse. Tunnistaja ütluste kohaselt oli see tavaline tuttavate vaheline vestlus ja ta ei olnud kohustatud sellest ette kandma juhtivtöötajatele ja seda ta ka ei teinud. Kaebaja kinnitas, et ta teadis, et I. N. rääkis sellest R. S- ile. Kuna vangla juhtkonna reageeringut ei järgnenud, pidi kaebaja kohtu arvates aru saama, et tunnistaja ei teinud juhtkonnale ettekannet tema Ukraina kodakondsuse saamise kohta. Kaebajale oli selge, et tegemist ei olnud ametliku avaldusega. Kaebaja väited, et juhtkond niikuinii teadis seda fakti, ei leidnud tõendamist. 3

nõuetest ja kaebaja väide kodakondsuse küsimuse tähendusest mittearusaamise kohta ei ole usutav. Pole alust uskuda, et kaebajal puudus tahtlus rikkuda seadust. Juba teadmine, et tal tuleb teenistusest lahk uda 2004.a jaanuariks tähendab, et kaebaja pidi aru saama vajadusest teavitada juhtkonda teenistusse jäämise takistusest. Kuna kaebaja pidas oma töötamist seaduslikuks kuni

1. aasta alguseni, pidanuks ta astuma samme teenistusest lahkumise avalduse esit amiseks või tund ma huvi, kuidas toimub tema vabastamine. Kaebaja tegi
2. aastalgi kõik selleks, et jääda teenistusse, ehkki tal puudus selleks õigus. 14.09.2001 tutvus kaebaja isikukaardiga ja korrastas andmed, kuid ei teatanud, et kaardile kantud andmed passi kohta ei vasta tõele. Samuti pidi kaebaja vangla 15.05.2003 teatest, milles tal paluti esitada Eesti kodakondsust tõendav dokument üldosakonnale, aru saama, et juhtkonnal pole teavet tema Ukraina kodakondsusest. 4) Käskkirja motivatsioon võimaldab mõista, mille eest on kaebajat karistatud. Kaebaja süütegu on leidnud tõendamist.

§ 118

lg 2 kohaselt teenistuskohustuste rikkumise eest

§ 84

p-s 3 märgitud vääritu teo toimepanemisel võib ametniku vabastada ka siis, kui tal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust. Vanglateenistuja on ametiseisundi tõttu vanglas kõrgendatud tähelepanu all ja temalt nõutakse eeskujulikku käitumist ka põhjusel, et ta töötab kinnipeetavatega. Kui isik varjab enda kohta olulist teavet ning sisuliselt petab vanglat ja riiki, on tegu taunitava käitumisega, kusjuures oluliselt on riivatud üldine õiglustunne, käitumine on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega ning lõppastmes diskrediteerib ametiasutust ja ametniku ametiau. Kaebaja taotlus käskkirjade tühistamiseks ja 6 kuu ametipalga hüvitusena väljamõistmiseks ei kuulu rahuldamisele. 5) Kirjalike tõendite kohaselt võttis kaebaja tööraamatu personaliosakonnast välja 16.01.2001 ja puuduvad andmed, et ta oleks tööraamatu tagasi viinud. Tunnistaja N. F. ütlustega on tõendatav vaid asjaolu, et nad võisid kaebajaga samal ajal viibida personaliosakonna ukse taga ja soovisid minna vastuvõtule, kuid tunnistaja ei saanud näha, kas kaebaja tööraamatu tegelikult ära andis, sest nad ei viibinud osakonnas üheaegselt ja tunnistaja N. F. ei kuulnud, millest kaebajaga kõneldi. Kuna N. F. kirjeldas sündmust veebruaris 2002, siis isegi juhul, kui kaebaja oleks tööraamatu tagasi viinud, on 18.08.2003 koostatud üleandmise- vastuvõtmise aktiga tõendatud, et 18.08.2003 seisuga ei asunud kaebaja tööraamat vanglas. Puuduvad tõendid, mille kohaselt oleks kaebaja viinud tööraamatu personaliosakonda peale 18.08.

1. Kaudselt tõendab tööraamatu kaebaja käes olemist ka asjaolu, et teenistusest lahkudes ei esitanud ta personaliosakonnale või juhtkonnale tööraamatu väljastamise nõuet. Kinnitust ei leidnud kaebaja väide tööraamatu saamisest posti teel O. K-lt 11.07.
2. OÜ *** esindaja võttis 07.12.2004 kirjaliku kinnituse T. P-lt, et 11.07.2004 on kaebaja saanud postitöötaja juuresolekul tööraamatu, milles puudus märge töölt vabastamise kohta. Kaebaja on nii suuliselt kui kirjalikult märkinud, et viibis postiasutuses 11.07.
3. Sama kinnitas tunnistaja T. P. Ümbrikul on märge tähtkirja väljastamise kohta 13.07.
4. T. P. ütluste kohaselt nõudis kaebaja postiasutuses, et fikseeritaks tähtkirja saamine ning näitas, et ümbrikus on tööraamat ja kanded tegemata. 6) Kaebaja ei tõendanud, et jäi teenistusest eemale vangla süül. Kaebaja tunnistas, et peale haiguslehe lõppemist 19.01.2004 ei läinud ta personali- ega üldosakonda, samuti ei pöördunud vangla juhtkonna poole teenistusse asumise või teenistusest vabastamise küsimuses. Kui kaebaja oleks soovinud saada teada, kas tal tuleb asuda teenistusse või lahkuda, oleks tal sisekorraeeskirja p 3.5.6 alusel tulnud pöörduda osakonna juhataja või üldosakonnale poole. Kaebaja leidis, et piisab vestlusest korrapidajaga, kes teatas kaebajale tema vabastamisest. Kaebajal lasus peale haiguslehe lõppemist kohustus ilmuda teenistus se, kuid ta ei täitnud seda kohustust. Kaebuse esitaja kinnitas, et ta ei teinud tööd. Palka saab töötaja teenistuses viibimise ajal siis, kui ta teeb tööd. Kaebaja nõue on alusetu. 7) Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kohtukulud summas 5 900 krooni kaebaja kanda. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 4

§ 169

lg 3 redaktsioonile, mis kehtis kaebaja kodakondsuse saamise ajal, oli Vanglaametis lubatud töötada ametnikuna isikutel, kes ei oma Eesti kodakondsust, viie aasta jooksul seaduse jõustumise päevast. 4) Väär on kohtu seisukoht, et 14.09.2001 varjas kaebaja teist korda oma kodakondsust, kui ta kirjutas alla isikukaardile personaliosakonnas. Isikukaart täidetakse teenistusse astumisel. Personaliosakonna töötaja kutsus kaebaja välja, kuna kaardil puudus allkiri. Kaebaja andis allkirja, sisusse üksikasjalikult tungimata. Kaebajal ei olnud mingit kavatsust midagi varjata. Kaebaja ei ole pannud toime talle inkrimineeritud süütegu. 5) Vastustaja rikkus distsiplinaarkaristuse määramise protseduuri, jättes kaebajalt seletuse võtmata. Kui kaebaja sai teada, et vangla juhtkonda huvitab tema Ukraina kodakondsus, kirjutas ta 16.12.2003 seletuskirja ja tahtis peale haiguslehe lõpetamist selle esitada personaliosakonda O. K-le, kuid viimane keeldus seda vastu võtmast. Sellega rikuti VangS § 149 lg-s 3 sätestatud kaebaja õigust esitada seletus. Need asjaolud jäid ilma kohtu hinnanguta. 6) Kohus hindas ebaõigesti tõendeid. Kohus viitas tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest hüvitise väljamõistmise nõude rahuldamata jätmisel tõendile, mille kohaselt sai kaebaja tööraamatu kätte 16.01.2001. Seal on kaebaja allkiri, kuid märge tööraamatu kättesaamisest ei ole kirja pandud kaebaja poolt. Tunnistaja N. F. sai kätte tööraamatu samal päeval, kui kaebaja tagastas oma tööraamatu personaliosakonda. 18.08.2003 toimikute üleandmise-vastuvõtmise aktist nähtub, et kaebaja toimikus ei olnud tööraamatut. Personaliosakonna töötajad ei kontrollinud, kas tööraamat jäi kaebaja kätte või kadus töötajate hooletuse tõttu. 7) Haiguselehe lõppedes 19.01.2004 teenistusse minnes kohtus kaebaja vanglakorrapidajaga (kelle alluvuses kaebaja oli), kes teatas talle teenistusest vabastamisest ja sellest, et tal pole vaja teenistusse minna. Kaebajal polnud alust korrapidaja sõnades kahelda. Kuna kaebaja andis ära haiguslehe, oli vangla juhtkond teadlik haiguslehe lõppemisest. Vangla juhtkonnale oli teada kaebaja kodune aadress, kodu- ja mobiiltelefoni numbrid. Seega ei olnud vangla juhtkonnal takistust kutsuda kaebaja välja käskkirja tutvustamiseks. Kaebaja võttis korduvalt ühendust personaliosakonnaga, kuid keegi ei öelnud, et ta peab asuma teenistusse. Käskkirjaga tutvumine on asutuse kohustus.

§ 37

lg 1 järgi on teenistujal õigus saada palka alates teenistusse astumise päevast kuni teenistusest vabastamise päevani. 6. Tallinna Vangla vastuses apellatsioonkaebus rahuldamata. nõustuti kohtuotsuse põhjendustega ja paluti jätta 5

§ 14

sätestas kaebaja Tallinna Vanglas teenistusse nimetamise ajal 25.01.1999 kehtinud redaktsioonis: "Riigiametnikuna võib teenistusse võtta 21-aastaseks saanud vähemalt keskharidusega teovõimelise Eesti kodaniku, kes valdab eesti keelt seadusega või seaduse alusel kehtestatud ulatuses."

§ 169

näeb ette Eesti kodakondsuseta isikute teenistusest vabastamise.

§ 169

lg 3 nägi selle seaduse jõustumisel 01.01.1996 ja kaebaja Tallinna Vanglas teenistusse nimetamise ajal kehtinud redaktsioonis ette: "Täitevametis lubatakse viie aasta jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates ametnikuna töötada isikutel, kes ei ole Eesti kodakondsuses." Seega võisid Eesti kodakondsuseta isikud olla edasi avalikus teenistuses kuni 01.01.2001. 9. Riigikohtu halduskolleegium leidis 14.04.2005 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-7-05 p 12, et

§ 169

lg 3 kui rakendussätte eesmärk ei olnud sätestada erandeid

§-st 14 ega võimaldada erandlikult võtta teenistusse täitevametis isikuid, kes viimati nimetatud sättes kehtestatud kodakondsuse nõudele ei vasta. Seadusandja soovis

§ 169

lg-ga 3 üksnes leevendada Eesti kodanikest ametnike puudust seeläbi, et võimaldas teenistust jätkata juba ametis olevatel Eesti kodakondsuseta isikutel. Seetõttu ei kujutanud

§ 169

lg 3 endast erinormi

§ 14

suhtes ning ei võimaldanud võtta teenistusse isikut, kes ei vasta selles normis sätestatud tingimustele. 10. Tulenevalt eeltoodust tuleb asuda seisukohale, et Tallinna Vangla on kaebaja teenistusse võtmisel rikkunud

§-s 14 sätestatud teenistusse võtmise nõudeid, kuna teenistusse nimetamisel ei olnud kaebajal Eesti kodakondsust. Tallinna Vangla poolt kaebaja teenistusse võtmisel

§-s 14 sätestatud nõuete rikkumise tõttu ei saa kaebaja teenistusest vabastamist

§ 118

lg 2 alusel pidada seaduslikuks isegi juhul, kui kaebaja oleks pannud toime vaidlustatud käskkirjas kirjeldatud distsiplinaarsüüteo. Halduskohus on jätnud kaebaja väite teenistusse võtmisel

§ 14

sätestatud nõuete rikkumisest tähelepanuta ja keskendunud distsiplinaarkaristuse määramisega seotud küsimustele. 11. Eeltoodu tõttu oleks kaebaja tulnud teenistusest vabastada

§ 124lg 1 alusel.

Ametniku teenistusest vabastamisega

§ 124

lg 1 alusel kaasneb

§ 131lg-st 3 tulenevalt kolme kuu ametipalga suuruse hüvituse maksmine.

Kuna ringkonnakohus leiab, et kaebaja teenistusest vabastamise aluseks tuleb lugeda

§ 124

lg 1, tuleb Tallinna Vanglalt tema kasuks välja mõista hüvitus

§ 131lg 3 alusel.

12. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja teenistusest vabastamise aluseks tuleb lugeda

§ 124lg 1. Seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks hinnangu andmist distsiplinaarkaristuse määramist puudutavatele apellatsioonkaebuse väidetele. 6

§ 124

lg 1 alusel ja mõistab

§ 131lg 3 alusel kaebajale välja kolme kuu ametipalga suuruse hüvituse.

Kaebajale kuue kuu ametipalga hüvitusena väljamõistmiseks

§ 135

lg 2 järgi ei ole alust, sest vaatamata ebaõigele alusele viitamisele, oli teenistusest vabastamine lõpptulemusena õige. Muus osas jääb kaebus rahuldamata. Vastavalt HKMS § 93 lõikele 6, kui kõrgema astme kohus muudab alamalseisva kohtu lahendi, muudab ta kohtukulude jaotust lähtudes sama paragrahvi lõigetest 1, 2 ja 3. HKMS § 93 lg 3 kohaselt jagatakse kohtukulud kaebuse osalise rahuldamise korral proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja taotles esimese astme kohtus 5 900 krooni õigusabikulu väljamõistmist. Kuna ringkonnakohus tühistab osaliselt halduskohtu otsuse ja teeb tühistatud osas uue otsuse, tuleb kaebuse rahuldatava ja rahuldamata jääva osa proportsioone arvestades Tallinna Vanglalt välja mõista kaebaja kasuks 2 950 krooni õigusabikulude katteks. Kaebaja taotles ringkonnakohtus 2 100 krooni õigusabikulu väljamõistmist. Arvestades apellatsioonkaebuse rahuldatava ja rahuldamata jääva osa proportsioone, on põhjendatud Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mõista 1 050 krooni õigusabikulude katteks. Kaire Pikamäe Ivo Pivling Lilianne Aasma 7