← Eesti

3-04-425/3

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Kaire Pikamäe ja Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. veebruar 2006, Tallinn Haldusasja number 3-04-425 Haldusasi A. F. kaebus Justiitsministeeriumi vanglate asekantsleri 04.11.2004 otsuse nr 4-1-04/12761 „Kinnipeetava ümberpaigutamine“ tühistamise ja Justiitsministeeriumile ettekirjut use tegemise nõudes A. F. üleviimiseks Tallinna Vanglasse Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 10.03.2005 otsus haldusasjas nr 32606/2004 Mene tluse alus ringkonnakohtus A. F. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
  2. veebruar 2006 Menetlusosalised Kaebaja A. F., esindaja advokaat Andres Simson Vastustaja Justiitsministeeriumi esindaja Mariko Jõeorg RESOLUTSIOON Jätta A. F-i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
  3. märtsi 2005 otsus haldusasjas nr 3-2606/2004 muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. 01.11.2004 esitas Tallinna Vangla direktor Justiitsministeeriumi vanglate asekantslerile taotluse Tallinna Vanglas karistust kandva kinnipeetava A. F- i ümberpaigutamiseks Tartu Vanglasse vangistuse täideviimise eesmärkide parema saavutamise ja julgeoleku kaalutlustel. 3-04-425
  5. Justiitsministeeriumi vanglate asekantsleri 04.11.2004 otsusega nr 4-1-04/12761 paigutati Tallinna Vangla kinnipeetav A. F. vangla sisekorraeeskirja § 13 alusel julgeoleku kaalutlustel (ohustab vangla turvalisust) edasise karistuse kandmiseks Tartu Vanglasse.
  6. A. F-i kaebuses paluti tühistada Justiitsministeeriumi vanglate asekantsleri 04.11.2004 otsus nr 4-1-04/12761 ja teha Justiitsministeeriumile ettekirjutus kaebaja üleviimiseks Tallinna Vanglasse. 1) Vaidlustatud otsuse näol on tegemist haldusaktiga, mis on motiveerimata ja paljasõnaline ega tugine faktidele. Motiveerimata haldusakt on õigusvastane. 2) Kaebaja väitel ta ei ohusta ega ole kunagi ohustanud Tallinna Vangla turvalisust. Ta on käitunud vanglas korrektselt ja omanud seal 3 aasta vältel töökohta. 3) Kaebaja üleviimine teise vanglasse ei ole põhjendatud ega seaduslik. Üleviimise tõttu kaotas kaebaja Tallinna Vanglas töökoha, tema sugulastel, eelkõige eakal emal, on keeruline käia kokkusaamistel Tartu Vanglas. Lisaks sellele puudub loogika, miks peaks Tallinnast pärit isik kandma karistust Tartus.
  7. Vastustaja vaidles kaebusele vastu ja palus jätta kaebuse rahuldamata.
  8. Tallinna Halduskohtu 10.03.2005 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. 1) VangS § 19 lg 1 kohaselt võib kinnipeetava ümber paigutada ühest kinnisest vanglast teise või ühest avavanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmä rkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. Vastavalt justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kinnitatud vangla sisekorraeeskirja §-le 13 paigutatakse kinnipeetav ümber selle vangla direktori taotlusel, kus kinnipeetav karistust kannab, ja Justiitsministeeriumi vanglate asekantsleri otsuse alusel. 2) Vangla sisekorraeeskirja § 16 lg 3 kohaselt peab otsus kinnipeetava ümberpaigutamise kohta olema põhjendatud. Kaevatav otsus on põhjendatud nii õiguslikult kui ka faktiliselt. Otsuse õigusliku alusena on viidatud vangla sisekorraeeskirja §- le 13, mis annab vanglate asekantslerile õiguse otsustada kinnipeetava üleviimine. Otsuses on toodud ka ümberpaigutamise faktiline alus, milleks on julgeolekukaalutlused, mida on täpsustatud märkega, et kinnipeetav ohustab vangla turvalisust. Selline põhjuste esitamine on piisav selleks, et kinnipeetav saaks aru, mis oli tema ümberpaigutamise põhjuseks. Kaebuse väide ümberpaigutamise otsuse motiveerimatusest ja seeläbi õigusvastasusest ei ole õige. 3) Julgeolekuosakonna spetsialist S. K. 03.11.2004 ettekandest nähtub, et 26.-27.10.2004 vestluse käigus kaaskinnipeetavaga väljendas A. F., kes kannab karistust Tallinnas, Pae tn toimepandud plahvatuse eest, rahulolematust vangla administratsiooni (T. M. ja A. P.) suhtes. A. F. lubas jätkata plahvatuste toimepanemist, kasutades selleks vabaduses viibiva tuttava abi, kui tema taotlused lühiajalisele väljasõidule lubamise ja karistuse kandmisest ennetähtaegse vabastamise kohta jäetakse rahuldamata. Ta lubas lasta õhku A. P. auto. Selline teave viitas otseselt kättemaksu kavandamisele vanglaametnike suhtes. Ettekanne ja vangla poolt kogutud informatsioon olid asekantslerile enne otsuse tegemist teada ning selle alusel oli piisavalt põhjust eeldada, et oht vanglaametnike turvalisusele on reaalselt olemas ja kaebaja ümberpaigutamine julgeolekukaalutlustel vajalik. 4) Ümberpaigutamine ei ole reageering rikkumisele (selleks on distsiplinaarkaristus), vaid sellel on võimalikke õigusrikkumisi ennetav funktsioon. Julgeolekuohu suurust ja selle ohu vähendamise võimalusi kinnipeetava ümberpaigutamisega hindab vangla direktor kogutud informatsiooni alusel, lähtudes temale VangS § 66 lg 3 alusel pandud kohustusest tagada vangla julgeolek. 5) Kohus nõustus vastustajaga, et õigusaktidest ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust kanda karistust mingis konkreetses vanglas. See tähendab, et kinnipeetaval ei ole õigust nõuda 2

(5)3-04-425 enda paigutamist ühte või teise vanglasse. Seega ei saa kaevatav otsus rikkuda kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi, mis on kaebuse rahuldamata jätmise iseseisvaks aluseks. Kinnipeetava teise vanglasse ümberpaigutamine võib küll teatud juhtudel põhjustada töö kaotamise vanglas või mõnevõrra halvendada perekondliku suhtlemise võimalusi, nagu seda on käesoleval juhul väitnud kaebuse esitaja, kuid nimetatud riived ei saa olla õiguslikuks aluseks nõudele, et kinnipeetav paigutataks uuesti ümber Tallinna Vanglasse. Vastustaja andmetel ei ole kaebaja pöördunud Tartu Vangla juhtkonna poole kirjaliku taotlusega tööle asuda, samuti ei ole vahemaa Tallinna ja Tartu vahel (186 km) sedavõrd suur, et võiks olulisel määral piirata kinnipeetava kokkusaamise võimalusi oma sugulaste ja perekonnaliikmetega. Puuduvad tõendid ka selle kohta, et kaebaja ema ei ole vanuse või tervisliku seisund i tõttu võimeline külastama kaebajat Tartu Vanglas. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
  1. A. F-i apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus ja rahuldada kaebus. 1) Vaidlustatud otsus ei ole motiveeritud ja on paljasõnaline ning ei tugine reaalsetele faktidele. Kaebaja ei ohusta ega ole ohustanud Tallinna Vangla turvalisust. Kaebaja on vanglas käitunud korrektselt ja omanud seal töökohta kolm aastat. 2) Tartu Vanglasse üleviimine kahjustab kaebaja põhjendatud huve - ta kaotas Tallinna Vanglas töökoha, tema sugulastel, eelkõige emal on keeruline käia kohtumistel, kuna viimase tervislik seisund ei võimalda 200 km teekonda Tallinnast Tartusse. 3) Kohtu tuginemine vanglaametniku ettekandele on ebaõige, sest ettekanne on pinnapealne ja kahtlase väärtusega. Kui kohus pidas võimalikuks sellistele tõenditele tugineda, oleks pidanuks rahuldama esindaja taotluse ja kutsuma kaebaja kohtuistungile oma seisukohti kaitsma. Kaebaja väitel on igasugustele temapoolsetele väärkäitumistele viitamine väljamõeldis. 4) Kaebajal on õigus kanda karistust oma elukohajärgses vanglas, seda enam, et režiim on seal täpselt samalaadne Tartu Vanglas karistuse kandmisele. Kaebaja üleviimine on põhjendamatu.
  2. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata ja koht uotsuse muutmata. 1) Vastustaja leidis jätkuvalt, et õigusaktidest ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust viibida mingis konkreetses vanglas ei lähtuvalt tema elukohast ega muudest asjaoludest. 2) Vaidlustatud otsus on motiveeritud. Kaebaja ei ole väitnud, et ei saanud otsusest aru. Kaebaja ei nõustu otsuses toodud hinnanguga. 3) Seda, kui suur on julgeolekurisk ja kas seda saab vähendada ümberpaigutamisega, saab hinnata vaid vangla. Vastustaja lähtus otsuse tegemisel Tallinna Vanglalt saabunud kirjalikest materjalidest ja telefoni teel saadud täpsemast informatsioonist julgeolekuriskide kohta. Kaebaja seadis kahtluse alla vangla hinnangu, kuid ei põhjendanud oma kahtlust. 4) Kaebaja kinnitus, et temal halbu kavatsusi ei ole, ei saa antud juhul viia teistsuguse otsuseni. Ümberpaigutamisel on õigusrikkumisi ennetav iseloom. Vangla detailne põhjendus sai kaebajale teatavaks hiljemalt hetkel, kui ta sai kätte vastustaja vastuse kaebusele. Kaebaja ei kasutanud võimalust esitada ministeeriumi vastusele vastuväiteid kirjalikult või oma esindaja kaudu suuliselt. 4) Viited kaebaja õiguste rikkumistele on paljasõnalised. Kohtumenetluse käigus ei ole esitatud ühtegi tõendid kaebaja ema tervisliku seisundi kohta ega selle kohta, et kaebaja oleks Tartu Vanglas avaldanud soovi töötada.
  3. Ringkonnakohtu istungil jäid protsessiosalised oma kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 3
(5)3-04-425
  1. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks ja uue otsusega halduskohtule esitatud kaebuse rahuldamiseks. Halduskohus ei ole teinud asjas kogutud tõenditest ebaõigeid järeldusi. Kohus on tuvastanud asja lahendamiseks olulised asjaolud ja kohaldanud õigesti materiaalõigusnorme. Kohus ei ole rikkunud kohtumenetluse norme, mis võiks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise. Nõustudes halduskohtu seisukohtadega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
  2. Kinnipeetava ühest kinnisest vanglast teise ümberpaigutamine on Justiitsministeeriumi vanglate asekantsleri kaalutlusotsus, mis tuleb teha VangS § 19 lg 1 alusel ja justiitsministri
  3. 11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“
  4. peatüki
  5. jaos sätestatud menetluskorda ja vorminõudeid järgides.
  6. Kaalutlusõigus (diskretsioon) on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel. Kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lõiked 1 ja 2). HKMS § 19 lg 6 sätestab, et kui asutus, ametnik või avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitev muu isik on volitatud tegutsema diskretsiooni alusel, kontrollib kohus ka seda, kas haldusakti andmisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele (HMS § 54).
  7. Käesolevas asjas vaidlustatud haldusakt on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne ja kaalutlusvigadeta. Otsuse tegemisel ei ole menetlusnõudeid rikutud. Halduskohus leidis õigesti, et vaidlustatud haldusakt on piisavalt põhjendatud.
  8. Olukorras, kus soovitud vanglasse jäämisega kaasneb oht julgeolekule, pole alust asuda seisukohale, et vanglate asekantsler on kinnipeetava ühest kinnisest vanglast teise ümberpaigutamisega teinud ebaõige kaalutlusotsuse.
  9. Vangla julgeoleku kahjustamine ei pea ümberpaigutamise otsustamise ajal olema kindel. Otsustaja peab arvestama, et ümberpaigutamisega kaasneb julgeolekurisk ja sellise olukorra tekkimise võimaluse välistama. Seetõttu pole kaalukad kaebaja väited, mille kohaselt on igasugustele temapoolsetele väärkäitumistele viitamine väljamõeldis. Vastustaja ja esimese astme kohus on õigustatult leidnud, et kinnipeetava jätmine Tallinna Vanglasse, kus on andmeid kinnipeetava poolt vanglaametnike suhtes kavandatava võimaliku kättemaksu kohta, kujutab endast ohtu vangla julgeolekule ja julgeoleku tagamise vajadus kaalub üles kaebaja argumendid Tallinna Vanglasse jäämise kohta. Kaebaja väited korrektsest käitumisest vanglas ei veena kohut selles, et oht julgeolekule on välistatud ja otsuse tegija ohu võimalusega arvestada ei võinud.
  10. Kinnipeetaval tuleb arvestada sellega, et juba mõistetud karistuse iseloomust tulenevalt on piiratud tema suhtlemine perekonnaga ja töötamine. 4
(5)3-04-425 Ümberpaigutamise puhul ei saa pidada kaalukaks kaebaja argumente, et Ta llinna Vanglas karistust kandes oleksid tal paremad võimalused perekonnaga sidemete säilitamiseks ja vanglas töötamiseks. Kahtlemata on perekondlike sidemete säilitamisel ja karistuse kandmise ajal töötamisel oluline osa vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamisel, kuid sellest ei teki isikule subjektiivset õigust valida endale konkreetset vanglat. Vahemaa Tartu ja Tallinna vahel ei ole ületamatuks takistuseks, kui perekond tõesti soovib kokku saada. Pealegi on õigusaktides ette nähtud ka muid lähedastega sidemete säilitamise võimalusi peale kokkusaamiste.
  1. Halduskohus ei kutsunud kaebuse esitajat kohtuistungile ega rahuldanud tema esindaja taotlust lükata asja arutamine edasi ja võimaldada kaebuse esitajal osaleda kohtuistungil. Seega ei saanud kaebuse esitaja osaleda isiklikult oma asja arutamise juures, kuigi ta seda soovis. Kaebuse esitaja osales ringkonnakohtu istungil, tutvus haldusasjas toimikuga ja andis oma seletuse asja kohta. Kaebuse esitaja kohtuistungil antud seletus ei sisaldanud asja kohta sellist teavet, mis oleks tinginud halduskohtu poolt teistsuguse otsuse tegemise. Seega ei ole eeltoodud menetlusnormide rikkumine viinud asja ebaõigele otsustamisele.
  2. Neil põhjustel tuleb jätta apellatsioonkaebus HKMS § 46 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaire Pikamäe Ivo Pilving Lilianne Aasma 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.