Obsah (4)

§ 50§ 55§ 56§ 4

3-05-1254 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Tallinna Halduskohus, Tallinna kohtumaja Lea Kuuse 28. veebruar 2006. a Tallinn 3-05-1

§ 50, mille kohaselt haldusakt peab olema motiveeritud.

Samuti leiab kaebaja, et haldusakti põhjendustes peavad olema märgitud kaalutlused, faktide ja motivatsiooni 2 omavaheline sidumine. Käesoleval juhul ei ole välja toodud, millistest kaalutlustest lähtuti ja jääb arusaamatuks, miks direktor peaspetsialisti arvamusega ei nõustu, samuti on arusaamatu otsuse põhjendus ja jääb ikkagi selgusetuks, miks kaebaja ei või DVD-mängijat osta, kui see on vangla kaupluses müügil. Teiste kinnipeetavatega suheldes on kaebaja saanud teada, et kinnipeetavatele on lubatud vangla kauplusest DVD-mängijat soetada Vastustaja on kohtuistungil leidnud, et elektriseadme kasutamiseks loa andmine ei ole sedavõrd kaalukas otsus, mille puhul võiks eeldada väga suurt kaalutlemist ja erinevate keeldumiste põhjuste välja toomist. Antud juhul on lähtutud sellest, et kaebajale ei ole DVDmängijat tarvis. Otsuse põhjendus tuleneb VangS-st. Peaspetsialisti arvamus ei ole siduv, pealegi kontrollib ta ennekõike ehituslikke tingimusi, milles seadet kasutama hakatakse, samuti seda, kas kinnipeetaval on rahalisi vahendeid. Kaebuse esitajal on kehtiv distsiplinaarkaristus, antud juhul aga soovib ta soodustust. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja hinnanud asjas esitatud tõendeid, leiab, et kaebus kuulub rahuldamisele. Vaidlustatud otsuse motiveerimatus ei võimalda tema kontrollimist. 1.Vangistusseaduse (VangS) § 31 lg 2 kohaselt võib vangla direktori loal olla kinnipeetaval isiklik raadio, televiisor, video- või helikassettmagnetofon või muid vaba aja veetmiseks vajalikke esemeid, kui nende kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirju ega häiri teisi isikuid. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kannab lõikes 2 nimetatud elektriseadmete kasutamise kulud kinnipeetav. Justiitsministri 30.11.2000.a. määruse nr 72”Vangla sisekorraeeskiri”( SKE) § 59 näeb ette, et vangla direktori loal võivad kinnipeetaval vanglas olla järgmised isiklikud asjad: personaalarvuti, portatiivne raadio, televiisor diagonaaliga kuni 37 cm, video- ja helikassettmagnetofon ning musitseerimisvahend või muu vaba aja veetmiseks vajalik ese, kui selle kasutamine ei häiri teisi isikuid ja kui selle kasutamise kulud hüvitab kinnipeetav. Selles lõikes loetletud esemete kasutamiseks võib kinnipeetaval olla mõistlikus koguses helikassette, videokassette, laserplaate ja videomänge. Lisaks eespoolnimetatud õigusaktidele reguleerib isiklike elektriseadmete kasutamist ka Murru Vangla direktori poolt kehtestatud Murru Vangla kodukorra 13 ptk. , mis täpsustab VangS ja SKE vastavaid sätteid. Ekslik on kaebuse esitaja arusaam, et Murru Vangla kodukorra punktis 88( tl 16) sätestatud tingimused kinnipeetavale elektriseadme kasutamise loa andmiseks , mis seisnevad selles, et kinnipeetaval peab olema isikuarvel raha elektrikulude tasumiseks ning kambris peavad olema seadme kasutamise tehnilised tingimused, samuti kodukorra punktis 91 sätestatud kohustus, et elektriseadmeid kasutav kinnipeetav ei tohi häirida teiste kinnipeetavate rahu ja vangla igapäevast töökorraldust ega rikkuda turvakleebist, ongi käsitletavad direktori poolt elektriseadme lubamise tingimustena ning nendele nõuetele vastamisel on elektriseadme kasutamiseks loa andmisest keeldumine direktori poolt õigusvastane. Põhjendatud on vastustaja seisukoht, et tehnilised võimalused ja seadme õige käitamine on formaalsed eeltingimused mistahes elektriseadme kasutamise loa saamiseks. Elektriseadme lubamise või selleks loa andmisest keeldumise konkreetseid aluseid seadus ega seadusest alamalseisvad õigusaktid ei sätesta . Isikliku elektriseadme kambris kasutamiseks loa andmine või sellest keeldumine on vangla direktori kaalutlusotsus, seega on vangla direktoril õigus igal konkreetsel juhul, arvestades kõiki olulisi asjaolusid ja kaaludes põhjendatud huve , sealhulgas silmas pidades VangS-s sätestatud karistuse täideviimise eesmärke teha vastav otsus. 3 HKMS §-st 19 lg 6 tulenevalt kontrollib halduskohus diskretsiooni alusel antud haldusakti puhul, kas akti andmisel või toimingu sooritamisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. 2.Haldusmenetluse seaduse (

) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

§ 55

lg 1 sätestab, et haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav.

§ 56lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud.

Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Riigikohtu halduskolleegiumi

1. märtsi
2. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-13-02 rõhutatakse, et koormava haldusakti põhjendus peab sisaldama nii faktilist kui ka õiguslikku motivatsiooni. Faktilises motiveeringus peavad olema ära näidatud asjaolud, mis toovad kaasa akti aluseks oleva õigusnormi kohaldamise. Oluline on ka faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavaheline loogiline sidumine, mis peab haldusakti adressaati ja aktiga tutvujat veenma, et juhtumi asjaolud koostoimes kohaldatavate õigusaktidega toovad tõepoolest kaasa just sellesisulise haldusotsustuse tegemise.

§ 56

lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud.

§ 4

lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huvi. Kaalutlusõiguse teostamise korral peab kohus kontrollima diskretsiooni õiguspärasust lähtuvalt haldusakti põhjendustest. Kuna VangS § 1.1 lg 1 tulenevalt kohaldatakse VangS-s ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades VangS erisusi, laienevad ülaltoodud

nõuded ka esitatud taotluse läbivaatamise tulemusena vastuvõetud otsusele. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on direktor põhjendanud keeldumist sellega, et seadme lubamine ei kanna karistuse täideviimise eesmärki. Vangla direktoril lasub peamine vastutus vabaduskaotuse täideviimisel ning sellest tulenevalt on tal õigus teha otsustusi, mis ühel või teisel määral mõjutavad karistuse täideviimist. VangS § 6 lg 1 kohaselt on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Kaalutlusotsuse tegemine peab üldreeglina tagama alusnormi eesmärgi saavutamise, selleks eesmärgiks saab olla VangS-s sätestatud vangistuse täideviimise eesmärk, ent ainuüksi sellele eesmärgile osundamine ei võimalda mõista keeldumise põhjuseid ja kaalutlusi. Ehkki kohus möönab, et motivatsiooni põhjalikkuse nõue on sõltuvuses sellest, kui ulatuslik on diskretsiooniruum ja kui keeruline on õiguslik ning faktiline olukord, on kaebaja taotlusele antud keeldumise põhjendus ilmselgelt ebapiisav ning kohtul ei ole võimalik kontrollida, kas keeldumisel on lähtutud asjakohastest kaalutlustest. 3.Vaidlustatud otsuse kohaselt on keeldumise põhjuseks , et elektriseadme lubamine ei kanna karistuse täideviimise eesmärki. Kohus nõustub kaebajaga selles, et keeldumise põhjus ei ole käesoleval juhul arusaadav. Iseenesest ei saa VangS sätteist ( § 6 ja § 31 lg 2 ) järeldada, et isikliku raadio, televiisori, video- või helikassettmagnetofoni või muude vaba aja veetmiseks vajalike esemete lubamine oleks vastuolus vangistuse täideviimise eesmärgiga. Vastasel korral ei oleks nende esemete vangla direktori loal kinnipeetavale lubamine seadusega ja seaduse alusel antud õigusaktidega üldse ette nähtud. Samuti ei saa VangS sätteist järeldada, et nimetatud seadmeid lubatakse vaid õppimise jm enesetäiendamise eesmärkidel ,mitte aga vaba aja sisustamiseks.Kuna kaevatud otsuses puuduvad igasugused kaalutlused, jääb selgusetuks, millel direktori järeldus põhineb Riigikohtu halduskolleegium leidis

1. oktoobri
2. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-42-02 "Haldusakti põhjendus peab ka kohut 4 veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt". 4.Kohtule esitatud kirjalikus seletuses on vastustaja väitnud, et loa andmisel arvestab direktor kinnipeetava käitumist vanglas, vangistuse täideviimise eesmärke, kambri tehnilisi tingimusi, elektriseadme liiki, võimsust ja muid asjaolusid.Kuidas antud juhul need asjaolud tehtud otsust mõjutasid, ei ole võimalik kindlaks teha. Ehkki eluosakonna peaspetsialisti arvamus ei ole direktorile siduv ning eluosakonna peaspetsialist vastupidiselt vastustaja väidetule ei anna oma arvamust ainult lähtuvalt kambri tehnilistest tingimustest ja kinnipeetava materiaalsete võimaluste kohta (seda kohtu seisukohta kinnitab kasvõi vormikohane taotlus elektriseadme kasutamiseks ), on igati õigustatud kaebaja seisukoht, et otsusest pidanuks nähtuma, miks direktori otsustus erineb eluosakonna peaspetsialisti seisukohast. Kohus leiab, et vastustaja ei saa tagantjärele sisustada oma haldusakti uute põhjendustega alles kohtumenetluse käigus, kusjuures osa esitatud põhjendustest on ilmselgelt vastuolulised. Loa andmisest keeldumist põhjendas vastustaja järgmiselt.”Kaebaja ei ole taotluses põhjendanud, miks ta soovib DVD-mängijat kasutada, seega ei ole kaebaja taotlus kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärgiga.”. Põhjenduste puudumisest ei saa järeldada taotluse vastuolu vangistuse täideviimise eesmärgiga. VangS § 1.1 lg 1 tulenevalt juhul, kui otsustamisel peeti oluliseks põhjenduste esitamist, oli seda võimalik taotlejalt nõuda. Samuti nähtub Murru Vangla direktori 10.03.2005.a. käskkirjaga kinnitatud vormikohaselt taotluselt elektriseadme kasutamiseks ( tl 4), et vastavate põhjenduste esitamist taotluse vormil ette nähtud ei olegi. Ehkki vastustaja väitel ei ole seadme vajadust ja eesmärki põhjendatud, on ometigi kohtuistungil vastustaja leidnud, et taotletud seadme soetamine ei ole suunatud kaebaja õiguskuulekale käitumisele, mistõttu see vajalik ei ole. Kohtuistungil on vastustaja selgitanud ka, et loa andmisest keelduti seetõttu, et direktori arvates ei ole kaebuse esitajal DVD-mängijat tarvis, kuna ta ei soovi sellega täita karistuse kandmise eesmärki, rakendades seda kas õppimiseks või muul kasulikul eesmärgil. Samas vastustaja väitel kaebajal vaba aega ei ole, kuna ta asus õppima ning “võib eeldada, et tema keskendub vabal ajal õppimisele , mitte filmide vaatamisele ja muule sellisele”. Vastustaja on nõustunud kaebaja selles, et DVD-mängija saab olla tarvilik, kuna plaatidel on olemas õppeja muid selliseid materjale. Lisaks eespooltoodule on aga vastustaja väitnud, et DVDmängijat ei pea loa saamiseks ilmtingimata kasutama õppimise eesmärgil . Sellele väitele vastandlikuna on aga vastustaja toonud esile, et passiivse vaba aja veetmiseks seadmeid soetada lubatud ei ole ning on selgitanud, et soetamine sõltub kinnipeetavast, individuaalsest täitmiskavast ja eluosakonnast. Asja arutamisel on keeldumise põhjusena vastustaja märkinud ka kaebaja kehtivat distsiplinaarkaristust. Antud seletuste kohaselt on silmas peetud distsiplinaarkaristust, mis oli kohtus vaidlustatud ning mille osas taotluse rahuldamise ajal ei olnud jõustunud kohtulahendit. Vaidlustatud otsusest ei selgu, kuidas mõjutasid antud juhul keeldumist seadmete mittesihipärase kasutamise juhtumid teiste kinnipeetavate poolt, millele viitas vastustaja. Selline vastuoluliste põhjendustega paljasõnaline kohtumenetluse käigus haldusakti motiveerimine ei võimalda kohtul kontrollida, kas diskretsiooniline otsustus põhineb asjakohastel ja diskretsioonireeglitele vastavatel kaalutlustel ning mis olid tegelikult taotluse rahuldamisest keeldumise põhjused. Vaidlustatud otsuses ei ole täidetud haldusakti õiguspärasuse eeldused, haldusakt on kontrollimatu ning kuulub seetõttu tühistamisele. Kohus ei saa käesoleval juhul teha vangla direktorile ettekirjutust elektriseadme kasutamiseks loa andmiseks, mistõttu kohus teeb vastustajale ettekirjutuse vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi ja teha selle osas seadusenõuetele vastav otsus. 5 5.HKMS § 93 lg 1 kohaselt poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud. HKMS § 92 lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti, kannab kohtukulud. R.V. on kaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 10 krooni, millise kulu kandmine on tõendatud maksekorraldusega. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks mõista välja 10 krooni. Lea Kuuse kohtunik 6