← Eesti

3-03-32/9

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Kaire Pikamäe ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. jaanuar 2006, Tallinn Haldusasja number 3-03-32 (endine nr 2-3/433/05) Haldusasi E. M. (M) ja M. M. (M) kaebused Viimsi Vallavalitsuse 11.03.2003 korralduse nr 180 p 3 ja Viimsi Vallavolikogu 11.11.2003 otsuse nr 114 tühistamiseks ning vallavalitsusele ettekirjutuste tegemiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 11.11.2004 otsus haldusasjas nr 3181/2004 Menetluse alus ringkonnakohtus E. M. ja M. M. ning Viimsi Vallavalitsuse ja Viimsi Vallavolikogu apellatsioonkaebused Asja läbivaatamise kuupäev
  2. detsember 2005 Menetlusosalised Kaebuse esitajad: M. M. ja E. M., nende esindajad advokaat Mikk Lõhmus ja T. M. Vastustajad: Viimsi Vallavalitsus ja Viimsi Vallavolikogu, nende esindaja advokaat Alar Eiche Kolmandad isikud: L. V. ja K. T. Eesti Vabariik Siseministeeriumi kaudu RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Tallinna Halduskohtu
  4. novembri 2004 kohtuotsus haldusasjas nr 3-81/2004 Viimsi Vallavalitsuse tegevuse, mis on suunatud endise NSVL sõjaväe valduses olnud lagunenud ja kasutamiskõlbmatute ehitiste valla omandisse jätmise kaudu *** kinnistu suhtes õigustatud subjektideks tunnistatud isikutele õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise takistamisele, õigusvastaseks tunnistamise osas.
  5. Tühistada kohtuotsus Viimsi Vallavalitsuse
  6. märtsi 2003 korralduse nr 180 punkti 3 tühistamise osas. Teha selles osas uus otsus ning jätta E. M. ja M. M. kaebused Viimsi Vallavalitsuse
  7. märtsi 2003 korralduse nr 180 punkti 3 tühistamiseks rahuldamata.
  8. Muuta kohtuotsust Viimsi Vallavolikogu
  9. novembri 2003 otsuse nr 114 tühistamise osas ja tunnistada Viimsi Vallavolikogu
  10. novembri 2003 otsus nr 114 õigusvastaseks halduskohtu otsuses toodud põhjendustel. 3-03-32
  11. Jätta kohtuotsus muutmata Viimsi Vallavalitsusele maa tagastamise korralduse väljaandmiseks ettekirjutuse tegemata jätmise osas.
  12. Muuta kohtuotsust kohtukulude väljamõistmise osas ning mõista Viimsi Vallavolikogult välja M. M. kasuks kohtukulud summas 8 575 (kaheksa tuhat viissada seitsekümmend viis) krooni ja E. M. kasuks 2 827 (kaks tuhat viissada seitsekümmend viis) krooni.
  13. Jätta E. M. ja M. M. apellatsioonkaebus rahuldamata ning apellatsioonimenetluses kantud kohtukulud nende endi kanda.
  14. Rahuldada Viimsi Vallavalitsuse ja Viimsi Vallavolikogu apellatsioonkaebus osaliselt.
  15. Jätta Viimsi Vallavalitsuse ja Viimsi Vallavolikogu kohtukulud nende endi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates otsuse teatavakstegemisest
  16. jaanuaril
  17. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 26.07.1995 otsusega nr 8084 tunnistati Harjumaal Viimsi vallas asuv maaüksus ***, end kinnistu nr 9337, pindala ga 23,01 ha omandireformi objektiks ja E. M. õigustatud subjektiks ½ maa osas. 15.12.1997 loovutas E. M. ½ mõttelise osa maa tagastamise nõudeõiguse M. M- le. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 25.02.2000 otsusega nr 12132 muudeti sama komisjoni 26.07.1995 otsust nr 8084 ja E. M. tunnistati õigustatud subjektiks maaüksuse ***, end kinnistu nr 9337, pindala ga 23,01 ha, ? maa osas. 25.08.2000 sõlmisid E. M. ja M. M. notariaalse kokkuleppe nõudeõiguse loovutamise lepingu muutmiseks ning E. M. loovutas (? mõttelise osa maa tagastamise nõudeõigusest) M. M- le 1/6 mõttelise osa maa tagastamise nõudeõiguse. 26.03.1999 Eesti Vabariigi (Teede- ja Sideministeeriumi kaudu) ja Viimsi valla vahel sõlmitud tasuta võõrandamise lepinguga anti Viimsi valla omandisse Viimsi vallas *** külas asuvad ehitised: 1) ühekorruseline 2 korteriga elamu eluruumide pinnaga 239,8 m², 2) ühe- korruseline kuur, 3) ühekorruseline saun, 4) ühekorruseline garaaž, 5) ühekorruseline abihoone, 6) ühekorruseline kütuseladu ja 7) välikäimla vastavalt Harjumaa Hooneregistritalituse 18.03.1999 õiendile nr
  18. Lepingu p 1.
  19. kohaselt on ehitised Eesti Vabariigi omandis ja elamu registreeritud riigivara registris 07.10.1997 registreerimisnumbri 04000779 all, riigivara valitseja on Teede- ja Sideministeerium, volitatud asutus Veeteede Amet vastavalt Rahandusministeeriumi 08.03.1999 õiendile 60-2-9/
  20. Muud ehitised (kuur, saun, garaaž, abihoone, kütuseladu ja välikäimla) on lepingu p 3.6 kohaselt lagunenud ja kasutamiskõlbmatud ning Veeteede Ameti bilansis arvel ei ole. Harju Maavalitsuse infosüsteemide osakonna hooneregistritalituse 05.06.2002 tõend i nr 3751 kohaselt on tasuta võõrandamise lepinguga üleantud elamus asuva korteri nr * omanik K. T. ja korteri nr * omanik L. V. 03.05.2002 ostu- müügilepingute alusel. 2

(12)3-03-32 Viimsi Vallavalitsuse 11.03.2003 korralduse nr 180 p-ga 1 tunnistati kehtetuks vallavalitsuse 23.12.2002 korraldus nr 1079 „Peremehetuks ehitiseks tunnistamise menetluse algatamine“ korralduses kajastatud andmete tegelikkusele mittevastavuse tõttu, kuna ehitised on 26.03.1999 sõlmitud tasuta võõrandamise lepingu alusel valla omandis. Punktiga 3 tehti vallavalitsuse kommunaalametile ülesandeks korraldada eelnimetatud tasuta võõrandamise lepingus nimetatud ehitiste valla varana arvele võtmine vallavararegistris ja hooneregistris. Harju Maavalitsuse infosüsteemide osakonna hooneregistritalituse 24.03.2003 tõend i nr 2335 kohaselt on tasuta võõrandamise lepinguga üleantud kuuri, sauna, garaaži, abihoone, kütuselao ja välikäimla omanik Viimsi vald 26.03.1999 tasuta võõrandamise lepingu alusel. Viimsi Vallavolikogu 11.11.2003 otsusega nr 114 tunnistati peremehetuteks Viimsi vallas *** külas asuvad endisele sõjaväele kuulunud järgmised hooned: prožektori hoiuruum aadressiga ***, diiselgeneraatorite jaamahoone aadressiga *** ja sidekeskuse hoone aadressiga ***. Vallavalitsusele tehti ülesandeks teostada toimingud nimetatud ehitiste arvelevõtmiseks ja valla kandmiseks riiklikusse ehitisregistrisse ehitiste omanikuna. Korralduse õigusliku alusena märgiti asjaõigusseaduse (AÕS) 96 lg 3, asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lg 2, Vabariigi Valitsuse 08.08.1996 määrusega nr 211 kinnitatud „Peremehetu ehitise hõivamise korra“ p-d 8 ja
  1. Viimsi Vallavolikogu 13.01.2004 otsusega nr 19 tühistati vallavolikogu 11.11.2003 otsus nr 114 põhjusel, et selle korraldusega pereme hetuteks tunnistatud hooned on valla omandis. Vene Föderatsiooni relvajõudude väeosa 2198 haldusest ülevõetud kordoni hoone ja rajatised ning nende juurde kuuluv maa-ala pindalaga 2,3 ha on antud Viimsi vallale üle Vabariigi Valitsuse 02.06.1993 korraldusega nr 295-k. E. M. ja M. M. palusid halduskohtule esitatud kaebus tes ja kaebuste täiendustes: 1) tühistada Viimsi Vallavalitsuse 11.03.2003 korralduse nr 180 p 3; 2) tühistada Viimsi Vallavolikogu 11.11.2003 otsus nr 114; 3) tunnistada õigusvastaseks Viimsi valla tegevus ja tegevusetus endise *** maaüksusel paiknevate endise NSVL sõjaväe poolt õigusliku aluseta püstitatud ehitiste – prožektori hoiuruumi aadressiga *** ja diiselgeneraatorite jaamahoone aadressiga *** (ühise nimetusega patrullimaja), sidekeskuse hoone aadressiga *** (piilkonnamaja), ühekorruseliste elamu, kuuri, sauna, garaaži, abihoone ja kütuselao ning välikäimla alla jääva õigusvastaselt võõrandatud maa mittetagastamisel; 4) teha Viimsi Vallavalitsusele ettekirjutus korralduse väljaandmiseks, millega otsustatakse tagastada *** maaüksuse osa, millel paiknevad eelnimetatud NSVL sõjaväe poolt õigusliku aluseta püstitatud ehitised; 5) mõista Viimsi vallalt välja kohtukulud. Vaidlusaluste ehitiste, millel puudub nii maakasutusõigus kui ka ehitusload, olemasolu ei takista õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist. 26.03.1999 Eesti Vabariigi ja Viimsi valla vahel sõlmitud tasuta võõrandamise lepingu alusel üleantud varast oli kantud riigivararegistrisse ainult elumaja. Pole teada, millistele dokumentidele tuginedes on Viimsi Vallavalitsuse 09.03.1999 õiendiga nr 32 kinnitatud Harjumaa Hooneregistrile ülejäänud ehitise kuulumist riigile. Elamu on
  2. a võõrandatud otsustuskorras kolmandatele isikutele, kes on selle ümber ehitanud 2-korteriliseks elamuks. Viimsi Vallavalitsus on jätnud ettenähtud korras seadustamata omavolilise ehitise ega ole väljastanud kasutusluba enne selle võõrandamist kolmandatele isikutele, rikkudes AÕSRS § 14 lg 1 sätestatud tingimusi ja ka kaebajate õigusi. Patrullimaja ja piilkonnamaja on siseministri 31.03.2004 käskkirja nr 154 alusel tunnistatud kõlbmatuks ja kästud lammutada kui piirivalveteenistuseks mittevajalikud. 3
(12)3-03-32 Et tegemist on endisele NSVL sõjaväeosale nr 87820 kuulunud ehitistega, saaks maakasutusõigust tõendada vaid dokumentidega, millest nähtuks maaeraldus *** külas paiknenud NSVL sõjaväeosale nr
  1. Selliseid dokumente ei ole esitatud. 26.03.1999 vara tasuta võõrandamise lepingu õiguslikuks aluseks oli riigivaraseadus, mis ei ole käsitletav ehitiste üleandmisena ORAS ega sellest tulenevate õigusaktide alusel. Seega puuduvad käesoleval juhul AÕSRS § 14 lg 1 teisest lausest tulenevad takistused endise NSVL sõjaväe poolt *** maaüksusele õigusliku aluseta püstitatud ehitiste aluse maa tagastamiseks. Vallavalitsus on õigusvastaselt viivitanud ja maa tagastamine on senini lõpule viimata. Viimsi Vallavalitsus ja Vallavolikogu palus id jätta kaebused rahuldamata ja mõista kaebajatelt valla kasuks välja õigusabikulud summas 29 913 krooni. Eesti Vabariigi (Siseministeeriumi kaudu) esindaja kinnitas, et 02.06.1993 korraldusega üle antud hooned on kantud riigivarana riigivararegistrisse. Piirivalveameti taotluse alusel on need tunnistatud siseministri 31.03.2004 käskkirjaga nr 154 kõlbmatuks, kästud arvelt maha kanda ja lammutada. Kolmandad isikud K. T. ja L. V. palusid jätta kaebused rahuldamata ja märkisid, et nad asusid kõnealusesse elamusse elama 1990-ndate aastate algul sõjaväeosaga sõlmitud üürilepingu alusel, erastasid korterid ja esitasid avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks. Maja on ümber ehitatud, kuid täpselt endises suuruses, uste ja akende asukohad on samad. Seinad on kaetud uue laudisega ja soojustatud, katus vahetatud. Kuna hoone suurus ja välimus ei muutunud, siis käsitleti ümberehitust remondina, milleks ehitusluba vaja ei olnud. Tallinna Halduskohtu 11.11.2004 otsusega: 1) rahuldati kaebused osaliselt; 2) tühistati Viimsi Vallavalitsuse 11.03.2003 korralduse nr 180 p 3 ja Viimsi Vallavolikogu 11.11.2003 otsus nr 114; 3) tunnistati õigusvastaseks Viimsi Vallavalitsuse tegevus, mis on suunatud endise NSVL sõjaväe valduses olnud lagunenud ja kasutamiskõlbmatute ehitiste valla omandisse jätmise kaudu *** kinnistu suhtes õigustatud subjektideks tunnistatud isikutele õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise takistamisele; 4) jäeti rahuldamata taotlus Viimsi Vallavalitsusele ettekirjutuse tegemiseks maa tagastamise korralduse väljaandmiseks, kuna käesoleva ajani ei ole kindlaks määratud ostueesõigusega erastamisele kuuluva maa suurust ja piire; 5) Viimsi Vallavalitsuselt mõisteti M. M. kasuks välja kohtukulud 40 000 krooni ja E. M. kasuks 10 000 krooni. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised: 1) Harju Maavalitsuse infosüsteemide osakonna hooneregistritalituse 24.03.2003 tõend ist nr 2335 nähtub, et Viimsi Vallavalitsuse 11.03.2003 korralduse nr 180 p-s 3 toodud toimingud olid teostatud ja ehitised (v a elamu) registreeritud valla varana enne kohtule kaebuse esitamist. Korraldus on käsitatav eelhaldusaktina, mis võib mõjutada õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise otsustamist kaebajatele ja kaebajad on õigustatud taotlema selle tühistamist. 2) Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et Viimsi Vallavalitsuse 11.03.2003 korralduses nr 180 nimetatud ehitiste näol on tegemist endise NSVL sõjaväe poolt püstitatud ehitistega, ning et *** külas, kus paikneb vaidlusalune kinnistu, asus alates
  2. a NL sõjaväeosa nr 87820 (otsuses ekslikult 87280), mis andis varad
  3. a üle Teede- ja Sideministeeriumile. 26.03.1999 sõlmisid Eesti Vabariik (Teede- ja Sideministeeriumi kaudu) ja Viimsi vald vara tasuta võõrandamise lepingu, mille objektiks olid *** külas asuvad ehitised: 1) ühe- korruseline 2 korteriga elamu eluruumide pinnaga 239,8 m2 , 2) ühekorruseline kuur, 3) ühekorruseline saun, 4) ühekorruseline garaaž, 5) ühekorruseline abihoone, 6) ühekorruseline kütuseladu ja 7) välikäimla. Lepingu kohaselt toimus ehitiste võõrandamine riigivaraseaduse §-de 24 lg 3, 27 ja 36 lg 2 alusel ning kooskõlas Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud Riigivara võõrandamise korraga. Riigikogu Majanduskomisjon lubas 22.09.1998 otsusega nr 30-RV võõrandada ehitised vallale tasuta. Riigivararegistris oli registreeritud vaid ühekorruseline 2 korteriga 4
(12)3-03-32 elamu. Teised ehitised ei olnud registreeritud riigivararegistris ega arvel Veeteede Ameti bilansis, need olid lepingu p 3.6 järgi lagunenud ja kasutamiskõlbmatud. Sama nähtub 01.02.2000 koostatud täielikult amortiseerunud ja kõlbmatuks tunnistatud riigivara üleandmisevastuvõtmise aktist. Et tegemist on lagunenud ja kasutamiskõlbmatute ehitistega, mida ei ole remonditud nende ülevõtmisest, veendus ka kohus paikvaatluse käigus. Riigivaraseaduse § 24 lg 1 p 3 kohaselt võib riigivara võõrandada, kui vara on vajalik kohaliku omavalitsuse tervishoiu-, haridus- ja sotsiaalhoolekandeasutustele või omavalitsuse muude funktsioonide täitmiseks. Viimsi Vallavalitsus ei esitanud kohtule ühtki tõendit ega põhjendust selle kohta, milliste kohaliku omavalitsuse funktsioonide täitmiseks olid ehitised vajalikud. Sellekohane motiveering ning viited ehitiste tehnilise seisundi ja kasutuskõlblikkuse kohta puuduvad ka 11.03.2003 korralduses nr
  1. Seega on korraldus nii õiguslikult kui faktiliselt motiveerimata ning kuulub vaidlustatud osas tühistamisele. Arvestades ehitiste asukohta mere ääres ja Viimsi Vallavalitsuse seletuses toodud asjaolusid, sh viidet MaaRS § 6 lg 2 p-le 3, leidis kohus, et vald on olnud huvitatud ehitiste omanikuks saamisest ja ehitiste teenindamiseks vajaliku maa taotlemisest munitsipaalomandisse. Puuduvad andmed, et vald oleks püüdnud *** kinnistu õigustatud subjektidega sõlmida MaaRS § 6 lg 2 p-s 3 nimetatud kokkuleppeid. Vald ei ole asunud ka lagunenud ehitisi korda tegema ega kõrvaldanud neid vastavalt MaaRS § 6 lg 31 . 3) Kohus luges tõendatuks, et 1950.a toimus 1,4 ha suuruse maa eraldamine sõjaväe kasutusse ja maaeraldus paiknes *** kinnistu piiridesse jäävatel maadel. ENSV Ministrite Nõukogu 05.10.1950 salajase korraldusega nr 53 kohustati Põllumajandusministeeriumi ja Harju Rajooni TSN Täitevkomiteed kinnistama looduses ja
  2. sõjaväelaevastikule üle andma 1,4 ha suuruse maaüksuse kooskõlas lisatud skeemiga. Harju Rajooni TSN TK 10.07.1950 otsusega nr 08 kinnitatud maaüksuse skemaatiline plaan on koostatud Põllumajandusministeeriumi poolt ning kooskõlastatud Harju rajooni vanemmaakorraldajaga ja sõjaväeosa nr 81319 esindajaga. Maaeralduse piirid on looduses maha märgitud. Väeosale nr 81319 eraldatav 1,4 ha suurune maaüksus on näidatud kolhoosi „Murdlaine“ territooriumil asuva *** idakaldal. See kalurikolhoos asutati 18.04.1949 *** külas. Viimsi poolsaare kalurikolhoosid ja artellid ühinesid 12.08.1950 S. M. Kirovi nimeliseks kalurikolhoosiks.
  3. a Nõukogude sõjaväe aerofotode alusel koostatud stereotopograafilisel kaardil on Viimsi poolsaare *** idakaldal selgelt eristatav hoonete ja rajatiste kompleks põhjast kagu suunas. Harjumaa hooneregistritalituse arhiivifondi toimikus nr 3751 oleva test dokumentidest nähtub, et endise *** talu maadest
  4. a relvajõududele eraldatud ja sõjaväeosa nr 87820 kasutuses oleval maal oli
  5. a hüdrograafiarajatise venekeelse nimetusega „Nazemnaja mernaja linija“ tarvis püstitatud 10 erineva suuruse ja otstarbega ehitist. „*** talu, kinnistu nr 9337 maade klassistamise (hindamise) toimikus“ oleval 05.11.1937 plaanil on kajastatud maaeraldused talu antud maadest ja pliiatsiga märgitud maatükk, mille nurkade asetus ja konfiguratsioon langevad kokku ENSV Ministrite Nõukogu 05.10.1950 korralduse nr 53 juurde lisatud skeemil tooduga. Et ehitised olid püstitatud neile eraldatud maad kasutavate endise NSVL relvajõudude poolt ja olid nende kasutuses, tuleb eeldada ehitistel vastavate kasutuslubade olemasolu. Sõjaväe kasutusse antud territooriumil toimuv ehitustegevus ei allunud reeglina tol ajal tsiviilvõimude kontrollile ja sõjaväeosad ei kooskõlastanud oma territooriumil väiksemate ehitiste püstitamist kohalike nõukogudega ega vastavate järelevalveorganitega, samuti ei väljastatud neile ehitusja kasutuslubasid. 4) *** maaüksusel paiknevas ja 26.03.1999 tasuta võõrandamise lepinguga üleantud elamus asuvad korterid nr * ja * müüs Viimsi Vallavalitsus 2002.a neid eluruume üürilepingu alusel kasutanud K. T- le ja L. V- le. Eluruumide ostu- müügilepinguid ei ole vaidlustatud. Harju Maavalitsuse infosüsteemide osakonna hooneregistritalituse 05.06.2002 tõendi nr 3751 kohaselt kuuluvad korterid omandiõiguse alusel K. T- le ja L. V- le, kes on esitanud avaldused maa ostueesõigusega erastamiseks. AÕSRS § 14 lg 3 ei ole rakendatav. Asjaolu, et elamu 5
(12)3-03-32 ümberehituseks ei olnud väljastatud ehitusluba ja ehitisel puudub kasutusluba, ei saa MaaRS § 22 ega Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud „Maa ostueesõigusega erastamise korra“ järgi olla maa ostueesõigusega erastamisest keeldumise aluseks õiguslikul alusel püstitatud elamu juurde. Maa ostueesõigusega erastamist korraldab maa asukohajärgne kohalik omavalitsus, kes maa ostueesõigusega erastamise korra kohaselt määrab kindlaks erastatava maa suuruse ja piirid. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine otsustatakse MaaRS § 23 lg 2 alusel pärast seda, kui valla- või linnavalitsuse korraldusega on ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid kindlaks määratud, sest alles siis on selge, kui suures ulatuses kuulub maa tagastamisele või kompenseerimisele. Käesoleval juhul ei ole ostueesõigusega erastamisele kuuluva maa suurust ja piire kindlaks määratud. Enne seda ei ole Viimsi Vallavalitsusel võimalik otsustada *** kinnistu õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist õigustatud subjektidele. Seetõttu ei saa kohus teha vallavalitsusele ettekirjutust vastava korralduse väljaandmiseks. 5) Asja arutamisel ilmnes, et Viimsi Vallavolikogu 11.11.2003 otsusega nr 114 peremehetuks tunnistatud prožektori hoiuruumi ja diiselgeneraatorite jaamahoone (registris patrullimaja, nr 020125229) ning sidekeskuse hoone (registris piilkonnamaja, nr 020112521) näol oli tegemist 13.12.1999 riigivararegistrisse kantud riigivaraga. Riigivara valdajaks oli Piirivalveamet ja riigivara haldavaks piirivalveasutuseks Põhja Piirivalvepiirkond, kes tegi Piirivalveametile 02.12.2003 ettepaneku maha kanda 19 hoonet ja rajatist, mis asuvad maadel, mis ei ole piirivalve poolt katastrisse kantud, sh patrullimaja ja piilkonnamaja. Siseministri 31.03.2004 käskkirjaga nr 154 on hooned tunnistatud kõlbmatuks ja antud Põhja Piirivalvepiirkonnale käsk need bilansist maha kanda ja lammutada kui teenistuseks mittevajalikud, amortiseerunud ning teiste maakasutajate maadel asuvad ehitised. Asjaoluga, et need ehitised ei kuulu Viimsi vallale Vabariigi Valitsuse 02.06.1993 korraldusega nr 295-k üle antud vara hulka ega asu nimetatud korraldusega üleantud ehitiste juurde kuulunud 2,3 ha suurusel maa-alal, nõustus ka vastustaja. Piilkonnamaja ja patrullimaja ei olnud Viimsi vallale üle antud. Samuti ei olnud tegemist peremehetute ehitistega AÕSRS § 13 lg 2 mõttes, mille hõivamise õigus ja kohustus on kohalikul omavalitsusel. Käesoleval juhul ei olnud tegemist riigi kui ehitiste omaniku ehitiste valduse lõpetamisega omandist loobumise tahtega, vaid omanik otsustas tunnistada nimetatud hooned kõlbmatuks ning need arvelt maha kanda ja lammutada. Selliste ehitiste hõivamiseks peremehetu ehitisena puudub kohalikul omavalitsusel seadusest tulenev õigus. Kuna tõendatud ei ole ka Viimsi Vallavalitsuse väide, et eelnimetatud hooned paiknesid *** kinnistust 1928.a eraldatud ja Eesti Vabariigi omandisse antud maaüksusel ***, tuleb eeldada, et siseministri 31.03.2004 käskkirja nr 154 alusel riigivararegistrist kustutatud, maha kantud ja lammutamisele määratud hooned asusid *** kinnistul. Kui need hooned pole *** kinnistu maa tagastamise otsustamise ajaks lammutatud, ei saa nende olemasolu olla aluseks selle maa suhtes MaaRS § 6 lg 2 punktis 3 sätestatu rakendamisele. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES M. M. ja E. M. apellatsioonkaebuses paluti muuta kohtuotsuse motiive ja kohtuotsust osas, millega jäeti rahuldamata Viimsi Vallavalitsusele maa tagastamise korralduse välja andmiseks ettekirjutuse tegemise taotlus ning teha vaidlustatud osas uus otsus. 1) Vaidlusalustel ehitistel puudub nii maakasutusõigus kui ka ehitusluba. Kuna õigusliku aluseta ehitiste olemasolu ei saa olla takistuseks õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisel, siis kuulub ehitiste alune maa tagastamisele. Tallinna Halduskohtu 23.02.2000 otsusega haldusasjas nr 3/1-32/00 tuvastati, et *** maaüksusele ei ole tehtud seaduslikke maaeraldusi ja kinnistul paiknevatel ehitistel puudub maakasutusõigus. Kuna käesolevas asjas osalesid samad pooled, oleks kohus pidanud otsuse tegemisele juhinduma HKMS § 17 ja kohaldama jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolusid ka käesoleva kohtuvaidluse suhtes. 6
(12)3-03-32 2) Kohus kohaldas ebaõigesti AÕSRS § 14 lg 1 ja lg 3 ning leidis ekslikult, et vaidlusalused ehitised on püstitatud õiguslikul alusel. Kaebajad leiavad, et *** kinnistul asunud endisele NSVL sõjaväele kuulnud ehitistel puudusid ehitusload, ehitised on ebakorrektselt vormistatud dokumentide alusel võetud arvele hooneregistris ning elamul, mis on kolmandate isikute kasutuses ja ebaseaduslikult ümberehitatud, puudub nii ehitus- kui ka kasutusluba. Kohus rajas ehitiste ehitus- ja kasutuslubade seaduslikkuse järelduse vaid sellele, et kuna oli olemas maaeraldus ehitistele, siis järelikult pidid ehitistel olema ka ehitus ja -kasutusload. Tulenevalt vaidlusaluste hoonete mittemilitaarsest otstarbest ei hakanud sõjavägi kaebaja arvates neid hooneid eraldi projekteerima, väljastama ehituslubasid ja kasutuslubasid. Seda kinnitab asjaolu, et ehitised on väiksema hulised ning tänaseks lagunenud ja kasutuskõlbmatud. Kohus pidanuks tuvastama ehitistel ehitusloa olemasolu AÕSRS § 14 lg 1¹ tähenduses. 3) Põhjendamatu on kohtu seisukoht, mille kohaselt K. T. ja L. V. poolt kasutatav elamu on õiguslikul alusel püstitatud ehitis. 07.10.1997 oli riigivara registrisse kantud registrinumbri 04000779 all vaid elumaja, ülejäänud ehitiste kohta puudusid andmed. Viimsi Vallavalitsus ei tõendanud, millistele dokumentidele tuginedes kinnitas 09.03.1999 õiendiga nr 32 Harjumaa Hooneregistrile ülejäänud ehitiste kuulumist riigile. Viimsi valla abivallavanem E. Sau kinnitas Riigikogu majanduskomisjoni istungil 22.09.1998, et maale ei ole esitatud tagastamise taotlust. 26.03.1999 lepingu järgi üleantud elamu ja registris arve l olnud elamu andmed ei kattu. Hooneregistris olid ainult ehitiste mõõdistamise plaanid. Riigivara registris arvel olnud ehitise osas puudusid ümberehitustöödega seotud ehitus- ja kasutusload. Viimsi Vallavalitsus võõrandas otsustuskorras ehitise kolmandatele isikutele, kes Riigi Maa-ameti andmetel ei olnud lepingute sõlmimise ajal Viimsi valla elanikud. Vallavalitsus pidanuks kõigepealt korraldama elamu ümberehitusega seotud menetlustoimingud, väljastama kasutusloa, arvestades seejuures kaebajate õigustega. Vallavalitsus kinnitas 26.10.1999 kirjas nr 1066 (tl 47), et NSVL sõjaväe ehitistele ei ole väljastatud ehitus- ja kasutuslubasid. Neid ei ole esitatud ka Harju Maavalitsuse infosüsteemide osakonna hooneregistritalitusele (20.02.2003 kiri nr 1.9-2/273 tl 48). 4)
  1. a teostatud maaeraldus ei saa asuda *** maaüksusel. ENSV MN 05.10.1950 salajast määrust nr 53 ja selle lisana esitatud skeemi ei saa omavahel siduda. Plaanil puudub viide dokumendile, mille lisaks plaan on. Samuti pole plaanil ühtegi koordinaati või muud tunnust, mis seoks selle *** maaüksusega. Stereotopograafiline kaart ei tõenda maaeralduse olemasolu Hiire 142 maaüksusel. See, et aerofotol on väeosa 87280 hooned näha *** kirdeosas endisel ** maaüksusel ei tõesta, et vä idetav maaeraldus väeosale 81319 asuks sealsamas, kuna ei ole näha piiritähiseid. Eesti NSV Ministrite Nõukogu 23.11.1951 määrusega nr 009 eraldati sõjaväeosale nr 81323 Harju rajoonis 11 objekti ehitamiseks maad 17,61 ha, kohus viitas maaeraldusele sõjaväeosale nr
  2. Tulenevalt objektide nimekirjast, mis oli määruse lahutamatu lisa nr 10, oli maaeraldus sõjaväeosale nr 81323 Harju rajoonis kokku 1,05 ha, kohus viitas 1,4 ha- le. Ehitiste nimekir jas, mis kattub *** ebaseaduslikult ehitatud ehitiste loeteluga, on toodud maaeralduse suurusena alap 8 all 2,3 ha ja maaeralduse õigusliku alusena viidatud Eesti NSV Ministrite Nõukogu 23.11.1951 korraldusele ning et ehitised kuuluvad sõjaväeosale nr
  3. Arvestades eeltoodut võib järeldada, et *** asuvate endise NSVL relvajõudude ehitiste maaeraldus tehti mujale Viimsi valla territooriumile. *** maaüksusele ei ole tehtud maaeraldusi ja seega puudub *** kinnistul asuvatel ehitistel maakasutusõigus. Viimsi Vallavolikogu ja Viimsi Vallavalitsuse apellatsioonkaebuses paluti tühistada kohtuotsus kaebuste rahuldamise osas ja jätta kaebused uue otsusega täies ulatuses rahuldamata ning mõista kaebajatelt välja kohtukulud. 1) Kohus jättis ebaõigesti tähelepanuta valla väited kaebajate õiguste rikkumise puudumisest vallavalitsuse 11.03.2003 korralduse nr 180 p-ga
  4. Korraldus ei ole käsitatav eelhaldusaktina õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsusele. Korralduse nr 180 p- l 3 on deklareeriv/ 7
(12)3-03-32 informeeriv tähendus vaid valla kommunaalame ti jaoks. See ei too vallale kaasa õiguslikku tagajärge. Valla vara valla vara registrisse kandmisega ei muutu vara omanik ega omandivorm. Korralduse nr 180 p 3 vastab HKMS § 54 nõuetele. Valla diskretsioon oli piiratud Viimsi Vallavolikogu 14.11.2000 määrusega nr 17 kinnitatud valla vara registri põhimäärusest tuleneva kohustusega pidada valla vara kohta registrit. Valla vara tuleb kanda registrisse sõltumata sellekohase korralduse väljaandmisest ja andmata jätmisest. Korralduses nr 180 on tehtud viide 26.03.1999 vara tasuta võõrandamise lepingule, mida kaebajad ei ole vaidlustanud ja seetõttu puudub vaidlus selle lepinguga tekkinud õiguslike tagajärgede üle. Kohus leidis ekslikult, et Viimsi vald on 26.03.1999 tasuta võõrandamise lepingu sõlmimisega rikkunud Riigivaraseaduse § 24 lg 1 punkti 3, mis näeb ette riigivara võõrandamise tingimused ega sea vara omandajale riigivara omandamise põhjendamise kohustust. 2) Kohtul ei ole paikvaatlusega võimalik ehitiste tehnilisele seisukorrale õiget hinnangut anda, sest kohtuniku näol pole tegemist ehitusalaste ja/või kinnisvaraalaste eriteadmistega spetsialistiga, kes võiks vaatlusmeetodil tuvastada ehitiste tehnilist seisukorda. Ehitised vajavad remonti, kuid need ei ole lagunenud ja kasutamiskõlbmatud. Halduskoht us ei tõusetunud ka küsimust, et ehitised oleksid lagunenud, kasutamiskõlbmatud ja maastikupilti oluliselt rikkuvad. Sellest tulenevalt ei olnud vallal võimalust esitada vastuväiteid ja tõendeid. Isegi kui tegemist oleks lagunenud ja kasutusest väljalangenud ümbrust või maastikupilti kahjustavate ehitistega, ei kuuluks nende alune maa tagastamisele. Ehitiste omanik ei saa kaotada ehitiste omandiõigust halduskohtu otsuse alusel, vaid tal on MaaRS § 6 lg 31 alusel vähemalt üks aasta arvates kohaliku omavalitsuse poolt ettekirjutuse tegemisest aega sellised ehitised korda teha. Ehitiste kordategemist takistab kaebajate algatatud menetlus ja kohtu 04.09.2003 määrus, millega vallavalitsusel keelati mistahes toimingute sooritamine seoses *** külas *** maaüksusel paiknevate endise NSV Liidu sõjaväe poolt püstitatud ehitistega. Kohtu poolt MaaRS tõlgendamine viisil, et lagunenud ja kasutusest väljalangenud ümbrust või maastikupilti kahjustavad ehitised ei takista maa tagastamist, on vastuolus Põhiseaduse §-ga
  1. 3) Kohus tühistas Viimsi Vallavolikogu 11.11.2003 korralduse nr 114, mis oli juba tunnistatud kehtetuks vallavolikogu 13.01.2004 korraldusega nr
  2. Valla esindaja juhtis kohtu tähelepanu nimetatud asjaolule ja vajaduse puudumisele riigi esindaja osavõtul menetluse jätkamiseks, samuti palus seda arvestada kohtukulude väljamõistmisel, mida kohus aga ei teinud. 4) Kohus rikkus vallavalitsuse tegevuse õigusvastaseks tunnistamisega protsessinorme. Kaebajad ei taotlenud kaebustes valla tegevuse õigusvastasuse tuvastamist ega valla tegevuse või tegevusetuse õigusvastaseks tunnistamist. Kaebajad esitasid sellekohase nõude alles kohtuistungil ja suulises vormis. Tegemist on uue iseseisva nõudega, millelt on tasumata riigilõiv. Vald ei andnud ka kaebajatele kaebuse täiendamiseks nõusolekut. Kohus ei selgitanud, milliste valla toimingute tegemist ta peab maa tagastamise õigusvastaseks takistamiseks. Tulenevalt MaaRS § 6 lg 2 p-st 3, mille kohaselt maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kui maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised, ei lasu Viimsi vallal talle kuuluvate ehitiste aluse maa õigusvastselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjektidele tagastamise kohustust ning valla tegevuse õigusvastaseks tunnistamine oli väär. Kuigi kohus möönis, et enne ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride määramist ei saa õigusvastaselt võõrandatud maad tagastada, leidis kohus, et vald toimis õigusvastaselt. 5) Vald ei nõustu kohtukulude vallalt väljamõistmisega ega kohtukulude ja kaebuse nõuete rahuldamise proportsiooniga. M. M. taotles vallalt 57 191,50 krooni ja E. M. 18 870,50 krooni kohtukulu väljamõistmist. Kaebajad esitasid kohtule kasutatud õigusteenuse loetelu ja esindaja poolt esitatud arved, kuid ei esitanud kohtukulude tasumist tõendavaid dokumente. M. M. ja E. M. vastuses paluti jätta Viimsi valla apellatsioonkaebus rahuldamata ja leiti, et riigivaraseadust rikkuva tasuta üleandmise lepinguga rikut i kaebajate subjektiivseid õigusi õigusvastselt võõrandatud maa tagastamiseks. Seetõttu avaldab kaebajate õigusi rikkuvat toimet ka lepinguga seotud haldusakt, mis kohustab kandma valla vara registrisse vara, mille vald sai 8
(12)3-03-32 seaduse sätteid ja kaebajate subjektiivseid õigusi rikkudes. Ehitiste kasutuskõlbmatu ja lagunenud seisukord on tõendatud nii kohtu poolt paikvaatluse teostamise kaudu kui ka 26.03.1999 tasuta võõrandamise lepinguga. Kuna Viimsi vald ei ole ehitiste üleandmisest teostanud mingisuguseid remonttöid, on nende jääkväärtus 0 krooni. Vald on ajanud segamini paikvaatluse ja ekspertarvamuse kui kaks eraldiseisvat tõendi liiki. PS § 32 on reservatsiooniga ja MaaRS § 6 lg-s 3 on sätestatud omandi kitsendus, mille kohaselt ei loeta lagunenud ja kasutuskõlbmatut ehitist ehitiseks MaaRS mõttes. Vald ei vaielnud halduskohtus kaebajate poolt esitatud taotluse muutmisele vastu, mistõttu seaduse järgi eeldati valla nõusolekut. 14.10.2004 ei esitanud kaebaja uut nõuet, vaid struktureeris oma esialgselt esitatud nõude. Kaebajad on tasunud haldusasjas osutatud õigusabi eest vastavalt Advokaadibüroo Paul Varul poolt esitatud arvetele. Seadus ei keela õigusabi eest tasumise tõendamist advokaadibüroo vastavasisulise kinnituse, arvete ja arvete lisadega. Viimsi vald ei põhjendanud, miks ta ei ole nõus kohtu poolt kohtukulude jaotamisega. Kolmandate isikute L. V. ja K. T. kirjalikus vastuses toetati Viimsi valla seis ukohti ning paluti jätta M. M. ja E. M. apellatsioonkaebus rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED I Viimsi Vallavalitsus kohustas kaebustes vaidlustatud 11.03.2003 korralduse nr 180 p-ga 3 valla kommunaalametit korraldama 26.03.1999 Viimsi valla ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud tasuta võõrandamise lepingu alusel valla omandisse antud *** külas asuvate endisele NSVL sõjaväele kuulunud ehitiste valla varana arvele võtmine vallavararegistris ja hooneregistris. Ringkonnakohus nõustub Viimsi Vallavalitsusega selles, et eelnimetatud korralduse p 3 ei saa rikkuda kaebuse esitajate õigusi ega ole käsitatav eelhaldusaktina õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsusele, nagu ekslikult leidis halduskohus. Riigikohtu halduskolleegium on 15.10.2005 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-43-05 punktides 11 ja 16 asunud samuti seisukohale, et kohaliku omavalitsuse korraldus valla raamatupidamisameti kohustamiseks vara arvele võtma on internne akt, mis ei saa rikkuda kaebuse esitajate (maa tagastamise õigustatud subjektide) õigusi. Tulenevalt HKMS § 7 lõikest 1 saab halduskohtus taotleda isiku õigusi rikkuva haldusakti tühistamist. Kuna Viimsi Vallava litsuse 11.03.2003 korralduse nr 180 p 3 ei saa rikkuda ega riku kaebuse esitajate õigusi, tuleb Viimsi Vallavalitsuse apellatsioonkaebus rahuldada ning tühistada halduskohtu otsus nimetatud korralduse p 3 tühistamise osas ja jätta uue otsusega M. M. ja E. M. kaebused Viimsi Vallavalitsus e 11.03.2003 korralduse nr 180 p 3 tühistamise nõude osas rahuldamata. Et Viimsi Vallavalitsuse 11.03.2003 korralduse nr 180 p 3 ei saa rikkuda kaebuse esitajate õigusi, ei pidanud halduskohus nimetatud korralduse õiguspärasusele hinnangut andma. Arvestades eeltoodut ei pea ka ringkonnakohus andma hinnangut Viimsi Vallavalitsus e 11.03.2003 korralduse nr 180 õiguspärasusele ja halduskohtu poolt korraldusele hinnangu andmist puudutavatele apellatsioonkaebuste väidetele korralduses nimetatud ehitiste püstitamise õiguslike aluste olemasolu või puudumise kohta. M. M. ja E. M. apellatsioonkaebus kohtuotsuse põhjenduste muutmise taotluse osas tuleb jätta rahuldamata. 9
(12)3-03-32 II Viimsi Vallavolikogu tunnistas kaebustes vaidlustatud 11.11.2003 otsusega nr 114 peremehetuks *** külas asuvad endisele sõjaväele kuulunud hooned (prožektori hoiuruum aadressiga ***, diiselgeneraatorite jaamahoone aadressiga *** ja sidekeskuse hoone aadressiga ***) ning kohustas vallavalitsus t korraldama nimetatud ehitiste arve võtmine ja riiklikusse ehitisregistrisse valla omandina kandmine. Ringkonnakohus nõustub Viimsi Vallavolikogu apellatsioonkaebuse väitega, et halduskohtul puudus alus Viimsi Vallavolikogu 11.11.2003 otsuse nr 114 tühistamiseks, sest vallavolikogu oli kohtumenetluse ajal oma 13.01.2004 otsusega nr 19 juba tühistanud kaebustes vaidlustatud vallavolikogu otsuse. Kuna kaebuse esitajad ei nõustunud menetluse lõpetamisega vallavolikogu otsusele esitatud kaebuste osas, pidanuks halduskohus piirduma vaid Viimsi Vallavolikogu 11.11.2003 otsuse nr 114 õigusvastaseks tunnistamisega. Halduskohus tühistas Viimsi Vallavolikogu 11.11.2003 otsuse nr 114 põhjendusel, et nimetatud otsusega peremehetuks tunnistatud hoonete näol oli tegemist riigivaraga, mille hõivamiseks peremehetute ehitistena puudus kohalikul omavalitsusel õigus. Halduskohtu otsust vallavolikogu 11.11.2003 otsuse nr 114 tühistamise põhjenduste osas ei ole vaidlustatud. Arvestades eeltoodut ei ole põhjendatud Viimsi Vallavolikogu taotlus jätta M. M. ja E. M. kaebused täies ulatuses rahuldamata. Samas tuleb muuta halduskohtu otsust Viimsi Vallavolikogu 11.11.2003 otsuse nr 114 tühistamise osas ja tunnistada Viimsi Vallavolikogu 11.11.2003 otsus nr 114 õigusvastaseks halduskohtu otsuses toodud põhjendustel. Viimsi Vallavolikogu apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. III 02.05.2003 halduskohtule esitatud kaebuses palusid kaebuse esitajad tühistada Viimsi Vallavalitsuse 11.03.2003 korralduse nr 180 punkti 3 ja „teha Viimsi Vallavalitsusele ettekirjutus õigusvastaselt võõrandatud endise *** talu maade tagastamise toimingute tegemiseks ja tagastamise korralduse vastuvõtmiseks ilma edasise viivituseta“. Kaebajad kordasid Viimsi Vallavalitsusele endise *** maaüksuse tagastamise korralduse välja andmiseks ettekirjutuse tegemise taotlust 25.07.2003 esitatud kaebuse täienduses ja 08.12.2003 esitatud kaebuses Viimsi Vallavolikogu 11.11.2003 otsuse nr 144 tühistamiseks. Halduskohus on 07.05.2003 ja 11.12.2003 määrustega võtnud menetlusse tühistamistaotluse ja vallavalitsusele ettekirjutuse tegemise nõude õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on vallavalitsusele maa tagastamise korralduse väljaandmiseks ettekirjutuse tegemise nõue käsitatav kohustamistaotlusena HKMS § 6 lg 1 p 2 mõttes. Et maa tagastamise korralduse väljaandmiseks kohustamise eelduseks on vallavalitsuse tegevusetuse õigusvastasus, hõlmab kohustamistaotlus õigusvastasuse kind lakstegemise taotlust. Kohustamistaotluse korral piisab kohustamise eelduseks oleva tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamisest kohtuotsuse põhjendavas osas. Halduskohtu poolt õigusvastaseks tunnistatud Viimsi Vallavalitsuse tegevus - mis on suunatud endise NSVL sõjaväe valduses olnud lagunenud ja kasutamiskõlbmatute ehitiste valla omandisse jätmise kaud u *** kinnistu suhtes õigustatud subjektideks tunnistatud isikutele 10
(12)3-03-32 õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise takistamisele - ei ole käsitatav toiminguna, mille õigusvastaseks tunnistamist oleks halduskohtus võimalik taotleda ja halduskohtu poolt taotlust rahuldada. Kohtus saab vaidlustada konkreetset toimingut või erandina ka menetlustoimingut (n viivitus), kuid mitte maa tagastamise menetlust üldiselt. Kaebuse esitajate väited nende poolt tagasi taotletaval õigusvastaselt võõrandatud maal asuvate ehitiste püstitamise õiguslike aluste puudumise kohta on asjakohased ja kuuluvad halduskohtu poolt hindamisele neile maa tagastamata jätmise kohta antava kohaliku omavalitsuse haldusakti peale esitatud kaebuse lahendamisel. Viimsi Vallavalitsuse apellatsioonkaebuse väide halduskohtu poolt menetlusnormide rikkumisest on põhjendatud ja kohtuotsus Viimsi Vallavalitsuse tegevuse õigusvastaseks tunnistamise osas tuleb tühistada. M. M. ja E. M. apellatsioonkaebuse väited ei anna aga alust kohtuotsuse tühistamiseks kohustamistaotluse rahuldamata jätmise osas ja kohustamistaotluse rahuldamiseks. Käesoleva vaidluse esemeks ei ole elamu (milles asuvad kolmandatele isikutele L. V- le ja K. Tle kuuluvad korterid ) püstitamise, Viimsi vallale üleandmise, kolmandate isikute poolt ümberehitamise ja Viimsi valla poolt kolmandatele isikutele korterite erastamise õiguspärasus. Kolmandatel isikutel L. V- l ja K. T-l on korterite (vallasasja) omanikena õigus erastada ostueesõigusega maad. Kohus leidis õigesti, et Viimsi Vallavalitsus saab tulenevalt MaaRS § 23 lõikest 2 otsustada kaebuse esitajatele õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise või kompenseerimise üle alles pärast seda, kui on määratud kindlaks ostueesõigusega erastamisele kuuluva maa suurus ja piirid. Kuna käesoleva ajani ei ole kolmandatele isikutele ostueesõigusega erastamisele kuuluva maa suurust ja piire kindlaks määratud, on kohus jätnud põhjendatult tegemata Viimsi Vallavalitsusele ettekirjutuse kaebuse esitajatele maa tagastamise korralduse väljaandmiseks. IV M. M. taotles halduskohtus õigusabi eest Advokaadibüroole Paul Varul tasutud 57 171,50 krooni väljamõistmist ning esitas advokaadibüroo arved koos kulude arvestusega ja kinnituse arvetel toodud summade tasumise kohta. E. M. taotles halduskohtus õigusabi eest Advokaadibüroole Paul Varul tasutud 18 850,50 krooni väljamõistmist ning esitas advokaadibüroo arved koos kulude arvestusega ja kinnituse arvetel toodud summade tasumise kohta. Halduskohtu otsusega mõisteti Viimsi Vallavalitsuselt välja M. M. kasuks kohtukulud summas 40 000 krooni ja E. M. kasuks 10 000 krooni Vastavalt HKMS § 93 lõikele 6, kui kõrgema astme kohus muudab alamalseisva kohtu lahendi, muudab ta kohtukulude jaotust lähtudes sama paragrahvi lõigetest 1, 2 ja 3. HKMS § 93 lg 3 kohaselt jagatakse kohtukulud kaebuse osalise rahuldamise korral proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Viimsi Vallavolikogu ja Vallavalitsus ei taotlenud kaebuse esitajate õigusabikulude vähendamist HKMS § 87 lg 2 alusel. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtule esitatud advokaadibüroo õienditega tõendatud õigusabikulude kandmine kaebuse esitajate poolt. Kaebustes esitatud kahest tühistamistaotlusest ja kohustamistaotlusest on rahuldatud osaliselt vaid üks ja tunnistatud Viimsi Vallavolikogu 11. nove mbri 2003 otsus nr 114 õigusvastaseks. Teised taotlused on jäetud rahuldamata. Arvestades kaebuste rahuldatud osa proportsiooni (15 11
(12)3-03-32 %), on põhjendatud Viimsi Vallavolikogult M. M. kasuks 8 575 krooni õigusabikulu väljamõistmine ja E. M. kasuks 2 827 krooni õigusabikulu väljamõistmine. Apellatsioonimenetluses taotlesid kaebuse esitajad kumbki 20 060 krooni õigusabikulu väljamõistmist vastavalt esitatud kuludokumentidele. Kuna ringkonnakohus ei tee otsust kaebuse esitajate kasuks, jäävad kaebuse esitajate poolt apellatsioonimenetluses kantud kohtukulud nende endi kanda. Viimsi Vallavalitsuse ja Vallavolikogu esindaja taotles halduskohtus kaebuse esitajatelt õigusabi eest Rodi Advokaadibüroole tasutud 29 913 krooni väljamõistmist ja apellatsioonimenetluses 21 476 krooni väljamõistmist vastavalt esitatud kuludokumentidele. Ringkonnakohus leiab, et kuigi Viimsi Vallavolikogu ja Vallavalitsuse poolt kantud õigusabikulud summas 51 389 krooni on kohased ja vastavad esindaja poolt tehtud tööle, ei kuulu need kaebuse esitajatelt väljamõistmisele, sest Viimsi Vallavalitsus ja Vallavolikogu peab ise oma ametnike kaudu olema võimeline enda poolt maareformi läbiviimise käigus antud haldusakte ja sooritatud toimingute õiguspärasust kohtus kaitsma. Lepingulise esindaja võtmine on põhjendatud juhul, kui tegemist on õiguslikult keeruka vaidlusega. Käesolevat vaidlust ei saa pidada õiguslikult keerukaks. Kaire Pikamäe Ruth Virkus Lilianne Aasma 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.