← Eesti

2-03-692/3

2-03-692 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Margo Klaar, Ülle Jänes Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 03. veebr

§ 217

p 1 alusel lõpetama, kuna samade poolte vaidluses sama hagieseme üle samal alusel on olemas jõustunud kohtuotsus. Sellisel juhul puudub kohtul alus asja uuesti sisuliselt läbi vaadata ja uut otsust teha. Kui esimese astme kohus tegi otsuse, kuigi oleks pidanud asja menetluse lõpetama, tühistab ringkonnakohus vastavalt alates 01. jaanuarist 2006.a kehtiva TsMS § 657 lõikele 3 maakohtu otsuse ning lõpetab asja menetluse. 19. Kuni 31.12.2005.

§ 242

lg 1 kohaselt oli jõustunud kohtuotsus kohustuslik asjast osa võtnud pooltele ja kolmandatele isikutele ning nende õigusjärglastele. Sama põhimõtte kehtestab ka alates 01.01.2006.a kehtiva TsMS § 460 lg

  2. Kuni 30.06.2002.a kehtinud TsÜS § 59 kohaselt käsitati õigusjärglusena tsiviilõiguste ja – kohustuste üleminekut ühelt isikult teisele tehingu, seaduse või muu õigusakti alusel; sama tuleneb alates 01.07.2002.a kehtiva TsÜS §-st
  3. Õigusjärgluse mõiste hõlmab ka üksiku õiguse üleminekut nagu nõude loovutamine (nn eriõigusjärglus). Saare Maakohtus
  4. aprillil 1999.a lahendatud tsiviilasjas nr 2-259/1997 olid poolteks J. E. (astus eriõigusjärgluse korras hagejana protsessi K. L. asemel 18.02.1998.a taotluse alusel) ning M. T. (kostja). Saare Maakohtu
  5. aprilli 1999.a otsus on kohustuslik nii asjast osa võtnud pooltele kui ka nende õigusjärglastele.
  6. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et J. E. loovutas
  7. veebruaril 2002.a K. L.le rahalise nõude M. T. vastu, kusjuures nõude loovutamise lepingust (t I kd lk 144) nähtuvalt oli tegemist sama nõudega, mille J. Eidelkind omandas
  8. veebruari 1998.a nõude loovutamise lepinguga K. L.lt. Vaidlust ei ole ka selles, et Saare Maakohtu
  9. aprilli 1999.a otsus on tehtud sellesama nõude kohta. Seega on K. L. Saare Maakohtu tsiviilasjas nr 2-259/1997 jõustunud kohtuotsuse mõttes J. E.i õigusjärglane ning Saare Maakohtu
  10. aprilli 1999.a otsus kõnealuses tsiviilasjas on tulenevalt kuni 31.12.2005.

§ 242lõikest 1 kohustuslik ka K.

L. suhtes. Kuna kohtuotsus on K. L. jaoks siduv, ei olnud tal § 242 lg 2 kohaselt õigust vaidlustada Saare Maakohtu tsiviilasjas nr 2-259/1997 tuvastatud asjaolusid ega lg 3 kohaselt pöörduda sama nõudega samal alusel uuesti kohtusse. 22. Kolleegium leiab, et kuni 31.12.2005.

§ 242

kuulub käesolevas asjas kohaldamisele vaatamata sellele, et Saare Maakohtu tsiviilasjas nr 2-259/1997 ei osalenud kaaskostjana M. T. abikaasa A. T., kes käesolevas asjas on M. T. kõrval kostjana kaasatud Saare 5

(8)Maakohtu
  1. oktoobri 2004.a määrusega. Nimelt on hageja nõue A. T. vastu tuletatud perekonnaseaduse (PkS) §-st 20, mis reguleerib abikaasade vastutust kummagi kohustuste eest. Võimaluse esitada ühe abikaasa poolt võetud kohustusest tulenev nõue teise abikaasa vastu annab üksnes PkS § 20 lg 2, mille kohaselt vastutavad abikaasad perekonna huvides võetud varalise kohustuse järgi ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga. Vastutus abikaasa poolt võetud kohustuse eest saab PkS § 20 lg 2 kohaselt olla üksnes kaudne (subsidiaarne), s.o võlasuhte pooleks mitte olev abikaasa saab vastutada kohustuse täitmise eest üksnes juhul, kui kohustuse täitmist saab nõuda võlasuhtes osalenud abikaasalt. Käesolevas asjas ei ole esitatud A. T. poolt võetud kohustustest tulenevaid nõudeid. Hageja tugineb nõudele, mis tuleneb hageja väitel M. T. poolt võetud kohustusest. Seega sõltub nõude maksmapanek A. T. vastu otseselt sellest, kas hagejal oli õigus esitada uus hagi M. T. vastu. Sama kostja vastu samal alusel ning sama eset puudutava hagi veelkordse esitamise õigust ei anna hagejale asjaolu, et asja esmakordsel läbivaatamisel ei osalenud kaaskostjana isik, kes vastutab kohustuse täitmise eest üksnes koos varasemas menetluses osalenud kostjaga. Kuna hagejal (apellandil) puudus õigus pöörduda Saare Maakohtu tsiviilasjas nr 2-259/1997 lahendatud nõudega M. T. vastu uuesti kohtusse tulenevalt TsMS § 242 lõikest 3, ei tekkinud hagejal seega õigust esitada sama nõuet uuesti ainuüksi seetõttu, et lisaks M. T.le suunas ta nõude seekord ka M. T. abikaasa A. T. vastu.
  2. Samuti ei oma TsMS § 242 kohaldamisel tähtsust asjaolu, et käesoleva asja läbivaatamisse on kolmanda isikuna hageja poolel kaasatud ka pankrotihaldur T. M., kes Saare Maakohtu tsiviilasja nr 2-259/1997 läbivaatamisel protsessiosaliseks ei olnud. T. M. ei ole esitanud iseseisvat nõuet vaidluseseme suhtes, seega on tegemist iseseisva nõudeta kolmanda isikuna. Iseseisva nõudeta kolmanda isiku seisund protsessis sõltub selle poole (kas hageja või kostja) staatusest, kelle poolel ta protsessi kaasatakse. Seega ei anna hagejale sama kostja vastu samal alusel ning sama eset puudutava hagi veelkordse esitamise õigust kolmanda isiku kaasamine hagi teistkordse menetlemise käigus.
  3. Kolleegium ei nõustu ka apellandi väitega, et võrreldes Saare Maakohtu tsiviilasjaga nr 2259/1997 on käesolevas asjas esitatud muu nõue. Tegemist on sama nõudega, kuna hageja on tuginenud samale võlasuhtele ning esitanud nõude tõendamiseks ka sama võladokumendi. Saare Maakohtule
  4. juulil 1997.a esitatud hagis tsiviilasjas nr 2-259/1997 tugines hageja nõude alusena võlakohustusena pealkirjastatud dokumendile (tsiviiltoimiku nr 2-259/1997 lk 5)
  5. detsembrist 1992.a, milles M. T. AS S. peadirektorina kinnitab, et on 11.12.1992.a laenanud K. L.lt 400 000 krooni
  6. aprillini 1993.a, mil kohustub nimetatud summa tagastama. Dokumendi kohaselt on laenu tagatiseks kõik AS S. aktivad, samuti kohustub allakirjutanu teatama AS S. varalise seisundi muutustest K. L.le. Saare Maakohtu
  7. aprilli 1999.a otsuses tuvastatu kohaselt vaidlesid pooled selle üle, kes oli 11.12.1992.a K. L.le antud võladokumendi andja ehk laenulepingu teine pool (laenu saaja) – kas AS S. või kostja M. T. füüsilise isikuna. Selles küsimuses on kohus ka seisukoha võtnud. Ka 02.05.2002.a esitatud hagiavalduses tugines hageja samale võlasuhtele ning esitas sama võladokumendi (Saare Maakohtu tsiviiltoimiku nr 2-1401/03 lk 7) ning ka selles vaidluses on põhiküsimuseks see, kas 11.12.1992.a M. T. poolt allkirjastatud võladokumendi kohaselt oli laenu summas 400 000 krooni saajaks AS S. või M. T. füüsilise isikuna.
  8. Nõuet ei muuda muuks nõudeks TsMS § 242 tähenduses see, kui hageja on haginõuet menetluse vältel omal äranägemisel suurendanud või vähendanud. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja 22.09.2003.a esitatud hagiavalduse täiendamise avalduses märkinud põhivõla suuruseks 400 000 krooni, millele on juurde arvestatud seadusjärgseid viiviseid kokku summas 149 000 krooni (t I kd lk 68-70). Selles avalduses taotles hageja kostjalt 100 000 krooni väljamõistmist. Haginõude suurendamise avalduses
  9. oktoobrist 2004.a (t I kd lk 141-142) taotles hageja 500 000 krooni väljamõistmist. Seega esitas hageja omal valikul nõude väiksemas ulatuses, kui ta ise leidis endal õiguse olevat. Kolleegium leiab, et nõude üksnes osaline 6
(8)maksmapanek hageja poolt ei mõjuta hagi alust ega eset ning nõue jääb samaks vaatamata sellele, et hageja on selle esitanud tegelikust väiksemas ulatuses.
  1. Asjakohatud on apellandi väited TsMS § 95 rikkumise kohta maakohtu poolt seoses sellega, et kohus käsitas õigustamatult eelistatud tõendina jõustunud kohtuotsust tsiviilasjas nr 2259/
  2. Kolleegium märgib, et samas asjas samade poolte vahel jõustunud kohtuotsus ei kujuta endast mitte tõendit TsMS
  3. peatüki (tõendid ja tõendamine) tähenduses, vaid jõustunud ja pooltele kohustusliku kohtuotsusega on asjaomane vaidlus poolte jaoks siduvalt lahendatud ning vaidluse all olnud õigussuhted reguleeritud. Kohtuotsusega mittenõustumisel on poolel või tema õigusjärglasel õigus esitada kohtuotsuse peale selleks ettenähtud korras apellatsioonkaebus, mitte aga esitada uuesti sama hagi sama kostja vastu esimese astme kohtule.
  4. Asjakohatu on apellandi etteheide, mille kohaselt vaidlustatud kohtuotsuse kirjeldavas osas sisalduvad kohtu motiveerimata järeldused. TsMS § 231 lg 3 kohaselt tuli otsuse kirjeldavas osas märkida hageja nõue ja selle põhjendus ning kostja väited, kuid kohtul ei olnud kohustust poolte väiteid omakorda põhjendada. Seejuures ei ole tegemist mitte kohtu seisukohaga vaid üksnes selgitava konstateeringuga, et hageja esitas sisuliselt uue hagiavalduse, kuna menetluse käigus muutis hageja nii hagi alust kui eset. Kohus ei ole seadnud kahtluse alla hageja õigust hagi alust või eset muuta ega ole võtnud mingit eelhoiakut otsuse sisu suhtes.
  5. Maakohtu poolt Tallinna Linnakohtu tsiviilasja nr 2-928/95 materjalide põhjal tehtud järeldused ei ole viinud asja ebaõige lahendamiseni. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt vaidlusaluse nõude mittekajastumine pankrotitoimikus AS-i S. kohustusena ei tõenda AS-l S. vastava laenukohustuse puudumist. Pankrotimenetluses nõuete esitamine toimub võlausaldajate valikul; läbi vaatamisele kuuluvad üksnes korrakohaselt esitatud nõuded ning nõuet esitamata jättes loobub võlausaldaja ise nõude teostamisest. Käesoleva vaidluse esemeks ei ole see, kas AS S. raamatupidamisdokumendid vastasid seaduses ettenähtule ning kas pankrotimenetlus viidi läbi seaduse nõudeid igakülgselt järgides, mistõttu kolleegium jätab tähelepanuta apellandi arutluse selle kohta, missugust vara ja kohustusi pidi pankrotimenetluse käigus koostatud vara ja võlgade nimekiri sisaldama ning kas võlgnik või pankrotihaldur võisid pankrotimenetluse käigus oma kohustusi rikkuda. Kolleegium märgib lisaks, et hageja soovis nimetatud tsiviilasja, s.o AS S. pankrotimenetluse materjalidega tõendada oma väiteid selle kohta, et 11.12.1992.a allkirjastatud laenukohustus ei kuulunud AS S. kohustuste hulka (hageja taotlus
  6. juunist 2004.a, t I kd lk 111, Saare Maakohtu
  7. juuni 2004.a eelistungi protokoll, t I kd lk 112), s.o sisuliselt esitas uue tõendi samas asjas, mille kohta on juba jõustunud Saare Maakohtu
  8. aprilli 1999.a otsus tsiviilasjas nr 2-259/
  9. Tõendi varasemas vaidluses esitamata jätmine ei anna hagejale õigust pöörduda sama nõudega samal alusel sama kostja vastu uuesti kohtusse.
  10. Saare Maakohus on oma
  11. aprilli 1999.a otsuses ühtlasi leidnud, et tõendatud ei ole asjaolu, nagu oleks M. T.
  12. veebruaril 1995.a maksnud K. L.le 5000 USD just vaidlusaluse võlakohustuse täitmise eesmärgil. Seega ei kuulu ka nimetatud asjaolu käesolevas vaidluses TsMS § 242 alusel uuesti hindamisele ning kolleegium jätab apellandi sellekohased väited tähelepanuta.
  13. Tähelepanuta tuleb jätta ka apellandi väited laenuraha kasutamise kohta kostjate M. ja A. T. poolt. Nende väidetega on apellant taas soovinud tõendada vaidlusaluse laenu võtmist M. T. poolt füüsilise isikuna ning mitte AS S. poolt, keda esindas M. T.. Kuna Saare Maakohtu
  14. aprilli 1999.a jõustunud otsusega tsiviilasjas nr 2-259/1997 on tuvastatud vaidlusaluse laenulepingu sõlmimine K. L. ja AS S. vahel ning nimetatud kohtuotsus on käesoleva vaidluse pooltele siduv, ei kuulu nimetatud asjaolu kui varasema vaidluse tõendamisesemesse kuuluv TsMS § 242 alusel käesolevas vaidluses uuesti läbivaatamisele. Sama puudutab 7
(8)apellatsioonkaebuse punktis 7 väidetut, mille kohaselt lepingut sõlmides oli K. L. ja M. T. tahe suunatud kohustuste võtmisele füüsiliste isikutena.
  1. Apellatsioonkaebuse punktis 8 märgitakse, et kolmas isik T. M. hageja poolel ei nõustu kohtuotsusega selles osas, milles jäeti arvestamata asjaolu, et AS S. bilansis ei kajastunud M. T. poolt 11.12.1992.a K. L.ga sõlmitud laenu olemasolu. Kolleegium leiab, et vaidlus selle asjaolu üle puudub, ent see ei saa ka mõjutada käesoleva vaidluse lahendamist. Nimetatud asjaolu oli teada juba tsiviilasja nr 2-259/1997 läbivaatamisel Saare Maakohtus (T. M.i sellekohased kinnitused tsiviiltoimikus nr 2-259/1997 lk 93 ja 94). Kohustuse mittekajastumine äriühingu bilansis ei tähenda, nagu ei võiks kohustus tegelikkuses eksisteerida, ning pankrotimenetluses vastava nõude mitteesitamisel ei pidanud pankrotihaldur selle nõudega seonduvaid asjaolusid lähemalt selgitama. Ka ei ole kolmas isik T. M. kohtuotsuse peale edasi kaevanud.
  2. Kostja A. T. vastu nõude aegumist puudutavas osas nõustub kolleegium apellandiga selles, et kuna A. T. vastutus abikaasa poolt võetud kohustuse eest sai tuleneda üksnes PkS § 20 lõikest 2, ei tõusetu tema puhul aegumise küsimust. Kolleegium leiab, et kui abikaasa vastutab PkS § 20 lg 2 alusel teise abikaasa poolt võetud kohustuse eest, saab võlausaldaja teostada oma nõudeõigust abikaasade vastu ühtsetel eeldustel – s.o niikaua ja niivõrd, nõuet on võimalik maksma panna kohustuse võtnud abikaasa vastu, saab võlausaldaja tugineda ka PkS § 20 lõikest 2 tulenevale teise abikaasa vastutusele. Eelöeldust tuleneb ühtlasi, et kui nõuet ei saa teostada kohustuse võtnud abikaasa suhtes (sh ka põhjusel, et niisuguse nõude olemasolu ei ole tuvastamist leidnud), puudub alus tuginemaks ka PkS § 20 lõikele 2, s.o nõuet ei saa teostada ka teise abikaasa suhtes. Kuna kolleegium on seisukohal, et hageja (apellant) ei olnud õigustatud M. T. vastu uue hagiga kohtusse pöörduma (otsuse p-d 18 – 25), ei teki küsimust ka A. T. vastutusest.
  3. Apellant taotles vastustajatelt tema poolt kantud kohtukulude väljamõistmist. Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 kohaldatakse enne nimetatud seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31.12.2005.

§ 60

lõigete 1 ja 8 kohaselt jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel apellandi kohtukulud tema enda kanda. 34. Vastustaja M. T. palus apellandilt välja mõista tema poolt kantud õigusabikulu 3540.- krooni. TsMS § 61 lg 1 p 1 kohaselt mõistab kohus kostjale (vastustajale), kelle kasuks otsus tehti, hinnaga hagi puhul teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud kuni 5 % ulatuses hagi rahuldamata jäetud osast. Kolleegium leiab, et vastustaja poolt kantud õigusabikulu on põhjendatud ja tõendatud ning kuulub apellandilt vastustaja kasuks taotletud summas väljamõistmisele. Kohtunikud: M. Klaar Ü. Jänes K. Kullerkupp 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.