Tsiviilasi nr 2-2/1581/05 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus 2-2/1581/05 Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiit Kollom (eesistuja), Ande Tänav ja Rein Pokk Otsuse tegemise aeg ja koht 22.11.20

§ 1045lg 1 p-de 5 ja 6 tähenduses.

Kokku tekkis hageja majandustegevuse seiskumisest kahju 88 935,35 krooni, mille eest kostjad vastutavad

§ 137lg 1 alusel solidaarselt.

Kahju arvestamise aluseks on hageja käive, millest on maha arvestatud tema püsikulud. Hageja töötas baaris üksinda ning sai tasu kui juhatuse liige, mitte kui baari töötaja, seega ei ole aruandes näha ka töötasu kulusid. Kostja A. F., kes andis V. F. volituse renditud ruumide käsutamiseks, vastutus põhineb

§ 132lg-l 1 ja § 1054 lg-l 1.

Hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista 88 935,35 krooni tekitatud kahju hüvitamiseks ning kohustada kostjaid

§ 1055

lg 1 alusel lõpetama hageja majandustegevusse sekkumine ja teiste toimingute tegemine, mis on suunatud hageja normaalse majandustegevuse takistamisele. Kostjad hagi ei tunnistanud ja vaidlesid sellele vastu. GÜ S. vastuväidete kohaselt on rendilepingu pooled mitte hageja ja V. F., vaid J. F. ja V. F. kui füüsilised isikud. GÜ S. omab õigussuhteid üksnes V. F.ga, mitte hagejaga. Kostja tegutses V. F. kui ruumide omaniku juhiste alusel. Kostja arvates on tal omanikuna õigus sulgeda korra pidamiseks ja probleemide vältimiseks oma territoorium ning keelata kõrvalistel isikutel seal viibimine. Hageja nõuded tulenevad rendilepingust ning need tuleb esitada rendileandja vastu. Hageja ei ole näidanud kahju arvestuses ära kõiki püsikulusid. 2

§ 29lg 1 ja 5), leidis kohus, et rendileping on sõlmitud hageja kui rentniku ja V.

F. kui rendileandja vahel. J. F. allkirja kõrvale on pandud OÜ B. pitsati jäljend. Arved on esitatud hagejale, mitte füüsilisele isikule J. F.le, ja kauplemisluba on samuti väljastatud hagejale. Seega ei ole põhjendatud kostjate vastuväited selle kohta, et hagejal puudub õigus hagi esitada. Rendileandja õigused ja kohustused on läinud üle A. F.le alates 02.05.2002, mil temast sai GÜ S. liige. V. F. on sellest ajast esindanud A. F.t volikirja alusel. Hageja ja V. F. vahel sõlmitud rendilepingu p 4.2.4 järgi on rendileandjal kohustus mitte sekkuda rentniku majandustegevusse. Lepingu p 5.1.2 järgi on rentnikul õigus majandada iseseisvalt ning p 5.1.7 järgi õigus määrata ise majandustegevuse suunad. Hageja õigusega korrespondeerub ka kostja kohustus hoiduda tegevusest, mis takistab hagejal tema õiguste realiseerimist. V. F. 30.12.2002 avaldusest ja 23.04.2002 garantiikirjast nähtub, et V. F. on andnud lubaduse likvideerida hageja poolt opereeritav baar ,,Flint". 07.10.2002 on V. F. esitanud Lasnamäe LOV-le avalduse, milles palutakse mitte pikendada hageja kauplemisluba. Kohus asub seisukohale, et V. F. selline käitumine on hageja majandustegevusse sekkumine, mis on käsitletav lepingu rikkumisena. Pärast GÜ liikmelisuse üleandmist A. F.le tuleb V. F. tegevust käsitleda õigusvastase tegevusena

§ 1045p 5 ja 6 mõttes.

Hageja esitatud Lavateir AS 18.01.2003 aktist nr 511 nähtuvalt ei lubanud GÜ S. teostada baari ,,Flint" kanalisatsioonitorude sulatamist. GÜ S. keelas 11.01.2003 korraldusega juurdepääsu baarile ning 12.02.2003 lülitas V. F. GÜ S. nõusolekul välja baari ,,Flint" elektrivarustuse. Kohus möönis, et kuigi hageja ja GÜ S. vahel puudub lepinguline õigussuhe, on viimane õigusliku aluseta takistanud hageja tegevust, sest baari tegevus ilma elektrivarustuseta, samuti võimaluseta lasta tuua kaupa ning võimaluseta külastajatel ja teenindavatel sõidukitel baari pääseda, on 3

§ 1045p 5 ja 6 mõttes.

Linnakohus asus seisukohale, et hageja majandustegevus seiskus perioodil 18.01.2003 kuni 07.02.2003 pärast seda, kui GÜ S. ei lubanud teostada hagejal kanalisatsioonitrassi sulatust. Hageja majandustegevus seiskus uuesti 13.02.2003 pärast seda, kui V. F. katkestas GÜ S. ja teda volitanud A. F. loal baari elektrivarustuse, kusjuures A. F. tegevust tuleb käsitleda kui rendilepingu rikkumist ning V. F. ning GÜ S. tegevust kui õigusvastast kahju tekitamist. Kostjad ei ole kohtumenetluse käigus vastavalt

§ 1050

lg-le 1 tõendanud, et nad ei ole süüdi kahju tekitamises või et lepingu rikkumine oli vastavalt

§ 103lg-le 1 vabandatav.

Hageja on esitanud kahju arvestamise alusena oma raamatupidamise tõendid. Kahju suuruse arvestuslikuks aluseks on hageja võtnud baari eelneva kuue kuu käibe, mille järgi on keskmiseks päevatuluks 363 krooni. Kostjad ei ole eeltoodud kahju arvutamise viisile põhimõtteliselt vastu vaielnud. GÜ S. on esitanud üksnes vastuväite, et käibest oleks tulnud maha arvata ka sellised püsikulud nagu töötasu ning sellelt riigile tasutavad maksud. Kohus ei pidanud hageja arvestust põhjendatuks, sest ei kommunaalkulude ega kaupade hinnad ole konstantsed suurused. Hageja arvestuse järgi oleksid kahju suuruse hindamise aluseks rohkem kui aasta vanused arvandmed, mille olemasolu hageja ei ole tõendanud. Vastavalt

§ 127

lg 1 on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega hageja tuleks asetada olukorda, kus baari tegevus oleks jätkunud.

§ 127

lg 6 sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus. On ilmne, et hageja majandustegevus seiskus ning juriidilise isiku majandustegevuse lõppemisega saabus hagejale kahjulik tagajärg. Kohus leidis, et mõistlik kahjuhüvitise suurus on 70 000 krooni, mis kuulub kostjatelt väljamõistmisele solidaarselt, sest kahju on tekkinud kostjate tegevuse koosmõjus. 13.05.2005 täiendavas kohtuotsuses leidis Tallinna Linnakohus, et hageja nõue

§ 1055

lg 1 alusel kostjatel hageja õiguste edasise rikkumise keelamiseks on põhjendatud. Asjas on võimalik hagi täiendava otsusega rahuldada, kuna hageja majandustegevusse sekkumist arutati kohtuistungil ja 28.03.2005 otsus sisaldab sellekohaseid põhjendusi, kuid otsuse resolutsioonis on jäänud kohtu seisukoht kajastamata. Hageja käsitles tema majandustegevusse sekkumisena kostjate poolt takistuste tegemist garaažibokside kasutamiseks ja valdamiseks rendilepingu alusel ning seesugune tegevus tuleb kostjatel keelata. Kostjate vastuväited, et hagejal puudub kauplemisluba, ei ole asjakohased. Avalik-õiguslike lubade olemasolu majandustegevuse läbiviimiseks ei anna kostjatele õigust takistada hageja juurdepääsu temale rendilepingu alusel kasutada ja vallata antud ruumidele. Kostja väited rendilepingu lõpetamisest 14.06.2002 on paljasõnalised ja tõendamata. Ettepanekuid rendilepingu tingimuste muutmiseks ei saa käsitleda rendilepingu lõpetamisena. Apellatsioonkaebus 4

§ 1050lg 1), sest ta ei teadnud, kes on ruumide rentnik.

01.05.1999 rendilepingust sai GÜ S. teada alles hagiavaldusest ja on seisukohal, et lepingu on sõlminud füüsilised isikud V. F. ja J. F.. OÜ B. pitsati jäljend on pandud lepingule hiljem. Linnakohus on ebaõigesti tõlgendanud lepingut

§ 29lg 1 järgi, sest tulenevalt lepingu sõlmise ajast kohaldub selle tõlgendamisele Ts

ÜS § 64 lg 1. Lepinguosaliste tegelik tahe oli sõlmida leping füüsiliste isikute vahel ning OÜ-l B. K., kellele ruumid ebaseaduslikult allrendile anti, ei ole õigust nõuet esitada. Samuti ei vasta 01.05.1999 leping rendilepingu tunnustele, kuna on tasuta. Apellandi arvates kohaldas linnakohus kostjate suhtes alusetult solidaarvastutust, kuna kostjad ei tekitanud eeltoodud asjaoludel kahju ühiselt. GÜ S. täitis ruumide valdaja V. F. korraldusi. Kohtul oleks tulnud kohaldada

1050 lg 3 ja võtta hüvitamiskohustuse jagunemisel kahju hüvitamise eest vastutavate isikute omavahelises suhtes arvesse vastutavate isikute käitumise süülisust ja süü vormi. Apellant vaidlustas ka hüvitise suuruse määramise kohtu poolt. Kohus ei põhjendanud, milliste tõendite ja metoodika alusel ta leidis mõistliku hüvitise suuruse 70 000 krooni. GÜ S. vaidlustas ka hageja hüvitisearvestuse. Kaevatavas otsuses ei ole märgitud, et kostja GÜ S. esitas juba esimese astme kohtumenetluses vastuväite, et lisaks töötasule oleks tulnud kahjust maha arvata vara amortisatsioon. Hageja esitatud

1. a. käibedeklaratsioonid ei anna informatsiooni hageja saamata jäänud tulust, kuid käibedeklaratsioonidest nähtuva maha-arvatud käibemaksusumma põhjal on võimalik arvutada, et kaupade ostmiseks kulutas hageja
2. a. 119 933 krooni, seega tunduvalt suurema summa kui ta püsikuludena kahjuarvestuses näitas. Samuti oli hageja
3. a. majandusaastal 7 058 krooni kahjumis, mis näitab tulude puudumist. Apellatsioonkaebuses täiendavale kohtuotsusele tõi kostja GÜ S. esile, et ta ei saanud hagis väidetud ajavahemiku vältel hageja majandustegevusse sekkuda juba sellepärast, et hageja oli J. F. renditud ruumid 17.02.2003 vabastanud. Samuti kinnitas hageja 06.04.2005 taotluses kohtule, et temal ei ole majandustegevust ja ta saaks majandustegevuse taastada, kui kostjad lõpetaksid õigusvastase takistuste tegemise. Viimane väide on kohut eksitav, sest hagejal ei ole ega saagi olla kehtivat kauplemisluba, mis lubaks majandustegevust arendada. Kaubandustegevuse seaduse § 34 lg 1 kohaselt kehtib enne selle seaduse jõustumist väljastatud kauplemisluba mitte 5

§ 1049

järgi on teise isiku majandus- või kutsetegevuse oluliseks ajaks täieliku või osalise seiskamise põhjustamine õigusvastane, kui see toimus viisil, mis on vahetult suunatud isiku majandus- või kutsetegevusse seiskamisele. Nagu linnakohus tuvastas, pidas hageja vaidlusalustes ruumides baari alates 1999 aastast, omades selleks lepingu vaidlusaluseid ruume kaudselt valdava GÜ liikmega ning vastavat kauplemisluba. GÜ sekkus tema majandustegevusse sellega, et keelas 18.01.2003 tehnilise abi juurdepääsu kinnikülmunud kanalisatsioonitrassi lahtisulatamiseks ning 11.01.2003 korralduse andmisega mistahes külastajate läbipääsu keelamisega baarile, samuti abiteenistuse juurdepääsu (toimiku lk.16 ja 19); 12.02.2003 laskis GÜ juhatuse esimees V. F.l katkestada baari elektriühenduse (toimiku lk. 122). Tähendatud tegevus oli suunatud hageja majandustegevuse seiskamisele ja oli õigusvastane, kuivõrd hageja valdas ruume ja teostas majandustegevust seaduslikult; temaga sõlmitud rendileping ei olnud üles öeldud ega ruumide valdus lõpetatud. Apellandi vabandused, et ruumide valdaja oli V. F. ja apellant täitis üksnes viimase korraldusi, ei ole arvestavad. Apellant ei saanud mitte teada, et hageja on baari pidaja ning et selleks ei ole mitte V. F., sest kauplemisluba oli antud hagejale ja GÜ esitas hagejale arveid baaris tarbitud elektri ja vee ning muude kulutuste hüvitamiseks. Seetõttu ei ole asjakohased ka apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et rendileping oli sõlmitud V. F. ja J. F. vahel ning et tegemist ei olegi rendilepinguga, kuna see ei näinud ette rendi tasumist. Õige on linnakohtu järeldus, et apellant ei ole oma süü puudumist tõendanud. 6

§-le 137 lg.1, kuivõrd kohus tuvastas, et apellandi kõrval põhjustas majandustegevuse seiskumise ka teiste kostjate õigusvastane tegevus. Mis puutub apellandi viitesse

§-le 1050 lg.3, siis selle sätted käivad solidaarkostjate omavaheliste suhete kohta hüvitamiskohustuse jagamisel ning ei ole seetõttu antud juhul asjakohane. Rahalise nõude rahuldamine 70 000 kr. ulatuses vastas antud juhul

§-le 127 lg.6, kuivõrd kohus tuvastas hagejale kahju tekkimise majandustegevuse seiskamisega, kuid leidis, et kahju suurust ei ole võimalik täpselt kindlaks teha, mistõttu otsustas hüvitise kohtu hinnangul mõistlikus suuruses. Tähendatud hinnangut ei ole kolleegiumi arvates alust apellatsioonkaebuse põhjendustel lugeda ebaõigeks, kuivõrd ei ole usutav baari pidamine aastate jooksul ilma sellest tulu saamata ning kuivõrd hageja majandustegevus tähendatud baari pidamisel on olnud takistatud pika aja jooksul. Kostjate, sealhulgas apellandi kohustamine mitte takistada hagejal vaidlusaluseid ruume kasutada ja vallata vastab

§-le 1055 lg. 1 sätetele. Apellandi väited, nagu oleks hageja ruumide valduse lõpetanud, tema kauplemisloa tähtaeg lõppenud ja baari pidamiseks puudub tal personal, ei ole asjakohased antud vaidluse raames, sest rendilepingut ei ole lõpetatud, valduse kaitse või omandi kaitse hagi hageja vastu ei ole esitatud, ja nagu kohus tuvastas, seiskus hageja tegevus baari pidamisel sellele tehtud õigusvastaste takistuste tõttu, mitte aga valdusest vabatahtliku loobumise või kauplemisloa tähtaja saabumisega. TsMS §-de 60 lg.1 ja 61 lg.1 alusel tuleb apellandilt välja mõista 2800 kr. vastustaja apellatsioonimenetluse õigusabikulu. Tiit Kollom Ande Tänav Rein Pokk 7