lg-s 3 ja § 4 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kohustuslikult arvestamisele kuuluvad asjaolud jäid arvestamata. Vangla spetsialistide arvamused lähevad lahku vangla direktori lõpphinnangust. Samuti ei ole käskkirjas selgitatud, miks anti kaebajale uue taotluse esitamiseks tähtaeg alates 17.04.2006.a. VASTUSTAJA SEISUKOHT Vastustaja leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja palub jätta kaebuse rahuldamata. A.K.al tekkis 25.04.2005.a tingimisi ennetähtaega vabanemise õigus. A.K. esitas vangla direktorile avalduse tema esitamiseks tingimisi ennetähtaegseks vabanemiseks kohtule. Direktor edastas avalduse vangla arvestusteenistusele andmete ja õiendite koostamiseks. Peale andmete kogumist ja analüüsi lõpetas Tallinna Vangla direktor 20.04.2005.a käskkirjaga nr.250-k A.K.a tingimisi ennetähtaega vabanemise avalduse menetluse. Käskkirja kohaselt ei ole A.K.a vangistuses viibimise ajal distsiplinaarkorras karistatud, mistõttu võiks järeldada, et kinnipeetav on korrektne ja saaks hakkama õiguskuulekalt, kuid kuritegelik karjäär aastatel 1981-2002 näitavad selgelt, et kinnipeetav ei suuda täita talle pandud kohustusi ning võib vabaduses jätkata kuritegelikku käitumist. Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 76 lg 1 kohaselt võib vangla direktor vastavalt karistusseadustiku sätetele teha kohtule esildise kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamiseks. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 2 arvestatakse kinnipeetava esitamisel tingimisi enne tähtaega vabastamiseks individuaalse täitmiskava täitmist ja kinnipeetavat iseloomustavaid materjale, mis on fikseeritud isiklikus toimikus. Justiitsministri 29.11.2000.a määrusega nr 56 on kehtestatud „Kinnipeetava tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduse läbivaatamise kord“ (edaspidi kord), mis reguleerib detailsemalt vanglast enne tähtaega vabastamise menetlust. Vastavalt
lg-le 1 vangla direktor otsustab teha kohtule ettepaneku vabastada kinnipeetav vangistusest tingimisi enne tähtaja lõppemist, kui ta on jõudnud järeldusele, et kinnipeetav on parandanud oma käitumist ning on võimeline jätkama ja tahab elada oma elu seaduskuulekalt. Seega on antud vangla direktori pädevusse otsustada, kas teha kohtule ettepanek vabastada kinnipeetav vangistusest tingimisi enne tähtaja lõppemist. Vastavalt
lg-le 2 direktor võtab arvesse toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning varasemat karistatust, hindab, kuidas on kinnipeetav käitunud vanglas, hindab, kui tõhusalt valmistub kinnipeetav õiguskuulekaks elamiseks vabaduses ja võrdleb ühiskonna tegelikke võimalusi ja kinnipeetava isiklikku võimekust asuda vabanedes oma kavade kohaselt elama. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt võib direktor peale eelpool nimetatud asjaolude arvestada ka muid tegureid. Arvestusosakonna õiendist nähtub A.K eelnev kriminaalkorras karistatud ning tekitatud kahju hüvitamata suurus 12 755,50 krooni. Järelevalveosakonna õiendist nähtub, et A.K.a vanglasisene käitumine on küll osutunud positiivseks, kuid arvestades korduvaid kohtulikke 2 karistusi, ei ole vangistusosakonna hinnangul uue kuriteo toimepanemise oht välistatud. Julgeolekuosakonna õiendist nähtuvalt ei ole Tallinna Vanglas karistuse kandmise ajal täheldatud kuritegelikke kalduvusi. Sotsiaalosakonna õiendist nähtuvalt on A.K.al keskharidus. Vabaduses oleks tal edaspidine töökoht OÜ-s Ritolan autolukksepana. Vabaduses on A.K.a elukaaslane ja õde nõus aitama ja toetama teda nii materiaalselt kui ka moraalselt. Kinnipeetaval on kindel elukoht, asub elama õe juurde. Osalemist resotsialiseerimisprogrammides ei pea hetkel vajalikuks, kuna väidab, et alkoholi probleem on ületatud. Vabaduses võib prognoosida normaalset toimetulekut eluga, kuna on olemas toetav perekond ning pikaajaline vabaduses töötamise kogemus. Vajalik on kriminaalhoolduse järelevalve, et stabiliseerida seaduskuulekat ellusuhtumist. Meditsiiniosakonna õiendist nähtuvalt on A.K.a tervislik seisund rahuldav. Psühholoogi hinnangul on sotsiaalne kohanemine uute inimeste ja olukordadega keskmiselt tugevama ängistuse tõttu problemaatiline. Enne vangistust esines alkoholi tarvitamist. Psühholoog annab oma toetava hinnangu tingimisi vabastamise suhtes ning kriminaalhoolduse järelevalve kohaldamiseks seaduskuuleka käitumise kinnistumiseks. Osakondade õienditest tulenev üldhinnang kinnipeetava käitumisele vanglas on positiivne, kuid samas esineb kõrvaldamata kahtlusi, milleks on kinnipeetava eelnev karistatus pika perioodi vältel. Sotsiaaltöötaja ja psühholoogi arvamused kinnitavad, et isikul ei ole seadusekuulekas käitumine veel kinnistunud. Seetõttu ei ole vangla direktor kindlalt veendunud, et isik suudab elada õiguskuulekalt. Õiendites toodud asjaolusid on vangla direktori käskkirja motiveerivas osas ka analüüsitud ning otsus on vastavalt põhjendatud. Kinnipeetava isiklikust toimikust ja kohtuotsustest nähtuvalt on A.K. kohtulikult karistatud kümnel
l aastatel 1981-2004. 1981.a. mõisteti isik süüdi mootorsõiduki ärandamises (raskendaval asjaolul) ja huligaansuses ning karistuseks määrati 3 aastat vabadusekaotust. 1983.a mõisteti isik süüdi mootorsõiduki ärandamises (raskendaval asjaolul) KrK § 2041 järgi ja salajases varguses ning karistuseks määrati 4 aastat vabadusekaotust. 1988.a mõisteti isik süüdi mootorsõiduki ärandamises (raskendavatel asjaoludel), mootorsõiduki ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumise eest isiku poolt, kelle juhtimisel on mootorsõiduk, kui selle rikkumisega põhjustati kannatanu surm või tekitati talle üliraske või raske kehavigastus, KrK § 1892 lg 2 järgi ja avalikus varguses (raskendavatel asjaoludel) ning karistuseks määrati 6 aastat vabadusekaotust. 1998.a mõisteti isik süüdi salajases varguses (raskendavatel asjaoludel), isikut ja kodakondsust tõendava või muu ametliku isikliku dokumendi riisumise eest, samuti võõra ametliku isikliku dokumendi kasutamise eest ning karistuseks määrati 7 kuud ja 12 päeva vabadusekaotust. 1998.a mõisteti isik süüdi salajases varguses (raskendavatel asjaoludel) ning karistuseks määrati 1 aasta vabadusekaotust tingimisi 2-aastase katseajaga. 2002.a mõisteti isik süüdi kuritahtliku huligaansuse eest ning karistuseks määrati 1 a ja 6 kuud tingimisi vabadusekaotust 3-aastase katseajaga. Samuti 2002.a mõisteti isik süüdi salajases varguses (raskendavatel asjaoludel) ning karistuseks määrati 3 aastat tingimisi vabadusekaotust 3-aastase katseajaga. 2003.a mõisteti isik süüdi mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis isiku poolt, keda on varem karistatud sellise teo eest ning karistuseks määrati rahaline karistus 9000 krooni. Käesoleval ajal kannab A.K. 15.09.2003.a Tallinna Linnakohtu poolt määratud 3 aasta ja 25 päeva pikkust liitkaristust. Isik mõisteti süüdi mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis isiku poolt, keda on varem karistatud sellise teo eest. Samuti 2004.a tunnistati isik süüdi varguses raskendavatel asjaoludel ning määrati karistuseks vangistus 4 kuud. Karistus loeti aga kaetuks 15.septembri 2003.a Tallinna Linnakohtu poolt mõistetud karistusega- 3 aasta ja 25- päevase vangistusega. Tingimisi enne tähtaega vabastamise avalduse lahendamisel peab vangla direktor lähtuma ka üldisest kriminaalpoliitilisest nõudest, mille kohaselt tuleb konkreetse isiku vabastamisel arvestada ka õiguskorra kaitse seisukohtadega. VangS § 6 lg-st 1 tulenevalt ei ole vabadusekaotuse täideviimise eesmärgiks ainult kinnipeetava suunamine õiguskuulekale 3 käitumisele, vaid ka õiguskorra kaitse. Tallinna Vangla direktor on andnud käskkirjas oma hinnangu, mille kohaselt tuleb antud juhul seada esikohale ühiskondlik huvi ning õiguskorra kaitse. A.K.a järjepidev samaliigiliste kuritegude toimepanemine on väljendanud isiku tegelikku suhtumist kehtivasse õiguskorda ning karistus ei ole teda seni mõjutanud seaduskuulekalt käituma. Arvestada tuleb sellega, et isikut on kolmel
l (1998 ning 2002.a kahel
l) karistatud reaalse vangistuse asemel tingimisi vangistusega ning katseajaga kolmel
l, kuid isiku usaldamine ei ole andnud oodatud tulemusi. Lisaks tuleb võtta arvesse ka asjaolu, et isik on kuritegusid sooritanud pika aja vältel, so 1981-2004.a, ehk siis kogu oma täiskasvanud elu on isik elanud kuritegelikkusele kalduvat elu. Vaatamata sellele, et isikut on kriminaalkorras karistatud mitmel
l raskema karistusega – vangistusega - on isik jätkuvalt sooritanud kuritegusid. Seega ei ole alust kinnipeetava suhtes ülisuure ühiskondliku usaldusmääraga soodustuse kohaldamiseks. Ainuüksi asjaolu, et kaebuse esitajat ei ole vangistuses viibimise ajal distsiplinaarkorras karistatud, ei tähenda, et menetluse lõpetamine ei oleks õiguspärane, kuna otsuse tegemisel tuleb arvestada ja kaaluda kõiki asjaolusid kogumis. Isiku distsipliinikuulekust vanglas tuleb kõrvutada tema käitumisega vabaduses. Sellest aga ei saa järeldada, et isikul on kindel soov järgida kehtestatud reegleid, mistõttu oleks välistatud edasiste õigusrikkumiste toimepanek. Varasem karistatus võib teatud juhtudel kaaluda üles positiivsed näitajad nagu töö- ja elukoha olemasolu, tugiisikud ning distsiplinaarkaristuste puudumise. Kaalutlemisel arvestab direktor muu hulgas ka retsidiivsusriski, karistuste arvu, karistuste intensiivsust, kuritegude järjepidevust, kuriteoliiki, kriminaalse karjääri kestvust kõrvutades isiku vanusega, kuriteoliikide muutumise dünaamikat, tegude toimepanemist olles tingimisi karistatud või tingimisi ennetähtaegselt vabastatud, vangis viibitud aega, karistusaja lõpuni jäänud aega ning seda, kas on otstarbekas isik panna kriminaalhooldaja järelevalve alla või lasta tal kanda määratud karistus lõpuni jne. Käskkirjas on märgitud, et antud olukorras tuleb arvestada isiku kuritegelikku karjääri aastatel 1981-2003, mis näitavad, et kinnipeetav võib vabaduses jätkata kuritegelikku käitumist. Vangla direktor ei olnud veendunud kinnipeetava soovis edaspidi õiguskuulekalt käituda. Vastavalt vaidlustatud käskkirjale võis A.K. tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamist uuesti taotleda alates 17.04.2006.a. Seega määrati uuesti taotlemise ajaks 1 aasta vastavalt
§-le 15, mille kohaselt avalduse rahuldamata jätmise
l määrab vangla direktor tähtaja, mille möödumisel võib kinnipeetav vangistusest enne tähtaja lõppemist tingimisi vabastamist uuesti taotleda. Tähtaeg ei või olla pikem kui üks aasta. Nimetatud perioodi määratlus tuleneb samadest kaalutlustest kui käskkirjas toodud põhjendused ning sellest, millise perioodi tagant peab direktor võimalikuks ning otstarbekaks kinnipeetava tingimisi enne tähtaega menetlust läbi viia. KOHTU PÕHJENDUSED Vangla direktoril on kohtule kinnipeetava tingimisi enne tähtaja lõppemist vabastamise ettepaneku tegemise otsustamisel kaalutlusõigus. Halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. VangS § 76 lg 1 kohaselt võib vangla direktor vastavalt karistusseadustiku sätetele teha kohtule esildise kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamiseks. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 2 arvestatakse kinnipeetava esitamisel tingimisi enne tähtaega vabastamiseks individuaalse 4 täitmiskava täitmist ja kinnipeetavat iseloomustavaid materjale, mis on fikseeritud isiklikus toimikus. Justiitsministri 29.11.2000.a määrusega nr. 56 on kehtestatud „Kinnipeetava tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduse läbivaatamise kord“, mis reguleerib vanglast enne tähtaega vabastamise menetlust.
lg 3 kohaselt peab vangla direktor edastama avalduse ja sellele lisatud andmed viie tööpäeva jooksul kontrollimiseks vangla arvestusteenistusele, kes kogub andmeid kinnipeetava tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise otsustamiseks.
kohaselt koostab arvestusteenistus õiendi, kuhu märgib kinnipeetava isikuandmed, andmed toimepandud kuriteo ja mõistetud karistuse kohta, kinnipeetavale kohaldatud distsiplinaarkaristuste ja soodustuste andmed ja tekitatud kahju hüvitamata osa suuruse (lg.1). Sama paragrahvi lg 2 kohaselt teeb arvestusteenistus paragrahvis 1 loetletud asjaolude selgitamiseks järelepärimise vangla ametkondadele, kes koostavad järelepärimisest alates kümne tööpäeva jooksul õiendid paragrahvis 5 sätestatud
s ja esitavad need arvestusteenistusele.
§-s 5 on sätestatud nõuded vangla valve- ja järelevalveteenistuse, julgeolekuteenistuse, sotsiaalteenistuse, vangla arsti ja vangla psühholoogi õienditele.
kohaselt lisab arvestusteenistus õiendid isiklikule toimikule ning edastab toimiku ja õiendid õiendite esitamisest alates kolme tööpäeva jooksul vangla direktorile, kes otsustab tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamiseks esildise tegemise. Käesolevas asjas kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt on vangla arvestusteenistus koostanud
nõuetele vastava õiendi ning kogunud
st tulenevad õiendid vastavatelt vangla ametkondadelt ja esitanud A.K.a isikliku toimiku ja õiendid vangla direktorile 13.04.2005 ettepanekuga võtta vastu otsus A.K.a tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduse osas (tl.35-42,49).
kohaselt otsustab vangla direktor esitatud õiendite põhjal menetluse jätkamise või lõpetamise ja kinnipeetava avalduse rahuldamata jätmise asjakohaste dokumentide saamisest alates viie tööpäeva jooksul.
lg 1 kohaselt vormistatakse menetluse lõpetamise ja kinnipeetava avalduse rahuldamata jätmise põhjendatud otsus kirjalikult ning see tehakse kinnipeetavale allkirja vastu teatavaks otsuse tegemisest alates kolme tööpäeva jooksul. Asja materjalidest nähtuvalt on vangla arvestusosakond esitanud materjalid vangla direktorile 13.04.2005.a (tl.49). Vangla direktor on ettepanekule 18.04.2005.a kirjutanud oma resolutsiooni, millega on otsustanud menetluse lõpetada. Vaidlustatud käskkiri on antud 20.04.2005.a. Seega on käskkirja andmisel ületatud
§-s 10 sätestatud tähtaega kahe päeva võrra. Kohus leiab, et nimetatud asjaolu ei võinud mõjutada asja sisulist otsustamist. HMS § 58 kohaselt haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist
kohaselt määrab avalduse rahuldamata jätmise
l vangla direktor tähtaja, mille möödumisel võib kinnipeetav vangistusest enne tähtaja lõppemist tingimisi vabastamist uuesti taotleda. Tähtaeg ei või olla pikem kui üks aasta. Käesoleval juhul on käskkirjas määratud tähtaeg, mille möödumisel võib kinnipeetav vangistusest enne tähtaja lõppemist tingimisi vabastamist uuesti taotleda ja see tähtaeg ei ole pikem kui üks aasta. Vangistusseaduse § 6 lg.1 sätestab karistuse täideviimise eesmärgid, milleks on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Vangistusseadusest tulenevalt lasub peamine vastutus vabadusekaotuse täideviimisel vangla direktoril. Seega on direktori ülesanne reeglina kaalutlusõiguse alusel otsustada, kumba eesmärki igal konkreetsel juhul esile tõsta tuleb. Kohus nõustub vastustajaga, et ennetähtaegse vabastamise õigusliku olemuse puhul tuleb arvestada, et see ei ole kinnipeetavale garanteeritud õigus, vaid et eeldusena on süüdimõistetu kohustatud kandma talle mõistetud karistuse lõpuni. Isiku ennetähtaegne vabastamine võib 5 kõne alla tulla üksnes kinnipeetava poolt teatud tingimuste täitmisel, mida vangla direktor on kohustatud enne avalduse kohtule esitamist rangelt kontrollima. Vastavalt
lg-le 1 vangla direktor otsustab teha kohtule ettepaneku vabastada kinnipeetav vangistusest tingimisi enne tähtaja lõppemist, kui ta on jõudnud järeldusele, et kinnipeetav on parandanud oma käitumist ning on võimeline jätkama ja tahab elada oma elu seaduskuulekalt. Eeltoodu osas järelduse tegemiseks peab vangla direktor vastavalt
lg-le 2 võtma arvesse toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning varasemat karistatust (p.1) hindama, kuidas on kinnipeetav käitunud vanglas (p.2), hindama, kui tõhusalt valmistub kinnipeetav õiguskuulekaks elamiseks vabaduses (p.3) ja võrdlema ühiskonna tegelikke võimalusi ja kinnipeetava isiklikku võimekust asuda vabanedes oma kavade kohaselt elama (p.4). Sama paragrahvi lg 3 kohaselt võib direktor peale eelpool nimetatud asjaolude arvestada ka muid tegureid. Seega on vangla direktorile antud väga lai kaalutlusõigus. Ta peab jõudma järeldusele, kas kinnipeetav on parandanud oma käitumist ning on võimeline jätkama ja tahab jätkata oma elu seaduskuulekalt. Ühelgi asjaolul ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Vangla direktoril on otsuse tegemisel õigus hinnata konkreetset olukorda asjaolude kogumis oma siseveendumuse alusel. Vaidlustatud käskkirjas on märgitud, et A.K.a on enne käesoleva karistuse mõistmist karistatud kriminaalkorras üheksa korda. Varasemad on olnud varavastased kuriteod ning ärandamised, viimased kaks kuritegu on olnud liiklussüüteod. Varasemate karistustena on määratud nii reaalseid vangistusi kui ka tingimisi karistusi. Vaatamata tingimisi karistustele ja määratud katseajale (1998 ja 2002) on A.K. jätkanud süütegude sooritamist. Korduv karistatus ei ole seni mõjutanud teda seaduskuulekalt käituma, ohustatud on ühiskondlik turvalisus. Vangla direktor on käskkirjas leidnud, et antud olukorras peab vangla seadma esikohale ühiskondliku huvi - õiguskorra kaitse - ning järjepidev kuritegude toimepanemine ajavahemikus 1981 kuni 2003 ei anna alust kinnipeetava suhtes ülisuure ühiskondliku usaldusmääraga soodustuse kohaldamiseks. Käskkirjas on vangla teenistuste õiendites toodud asjaolusid analüüsinud ning direktori otsust vastavalt põhjendatud. Käskkirjas on välja toodud vangla teenistuste õiendites märgitud asjaolud, et vangistuses viibimise ajal ei ole A.K.a distsiplinaarkorras karistatud, mistõttu tema käitumisest vanglas võiks järeldada, et kinnipetav on korrektne ja saaks hakkama õiguskuulekalt, samuti asjaolu, et vabaduses on A.K.al töökoht ja elukoht ning tema õde on nõus teda materiaalselt ja moraalselt toetama. Vangla direktor on käskkirjas siiski asunud seisukohale, et ainuüksi A.K.a käitumine vanglas ei anna alust arvata, et kinnipeetav suudaks vabaduses elada õiguskuulekalt. Käskkirjas on jõutud järeldusele, et sellises ulatuses õiguserikkumised ei anna alust arvata, et A.K. on isik, kelle suhtes saaks kohaldada usalduslikku võimalust – kanda karistust vabaduses ning ei ole alust arvata, et ta on võimeline jätkama oma elu seaduskuulekalt. Kuritegude toimepanemine aastatel 1981-2003 näitavad selgelt, et kinnipeetav ei suuda täita talle pandud kohustusi ning võib vabaduses jätkata kuritegelikku käitumist. Tulenevalt VangS § 6 lg-s 1 sätestatud vabadusekaotuse täideviimise eesmärgist, milleks on lisaks kinnipeetava suunamisele õiguskuulekale käitumisele ka õiguskorra kaitse, on vangla direktoril õigus keelduda isikule tingimisi ennetähtaegsest vabastamisest ka süüdlase varasema karistatuse motiividel. Direktor on vaidlustatud käskkirjas toodud asjaolusid kogumis hinnates põhjendatult leidnud, et puudub alus veendumuseks, et kaebuse esitaja on väljaspool vanglat võimeline jätkama elu seaduskuulekalt. Kohus leiab, et käskkirja põhjendused võimaldavad selle sisulist kontrollimist ning vangla direktor on ratsionaalselt kaalunud otsuse tegemisel kõiki
Vaidlusaluse käskkirja on teinud pädev isik temale antud kaalutlusõiguse piires. Käskkiri on kooskõlas õigusnormidega, tugineb seaduslikule alusele 6 ning selle tegemisel ei ole esinenud olulisi menetlus- ja vormivigu. Seega on Tallinna Vangla vaidlustatud käskkiri õiguspärane ning puudub alus selle tühistamiseks. Aili Maasik Kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.