← Eesti

3-04-390/3

Obsah (4)§ 31§ 46§ 35§ 32

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Lilianne Aasma ja Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht 31. oktoober 2005, Tallinn Haldusas

) § 33 p-st

  1. Süütegudena loeti tuvastatuks viivitused sissenõudjatele raha ülekandmisel (täitemenetluse seadustiku ? TMS ? § 76 lg 1 rikkumine), viivitused sularaha deposiitarvele maksmisel (TMS § 75 lg 4) ja sularaha kviitungite vormikohasuse nõude rikkumine (TMS § 75 lg 3). Justiitsministri
  2. augusti
  3. a käskkirjaga nr 495-k vabastati kohtutäitur R. V. ametist alates
  4. augustist
  6. R. V. palus halduskohtule esitatud kaebuses teha kindlaks justiitsministri
  7. mai
  8. a käskkir ja nr 271-k tühisus, tühistada
  9. juuli
  10. a käskkiri nr 484-k ja
  11. augusti
  12. a käskkir i nr 495-k, mõista välja hüvitis ning teha kindlaks justiitsministri ja Justiitsministeeriumi tegevuse õigusvastasus seoses distsiplinaarkaristuse määramist puudutava teabe avalikkusele edastamisega.
  13. Pärnu Halduskohtu
  14. märtsi
  15. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt: tühistati justiitsministri
  16. juuli
  17. a käskkiri nr 484-k,
  18. augusti
  19. a käskkiri nr 495-k ja mõisteti Justiitsministeeriumilt R. V. kasuks välja hüvitis 609 394,43 kr. Justiitsministri
  20. mai
  21. a käskkirja nr 271-k tühisuse tuvastamise ja Justiitsministeeriumi tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemise taotlus te osas jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse olulisemad põhjend used: a) Justiitsministril on üldine pädevus kohtutäituri tegevuse kontrollimiseks.

§ 31lg 1 teine lause ei piira üldist järelevalvepädevust.

Sätete sõnastus ei välista raha ülekandmise tähtaegade järgimise kontrolli. Kontroll ei peaks aga muutuma eesmärgiks omaette, sest isikute õiguste kaitse mehhanism on ette nähtud täitemenetluse seadustikus. Kaebajal on distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirja vaidlustamiseks kaebeõigus, kuid see käskkiri on õiguspärane. b) Justiitsministri 30. juuli 2004. a käskkirjast ei nähtu distsiplinaarsüüteo täpseid piire, samas ei saa sellest teha järeldust, et distsiplinaarüleastumist ei ole üldse toime pandud.

§ 31

lg 2 kohaselt on võimalik kontrollida kohtutäituri tegevust erakorraliselt ainult siis, kui on andmeid, mis viitavad lisakontrolli vajadusele või seda taotleb kohtutäitur. Kohtutäitur oma tegevuse erakorralist kontrollimist ei taotlenud. Andmete olemasolule on viidatud

  1. mai
  2. a käskkirja p-s 3, kuid sellest ei selgu, millise informatsiooniga oli tegemist ja millel see baseerus. c) Lisaks järelevalve tulemustele võib distsiplinaarmenetluse algatada ka muudele dokument idele või teadetele tuginedes, kuid neile ei ole viidatud. Kuigi justiitsministri pädevust distsiplinaarmenetluse algatamiseks täitedokumendi täitmise ja hilinenud ülekandmisega seond uvates küsimustes ei saa välistada, on küsitav kõige rangema distsiplinaarkaristuse proportsionaalsus, sest otseselt ei ole sellise menetluse läbiviimist ette nähtud. Selgitatud ei ole kahju tekkimine ega selle ulatus, mistõttu kohaldatud karistus muutub veelgi küsitavamaks. Karistust ei ole võ rreldud teistele täituritele määratud karistustega. Ühegi episoodi osas ei ole kliendid esitanud 2

(10)2-3/714/05 kaebusi. Süüteod olid oma olemuselt protseduurilist laadi. Kaalutlusvigade tõttu tuleb käskkiri tühistada. Tähelepanuta ei saa jätta ka mitmesuguseid menetlusvigu.
  1. d)Kohtutäituri ametitegevuse ja selle üle järelevalve teostamise korra (KTK) § 34 lg 5 kohaselt võib käskkirja täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine olla kohtutäituri suhtes distsiplinaarmenetluse algatamise aluseks. Järelevalve põhiliseks eesmärgiks on puuduste kõrvaldamine ja kohtutäiturite tegevuse nõuetekohasuse tagamine. Menetlusvead ei ole täiturite tegevuses välistatud. Ka teistel kohtutäituritel esineb analoogilisi rikkumisi ja mitmeid kohtutäitureid on selliste rikkumiste eest karistatud.
  2. e)Kuna justiitsministri 30. juuli 2004. a käskkiri osutus õigusvastaseks, tuleb rahuldada ka taotlus 10. augusti 2004. a käskkirja osas ja hüvitise nõue. Kaebaja viimase kuue kuu sissetulek on kogusummana 609 394,43 kr. Tuleb nõustuda avaldajaga, et

§ 46

lg-s 2 nimetatud hüvitis ei ole käsitatav ettevõtlustuluna, millest tuleks bürookulud maha arvata. Tegemist on fikseeritud perioodiga ja seda ei saa seada sõltuvusse büroode erinevast suurusest lähtuvate kuludega. Kui hüvitis ei ole piisav, on võimalik esitada kahju hüvitamise nõue. Ei saa eeldada, et osa sissetulekutest või hüvitusest peaks olema suunatud bürookulude katteks. Seadusandja ei ole seadnud hüvitise suurust sõltuvusse täituri poolt omaksvõetud rikkumiste hulgast. Hüvitis tuleb välja mõista tervikuna. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 5. R. V. apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada osas, millega kaebus justiitsministri 6. mai 2004. a käskkirja tühisuse tuvastamiseks jäeti rahuldamata. Justiitsminister ei tohi sekkuda

§ 31lg-s 1 nimetamata asjaoludesse distsiplinaarkaristuse määramisega.

Kohtutäitur on enda nimel ja omal vastutusel tegutsev vaba elukutse esindaja. Distsiplinaarmenetlust saab tema suhtes algatada ainult seaduses sätestatud alustel. Laiendav tõlgendus on vastuolus halduse seaduslikkuse põhimõttega. Käesoleval juhul ei nähtu ka

§ 35lg-s 1 nimetatud alust erakorralise kontrolli läbiviimiseks.

Osades distsiplinaarasjades ei ole üldse algatamisotsust. Teostades kontrolli ilma

§ 35

lg-s 1 nimetatud aluse esinemiseta on sekkutud õigusliku aluseta kohtutäituri tegevuse sfääri, millega rikutakse täituri sõltumatuse põhimõtet. 6. Justiitsministri ja Justiitsministeeriumi vastuses palutakse R. V. apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Vastustaja leiab, et distsiplinaarmenetluse algatamise käskkiri viitab

§- le

  1. Justiitsminister on pädev alustama distsiplinaarmenetlust alati, kui on alust arvata, et kohtutäitur on oma ametikohustusi täitnud mittenõuetekohaselt või jätnud need täitmata. TMS § 76 lg 1 sätestab ühe kohtutäituri ametikohustustest. Haldusakt on tühine vaid juhul, kui selle puudused on ilmselged. Kaebaja ei ole varasemalt sama sätte rikkumise eest määratud karistust vaidlustanud. Seetõttu ei saa pidada väidetavaid puudusi ilmselgeks ja käskkirja tühiseks. Kaebust käskkirja tühistamiseks ei ole kaebaja esitanud.
  2. Justiitsministri ja Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus ning teha uus otsus justiitsministri
  3. juuli ja
  4. augusti
  5. a käskkirjade tühistamise ja hüvitise väljamõistmise osas. Apellatsioonkaebust põhjendatakse järgmiselt: a) Kaebajale määratud karistus oli proportsionaalne ja põhjendatud. Süüteod olid väga tõsised. TMS § 76 lg 1 rikkumisi oli palju (212 juhtumit) ning TMS § 75 lg 3 rikkumised olid kvalifitseeritavad tahtlikult toime pandud raskete süütegudena. Kasvõi ainult ühe rikkumise esinemisel võimaldanuks seadus kaebaja ametist tagandada, sest kaebajal oli kehtiv distsiplinaarkaristus. Sularahakviitungite võltsimise kui raske tahtliku teo eest oli ame tist tagandamine võimalik karistuseks määrata ka varasemate karistusteta. Leebema karistuse määramine ei oleks olnud piisav. Kaebaja tähelepanu oli varem juhitud rahaülekannete tähtaegade rikkumisele ja teda oli selle eest karistatud rahatrahviga. Kuna hoiatused ei andnud R. V. puhul mingit tulemust, siis
  6. aasta lõpus karistati R. V. rahaülekannete tähtaegade rikkumise eest distsiplinaarkorras 3

(10)2-3/714/05 rahatrahviga. Kaebaja ei sobi kohtutäituri ametit pidama. Kaebaja rikkumisi ei saa võrrelda teiste täiturite tegudega, sest puudus sarnane süütegude kogum. Enamikel juhtudel ei olnud teistel täituritel varasemat kehtivat karistust. Kui karistus on proportsionaalne ja põhjendatud, ei ole tähtsust, et varem nii ranget karistust sellistel asjaoludel määratud ei ole. Aja jooksul kasvavad täiturite kogemused, mistõttu peaksid ka rikkumised vähenema. Kui rikkumisi pannakse siiski toime, on põhjendatud varasemaga võrreldes just rangemate karistuste määramine. Aastatel 2002? 2003 tehti mitmele täiturile ettekirjutusi puuduste kõrvaldamiseks. Enamik kõrvaldas puudused, teiste suhtes algatati distsiplinaarmenetlused. b) Halduskohus on asunud vastuolulistele seisukohtadele distsiplinaarmenetluse algatamise pädevuse küsimuses. Justiitsminister on pädev alustama distsiplinaarmenetlust alati, kui on alust arvata, et kohtutäitur on oma ametikohustusi täitnud mittenõuetekohaselt või jätnud need täitmata. Ei

§ 31

ega täitemenetluse seadustikus sätestatud teiste isikute võimalused kaebuse esitamiseks kohtutäituri tegevuse peale ei piira justiitsministri pädevust alustada § 76 lg 1 rikkumise osas distsiplinaarmenetlust. Vastasel juhul jääks täitmata PS §-de 13 ja 14 eesmärk. See tähendab, et minister oli pädev määrama ka kõige rangemat karistust, kui rikkumise asjaolud seda õigustavad.

  1. c)Kohus ületas oma pädevuse piire diskretsiooniotsuse kontrollimisel. Pelgalt sellest, et kohus on karistuse ranguse osas teistsugusel arvamusel, ei anna alust järelduseks, et ametist tagandamise otsus kuuluks tühistamisele. Halduskohus ei arvestanud justiitsministri seisukohti süütegude raskuse osas.
  2. d)Kohus hindas ebaõigesti tõendeid ja tuvastas ebaõigesti, et distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjades puudus piisav info menetluse algatamise aluseks olevate asjaolude kohta. Käskkirjas on märgitud, et info on saadud 27.-28. aprillil 2004 läbi viidud erakorralise järelevalve tulemusena. Käskkirja muutmisel on viidatud kaebaja büroos 27. mail 2004 läbi viidud kontrolli tulemustele. Palutud on ka kaebaja selgitust. Menetluse algatamise käskkirja on muudetud, seega on menetlus algatatud ka TMS § 75 lg 3 rikkumise osas. Kaebajale edastati informa tsioon, mis oleks sisaldanud ka distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjas. Info puudumine ei mõjutanud asja otsustamist. Erakorralist järelevalvet õigustavad varasemad rikkumised. Tõendite kogumise viis ei saa mõjutada karistuse õiguspärasust. Kohtutäituri seadus ise ei loetle erinevaid tõendite kogumise viise. Samuti ei sätesta piiranguid järelevalveametnikele haldusmenetluse seaduse (HMS) § 38 lg 1. Nii TMS § 75 lg 4 kui ka TMS § 75 lg 3 rikkumise tuvastamine osutus võimalikuks vaid võlgnikele väljastatud kviitungite osade kogumise tulemusena. Kolmandatele isikutele pole tõendite kogumisel konfidentsiaalset informatsiooni avaldatud. Võlgnike andmed saadi avalikest allikatest ja kedagi ei sunnitud kviitungite koopiaid Justiitsministeeriumile edastama. Vaidlusaluste rikkumiste puhul ei saa võlgnikud või sissenõudjad tavaliselt nendest teada, mistõttu on arusaadav, et nad ei ole kohtutäituri peale kaebust esitanud. Kui menetlusvead ei too kaasa käskkirja tühistamist, ei saa nendele tuginedes ka väita, et karistus on ebaproportsionaalne. Käskkirjas on täpselt välja toodud, milles üleastumised seisnesid.
  3. e)Kaebaja poolt esitatud koondandmed oma erikonto krediitkäibe kohta ei ole kontrollitavad, kuna algandmed puuduvad. Seega on hüvitise baassumma nõuetekohaselt tõendamata. Saamata jäänud sissetulekust tuleb maha arvata kulud, mida kohtutäitur oleks pidanud selle sissetuleku saamiseks tegema. Samuti tuleb kahjust maha arvata need kohustused, millest kannatanu on kahju tekitamisega vabanenud. 8. R. V. vastuses palutakse justiitsministri apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja nõustutakse halduskohtu otsusega. Lisaks märgitakse vastuses:
  4. a)Kohtuotsuse tegemisel on kohus vaadelnud vaidlusalust menetlust ja selles vastuvõetud ha ldusakte tervikuna ning seoses üksteisega. Justiitsminister soovib vaadata iga momenti üksikuna, mis ei ole õige vaidluse õiglase lahendamise seisukohast. 4

(10)2-3/714/05
  1. b)Karistuse määramisel ei ole järgitud seadust ega süüteo toimepanija õigusi ning distsiplinaarsüüteo asjaolude väljaselgitamine on toimunud ühekülgselt. TMS § 76 lg-s 1 nimetatud rikkumiste puhul ei toodud välja, milline oli kaebaja poolne väidetav viivituste protsent ja millistest viivitustähtaegadest on juttu, kuigi nimetatud asjaolu võiks tähtsust omada karistuse määramise seisukohast. Kaaludes tagandamist kui rangeimat karistust, pidanuks karistuse proportsionaalsuse hindamiseks analüüsima protsentuaalselt viivituste arvu ja ühtlasi seda, kui pikalt on viivituses oldud ning kas ja milline on sellega seonduv reaalne kahju, samuti seda, milline on TMS § 76 lg 1 nimetatud normi mõte ja kaitsmist vajav hüve. Kõikide ametialaste kontode liikumist ei kontrollitud. Sellise analüüsi puudumine ei taga piisavalt võimalusi karistusotsuse põhjenduste kontrollimiseks. Ka ei võimalda puudulik tõendamismenetlus korrektset õiguste kaitset ha ldusmenetluses.
  2. c)Sularaha kviitungite raamatupidamisdokumentidena käsitlemine ei põhine õiguslikul alusel. Nimetatud kviitungite osas mingit raamatupidamise nõuetest kinnipidamise kontrolli ei teostata. Kviitungid ei ole dokumendiks, mis kajastavad muutusi täituri majandussfääris. Distsiplinaarmenetluse raames ei piisa vaid apellandi arvamusest, et kviitungeid võltsiti jus t teiste rikkumiste avastamise vältimiseks. Selleks, et mingit korda rikkuda, peaks selline kord ka keht ima. Asjaolule, et tegemist on täituri tegevust reguleeriva lüngaga, viitab ka 1. jaanuaril 2006 jõustuv uus täitemenetluse seadustik, kus ei ole sätestatud mingit kviitungi vormi.
  3. d)Neljast sularahamaksest kolmega on täitur viivitanud 7 päeva ja ühega 5 päeva. Käskkirja kohaselt on sularaha hilisema panka maksmisega tekitatud kahju sissenõudjatele, kes on neile kuuluva raha hilinemisega kätte saanud. Järelevalve teostajad ei ole viidanud ühelegi kaebusele või muule dokumendile, mis kinnitaks kahju tekkimist. Samuti ei ole selgitatud, milline on kahju ulatus. Täiturit on karistatud väidetava kahju tekitamise eest, kuid määratlemata on jäetud kahju reaalne suurus, mis rikub jämedalt isiku kaitseõigust. Mingite muude meetmete, kui ainult karistamise osas ei ole ministri poolt kaalutlusõigust teostatud. Ametist tagandamise karistus oli ilmselgelt ebaproportsionaalne.
  4. e)Ühegi süüteo puhul ei ole ministri käskkirjas üheselt kvalifitseeritud, kas tegemist on

§ 32p-s 1 või p-s 2 sätestatud teoga, puuduvad viited täituri süü vormile.

Riigikohtu halduskolleegium on haldusasjas nr 3-3-1-74-03 märkinud, et distsiplinaarsüüteo kvalifikatsioon tuleb määratleda dokumendis, millega karistus määratakse. Raskeima sanktsiooni kohaldamiseks tuleb motiveerida ja näidata, miks kergemate karistuste kohaldamine ei annaks enam tulemusi. Motiveerimine on vajalik seda enam, et reeglina on sarnaste rikkumiste eest peetud piisavaks rahatrahvi määramist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

  1. Ringkonnakohus peatub alustuseks kaebaja apellatsioonkaebusel, mis puudutab distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirja tühisust (I). Justiitsministri ja Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebuse läbivaatamisel käsitleb kolleegium esmalt distsiplinaarkaristuse määramise menetluslikke ja vormilisi (II), seejärel sisulisi aspekte (III). I
  2. Kaebaja leiab, et justiitsministri
  3. mai
  4. a käskkiri, millega tema suhtes algatati dis tsiplinaarmenetlus, on tühine pädevuse ületamise tõttu.
  5. Protsessiosalised ja halduskohus on distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirja pidanud haldusaktiks. Kolleegium sellega ei nõustu. Ehkki menetluse algatamine tuleb vormistada käskkirjaga (

§ 35

lg 2), ei vasta see haldusakti sisulistele tunnustele (HMS § 51 lg 1 ja halduskohtumenetluse seadustiku ? HKMS ? § 4 lg 1). Sellega ei reguleerita veel juhtumit avalik-õiguslikus suhtes, vaid algatatakse menetlus juhtumi hilisemaks reguleerimiseks. Regu5

(10)2-3/714/05 latiivse iseloomu puudumise tõttu ei saa menetluse algatamine olla kehtiv, kehtetu ega tühine. Ainuüksi seetõttu on kaebus
  1. mai
  2. a käskkirja tühisuse tuvastamise nõude osas põhjendamatu. Küll aga pole välistatud, et distsiplinaarmenetluse algatamine kui menetlustoiming oli õigusvastane. Kuna
  3. mai
  4. a käskkiri oli osa kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise menetlusest, tuleb selle vaidlustamisele suunatud taotlused lugeda hõlmatuks distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja peale esitatud kaebusega. Menetluse algatamise käskkirja õiguspärasuse suhtes esitatud väiteid tuleb seega hinnata koos muude menetluslike küsimustega karistuse kohaldamisel. II
  5. Kaebaja on seadnud kahtluse alla justiitsministri pädevuse tema suhtes distsiplinaarmene tluse algatamisel ja läbiviimisel, leides, et

§ 31lg-st 1 seesugust pädevust ei tulene.

Halduskohus leidis, et justiitsminister jäi kaebaja karistamisel talle antud pädevuse piiridesse. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, pidades vajalikuks rõhutada järgmist. 13. Kohtutäituri suhtes distsiplinaarmenetluse algatamise pädevust ei reguleeri mitte

§ 31

lg 1, vaid sama seaduse § 35 lg 1 esimene lause.

§ 31reguleerib järelevalve-, mitte dis tsiplinaarmenetlust.

Ehkki distsiplinaarmenetlusele võib eelneda järelevalvemenetlus, ei ole see distsiplinaarmenetluse eelduseks.

§ 35

lg 1 ja § 36 lg 1 kohaselt on justiitsminister pädev kohtutäituri distsiplinaarmenetlust algatama ja läbi viima ning määrama distsiplinaarkaristuse. Sellest pädevusest on antud juhul kinni peetud. Vaidlus selle üle, milliste õigusrikkumiste suhtes võib distsiplinaarvastutust kohaldada, ei puuduta enam ministri pädevust, vaid karistusotsuse sisulist õiguspärasust. Etteruttavalt tuleb märkida, et TMS § 75 lg-te 3 ja 4 ning § 76 lg 1 rikkumine on

§ 32

p-le 1 vastav distsiplinaarsüütegu, sest neist täitemenetluse seadustiku sätetest tulenevad täituri ametikohustused.

§ 32

p 1 sätestab, et ametikohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine on distsiplinaarsüütegu. 14. Kuna käesoleval juhul tugines distsiplinaarmenetlus kaebaja tegevuse erakorralisele järelevalvele, peab ringkonnakohus vajalikuks peatuda ka järelevalvemenetluse õiguspärasusel. Kolleegium nõustub ministriga, et erakorralise järelevalve läbiviimiseks andsid alust kaebaja poolt varem toimepandud distsiplinaarsüüteod. Minister on õigustatud ja kohustatud kontrollima, kas varasemad karistused ja muud järelevalvemeetmed on oma mõju avaldanud. Kolleegium leiab ka, et kõik käesoleval juhul tuvastatud rikkumised on kitsamate mõistetena loogiliselt hõlmatud

§ 31

lg-s 1 kasutatud laiemate mõistetega „kohtutäituri büroo töökorraldus“ ja „finantsmajanduslik tegevus“. KTK § 29 kui alamalseisev norm ei saa seaduses kasutatud mõistete sisu kitsendada. See, kuidas on „finantsmajandusliku tegevuse“ mõistet sisustatud kaebaja majandustegevuse varasemal kontrollimisel, ei seo kohut seaduse tõlgendamisel. Seetõttu puudub vajadus laskuda vaidlusse selle üle, kas järelevalveametnik võib kontrollida ka kohtutäituri tegevuse muid aspekte. Rõhutada tuleb siiski, et järelevalvepädevuse piiramist ei saa õigustada argumendiga, et puudutatud isikutel on õigus esitada täituri peale kaebus. Kõigi täitevvõimu teostavate ametnike ja asutuste tegevuse suhtes on isikutele tagatud kohtulik kaitse, kuid see ei välista teenistuslikku järelevalvet ametnike suhtes ega nende karistamist distsiplinaar- ega kriminaalkorras. Asjaolu, et täitur tegutseb vabakutselisena, ei ole määrav. Määrav on avaliku võimu teostamine täituri poolt. Kuna kaebaja ise teostas kohtutäiturina avalikku võimu, ei kujutanud tema tegevuse suhtes teostatud järelevalve sekkumist privaatautonoomiasse. Riik, volitades täiturit võimu teostama, on PS §-st 14 tulenevalt kohustatud tagama täituri tegevuse õiguspärasuse sõltumata isikute kaebustest. Seetõttu ei ole põhjust eeldada, et seadusandja oleks piiritlenud järelevalvepädevuse nii kitsalt, nagu leiab kaebaja. 6

(10)2-3/714/05 Õige, kuid asjakohatu on kaebaja viide põhimõttele, et avalik võim on õigustatud tegutsema üksnes seaduse alusel. Viide sellele põhimõttele ei lükka ümber väidet, et

§ 31

lg-ga 1 ongi ministrile antud kõik vajalikud volitused käesoleval juhul järelevalve teostamiseks. Riigivõimu seaduslikkuse ja seaduse reservatsiooni põhimõttest ei tulene, et pädevusnorme tuleks alati tõlgendada kitsaimal võimalikul viisil. Säärast tõlgendamisreeglit ei tulene seadusest ega ole seda tunnustatud kohtupraktikas ega erialakirjanduses. Säärane tõlgendamisreegel võiks jätta põhiseaduses nõutava kaitseta isikud, kelle huvides järelevalvet teostatakse. Ka pädevusnorme tuleb tõlgendada vastavalt seadusandja tegelikule tahtele, kui see mahub sätte keelelise väljenduse piiridesse (vt tõlgendamisreeglite kohta nt Riigikohtu 18. detsembri 2002. a otsus haldusasjas 3-3-1-66-02, p 11? 19). Arutlused justiitsministri 27. veebruari 2001. a määruse nr 24 tähenduse ja senise järelevalvepraktika üle on eeltoodu valguses irrelevantsed. 15. Kaebaja leiab, et distsiplinaarmenetluse algatamiseks puudusid piisavad andmed. Kolleegium on seisukohal, et kuna distsiplinaarmenetlus viiaksegi läbi võimaliku süüteo asjaolude selgitamiseks, ei saa

§ 35lg 1 teises lauses nimetatud andmetele esitada liiga kõrgeid nõudmisi.

Piisavad on andmed, mis annavad objektiivse aluse kahtlusteks, et isik on toime pannud distsiplinaarsüüteo. Kui hiljem selgub, et ametiisik on tõepoolest distsiplinaarsüüteo toime pannud, ei ole seaduslik ega õiglane tühistada karistusotsust vaid sellel põhjusel, et menetluse algatamiseks ei olnud kogutud küllaldaselt andmeid. Käesoleval juhul viidati TMS § 76 lg 1 rikkumise osas

  1. mai
  2. a käskkirja p-s 4 erakorralise järelevalve käigus kogutud andmetele. Kolleegiumi arvates on see viide küllaldane.
  3. Seaduslik ei ole justiitsministri poolt tähelepanuta jätta ka rikkumisi, milles suhtes algselt menetlust ei algatatud, kuid mis tulid ilmsiks rikkumise uurimisel, mille suhtes menetlus oli algatatud. Distsiplinaarasja kiirema ja õigema lahendamise huvides on põhjendatud omavahel seotud süütegudele hinnangu andmine ühes distsiplinaarmenetluses, mitte paralleelselt täiendavate menetluste algatamine. Oluline on siiski see, et isikut ei karistataks ühegi süüteo eest üllatuslikult, vaid enne karistusotsuse tegemist tutvustataks teda aegsasti kõigi süüdistustega ja antaks talle võimalus oma seisukohtade esitamiseks. Seda ringkonnakohus järgnevalt selgitabki.
  4. Kaebaja väidab, et talle ei olnud menetluses teada, et teda süüdistatakse ka TMS § 75 lg-te 3 ja 4 rikkumises. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Justiitsministri
  5. juuni
  6. a käskkirja p-s 2 on otsustatud distsiplinaarmenetluse raames kontrollida ka sularahakviitungite vormistamist (TMS § 75 lg 3 järgimist) ja kaebajale anti tähtaeg selle suhtes selgituste andmiseks. Justiitsministeeriumi
  7. mai
  8. a kirjaga nr 2-4-35/6796 (I kd, tl 108) küsiti kaebajalt täiendavalt selgitusi TMS § 75 lg 4 väidetava rikkumise kohta. Kaebajale oli seega piisavalt vara teada, et teda võidakse karistada ka nimetatud rikkumiste eest ja ta sai end kaitsta
  9. juulil 2004 toimunud ärakuulamisel. Samuti nõustub kolleegium kohtuistungil vastustajate poolt esitatud seisukohaga, et kaebajale
  10. juunil 2004 saadetud elektronkirjas (halduskohtu tl 41), sisaldunud lausekatke „probleemseid ülekandeid ei ole kuigi palju“ ei andnud kaebajale alust arvata, et teda süüdistatakse vaid ebaolulistes rikkumistes. See elektronkiri ei saanud tekitada kaebajale muljet, et teda kavatsetakse karistada vaid ebaoluliste rikkumiste eest, sest talle anti korduvalt mõista, et teda võidakse karistada rangeima karistusega (halduskohtu tl 22 ja 26? 27).
  11. Kaebaja leiab, et menetluses koguti täitemenetluse osalistelt lubamatuid tõendeid. Kolleegium on seisukohal, et KTK § 31 sätestab järelevalvet teostavate Justiitsministeeriumi ametnike volitused järelevalvemenetluses kohtutäiturilt teabe saamiseks. Nimetatud säte ei reguleeri distsiplinaarmenetluses lubatavate tõendite hulka. Distsiplinaarmenetluses on lubatavad kõik 7

(10)2-3/714/05 haldusmenetluses üldiselt lubatud tõendid, s.h teabe hankimine kolmandatelt isikutelt (HMS § 38 lg 1). Kuivõrd distsiplinaarmenetluse võib algatada lisaks KTK §-s 31 sätestatule ka muude andmete või teadete alusel, ei saa olla õige tõlgendus, mille kohaselt samu andmeid või tõendeid ei või distsiplinaarmenetluses juurde koguda ega neile karistuse määramisel tugineda. Ka kaebaja viide konfidentsiaalsusnõude rikkumisele on otsitud. Distsiplinaarmenetluses vajalikku informatsiooni ei tohi jätta kogumata põhjusel, et selliselt võivad täituri süüteost teada saada kolmandad isikud. Eelnevast tulenevalt ei näe ringkonnakohus justiitsministri tegevuses menetluslikke minetusi, mille puhul võiks tekkida kahtlus, et need võisid mõjutada asja sisulist otsustamist. 19. Kaebaja leiab, et 30. juuli 2004. a käskkirjas ei ole tema süütegu kvalifitseeritud. Ebaselge on tema arvates, kas teod on loetud ametikohustuse süüliseks täitmata jätmiseks (

§ 32

p 1) või väärituks teoks (

§ 32p 2).

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Käskkirja preambulas on sõnaselge viide

§ 32p- le 1.

Kaebaja etteheiteid karistusotsuse motiveerimise suhtes on otstarbekas käsitleda allpool koos sisuliste argumentidega. III

  1. Järgnevalt peatub kolleegium justiitsministri
  2. juuli
  3. a käskkirjal nr 484-k, millega tuvastati kaebaja distsiplinaarsüüteod ja määrati talle karistuseks ametist vabastamine. Vaidlus käib apellatsiooniastmes esmajoones selle üle, kas kaebaja rikkus sularahakviitungitele esitatavaid nõudeid ning kas kaebaja vabastamine ametist oli kooskõlas diskretsioonireeglitega ja proportsionaalne.
  4. Esmalt selgitab ringkonnakohus, kas sularahakviitungite vormistamisel rikkus kaebaja oma ametikohustusi. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja büroos säilitatud kviitungite andmed lahknesid kuupäevade ja numbrite osas sissemaksete tegijatele väljastatud kviitungite kannetest. Õigesti märgib vastustaja, et küsimus ei ole käesoleval juhul mitte ainult sularahakviitungite vormis, vaid ka sisus. Kviitung on täituri büroos vormistatud ametlik dokument. Ametiisik ei tohi dokumendis kajastada teadlikult ebaõigeid andmeid. See põhimõte tuleneb ilmselgelt riigivõimu seaduslikkuse põhimõttest (põhiseaduse § 3 lg 1), mis laienes ka kaebajale. Seetõttu ei vajanud see nõue tingimata eraldi konkretiseerimist seaduses. Siiski leiab ringkonnakohus, et õigete andmete kajastamise kohustus tulenes ka TMS § 75 lg-st
  5. Sõltuma ta sellest, kas kviitungitele on kehtestatud täiendavaid vorminõudeid, ei saa vormikohaseks lugeda valeandmeid sisaldavat kviitungit. Kaebaja rikkus kolleegiumi arvates ka raamatupidamise seaduse § 7 lg 1 ja 2 nõudeid. Vaidlusalused kviitungid olid raamatupidamisdokumendid, sest nad kajastasid majandustehinguid raamatupidamise seaduse § 6 lg 1 mõttes. Raha vastuvõtmine tekitab täiturile täitemenetluse seaduses sätestatud kohustusi (nt TMS § 75 lg 4) ja vabastab kohustustest võlgniku. Asjakohatu on kaebaja viide TMS uue redaktsiooni § 36 lg- le
  6. Sellest sättest ei tulene, et pärast uue redaktsiooni jõustumist võiks täitur kajastada kviitungis ebaõigeid andmeid. Seega rikkus kaebaja oma ametikohustusi sularahakviitungite ebaõige vormistamisega.
  7. Ka sissenõudjatele raha ülekandmise ja sularaha deposiitarvele maksmisega viivitamine kujutas endast ametikohustuste rikkumist. Vaidlust ei ole selle üle, et viivitused esinesid. Kaebuses distsiplinaarsüütegude toimepanemise kummutamiseks esitatud väited (tähtaja ebamõis t8

(10)2-3/714/05 likkus, rikkumiste hulk, infotehnoloogilised probleemid, kahju puudumine jms) ei saa põhjendada kaebaja tegevuse õiguspärasust. Kõik käskkirjas märgitud süüteod andsid seega alust kaebaja karistamiseks. Järgnevalt tuleb selgitada, kas karistus oli õiglane.
  1. Distsiplinaarkaristuse liigi ja määra valik on pädeva ametiisiku kaalutlusotsus. Halduskohus ei saa teostada kaalutlusõigust täitevvõimu asemel ega asendada ametiisiku diskretsiooniotsust enda kaalutlustega. Halduskohus saab kontrollida vaid, kas on järgitud kaalutlusotsuse piire ja kaalutlusreegleid (HKMS § 19 lg 6). Kolleegium ei nõustu justiitsministri seisukohaga, et halduskohus ületas käesoleval juhul halduse kaalutlusotsuste kohtuliku kontrolli piire. Halduskohus nägi vaidlustatud käskkirjade andmisel diskretsioonivigu. Halduskohus leidis, et kuna kohtutäituri seadus ei näe otsussõnu ette järelevalvet täituri tegevuse üle täitedokumendi täitmise ja raha ülekandmisega seotud küsimustes, on kõige rangema karistuse proportsionaalsus küsitav. Samuti pidas kohus küsitavaks võrdse kohtlemise põhimõtte järgmist.
  2. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et käskkirja andmisel tehti diskretsioonivigu. Kõigi võimalikke distsiplinaarsüütegude kohta ei pea seadusandja koostama koodeksit üksikkoosseisude kaupa. Seaduse regulatsioon, kus ametiisiku distsiplinaarkorras karistamise alusena viidatakse tema ametikohustuste rikkumisele, on kooskõlas õigusriigi põhimõtetega. Seetõttu ei viita need halduskohtu kahtlused diskretsioonivigadele ega ebaproportsionaalsusele.
  3. Ringkonnakohus ei näe vigu selles, et igat süütegu ei hinnatud eraldi, sest süüteod olid omavahel seotud. Väide, et kaebaja karistamisel oleks tulnud välja selgitada viivituste protsent ja tähtajad, ei ole põhjendatud. Minister pidas kaebaja tegusid rangeima karistuse kohaldamisel piisavaks, sõltumata viivituste protsentuaalsest hulgast ja määrast. Ringkonnakohus ei leia, et selline lähenemine oleks lubamatu. Kui süütegu on raske, ei pruugi omada tähtsust see, mitmel korral on kaebaja seadust järginud. Kaebajat ei ole karistatud vaid ebaolulisel määral tähtaegade mittejärgmise eest, vaid selle eest, et ta ei suutnud korduvalt tagada tähtaegadest kinnipidamist ja kajastas selle varjamiseks kviitungites ebaõigeid andmeid. See motiiv on tõendatud sellega, et ühtegi muud usutavat selgitust ei ole kaebaja kviitungite ebaõige vormistamise kohta esitanud. Kviitungite ühtse numeratsiooni oleks saanud tagada muul viisil. Ühtse numeratsiooni tagamise soov ei seleta erinevusi kuupäevades. Tähelepanuta tuleb jätta vastustate väited selle kohta, et rikkumisi oli tegelikult rohkem kui neid käskkirjas kajastati. Kuna nende rikkumiste eest ei ole kaebajat karistatud, ei saa neid karistuse määra hindamisel arvesse võtta.
  4. Väär on ministri seisukoht, et kui kaasuse asjaoludest nähtuvalt on valitud karistus proportsionaalne ja põhjendatud, ei oma iseenesest tähendust see, kas varem on sellistel asjaoludel määratud nii ranget karistust. Võrdse kohtlemise põhimõte on oluline kaalutlusreegel. Kui reeglina sama ametiisik sarnaste rikkumiste eest isikuid nii rangelt ei karista, siis tekib põhjendatud kahtlus, kas karis tus oli kaebaja puhul vajalik. Ringkonnakohus nõustub siiski justiitsministriga, et kaebajat ei ole koheldud ebavõrdselt võ rreldes täituritega, kelle karistamise käskkirjadele on kaebaja käesolevas asjas viidanud. Ühegi viidatud näite puhul ei olnud tegu sularahakviitungites teadliku valeandmete kajastamisega olukorras, kus varasem karistus kehtis. Kaebaja viide sellele, et karistatud ei ole kohtutäitur A. Allikut, ei ole asjakohane, sest nimetatud isiku suhtes algatatud kriminaalmenetlus on alles pooleli. 9
(10)2-3/714/05
  1. Kolleegium nõustub vastustajaga, et raskeima karistustuse kohaldamise motiveerimiseks ei pea igal juhul analüüsima, miks ükski leebematest karistustest kõne alla ei tule. Raskeimat karistust võib motiveerida ka viidates süüteo erilisele raskusele. Siiski on minister ringkonnakohtu arvates käskkirjas piisavalt põhjendanud, miks kaebaja leebem karistamine ei ole piisav. Minister on selgitanud, miks kaebaja ei sobi kohtutäituri ametisse ja miks rangeim karistus on vajalik (halduskohtu toimik, I kd, lk 22, 23). Sellega ongi antud selgitus, miks ei saa kohaldada karistusi, mille puhul kaebaja jääb ametisse. Minister on karistuse määramisel arvestanud kaebaja varasemat karistust, kuid käskkirja motiivid ei anna alust kahtluseks, nagu oleks varasema karistatuse tõttu kaebaja vabastatud automaatselt. Minister hindas ka viimaste süütegude raskust.
  2. Eelneva tõttu tuleb kaebus
  3. juuli
  4. a käskkirja peale jätta rahuldamata. IV
  5. Kuna kaebus karistuse kohaldamise käskkirja tühistamiseks jääb rahuldamata, ei ole alust tühistada ka kaebaja ametist vabastamise käskkirja ega rahuldada hüvitise väljamõistmise nõuet.
  6. Õigusabikulud jäävad poolte kanda, sest kaebus ei kuulu rahuldamisele ja justiitsministri kulutused advokaadi abile on täies ulatuses põhjendamatud. Käesolevas vaidluses ei kerkinud ülesse ühtegi küsimust, millega ei peaks kohtumenetluses esindajana toime tulema Justiitsministeeriumi ametnikud. Lilianne Aasma Viive Ligi Ivo Pilving 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.