← Eesti

3-04-283/3

Obsah (4)§ 94§ 12§ 22§ 163

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Lilianne Aasma ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 22. detsember 2005, Tallinn Hald

) § 94 alusel. Maksukohustuslasel tuleb juba maksumenetluse ajal esitada tõendid selle kohta, et kulutused on tehtud varem maksustatud või mittemaksustatavate tulude arvel. Maksuhaldur ei pea tuvastama tululiiki, sest maksustatavate tulude nimistu on mitteammendav. Seega juhul, kui maksukohustuslane ei ole tõendanud mittemaksustatava tulu olemasolu, kuulub tulu maksustamisele sõltumata täpse tululiigi määramisest.

  1. b)Maksuhaldur on 2000? 2002. aasta maksustatava tulu osas järginud uurimisprintsiipi proportsionaalselt kaasaaitamiskohustusega. Kaebaja esitas ühe põhjenduse tuluallika kohta ja kogutud tõendite põhjal järeldas maksuhaldur, et väide ei vasta tõele. Muid tõendeid tulu saamise aja kohta maksumenetluses ei esitatud. Maksuhalduril puudusid andmed tulude saamise aja kontrollimiseks ja ta lähtus eeldusest, et kulutused tehti samal maksustamisperioodil saadud deklareerimata tulude arvelt. Apellandi selgitus AS *** eest makstud summade osas on vastuolus aktsiaseltsi raamatupidaja seletusega.
  2. c)Üldsõnalised ütlused, mis ei konkretiseeri tulu saamise aega, allikat ega tulu liiki, ei saa olla käsitletavad tõenditena. Tunnistaja ei osanud ütlusi anda, kas kulutuste tegemise ajaks olid kaebaja varasemas ettevõtluses teenitud summad säästetud või kulutatud. Tunnistaja ütlustest järeldus, et tegemist oli maksustatavate tuludega, kuid apellant hoidus tahtlikult kõrvale maksukohustuse täitmisest. Kaebaja ei tõendanud, et tema või mõni muu isik oleks vaadeldava summa sularahas Eestisse toonud. Sularaha deklareerimise kohustus tuleneb Vabariigi Valitsuse 29. aprilli 1998. a määruse nr 88 p-st 4.3. Puud ub põhjus, miks pidanuks E. N. tahtlikult tollieeskirju rikkuma. Maksuhalduri kogutud tõendid lükkavad ümber apellandi ja tema lähikondlaste seletused. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse muutmiseks alust. 7. Kaebaja leiab, et vaidlustatud maksuotsus on motiveerimata, sest selles puudub analüüs, mis liiki ning millisest allikast ja millisel maksustamisperioodil saadud tulusid on kaebaja väidetavalt varjanud. Vastustaja leiab, et juhul, kui maksustamine toimub

§ 94

alusel, ei ole maksustamiseks alati tarvis tuvastada maksustatavate tulude täpset liiki, allikat ja sisu. Kaebaja väitel on ta vaidlusalused kulutused teinud vanatädilt saadud rahaliste kingituste ja varasemate perioodide ettevõtlustulu arvelt. Maksuhalduri väitel ei ole nende allikate kasut amine leidnud tõendamist. 8.

§ 94

lg 1 kolmanda lause kohaselt on maksusumma tuvastamine lubatud hindamise teel, kui füüsilisest isikust maksumaksja kulud ületavad tema deklareeritud tulusid ning maksumaksja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et need kulutused on tehtud varem maksustatud või mittemaksustatavate tulude või saadud laenude arvel. Viidatud sättest tuleneb, et juhul, kui füüsilisest isiku kulud ületavad maksustamisperioodil saadud tulu, peab isik tõendama kulutuste tegemist laenu või tulude alusel, mis ei kuulu tulumaksuga maksustamisele või mida on juba maksustatud. Eeltooduga on vastuolus kaebaja seisukoht, et vastustaja peaks tõendama tulu saamist aastatel 2000? 2002 ja tegema kindlaks tulu liigi.

§ 94

lg 1 kolmandast lausest tuleneb ka tõendamiskoormus, mille kohaselt peab maksumaksja tõendama, et ta tegi kulutused allikate või laekumiste arvelt, mis ei kuulu täiendavalt tulumaksuga maksustamisele. Kui kae3

(6)2-3/207/05 baja ei esita kooskõlas tal lasuva tõendamiskoormusega küllaldaselt tõendeid vastupidise kohta, eeldatakse seadusest tulenevalt, et kaebaja on tulu teeninud samal perioodil, mil ta kandis maksuhalduri poolt tuvastatud kulud. Metoodika

§ 94

lg 1 kolmanda lause rakendamiseks tuleneb nimetatud sättest endast, samuti sama paragrahvi lõikest

  1. Sellest tulenevalt peab maksuhaldur tuvastama kaebaja kulutused, maksukohustuslane peab tõendama mittemaksustatavaid allikaid ja laekumisi ning maksuhaldur peab omakorda võrdlema tuvastatud kulusid tõendatud laekumiste ja allikatega. Saadud vahe kuulub maksustamisele.
  2. Väär on kaebaja seisukoht, et ta ei pea tõendama tulude allikat, sest füüsiline isik ei ole raamatupidamiskohustuslane. Ettevõtlusega mittetegelev füüsiline isik ei ole raamatupidamiskohustuslane, kuid tulenevalt TuMS § 36 lg-st 2 on ka füüsiline isik kohustatud pidama tulude ja kulude arvestust sellisel viisil, et oleksid selgelt fikseeritud maksustatava tulu kindlaksmääramiseks vajalikud andmed. Füüsilisest isikust maksumaksja on kohustatud säilitama tulude ja kuludega seotud dokumente. See kohustus lasus kaebajal ka enne käesoleval ajal kehtiva tulumaksuseaduse jõustumist
  3. jaanuaril
  4. Varasema

§ 12

lg 1 kohaselt oli füüsiline isik kohustatud õigusaktides sätestatud korras pidama oma tegevuse arvestust, säilitama dokumente ning esitama maksuha ldurile maksudeklaratsioone. Deklareerimiskohustusega kaasnes vältimatult kohustus vajadusel tulusid ja kulusid tõendada. Samuti oli maksumaksja ettekirjutuse vaidlustamisel kohustatud tõendama, et maks määrati valesti (varasema

§ 22lg 4).

Neid kohustusi ei olnud võimalik täita ilma igasuguse arvestuse ja dokumentide säilitamiseta. Sama tuleb öelda ka

  1. juulil 1990 jõustunud Eesti Vabariigi maksukorralduse seaduse §-des 41? 44 (kuni
  2. märtsini 1991 kehtinud redaktsioonis) sätestatud üksikisiku tulumaksu tasumise kohustuse ja § 60 p-st 2 tulene va dokumentide esitamise kohustuse kohta, samuti
  3. jaanuarist 1991 kuni
  4. jaanuarini 1994 kehtinud Eesti Vabariigi üksikisiku tulumaksu seaduse §-st 7 tuleneva deklareerimiskohustuse ja §-st 12 tuleneva kohustuse kohta tasuda tulumaksu ettevõtlusest saadud tulult. Asjaolu, et iseseisva ettevõtlusega mittetegeleva füüsilise isiku arvestus- ja dokumenteerimiskohustus on minimaalne võrreldes ettevõtja raamatupidamiskohustusega, ei tähenda, et füüsiline isik vabaneks

§ 94lg 1 kolmandas lauses sätestatud tõendamiskoormusest.

  1. Lisaks eeltoodule tuleb sõltuvalt tehingu liigist ja mahust ka füüsiliselt isikult eeldada tehingu dokumenteerimist, kui mõislik inimene dokumenteeriks sarnases olukorras tehingu või kui te hingu dokumenteerimise kohustus tuleneb väljapoole maksuõigust jäävast seadusest. Nõnda sätestas Eesti NSV tsiviilkoodeksi § 260 lg 1, et kinkeleping valuutaväärtusega üle viie krooni peab olema notariaalselt tõestatud. Eelnevast tulenevalt pidi kaebaja vähemalt alates
  2. juulist 1990 ettevõtlusest tulu saamisel korraldama tulu dokumenteerimise ja dokumentide säilitamise. Samuti ei olnud kaebajalt ülemäärane nõuda summades 50 000 kuni 100 000 USA dollarit tehtud rahaliste kingituste vähemalt kirjalikku dokumenteerimist. Arvestades kaebaja kogemust äris ja pidades silmas vaidlusaluste summade suurust, ei saa pidada usutavaks, et kaebaja ei andnud endale aru, et tal võ ib just seoses tulumaksukohustusega tekkida vajadus dokumentaalselt tõendada raha saamist kinkelepingu alusel. Sama kehtib kolmandate isikute poolt krediitkaardi kasutamise eest kaebajale tehtud maksete puhul.
  3. Halduskohus on õigesti leidnud, et tulu saamist kingi teel võib tõendada ka tunnistaja ütlustega, kuid antud juhul ei ole ütlused usaldusväärsed. Ütluste andjad on kaebaja lähikondsed ja ütlustesse tuleb seetõttu suhtuda kriitiliselt. Ehkki notariaalse vormi mittejärgimine ei muuda tehingut majanduslikus mõttes olematuks, seab seaduses sätestatud vorminõude mittejärgmine kaebaja väite täiendava kahtluse alla. 4

(6)2-3/207/05 Kaebaja ei suutnud ringkonnakohtu istungil selgitada, miks pidi E. N. kasutama raha kinkimiseks ülimalt riskantset viisi, reisides väga suurte summadega üle ookeani. Ameerika Ühendriikides elanud E. N. pidi olema harjunud mitmesuguste turvaliste raha saatmise ja ülekandmise viisidega (pangatehingud, tšekid, reisitšekid jne). Vabariigi Valitsuse
  1. aprilli
  2. a määrusega nr 88 kinnitatud „Reisijate tollieeskirja“ p 4 alapunkt 3 kohaselt pidi reisija esitama deklaratsiooni valuuta kohta, mille summa ületab Eesti Panga poolt kehtestatud väärtuselise normi. Eesti Panga
  3. märtsi
  4. a käskkirja nr 17 p 2 kohaselt kehtis deklareerimise nõue alates summast 80 000 krooni. E. N. ei deklareerinud raha toimetamist üle piiri. Kaebaja ei osanud seletada, miks pidi E. N. tollieeskirju rikkuma. Erinevalt kaebajast ei näe ringkonnakohus alust USA Maksuameti seisukoha kõrvalejätmiseks. USA Maksuametil ei saanud küll olla täit kindlust, et E. N. ei ole kaebajale raha kinkinud, kuid kogumis eelpoolnimetatud asjaoludega on oluline arvestada ameti arvamust, et E. N- il ei olnud tõenäoliselt vahendeid nii suure kingituse tegemiseks. USA Maksuameti seisukoht ei ole meelevaldne, vaid pärineb kättesaadava informatsiooni analüüsil (halduskohtu tl 123).
  5. Vaide- ja kohtumenetluses väitis kaebaja täiendavalt, et ta oli juba alates
  6. aastate keskpaigast tegelenud ettevõtlusega ning et
  7. aasta alguseks oli tal sularaha kujul sääste mitme miljoni krooni ulatuses. Nende väidete usaldusväärsust kahjustab esmalt see, et kaebaja ei viidanud nimetatud asjaoludele maksumenetluses. Ka sellest sõltumata ei ole kaebaja väited kontrollitavad ega asja materjalide valguses usutavad. Tõenäoliseks ei saa pidada, et enne
  8. aastat oleks kaebaja teeninud tulusid, millest
  9. aastani oli säilinud miljoneid kroone. Alates
  10. aastast pidi kaebaja ettevõtlusest saadud tulusid deklareerima ja maksma neilt makse. Kaebaja ei ole nende kohustuste täitmise kohta andmeid esitanud. Kaebaja ei andnud usutavat selgitust, miks tal oli
  11. aastal kasulik võtta umbes miljoni krooni ulatuses eluasemelaenu intressimääraga ca 10% (halduskohtu tl 98, ringkonnakohtu istungi protokoll, lk 2), kui tal oli tol perioodil mitme miljoni krooni ulatuses sääste. Kaebaja ei andnud usutuvat seletust selle kohta, miks ta tegi laenu tagastamiseks iga kuu alguses pangaarvele perioodilisi sissemakseid 9000? 15 000 kr kaupa (halduskohtu tl 104? 112), kui tal olid sularaha kujul säilinud märksa suuremad säästud. Sularaha perioodiline panka sissemaksmine loob põhjendatud kahtluse, et kaebaja sai ettevõtlusest või mujalt perioodilist tulu, mis jäeti õigusvastaselt deklareerimata. Usutav ei ole, kaebaja perekonna kuusissetulek piirdus vaidlusalusel perioodil vaid 15 000 krooniga (halduskohtu tl 100), kui enam- vähem sama suur oli kaebaja igakuine eluasemelaenu tagasimakse.
  12. Kaebaja väide, et krediitkaardi kasutamise eest AS- le *** tasutud summad hõlmasid ka teiste isikute poolt hüvitatud summasid nende huvides kantud kulutuste eest, on samuti paljasõnaline. Ekslik on küll vastustaja seisukoht, et selle väite lükkab ümber AS *** raamatupid aja seletus. Raamatupidaja seletusest nähtuvalt ei olnud tegu AS *** ettevõtluskuludega, kuid see ei välista, et tegu ei võinud olla kolmandate isikute huvides tehtud väljamaksetega, mis kaebajale hüvitati. Samas ei ole kaebaja oma väite kinnituseks esitanud tõendeid.
  13. Maksuhaldur ei ole

§ 94lg 1 kolmandat lauset kohaldanud kaebaja suhtes tagasiulatuvalt.

Nimetatud säte ei ole tulumaksu määramise materiaalõiguslikuks aluseks. Tulumaksu määramise materiaalõiguslikud alused on sätestatud tulumaksuseaduses.

§ 94

lg 1 kolmas lause on menetlusnorm, mis reguleerib maksuhalduri poolt teatud tingimustel tulu kindlakstegemise korda ja metoodikat. Varasema maksukohustuse kindlakstegemine kooskõlas hilisemas 5

(6)2-3/207/05 seaduses silduva menetlusnormiga ei ole seaduse tagasiulatuv kohaldamine. Menetlusnormi ei kohaldatud mitte varasema maksuõigussuhte, vaid pärast normi jõustumist tehtud toimingu ? maksusumma määramise suhtes. See on kooskõlas

§ 163lg- ga 1.

Liiatigi ei välistanud ka kuni

  1. juunini 2002 kehtinud maksukorralduse seadus maksubaasi tuvastamist hindamise teel, sest seadus ei kirjutanud maksuhaldurile ette kindlat maksu määramise metoodikat. Kaebaja poolt eeltooduga seoses osundatud Riigikohtu halduskolleegiumi
  2. oktoobri
  3. a otsuse asjaolud haldusasjas nr 3-3-1-41-05 ei ole käesoleva juhtumiga võrreldavad. Viidatud asjas puudus haldusakti andmiseks enne uue maksukorralduse seaduse jõustumist materiaalõ iguslik alus. Käesoleval juhul, nagu eespool selgitatud, eksisteeris haldusakti andmise materiaalõiguslik alus ka varasemal perioodil. Lilianne Aasma Kaire Pikamäe Ivo Pilving 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.