3-05-734/1

3-05-734 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht

1. märts
2. a, Tallinn Haldusasja number 3-05-734 (endine nr 3-1137/2005) Haldusasi D.D.´i kaebus Tallinna vangla tegevuse - kaebajale kuuluva nokamütsi konfiskeerimine - õigusvastaseks tunnistamiseks ja Tallinna vangla kohustamiseks tagastada D.D.ile temalt ebaseaduslikult konfiskeeritud isiklik vara või hüvitada selle väärtus. Asja läbivaatamise kuupäev
3. veebruar 2006 Menetlusosalised Kaebuse esitaja D.D. ning vastustaja esindajad Margot Olesk ja Eda Oisalu RESOLUTSIOON
4. Tunnistada Tallinna vangla toiming, mis seisnes D.D.´ilt 15.02.
5. a nokamütsi „Honda“ äravõtmises, õigusvastaseks ja kohustada Tallinna vanglat nimetatud toiminguga tekitatud kahju hüvitamiseks mõistliku aja jooksul andma D.D.´ile temalt õigusvastaselt äravõetud mütsi asemele samasuguse logoga samaväärne nokamüts (HKMS § 26 lg 1 p-d 3 ja 4).
6. Jätta rahuldamata D.D.´i taotlus Tallinna vanglalt 1000.- kr väljamõistmiseks varalise kahju ja 1000.- kr väljamõistmiseks mittevaralise kahju hüvitamiseks. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 08.03.2006, esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu, tingimusel, et 10 päeva jooksul, arvates 08.03.2006, teatatakse apellatsioonkaebuse esitamisest kirjalikult Tallinna Halduskohtule. Teadet ei ole vaja esitada, kui apellatsioonkaebus esitatakse nimetatud 10päevase tähtaja jooksul. Tallinna vangla ASJAOLUD 1
7. 15.02.2005.a teostatud läbiotsimise käigus võeti Tallinna vangla vanglaametnike poolt D.D.’ilt ära nokamüts firmamärgiga „Honda“, mille kohta koostati „Läbiotsimise akt leitud esemete kohta“ /tl 59/.
8. 17.02.2005 esitas D.D. Tallinna vangla direktorile avalduse, milles ta juhtis tähelepanu mütsi ebaseaduslikule äravõtmisele ja taotles nokamütsi tagastamist /tl 140/. Tallinna vangla direktori asetäitja direktori ülesannetes 04.03.2005 kirjaga nr 1-13/ 3683keelduti taotluse rahuldamisest, kuna jääb selgusetuks, millisel viisil sattus nokamüts D.D.i käsutusse ja kas nokamüts kuulus talle. Vastuses märgitu kohaselt võeti nokamüts ära, kuna see ei olnud kantud D.D.ile lubatud asjade loetellu /tl 141/.
9. 24.03.2005 esitas D.D. Tallinna halduskohtule kaebuse Tallinna vangla tegevuse kaebajale kuuluva nokamütsi konfiskeerimine - õigusvastaseks tunnistamiseks ja Tallinna vangla kohustamiseks tagastada D.D.ile temalt ebaseaduslikult konfiskeeritud isiklik vara /tl 3, 57/. Kohtuistungil, kui selgus, et kõnealune müts on kadunud, taotles D.D. Tallinna vanglalt mütsi väärtuse hüvitamist summas 250.- kr /tl 165/, hiljem suurendas nõuet ning taotles 1000.- kr väljamõistmist varalise kahju hüvitamiseks ja 1000.- kr väljamõistmist mittevaralise kahju hüvitamiseks /tl 169/.
11. oktoobri
12. a määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse /tl 63-64/, 24.11.2005 esitas Tallinna vangla kohtule kaebuse kohta kirjaliku seletuse /tl 74-75/. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja D.D. leiab, et Tallinna vangla ametnike tegevus, mis seisnes kaebajalt 15.02.2005 läbiotsimise käigus temale kuuluva „Honda“ logoga nokamütsi konfiskeerimises, on õigusvastane. Korraldus müts ära anda, oli ebaseaduslik ja kaebaja keeldus seda täitmast. Seejärel võttis vanglaametnik A.K. temalt mütsi ära. Kaebaja hindab äravõetud mütsi väärtuseks 250.- kr. Nokamüts konfiskeeriti põhjusel, et see ei olnud isiklike asjade arvestuskaardi peal kirjas, kuid tegelikult see oli seal kirjas. Kaebajal ei olnud kahte mütsi. Ebaseaduslik nokamütsi äravõtmine rikub kaebaja õigusi, mis tulenevad põhiseaduse §-st
13. Põhjendatud huvi tuvastamisnõude esitamiseks seisneb selles, et nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist. Kohtuistungil täiendas kaebaja oma seisukohti järgnevaga: Kaebaja kahtleb, et Tallinna vangla suudab talle asemele soetada samaväärset mütsi, ja eelistab seetõttu mütsi väärtuse hüvitamist. Varalise kahju nõue on 1000.- kr seepärast, et taastada endine olukord: kontole kantud vahenditest peetakse kinni 70 % (VangS § 44 lg 2) ning selleks, et soetada endale uus müts keskmise turuhinnaga 300.- kr, peaks tema kontole üle kantama 1000.- kr. Kuna äravõetud müts oli kaebajale eriti südamelähedane ese ning kaebaja hakkas kiilaks jääma pärast peakatte kaotamist, loeb kaebaja sobivaks summaks talle tekitatud moraalse kahju hüvitamiseks 1000.- kr /tl 169/. Vastustaja Tallinna vangla palub jätta kaebus täies mahus rahuldamata. Viidates vangla sisekorraeeskirjade (edaspidi SKE) § 57 lg-le 1, Tallinna vangla direktori
14. juuni
15. a käskkirjaga kinnitatud Tallinna vangla kodukorra (edaspidi Kodukord) p-le 5.3, vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 68 lg-tele 1 ja 2 märgib vastustaja, et vastavalt isiku kambrikaardile, mille esimene sissekanne on tehtud 19.04.2004 Tallinna vanglas ning viimane 14.03.2005 samuti Tallinna vanglas, on D.D.’i isiklike esemete loetelus toodud ära ka 1 nokamüts. D.D. on etapeeritud Murru vanglast Tallinna vanglasse koos oma kambrikaardiga perioodidel 14.02.-17.02.2005, 21.02.-03.03.2005 ja 14.03-21.03.
16. Vastavad muudatused kambrikaardile on sisse viidud Tallinna vangla vangistusosakonna inspektor Valeri Bulahhovi poolt. 14.02.2005 saabus D.D. Tallinna vanglasse, kambrikaarti ei ole viidud 2 sellel päeval sisse muudatusi, järelikult tuli isik nokamütsiga Tallinna vanglasse. Järgmisel hommikul, so 15.02.2005 võeti talt ära nokamüts, mis ei olnud tema lubatud asjade nimistus. Seega oli 15.02.
17. a isikul kaks nokamütsi. Kuna lubatud asjade nimistus oli toodud üks nokamüts, siis võeti talt ära üleliigne – „Honda“ nokamüts. D.D.il isikliku nokamütsi olemasolu järgnevatel viibimistel Tallinna vanglas (peale 15.02.2005.a, millal tal nokamüts „Honda“ ära võeti) tõendavad märkmed kambrikaardil, kuna 21.02.05 on osad muudatused isiklike asjade loetelus fikseeritud, kuid nokamütsi pole maha tõmmatud, järelikult oli sel perioodil isikul nokamüts olemas. Samuti on 14.03.05 on fikseeritud muudatusi kinnipeetava isiklikes asjades, kuid nokamütsi pole loetelust maha tõmmatud, mistõttu saab järeldada, et nokamüts oli kinnipeetaval ka siis olemas. Kuna muudatuste fikseerimise juures asub ka kinnipeetav isiklikult, siis on järelikult sisse tehtud kanded õiged, sest võttes arvesse D.D.i soovi kontrollida vangla toimingute seaduspärasust, oleks ta koheselt valed kanded vaidlustanud. Kohtuistungil täiendas vastustaja oma seisukohti järgnevaga: Mütsi tagastamine ei oleks võimalik, kuna see on vanglas kontaktisiku ametiruumist kaduma läinud. Tallinnas asuva „Hondade“ müügiesinduse andmetel maksab autologoga nokamüts 90.- kr. Vastustaja ei nõustu kahju hüvitamise summaga /tl 167, 169-170/. KOHTU PÕHJENDUSED
18. 15.02.
19. a Tallinna vangla korrapidaja abi A. F’i (uue nimega A.K.) ja vanemvalvur A. K’i poolt koostatud dokumendis „Läbiotsimise akt leitud esemete kohta“ on märgitud, et akt on koostatud selles, „et 15.02.
20. a teostatud läbiotsimisel leiti ja võeti ära järgmised keelatud esemed: 15.02.2005 kell 08.20 kinnipeetav D. D. 08.06.1973 a minnes kohtuistungile hoidis enda juures talle mittekuuluva riide eseme - beež nokkamüts Honda“ /tl 59/. Tallinna vangla 04.03.2005 vastuskirjas D.D.i avaldusele äravõetud nokamütsi tagastamiseks on põhjendatud nokamütsi äravõtmist asjaoluga, et see ei olnud kantud D.D.ile lubatud asjade loetellu. Vanglale jäi nähtuvalt vastusest ka selgusetuks, millisel viisil sattus nokamüts D.D.i käsutusse ja kas nokamüts kuulus talle. Kummastki dokumendist ei ilmne, kuidas ja mille alusel jõuti järeldusele, et äravõetud nokamüts ei kuulunud D.D.ile/et tal polnud õigust seda enda juures hoida ning kas sealjuures vaadati ka kinnipeetava isiklike asjade arvestuskaarti. 19.04.2004 täidetud arvestuskaardilt, millel toodud asjade loetelu õigsust on D.D. kinnitanud, nähtub 1 nokamüts /tl 58/. Ehkki müts on värvi, logo vms tunnuse järgi täpsemalt määratlemata, puuduvad hilisemad, kuid enne 15.02.2005 tehtud märked, et kõnealune nokamüts ei kuulu enam kaebaja kasutuses olevate isiklike asjade hulka. Vastavalt sel ajal kehtinud Kodukorra p-le 5.3 kõik kambrisse kaasavõetavad asjad kantakse kambrikaardi isiklike asjade arvestuskaardile ja sissekande õigsust kinnitab kinni peetav isik oma allkirjaga. SKE § 57 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus hoida enda juures või kinnipeetavate isiklike asjade laos vanglasse saabumisel kaasa võetud asju ja vangla vahendusel soetatud isiklikke asju. Kodukorra p 5.2 kohaselt aga isiku saabumisel vanglasse võetakse temalt ära SKE §-s 58 nimetamata asjad. Kui müts oli kantud D.D.i kambrikaardile, siis oli see järelikult temale lubatud ese. Neil asjaoludel jääb arusaamatuks, miks peeti äravõetud mütsi kaebajale mittekuuluvaks/mittelubatud esemeks. Samuti on tegelikkusele mittevastav A.K.’i 15.02.2005 vangla direktorile tehtud ettekandes nr 201 märgitu, et kinnipeetaval ei olnud kambrikaardil kirjas mütsi /tl 156/. Mütsi äravõtmist ega kaebaja 17.02.2005 avalduse rahuldamata jätmist ei ole põhjendatud asjaoluga, et D.D.il oli väidetavalt kaks mütsi, st et ta oleks hoidnud enda juures lubatud asju ettenähtust suuremas valikus ja koguses (Kodukorra p 4.11.4). 3
21. Kohus on seisukohal, et vastustaja hilisemad väited, nagu 15.02.
22. a oleks isikul olnud kaks nokamütsi ja kuna lubatud asjade nimistus oli toodud üks nokamüts, siis võeti talt ära üleliigne – „Honda“ nokamüts, ei ole kohtus leidnud tõendamist. Arvestades seda, et alguses lähtuti asjaolust, et D.D.i kambrikaardile ei olnud üldse nokamütsi kantud, siis näib see ilmse katsena tagantjärele tehtut õigustada. Seda järeldust kinnitab ka vastustaja esindaja seletus, et väidetavalt A. Fatejev (A.K.) ja A.K. ei valda piisavalt eesti keelt ja seetõttu on aktis/ettekandes segadus, ning vastustaja mööndus, et nokamüts „Honda“ võis kaebajal tõepoolest varem olla ja ekslikult võidi see ära võtta, kuid alles jäeti müts, mis tegelikult oli kaardile kantud /tl 166/. Vangla seletuse kohaselt nn etapikambrisse viimisel kontrollib vanglaametnik isiklike asjade vastavust kaardil olevate asjadega. Samas läbiotsimise käigus ei ole fikseeritud teise mütsi olemasolu, kuigi kontrolliti kaebaja poolt kaasavõetud pakitud isiklikke asju ja kinnipeetav pidi kõik oma asjad kaasa võtma. Vastustaja seletusest ja A.K.i ettekandest nähtuvalt keeldus D.D. kambrist lahkudes kaasa võtmast üksnes vanglakomplekti, st vangla antud esemeid, mis seonduvad toitumise ja magamisega (kruus, tass jne). Seega ei saanud väidetav teine müts jääda ka kambrisse. Vähemalt oleks vanglaametnikud pidanud sinna jäetud lubamatu eseme avastama ja selle leidmise fikseerima, mida antud juhul ei ole tehtud. Mis puudutab tunnistajana üle kuulatud A.K. ütlusi /tl 168/, siis ei pea kohus neid koosmõjus muude tõenditega usaldusväärseks. Esiteks seetõttu, et tema ütlused ei ole kooskõlas kirjalike tõenditega, teiseks seetõttu, et tema näol on tegemist asjasthuvitatud isikuga, kuna ta osales kaebaja läbiotsimises ja väidetavalt õigusvastases kaebaja mütsi äravõtmises. Näiteks väitis A.K., et D.D. võttis kõik oma asjad kambrist välja, k.a madratsi, kuid A.K.i ettekande kohaselt kaebaja vanglakomplekti (sh madrats) kaasa ei võtnud. A.K. sõnul oli kaebajal üks müts peas ja teine tema asjade seas ning kuna kambrikaardil ei olnud märgitud mütsi tunnuseid, siis võttis tema „Honda“ logoga mütsi ära. A.K.i ettekande kohaselt võttis hoopis tema D.D.ilt mütsi ära (kaebaja kinnitab seda) ja seda põhjusel, et kinnipeetaval ei olnud kambrikaardil kirjas mütsi. A.K. ütluste kohaselt teine (tume) nokamüts jäi kaebaja kätte. Kohus leiab, et mütsi eritunnuste varasemale kambrikaardile märkimata jätmine on seletatav just asjaoluga, et kuna D.D.il oli vaid üks müts, siis puudus vajadus selle täpsemaks identifitseerimiseks (ka ei nõudnud seda tol ajal kehtinud Kodukord). Vastustaja ei ole esitanud ühtegi tõendit teise mütsi olemasolust, ta on teinud tagant järele vaid oletusi võimaliku teise mütsi olemasolu kohta kaebaja liikumise ja kambrikaardil asjade märkimise põhjal. Asjaolust, et pärast 15.02.2005 nokamütsi „Honda“ äravõtmist pole kaardilt nokamütsi pole maha tõmmatud, sh ka mitte pärast 14.03.05 fikseeritud muudatusi kinnipeetava isiklikes asjades pole nokamütsi loetelust maha tõmmatud, ei saa siiski teha järeldust, et sel perioodil oli isikul talle väidetavalt jäetud teine nokamüts olemas. Kaardilt ei nähtu, et kaebaja oleks pärast 19.04.2004 oma allkirjaga tõendanud nimetatud loetelu õigsust. Vanglaametnikud peavad tagama, et kinnipeetavale lubatavad isiklikud asjad oleksid kaardil õigesti kajastatud, võtma selleks ka kinnipeetavalt allkirja. Vastasel korral ei saa kontrollida kehtestatud nõuete järgimist kinnipeetava poolt. Ka peavad vanglaametnikud tagama, et kaebaja ei saaks kasutada teisele kinnipeetavale kuuluvaid asju. D.D.i sõnul laenas ta Murru vangla kambrikaaslaselt mütsi kasutamiseks, kui teda toodi 21.02.2005 ja 14.03.2005 uuesti Tallinna vanglasse, kuna tema oma oli varem ära võetud ja sel ajal oli ilm veel külm. Tallinna vanglast pärast seda Murru vanglasse naasmisel tagastas ta oma sõnul mütsi selle omanikule ja seetõttu polnud tal 07.06.2005 Tartu vanglasse minekul enam ühtegi nokamütsi /tl 166/. Tõepoolest ei nähtu Tartu vanglas 07.06.2005 koostatud D.D.i kinnipeetava isiklike asjade arvestuskaardilt enam nokamütsi, vaid üksnes laost väljastatud talvine müts /tl 149-150/. See kinnitab tegelikult kaebaja ütlusi vahepeal laenatud mütsist. Kaebaja möönab, et ta on vanglas kehtivat korda rikkunud sellega, et ta on kasutanud võõrast asja, kuid kohtu arvates antud juhul ei oma see rikkumine nokamütsi „Honda“ äravõtmise õigusvastasuse kindlakstegemisel 4 tähendust. Kui, siis ainult selgitamaks, miks D.D. ei nõudnud vahepeal kambrikaardil nokamütsi osas muudatuste sisseviimist. See, et Murru vanglas kambrikaartide süsteem puudub, ei ole kaebaja ega kohtu probleem. Käesoleval juhul ei ole vastustaja suutnud tõendada, et pärast 15.02.2005.a nokamütsi „Honda“ äravõtmist oleks D.D. naasnud Murru vanglasse talle väidetavalt jäetud teise mütsiga ja et just selle mütsiga ilmus ta uuesti Tallinna vanglasse 21.02.2005 ja 14.03.
23. Heast haldustavast lähtudes ei saa isiku läbiotsimise ja asjade äravõtmise ebaadekvaatset kajastamist õigustada ei väidetava kiirusega, mis ei lase asjasse süüvida ja asjaolusid õigesti formuleerida, ega ametnike puuduliku keeleoskusega. Viimase osas peab kohus vajalikuks märkida, et tunnistajana ülekuulatud A.K. keeleoskusele on raske midagi tõsiselt ette heita. Samuti ei ole võimalik väita, et vanglaametnike koostatud akt ja ettekanne oleksid nn segaselt kirjutatud. Ettekandes tehtud märkus, et kinnipeetaval ei olnud kambrikaardil kirjas mütsi, samuti aktis märgitu, et isik hoidis enda juures talle mittekuuluvat riideeset - beeži nokamütsi „Honda“ on iseenesest väga selged ja üheselt mõistetavad konstateeringud, kuid ei vasta tegelikele asjaoludele. Isiklike asjade arvestuskaardile on kohus juba korduvalt osundanud, kaebajal just nimetatud mütsi olemasolu kinnitavad tema esitatud fotod /tl 158/. Kui kinnipeetaval oleks leitud kaks mütsi, siis oleks olnud loogiline kohe see asjaolu ka fikseerida viitega kambrikaardile, mille kohaselt on tegelikult lubatav ainult üks müts, mitte aga põhjendada äravõtmist sellega, et ei ole üldse kaardi järgi ettenähtud või müts ei kuulu D.D.ile. Seega tõendeid kogumis ja omavahelises seoses hinnates on kohus seisukohal, et kaebajalt on 15.02.2005.a beež nokamüts „Honda“ võetud ära õigusvastaselt.
24. D.D. algselt taotles temalt õigusvastaselt äravõetud nokamütsi tagastamist, mis oleks loogiline taastamaks kaebaja rikutud õigused. Kohtuliku arutamise käigus ilmnes, et nokamütsi „Honda“ tagastamine ei ole enam võimalik, kuna see on Tallinna vanglas kaotsi läinud. Nimetatud asjaolu iseloomustab ilmekalt Tallinna vanglas kinnipeetavate asjadega ümberkäimist, nende üle arvestuse pidamist ja sellekohast asjaajamist. Vastustaja esindaja seletusest ja A.K. ütlustest nähtub, et kaebajalt äravõetu pandi kaebaja kontaktisiku Marju Kuuse ruumi või anti talle üle, et tema selgitaks mütsiga seonduvat, ja eeldati, et viimane viib toimingu lõpule. Kontaktisik aga siirdus vahetult pärast seda haiguslehele ja raseduspuhkusele, ruumi pääsesid ka kinnipeetavad ja seetõttu puuduvad andmed mütsi edasisest saatusest /tl 167-168/. Oma ametnike süül või tegematajätmiste tõttu kaduma läinud alusetult äravõetud mütsi eest kannab kinnipeetava ees vastutust Tallinna vangla. Seetõttu kuulub põhimõtteliselt rahuldamisele D.D.i taotlus temale äravõetud ja kaduma läinud mütsi väärtuse hüvitamiseks.
25. Mis puudutab nimetatud hüvitamise viisi ja suurust, siis selles osas on D.D. esitanud kohtu arvates küll põhjendamatuid nõudmisi. Tallinna vangla on valmis asendama kaotsiläinud mütsi samaväärse mütsiga. Vastustaja sõnul on autologoga mütsid esindustes müügil ja maksavad 90.- krooni /tl 167/. Kaebaja on algselt hinnanud talle tekitatud kahju suuruseks 250.- kr, hiljem on ta lähtunud aga eri firmamärkidega mütside väidetavast keskmisest turuväärtusest 300.- kr ning taotlenud vastustajalt a`1000.- kr väljamõistmist nii varalise kahju kui ka mittevaralise kahju hüvitamiseks. Sealjuures D.D. ei nõustu talle samaväärse mütsi asemele ostmisega, kuna ta kahtleb, et vangla muretseks talle mütsi, mis vastab tema maitsele ja nõudmistele. Riigivastutuse seaduse (edaspidi RVS) § 9 lg 1 kohaselt füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et mittevaraline (moraalne) kahju seisneb isiku hingelistes kannatustes (nt alandatus, solvumine, hirm, nördimus, mure, 5 kaotusvalu), füüsilistes kannatustes, elujärje halvenemises jms, mida on talle tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu. Sealjuures põhiseaduse § 25 eesmärk ei ole moraalse kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine. Antud juhtumil ei ole kaebaja tõendanud ühtegi ülalmärgitud asjaolu, st talle moraalse kahju tekitamist. D.D. on alles kohtus hakanud rääkima äravõetud mütsist kui talle väga kallist ja südamelähedasest mälestusesemest, oskamata siiski konkreetselt selgitada, millal, millistel asjaoludel ja kelle poolt ta selle mütsi kunagi sai. Kalli mälestuseseme puhul oleks see aga enesestmõistetav. Samuti jäävad paljasõnaliseks kaebaja väited, et just pärast mütsi äravõtmist hakkas ta kiilaks minema /tl 169/. Kohus on seisukohal, et neil asjaoludel ei kuulu kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele.
26. RVS § 7 lg-st 1 tuleneb, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju rahalist hüvitamist vaid siis, kui kahju ei ole võimalik kõrvaldada selles seaduses sätestatud muul viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Vastavalt RVS § 11 lg-le 3 võib avaliku võimu kandja sõltumata kannatanu tahtest, kõrvaldada haldusakti või toimingu tagajärjed RVS § 11 lg-s 2 sätestatud viisil, kui rahaline hüvitis oleks oluliselt suurem tagajärgede kõrvaldamise kuludest ja isikul pole kaalukat põhjust nõuda rahalist hüvitist. Kohtupraktikas on rõhutatud ka seda, et kahju hüvitamise üheks üldpõhimõtteks on kogu aeg olnud see, et kahjunõude rahuldamine ei tohi viia kannatanu alusetu rikastumiseni, s.o olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta. Arvestades ülaltoodut ja seda, et kaebajalt ebaseaduslikult äravõetud müts ei olnud mingi haruldus, vaid tavaline autologoga müts, mida kaebaja oli juba aastaid ka kasutanud, on kohus seisukohal, et kaebaja rikutud õiguste taastamise kohaseks viisiks oleks talle äravõetuga samaväärse sama värvi uue mütsi andmine. D.D.il ei ole mingit alust (kaalukat põhjust) nõuda, et talle hüvitatakse eelkirjeldatud kasutatud mütsi väärtus just rahas ja lähtudes sealjuures „Diesel“, „Hugo Boss“ jmt kaubamärke kandvate uute nokamütside keskmisest turuhinnast, mis väidetavalt on 250-300.- krooni /tl 159/. Kahju hüvitamise eesmärk ei ole tagada kaebajale võimalus valida endale vangla arvel kataloogi järgi moekaupa, mille kvaliteet ja väärtus on oluliselt kõrgem kui temal varem olnud mütsil. Liiatigi, nagu nähtub kaebaja enda seletusest, on ta olnud nõus kandma ka teistsuguseid, sh laenatud, teiste isikute kasutatud mütsi. Kui vangla ostab kaebajale senise kasutatud mütsi asemele uue samasuguse logoga mütsi, siis on endine olukord mõistlikul viisil taastatud. Kui niisugune müts on saadav 90.- krooni vm summa eest, siis see ongi kahju hüvitamise hind. Mis puutub kaebaja arutlustesse, et tema arvele tuleks kanda 1000.- kr selleks, et pärast sellest tehtavaid seadusjärgseid mahaarvamisi jääks talle ülalmärgitud 300.- kr uue mütsi ostmiseks, siis selles osas nõustub kohus täielikult vastustajaga. Esiteks, kuna kohus peab kaebaja rikutud õiguste taastamise kohaseks viisiks mitte rahalise hüvituse maksmist, vaid temale uue mütsi asemele ostmist/andmist, ja kohus ei pea kaebaja poolt määratletud mütsi väärtust põhjendatuks, siis juba eeltoodu tõttu on D.D.i vastav nõue alusetu. Teiseks ei ole kaebaja lähtumine oma nõude põhistamisel VangS § 44 lg-st 2 õige. Viidatud sätte kohaselt kinnipeetava isikuarvel olevatest summadest jäetakse 50 protsenti rahaliste nõuete täitmiseks, 20 protsenti hoiustatakse vabanemistoetusena ja ülejäänud summad jäetakse kinnipeetavale vanglasiseseks kasutamiseks vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Kohtule teadaolevalt on kaebajal kolmandate isikute ees hüvitamata varalist kahju 70 000 krooni ulatuses. Seega soovib kaebaja, et koos õigusvastaselt äravõetud mütsi väärtuse hüvitamisega aitaks Tallinna vangla tal vähendada ka nimetatud hüvitamata kahjusummat ja koguda tal vabanemistoetust, mis on nii vastuolus igasuguste kahju hüvitamise põhimõtetega kui ka iseenesest absurdne. Seetõttu jäävad kaebaja eelmärgitud nõuded rahuldamata. 6 Hurma Kiviloo kohtunik 7