← Eesti

3-05-1157/1

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-05-1157 Otsuse kuupäev

  1. veebruar 2006 Kohtunik Mai Saunanen Kohtuasi A.B. kaebus Lasva Vallavalitsuse tegevusetuse peale õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisel. Asja läbivaatamise kuupäev
  2. veebruar 2006 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja A.B., tema esindaja vandeadvokaat Li Uiga, vastustaja-Lasva Vallavalitsuse esindaja Krista Lepp ja kolmanda isiku M.H.esindaja Tõnu Kõrda. Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise kavatsusest tuleb Tartu Halduskohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Kaebuse esitaja taotlus ja põhjendused Edasikaebamise kord A.B. on esitanud halduskohtule kaebuse, milles taotleb: Tunnistada õigusvastaseks Lasva Vallavalitsuse tegevusetus A.B.ile õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisel ja kohustada Lasva Vallavalitsust lõpetama õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise toimingud. A.B. on pidanud Lasva Vallavalitsusega aastaid kirjalikke väitlusi maa tagastamise või mittetagastamise osas. Kirjavahetusest Lasva vallaga nähtub, et maa mittetagastamise põhjustena on toodud mitmeid argumentatsioone: maa peal asuvad H.le kuuluvad õigusliku aluseta püstitatud hooned, mis on lammutatud, puudub kokkulepe H. ja A.B.i vahel piiride asukoha osas, kohtuvaidluse lõpuni maad ei tagastata jpm. Ükski valla poolt nimetatud põhjustest ei ole seadusest tulenevalt takistuseks õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise toimingute lõpetamiseks kohaliku omavalitsuse poolt. Kaebaja tegi
  3. oktoobril 2005 järelpärimise Lasva valda selgituste saamiseks, miks käesoleva ajani on lõpetamata A.B.ile maa tagastamise toimingud. Vallavalitsuse
  4. novembri 2005.a. vastuses on käsitletud kohtuvaidluste lahendamist O. H. ja A.B.i vahel, kuid ei ole osundatud ühelegi õiguslikule alusele, mille tõttu maa tagastamise toiminguid ei ole võimalik lõpetada. Korraldus maa täielikult tagastamiseks on vastu võetud
  5. a., seega on möödunud igasugune mõistlik aeg maa tagastamisega seotud toimingute teostamiseks. AÕS RakS § 14 lg 3 kohaselt maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitis või selle osa ei saa olla aluseks selle maa mittetagastamiseks MRS § 6 lg 2 p 3 alusel. Alates hiljemalt 1994.a. korralduse vastuvõtmisest oli keelatud igasuguste toimingute tegemine õigusvastaselt võõrandatud ja tagastamisele kuuluva varaga ilma õigustatud subjekti nõusolekuta. Seega kõik tehingud ja toimingud, mis on tehtud alates maa omandireformi objektiks tunnistamisest on kehtetud ( s.h. ehitus- ja kasutuslubade väljastamine, mis on aluseks omandivormi muutumisele tagastamisele kuuluval maal) vastavalt ORAS §-le
  6. ORAS § 12 lg 1 ( 1993.a. kehtinud red) kohaselt olid riigi-ja kohaliku omavalitsuse organid kohustatud õigusvastaselt võõrandatud vara õigustatud subjektile tagastama, kui seadusest ei tulenenud teisiti. ORAS § 12 lg 3 p 3 (1993.a. red) kohaselt ei tagastatud vara, mis oli füüsilise isiku heauskses omanduses. Heauskseks omandajaks ei saanud olla isik, kes oli õigusvastaselt võõrandatud vara saanud riigiorgani otsusega tasuta omandiks või kes oli osa võtnud omaniku kohtuvälisest represseerimisest. Kaebajal oli õiguspärane ootus, et kohalik omavalitsus andes välja maa täieliku tagastamise korralduse on kontrollinud maa tagastamist välistavaid asjaolusid ning jõudnud järeldusele, et need puuduvad. Selle tulemuseks oligi
  7. juuni
  8. a. korraldus nr 39-k. Kohtuvaidlused, mis puudutasid õigusliku aluseta püstitatud hoonete omandiõigust, pärimistunnistuse vaidlustamist, ei omanud mingit tähtsust, kuna nende hoonete olemasolu (ükskõik kellele need kuulusid ) ei olnud maa mittetagastamise aluseks tulenevalt AÕS RS § 14 lg-st
  9. Lasva vallavalitsus, õhutades kaebajat asjatult aastaid kohtu vahet käima õigusliku aluseta püstitatud ehitise omandiõiguse tuvastamise küsimuses, on tahtlikult eksitanud inimest - nagu oleks nimetatud asjaolu oluline maa tagastamise toimingute lõpetamisel. Lasva Vallavalitsuse vastuväited Lasva Vallavalitsus palus jätta kaebuse rahuldamata. ,,Madala 60" talu maa tagastamisega on tegeldud alates 1994 aastast. Lasva Vallavalitsuse
  10. jaanuari 2003.a. korralduse nr 4 alusel tagastati A.B.ile 33.15 ha. Ülejäänud 8.04 ha on käesoleva ajani tagastamata seoses vaidlustega nimetatud maal asuvate kõrvalhoonete omandiõiguse üle. Valla maakorraldaja on esitanud
  11. juulil 2004 järelepärimise Maa-ametile. Vallavalitsus on oma edaspidistes toimingutes järginud Maa-ameti selgitusi ja kehtivaid seadusi. Lasva Vallavalitsuse 27.detsembri 2004.a. korralduse nr 250 alusel anti O. H.le valida: kas teha talle kuuluv "Madala 60" talu maal asuv A.B.i poolt lammutatud ehitis korda või kõrvaldada järelejäänu. 2 O. H. soovis lauta taastada. Vallavalitsuse
  12. märtsi 2005 korralduse nr 62 alusel anti H.le nõusolek lammutatud hoonete rekonstrueerimiseks. O.
  13. mail 2005 korraldas vallavalitsus koosoleku Madala 60 talu maa tagastamise ja O. H. hoonetele teenindusmaa määramiseks. Koosolekust võtsid osa lisaks osapooltele vallavanem J. Nassar, Lasva Vallavolikogu maaelu komisjon, Võru Maavalitsuse maaosakonna juhataja A. Allas, Võru Maavalitsuse jurist H. Põhja ja Lasva valla maakorraldaja K. Lepp. Käidi ka looduses situatsiooniga tutvumas ja lahendust otsimas, kuid mingit kokkulepet ei saavutatud. Samas anti kummalegi poolele aerofoto, millele paluti ühe nädala jooksul (
  14. maiks) oma soov piiri kulgemise kohta joonestada ja vallamajja saata. H. pakkus välja 3 varianti, B. ei ole tänaseni plaani tagastanud. Samas pöördus A. B. maavanema poole Lasva Vallavolikogu
  15. mai 1994 otsuse nr 46 ja Lasva Vallavalitsuse 31.märtsi 2005 korralduse nr 62 ebaseaduslikkuse pärast. Maavanem on teostanud järelvalvet nimetatud õigusaktide üle ja tunnistanud mõlemad õigusaktid õiguspärasteks .
  16. detsembril 2005 saatis vallavalitsus ettepaneku A. B. maa tagastamise piiride kulgemise kohta. Kolmanda isiku seisukohad Kolmas isik leidis, et kaebus tuleb jätta täielikult rahuldamata, sest kaebaja taotlused ei ole kooskõlas kehtiva seadusega. O. H. ja M.H.sõlmisid
  17. aprillil 2005 ehitise kinkelepingu, mille kohaselt O. H. kinkis temale kuulunud ehitised Madala külas Lasva vallas oma pojale M. H.le. Kaheksa hoone ja ühe rajatise (kaev) üleminekut M.H.omandisse vallasasjadena tõendab Ehitisregistri andmete väljatrükk. M.H.poolt omandatud ehitistest asuvad saun-aiamaja, laut-küün ja kaev endise maaüksuse "Madala 60" maadel, mille tagastamist taotleb kaebaja A.B.. M.H.on esitanud Lasva Vallavalitsusele avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks juurde, mille ta omandas
  18. aprillil 2005 kinkelepinguga. ehitiste Kaebaja on nii tuvastustaotluse kui ka kohustamistaotluse puhul esitanud õigusliku alusena ORAS ja AÕS RakS sätteid. See on ekslik käsitus, sest Omandireformi aluste seaduse §-st 15 tuleneb, et maa tagastamisel rakendatakse esmajoones maareformi seaduses sisalduvaid õigusnorme kui erisätteid. Seetõttu kuuluvad kaebajale maa tagastamisel kohaldamisele Maareformi seaduse sätted ning nendest sätetest sõltuvalt tuleb anda lahendus käesolevale kohtuasjale. Maareformi seaduse (MaaRS) § 23 lg 2 kohaselt otsustatakse õigusvastaselt maa tagastamine pärast seda, kui valla- või linnavalitsuse korraldusega on kindlaks määratud ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid. Seda seisukohta järgib rangelt ka Eesti kohtupraktika ning see on väljendatud Riigikohtu halduskolleegiumi arvukates lahendites. Käesolevas kohtuasjas omab esmatähtsust asjaolu, et Lasva Vallavalitsus ei ole veel oma korraldusega otsustanud, kui palju ja millistes piirides maad kuulub ostueesõigusega erastamisele M.H.poolt, kelle omandis olevad kolm ehitist asuvad maal, mille tagastamist taotleb kaebaja. 3 Niikaua kuni vallavalitsus ei ole andud asjakohast korraldust maa erastamise kohta kolmandale isikule, ei ole vallavalitsusel õigust otsustada maa tagastamist kaebajale. Seega ei ole kaebajal õiguslikku alust nõuda, et vallavalitsus tagastaks talle maatüki enne maa erastamist kolmandale isikule. Vastustaja tegevusele hinnangu andmisel tuleb arvestada ka asjaoluga, et Lasva Vallavalitsuse
  19. jaanuari.2003 korraldusega nr. 4 on kaebajale juba tagastatud suurem osa endise talu "Madala 60" maadest - 33,15 ha suurune lahustükk ehk rohkem kui 80 % kogupindalast. Enamuse maa tagastamine kaebajale on saanud võimalikuks tänu Lasva Vallavalitsuse aktiivsusele ja kolmanda isiku õiguseelneja O. H. vaoshoitusele, kes ei vaidlustanud tagastamise korraldust, mis oli antud õigusvastaselt ilma, et eelnevalt oleks otsustatud maa ostueesõigusega erastamine. Sisuliselt võib öelda, et maade tagastamisel kaebajale on seni tehtud kõik mis võimalik ning kaebaja etteheited vallavalitsuse aadressil on põhjendamatud. Ainus põhjus, miks "Madala 60" maade tagastamine ja erastamine on nõudnud rohkem kui kümmekond aastat, seisneb kaebaja poolt väga mitmete kohtuvaidluste algatamises. Kaebaja kõik nõuded on jäetud kõigi astmete kohtute poolt rahuldamata, kuid paraku on selleks kulunud aastaid. Ka käesolev kohtuvaidlus, mis on algatatud kaebaja avalduse alusel, võib kujuneda täiendavaks lüliks ahelas, mis pahauskselt raiskab asjaosaliste, sealhulgas kaebaja enda, ajalist ja muud ressurssi. Kohtu otsus ja põhjendused Kohus jätab A.B.i kaebuse rahuldamata. Võru Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 02.04.1993 otsusega nr 1058 on ,,Madala 60" talu maa 41.19 ha, kinnistu nr 1536 osas tunnistatud õigustatud subjektiks L. B.. Lasva Vallavalitsus on andnud
  20. juunil 1994.a. korralduse nr 39-k. Selle korraldusega on otsustatud tagastada L. B. õigusvastaselt võõrandatud Madala-60 talu maa 41,19 ha täies ulatuses (tl 56). Kaebuses taotleb selle esitaja tunnistada õigusvastaseks Lasva Vallavalitsuse tegevusetus A.B.ile õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisel ja kohustada Lasva Vallavalitsust lõpetama õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise toimingud. Kohustamisnõudes peetakse silmas maa tagastamise lõpuleviimist
  21. juuni 1994.a. korralduse nr 39-k alusel (tl 56). Kaebuse esitaja käsitleb korralduses nimetatud 41, 19 ha maa „täies ulatuses“ tagastamist kohustustusena tagastada maa endistes piirides. Endise Madala 60 talu maaga piirneb H.te (P. H., seejärel tema seadusjärgse pärija O. H. ning alates 26.04.2005 M. H.) majapidamine. Lasva Vallavalitsuse selgituste kohaselt võeti
  22. juuni 1994.a. korraldus nr 39-k vastu arvestusega, et maa tagastamine täies ulatuses (41,19 ha) on võimalik teatud ulatuses asendusmaa andmisega. Asendusmaa andmise kavatsus kajastub ka Lasva Vallavolikogu
  23. mai 1994.a. otsuse nr 46 punktis 4, milles märgitakse: Asendada L. B. P. H. hoonete alune ja nende teenindamiseks vajalik maa. (Madala maaüksuse tagastamise toimik lk 8). L. B. maa asendamisega ei nõustunud. Maa asendamise võimalus oli ette nähtud MRS §-s 11, mis kehtis kuni 30.04.
  24. L. B. suri 06.veebruaril 1995.a. ning maa tagastamise nõudeõiguse omandas tema pärija A.B.. Eesti vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse ( RT I 1997, 81, 1363; 2000, 54, 347) § 14 lg 7 järgi võib endise kinnistu maad õigustatud 4 subjekti nõusolekul tagastada osadena erinevatel aegadel, kui vaidlusküsimuste lahendamise, kokkulepete sõlmimise, planeeringute, maakorralduse või mõõdistamise tõttu pole võimalik osade üheaegne taastamine. A.B.ile on Lasva Vallavalitsuse
  25. jaanuari 2003.a. korralduse nr. 4 alusel tagastatud 33,15 ha maad, mille kohta on tehtud ka kanne kinnistusraamatusse. 8,04 ha on käesoleva ajani tagastamata seoses A.B.i poolt algatatud vaidlustega õigusvastaselt võõrandatud maal paiknevate ehitiste seaduslikkuse ja omandiõiguse üle. Võru Maakohtu
  26. detsembri 2000.a. otsusega tsiviilasjas nr 2-136/2000 jäeti rahuldamata A.B.i hagi O. H. vastu O. H.le väljastatud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse osaliseks kehtetuks tunnistamiseks. Tartu Ringkonnakohus jättis
  27. mai 2001.a. otsusega Võru Maakohtu otsuse muutmata (otsus tsiviilasjas nr 2-2-188/2001). Eelviidatud otsusest nähtub ka fakt, et Võru Maakohtu halduskohtuniku menetluses on olnud A.B.i kaebus Võrumaa Hooneregistri toimingu peale seoses O. H.le. 28.03.1995 õiendi nr 647 väljastamisega. Kaebuse esitaja arvates ei oma tähtsust kohtuvaidlused, mis puudutasid õigusvastaselt võõrandatud maal asuvate õigusliku aluseta püstitatud hoonete omandiõigust või pärimisõiguse tunnistuseväljaandmist, kuna nende hoonete olemasolu ei saanud tulenevalt AÕS §-st 14 lg 3 olla maa mittetagastamise aluseks. Kohus ei käsitle käesoleva kohtuvaidluse raames kaebaja väiteid selle kohta, et tulenevalt AÕS 14 lg.-st 3 tulnuks Madala 60 talu maa tagastada endistes piirides. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine toimub maareformi seaduses sätestatud alustel ja korras. Lasva Vallavalitsus ei ole võtnud vastu otsust seni tagastamata maa A.B.ile tagastamata jätmise kohta. Lasva Vallavalitsuse
  28. juuni
  29. a. korraldus nr 39-k ei sätesta, et maa tagastatakse endistes piirides. MRS § 23 lg 2 (30.11.1997 jõustunud red) sätestab, et õigusvastaselt võõrandatud maatüki erastamist, välja arvatud ostueesõigusega erastamine, alustatakse pärast õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise otsustamist. Seega saab maa tagastamise otsustada siis, kui kohaliku omavalitsuse korraldusega on erastatava maa suurus ja piirid täpselt määratud, sest sellest sõltub, kui palju on võimalik maad tagastada ja kui palju tuleb tagastamise võimatuse tõttu kompenseerida. Eelosundatud kohtuvaidluste tõttu ei ole Lasva Vallavalitsusel olnud võimalik lahendada O. H.le maa o stueesõigusega erastamist ja sellest tulenevalt ka A. B. seni tagastamata 8, 04 ha maa tagastamist või (osalist) tagastamata jätmist. Lasva Vallavalitsus on mais 2005 püüdnud saavutada kokkulepet A.B.ile tagastatava ja O. H.le erastatava maa piiride kulgemise osas. Osapooltele väljastati maa asendiplaanid ning vald palus poolte seisukohti
  30. maiks
  31. a. (tl 26). Selleks tähtajaks esitas oma ettepanekud H., kaebuse esitaja oma ettepanekuid ei esitanud. A. B. pöördus Võru maavanema poole taotlusega teostada järelevalvet Lasva Vallavolikogu
  32. mai 1994 otsuse nr 46 ja Lasva Vallavalitsuse 31.märtsi 2005 korralduse nr 62 seaduslikkuse üle. Maavanem on teostanud järelvalvet nimetatud õigusaktide üle ja tunnistanud need õigusaktid õiguspärasteks (tl 21-24). Maa ostueesõigusega erastamise küsimuse lahendamist on takistanud kohtuasjad seoses O. H.le kuuluva laut-küüni lammutamisega, mille väidetavalt korraldas A.B.. Kriminaalasi A. B. süüdistuses KrK § 188 järgi lõpetati Tartu Ringkonnakohtu
  33. oktoobri
  34. a. määrusega. Lasva Vallavalitsus kohustas 31.märtsi 2005.a. korraldusega nr 62 O. H.t tegema laut-küüni korda hiljemalt 01.augustiks 2006, et oleks võimalik määrata selle ehitise teenindamiseks vajalik maa. 5 Käesolevaks ajaks on Olga H. kinkinud Lasva vallas Madala külas asuvad ehitised oma pojale M. H.le, kes on
  35. aprillil
  36. a. esitanud Lasva Vallavalitsusele avalduse talle kuuluvate ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamiseks.
  37. veebruaril 2006.a. väljastas Lasva Vallavalitsus M. H.le piiride kulgemise ettepaneku (tl 62). Seni tagastamata maa tagastamine A.B.ile on võimalik otsustada pärast seda, kui kohaliku omavalitsuse korraldusega on erastatava maa suurus ja piirid täpselt määratud, sest sellest sõltub, kui palju on võimalik maad tagastada ja kui palju tuleb tagastamise võimatuse tõttu kompenseerida. Lähtudes eeltoodust on kohus seisukohal, et Lasva Vallavalitsus ei ole olnud Madala 60 talu maa tagastamise küsimuse lahendamisel tegevusetu ning kohtul puudub alus A.B.i poolt kaebuses esitatud kohustamisnõude rahuldamiseks. Tuginedes HKMS §-le 26 lg 1 p 6 jääb kaebus rahuldamata. Mai Saunanen kohtunik 6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.