) § 76, § 101 lg.1 p.1 ja 6 ning § 113 alusel. Seega ei ole poolte vahel vaidlust asjaolus, et kostja on hagejale tekitanud kahju summas 54 703 krooni, millest 6426 krooni hüvitas kostja 04.02.2004.a. Seejärel võlgnes kostja hagejale 48 277 krooni. Vaidlust ei ole ka asjaolus, et poolte vahel sõlmiti 04.02.2004.a. kirjalik võlaõiguslik kokkulepe, millega kostja võttis endale kohustuse tasuda võlg 15.04.2004.a. ning selle kohustuse mittetäitmisel maksma viivist 0,5 % iga viivitatud päeva eest.
T.K. oma kohustust, maksta võlg 15.aprilliks 2004.a., ei täitnud.
sätestab, et võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine, on kohustuse rikkumine. Kui võlgnik on kohustust rikkunud võib võlausaldaja vastavalt
§le 101 lg.1 p.1 nõuda kohustuse täitmist ja p.6 kohaselt rahalise kohustusega viivitamise korral nõuda viivist. Kostja leiab, et hagejal ei ole õigust viivist nõuda põhjusel, et on kokkuleppega seotud õigused ja kohustused loovutanud AS-le Julianus Inkasso, kes
Seega hageja on hagi esitamiseks mitteõigustatud isik. Nõude tagasiloovutamisest kostjat informeeritud ei ole. Hageja on esitanud Lisa nr.2-n nõude loovutamise lepingule nr.05142-04-04N, millest nähtub, et 03.02.2005.a. Julianuse Inkasso Agentuur AS on AS-le Sportland Eesti (tagasi)loovutanud kõik nõuded T.K. vastu, mis tulenevad 29.04.2004.a. sõlmitud nõude loovutamise lepingu lisast nr.2. Sama kokkuleppe p.3 kohaselt kohustub nõude loovutaja 7 päeva jooksul informeerima võlgnikku nõude loovutamisest. Kohtul ei ole teada, kas nõude loovutaja oma kohustust täitis. Kohtule hageja poolt esitatud Julianus Inkasso Agentuur AS aruandes T.K. võlanõude menetluskäigu kohta on märgitud, et kohtuväline menetlus firma poolt lõpetati seoses kliendi sooviga esitada võlgniku vastu avaldus politseisse. T.K. tutvus kriminaalasja materjalidega, milles tsiviilhagi oli esitatud Sportland Eesti Aktsiaseltsi poolt, kelle kasuks ka kahju välja mõisteti. Hageja poolt pöörati jõustunud kohtuotsus sundtäitmisele, millises korras kostja kohtuotsust ka täidab. Kostja väitel ei ole ta Julianus Inkasso Agentuur AS-le kunagi midagi tasunud.
kohaselt võib võlgnik keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Kuna kostja ei ole keeldunud võla tasumisest hagejale on kohtul alust arvata, et T.K. oli nõude tagasiloovutamisest hagejale teadlik. Kostja väide, et hageja on hagi esitamiseks mitteõigustatud isik, on alusetu. Kohus jätab rahuldamata hageja taotluse lõpetada menetlus otsust tegemata TsMS § 428 lg.1 p.2 alusel, kuna samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud Tallinna Linnakohtu 23.03.2005.a. otsus, mis menetluse lõpetas. Tallinna Linnakohtu 23.03.2005.a. otsusega kriminaalasjas nr.1-258/05 on üheselt märgitud, et 17.02.2005.a. sõlmiti kokkulepe süüdistatava, prokuröri ja kaitsja vahel. Seega kostja väide, et nimetatud kohtuotsus oli samade poolte vahelise kokkuleppe tulemus samal alusel sama hagieseme üle, ei ole põhjendatud. Hageja kriminaalasjas kannatanuna andis nõusoleku kokkuleppemenetluse kohaldamiseks. Tallinna Linnakohtu kohtuotsusega kriminaalasjas mõisteti T.K. välja kuriteoga otseselt tekitatud kahju, mis tuleneb kriminaalmenetluse seaduse mõttest. Selleks, et lõpetada asja menetlus TsMS § 428 lg.1 p.2 alusel, peavad nii menetluses oleva hagi ese kui alus olema identsed väidetava eelmise menetluses olnud hagi eseme ja hagi alusega. 5 Käesoleva hagi esitamise aluseks on poolte vahel sõlmitud võlaõiguslik kokkulepe kahju hüvitamise ning selle tingimuste e. kohustuse mittekohase täitmise tagajärgede kohta. Pooltevahelist võlaõiguslikku lepingut ning sellest tulenevaid nõudeid ei ole kriminaalasjas läbi vaadatud, mistõttu puudub ka jõustunud kohtulahend, millele kostja on viidanud. Hageja ja kostja vahel 04.02.2004.a.sõlmitud kokkuleppe kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale 15.aprilliks 2004.a. 48 277 krooni ja selle kohustuse mittetäitmisel tasuma viivist 0,5 % iga viivitatud päeva eest. Hagi esitamise ajaks s.o. 29.04.2005.a. kostja kokkulepitud summat ei olnud tasunud. Hageja arvestuste kohaselt on hagi esitamise päevaks kostja viivitanud 379 päeva, 0,5 % viivist päevas moodustab 241,39 krooni ja kogu viivisnõue 91 486,81 krooni. Kostja taotleb viiviste vähendamist mõistliku suuruseni. Viivis on õiguskaitsevahend, mida saab kohaldada kohustuse rikkumise korral. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisega kaasneb
Seadusest tuleneb viivisenõude kompensatsiooniline iseloom s.t. lihtsustada võlausaldajal raha maksmisega viivitamisest tekkiva ja ka üldiselt hüvitatava kahju suuruse arvestamist. Viivise suuruse määrab üldiselt
Viivise rakendumine sõltub eelkõige võlgnikust enesest. Samas tuleneb
§-s 6 sätestatud hea usu põhimõttest võlausaldajale kohustus mitte kuritarvitada oma õigusi. Sama põhimõtet toetab
Selle sätte järgi tuleb arvesse võtta eelkõige kohustuse täitmise ulatust võlgniku poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Põhivõlg viiviste arvestamise ajal oli 48 277 krooni, mis tähendab, et viivis moodustab ligikaudu põhivõla kahekordse suuruse. Võlgnik asus põhivõlga tasuma 27.05.2005.a. Seega oli võlgnik rahalise kohustuse täitmise alustamiseni viivitanud üle aasta s.o. 406 päeva. Järgneva 10 kuu jooksul on kostja tasunud põhivõlast 35 000 krooni. Kohus nõustub hageja väidetega, et Sportland Eesti Aktsiaselts on kaubandusega tegelev äriühing, kelle majandustegevus ja tulemused sõltuvad otseselt käibest. Hageja ei ole saanud majandustegevuses kasutada kostja poolt omastatud raha rohkem kui pooleteise aasta jooksul, mistõttu on tekkinud kahju saamata jäänud tulu näol. Võlgniku väide, et võlausaldajal ei ole tekkinud kahju kuna temalt väljamõistetud põhivõlg sisaldab kaupade hinnad koos müügikattega, mitte kaupade sisseostuhinnad, ei ole tõene. Hageja väitis sisuliselt, et kui kostja oleks võlgnetava summa tasunud tähtaegselt, oleks ta võinud seda raha majandustegevuses kasutades teenida suuremat kasumit. Siit tuleneb ka võlausaldaja tähelepanuvääriv huvi. Kuna hageja viivisnõue on põhivõlast tunduvalt suurem, tulnuks tal tõendada kahju ulatuse suurust, mida ta teinud ei ole. Seetõttu ei saa kohus võrrelda kohustuse rikkumist võlausaldajale tekkinud kahju suurusega. Viivise eesmärgiks on lisaks kahju hüvitamise tagamisele ka võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele. Kostja jättis kohustuse 15.04.04.a. s.o. tähtaegselt täitmata. 05.05.2004.a. hageja loovutas nõude (koos õigusega nõuda viivist) AS Julianus Inkasso Agentuurile, kelle aruandest nähtub, et võlgnik algselt ei tunnistanud põhivõlga, hiljem lubas võlgnevust graafiku alusel tasuda, kuid keeldus maksegraafikule allkirja andmast ja kuni nõude tagasiloovutamiseni midagi ei tasunud. Seega võlgnik suheldes AS Julianus Inkasso Agentuuri nõudekäsitlejaga oli teadlik kogunevast intressist ja asjaolu, et võlausaldaja esitas viivisnõude esmakordselt 15.01.2005.a. kriminaalmenetluse käigus ei ole käsitletav võlausaldaja kohustuste kui hea usu põhimõtte rikkumisena. Oma kohustuse mittetäitmist kostja põhjendanud ei ole. 6 Kohus ei saa arvesse võtta lepingupoolte majanduslikku seisundit, sest kumbki pool sellekohaseid tõendeid esitanud ei ole. Eeltoodud asjaolusid arvestades leiab kohus, et kogu kokkulepitud viivise väljanõudmine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega ja peab mõistlikuks vähendada väljamõistetava viivise suurust põhivõla suuruseni. Hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. TsMS RakS § 3 ja TsMS § 60 lg.1 ja § 61 lg 1 p.1 alusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hageja poolt tasutud riigilõiv proportsionaalselt hagi rahuldatud osale. Poolte õigusabikulud jätta poolte kanda. Sirje Õunpuu Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.