Obsah (7)

§ 2§ 82§ 11§ 14§ 29§ 9§ 1045

2-04-2034 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ago Kutsar, Viivi Tomson, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht 28. veebruar 2006 Tartu Tsiviilasja number 2-04-203

§ 2

lg 1 kohaselt on võlasuhe õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik elik võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist.

§ 82

lg 5 kohaselt peavad lepingupooled oma vastastikused lepingulised kohustused täitma üheaegselt, kui üheaegne täitmine on võimalik ja lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Kui ühe lepingupoole kohustus on teha teatud ajavahemiku jooksul teatavaid tegusid ja teine lepingupool võib kohustuse täita ühekorraga, peab teine lepingupool täitma kohustuse pärast seda, kui esimene pool on oma kohustuse täitnud, kui lepingust ei tulene teisiti. Lepingust tulenevalt võlgneb laenusaaja (Y ) laenuandjale (X ) 25 000 krooni tingimusel, kui X loobub kinnistul nr 933 asuva metsa ja metsamaa (4,6 ha) väljamõõtmise osas Y kasuks. Hageja ei ole kostjale maad loovutanud nagu nägi ette lepingu p 1.1. ja mida sai ta seaduslikult läbi viia vastavalt MaaRS §-le 191 lg 2 nõudeõiguse loovutamise teel.

§ 11

lg 2 kohaselt kui vastavalt seadusele, lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb leping sõlmida teatud vormis, ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui lepingule on antud ettenähtud vorm. Nõudeõiguse loovutamise leping nõuab notariaalset vormi. Hageja ei ole täitnud endale lepinguga võetud kohustust, s.t kuna X ei ole maad ega selle nõudeõigust Y ile loovutanud, ei saa Y il olla ka laenulepingust tulenevat kohustust hageja suhtes. Lepingus ei ole ka ette nähtud, et hageja täidab kohustuse kolmanda isiku kasuks. Tõendatud ei ole ka suulise lepingu sõlmimine, millega Z oleks hageja poolt kogu talu maa eest kompensatsiooni võtmisel pidanud hagejale maksma 25 000 krooni. Asja materjalidest nähtuvalt peeti lepingueelseid läbirääkimisi.

§ 14

lg 3 kohaselt kui lepingueelseid läbirääkimisi pidanud isikud ei saavuta kokkulepet, siis läbirääkimistest ei tulene neile õiguslikke tagajärgi. Z ga ei ole kirjalikku lepingut sõlmitud. Samuti ei ole tõendeid, et kostja 4 Z ga oli suuliselt kokku lepitud raha maksmise tähtajas ja sellest mittekinnipidamisel viiviste tasumises. Hageja ei ole tõendanud kahju olemasolu. Meremäe Vallavalitsuse 20.06.2003 korraldusest nähtuvalt on hagejale riigi poolt kompenseeritud kogu kinnistu pindalaga 14,9 ha 60 686 krooni väärtuses. Hageja ei olnud kinnistu omanik, vaid selle maa suhtes omandireformi õigustatud subjekt. Seega, kuna hagejale kompenseeriti maa eest 60 686 krooni, millele hageja ei ole vastu vaielnud, siis ei ole kostjad hagejale 50 000 krooni kahju tekitanud. Lihtkirjaliku lepingu alusel ei saanud hageja oma maa nõudeõigust loovutada, samuti ei olnud tal võimalik selle lepinguga maad loovutada (võõrandada), sest ta ei olnud selle omanik. Hageja seisukoht, et maa ostueesõigusega erastamine kostjal sai võimalikuks vaid kostjate poolt etteplaanitud pettusest, lepingutest (kokkulepetest) tulenevalt, ei vasta tõele. Kostjal Z l oli hoonete omanikuna maareformiseadusest tulenev maa ostueesõigus. Seega oleks hagejale saanud tagastada vaid osa kinnistust. Asjakohased ei ole hageja vastuväited ehitiste kuuluvuse osas, sest nõuet hoonete omandiõiguse tuvastamiseks ei ole esitatud. Seega ei ole X hagi R. ja Z vastu tõendatud. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED X esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Võru Maakohtu 11. novembri 2005 otsuse ning teha uue otsuse, millega rahuldada hagi ning mõista apellandi kasuks Y ilt ja Z lt välja 50 000 krooni. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1. On ebaõigesti leitud, et Y võlgnes X laenuna 25 000 krooni kinnistul asuva metsa ja metsamaa eest. Y ja X vahel sõlmitud kirjalik leping sätestab selgelt, et laenusaaja võlgneb laenuandjale laenuna 25 000 krooni talu maa 14,9 ha, kinnistul nr 933, asuva metsa ja metsamaa eest (4,6 ha). Lepingu poolte tahteks oli müüa ostjale kogu talu maa (14,9 ha) erastamise õigus. 2. On ebaõige seisukoht, et lepingu alusel Meremäe Vallavalitsusele esitatud kompenseerimisavaldus ei olnud lepingujärgne kohustus või, et see ei olnud lepinguga seotud.

§ 29

lg 1, 2, 4, 5, 6, 7, 8 ja 9 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Lepingu tõlgendamisel ei või aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet.

1. On ebaõige seisukoht, et lepingu sisuks oli nõudeõiguse loovutamine. Lepingu vorm oleks nõudnud notariaalset vormi vastavalt MaaRS § 191 lg
2. Samuti ei oleks vastavalt MaaRS §-le 191 lg 1 saanud hageja õigusvastaselt võõrandatud maad Y ile loovutada, sest nimetatud isik ei kuulu nende isikute ringi, kellele vastavalt seadusele saab loovutada. Seega on ebaõige põhjendus, et kuna apellant ei ole täitnud endale lepinguga võetud kohustust, s. t ei ole maad ega selle nõudeõigust Y ile loovutanud, ei saa Y il olla ka laenulepingust tulenevat kohustust hageja suhtes.
3. On arusaamatu seisukoht, et kuna omandireformi õigustatud subjekt ei ole maa omanik, ei ole viimasel võimalik loovutada kellelegi maad, vaid nõudeõigust maale. Ükski seadus ei keela nimetatud tehingut. Samuti ei ole see vastuolus heade kommete või avaliku korraga.
4. On ebaõige põhjendus, et hageja petmine kostjate poolt eesmärgiga kallutada hagejat tehingut tegema, on tõendamata, kuna Y ei ole avaldanud, et tema pärib hooned. Hageja sõlmis tehingu ka Y iga, kuna viimasel, olles X seadusjärgne pärija, oli õigus maad erastada. Y ei avaldanud hagejale, et ta ei astu pärijana üles. 5
5. On jäetud tõendid, millega apellant soovis tõendada, et Y il oli õigus oma isa pärandile, samuti asjaolu, millal hageja sai teada sellest, et Y il ei olnud õigus nimetatud maad erastada, kuna ta ei astunud oma isa pärijana üles, tsiviilasja juurde võtmata. Y , teades, et tal ei ole seadusandliku õigust maade erastamiseks, kuna ta ei astunud üles talu maa ehitistele pärijana, sõlmis hagejaga kokkuleppe, kallutades nii apellanti Meremäe Vallavalitsusele kompenseerimisavaldust esitama. Seega tegutsesid Z ja Y apellandi suhtes ettekavatsetult ja tahtlikult.
6. On ebaõige põhjendus, et apellant ei saanud laenulepingut tühistada, kuna oli möödunud TsÜS § 99 lg 1 p 2 sätestatud tähtaeg. Apellant sai pettusest teada 13.09.2005 kohtuistungil, kui kostjad seletasid, et nad ei tunnista lepingut.
7. On ebaõige seisukoht, et kokkuleppe mittesaavutamist kinnitab asjaolu, et Z ga ei ole kirjalikku lepingut sõlmitud. Lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi.
8. On ebaõige seisukoht, et apellant ei ole tõendanud kahju olemasolu. Apellandi nõude aluseks on nii tühise lepingu alusel tekitatud kahju hüvitamine kui ka õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamine. Mõlemal juhul väljendub kahju selles summas, mis hagejal jäi saamata lähtuvalt Y ja X vahel sõlmitud kirjalikust lepingust.
9. On ebaõige põhjendus kohtukulude väljamõistmise osas. Võru Maakohtus 03.02.2005 toimunud eelistungile kostjad ei tulnud, kuigi olid kutsed kätte saanud. Vastavalt TsMS §-le 60 lg 5 pool, kes seadusliku takistuseta jättis kohtu kutsel ilmumata või kohtu nõudmise täitmata ja põhjustas sellega asja arutamise edasilükkamise, peab sellega kaasnenud kulutused vastaspoolele hüvitama kohtukulude jaotamisest sõltumata. Y ja Z vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt:
10. On laenulepingu p-s 1.1 fikseeritud üheselt, et laenuandja võlgneb laenuandjale laenuna 25 000 krooni kinnistul nr 933 asuva metsa ja metsamaa eest. Y on algusest peale kinnitanud, et kui saab metsaosa, siis oleks maksud hagejale 25 000 krooni, kuid kuna X poolt Y ile omandi- või kasutusõiguse üleandmist metsale ei järgnenud, langes ära ka lepingust tulenev kohustus apellandile selle eest tasuda. Kostjad ei teinud hagejale ühtegi ettepanekut selleks, et X loobuks täielikult maast ja võtaks kompensatsiooni. X seletuste kohaselt teadis ta, et ehitise omanik saab vabade maade puudumisel õigustatud subjektiga samas suuruses maad ning teadis maa nõudeõiguse loovutamise lepingu notariaalse vormi kohustuslikkusest. Leping jäi tühisest kokkuleppest tulenevalt realiseerimata ja TsÜS § 83 lg 1 ja § 84 lg 1 kohaselt tühise lepingu järgi kostjatel mingisugust raha maksmise kohustust lasuda ei saa.
11. Ei leidnud tõendamist, et Y soovis oma isa pärandi vastu võtta või esitles end X ehitiste omaniku pärijana ning nende juurde ostueesõigusega maa erastajana, kallutades nii X t endaga lepingut sõlmima. Asja materjalidest ei nähtu ka, et hageja oleks sõlminud kostja Z ga mingisuguseid kokkuleppeid raha tasumise kohta.
12. On alusetu apellandi väide talle kahju tekkimises. Eesti Vabariik on X kompensatsiooni määranud ning ta on selle vastu võtnud.
13. Ei loeta tulenevalt

§-st 11 lg 2 lepingut sõlmituks enne, kui lepingule on antud ettenähtud vorm, kokkulepe pidi poolte tahtel sõlmitama kirjalikus vormis ja lg 4 kohaselt loetakse leping sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud. Seega puudub igasugune võlaõiguslik suhe hageja ja Z vahel.

1. On ebaõige apellandi väide, et tema Meremäe Vallavalitsusele esitatud talu 14, 9 ha maade, kinnistu nr 933 kompenseerimisavaldus oli lepinguga seotud ja sellest tulenevalt on X oma lepingujärgse kohustuse, loobuda kogu maa tagastamisest ning võtta kompensatsiooni, täitnud. Lepingus puudub selline kokkulepe. Lepingu p 4 sätestab sõnaselgelt, et lepingu 6 tingimuseks ei loeta poolte varasemaid tahteavaldusi ega kokkuleppeid, mis ei ole otseselt lepingus sätestatud. Lisa olemasolu kohta lepingus märge puudub.
2. On õigesti leitud, et X ei ole tõendanud 50 000 krooni kahju tekkimist.
3. On ebaõige väide, et apellandi poolt esitatud tõendid jäeti põhjendamatult asja juurde võtmata. Asjaolud, mis puudutavad X omandiõigust hoonetele ja Z õigust maareformiseadusest tulenevalt talle kuuluvate ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamisele, ei ole antud asjas vaidluse objektiks, kuna need asjaolud olid hagejale juba enne 20.06.03 teada.
4. On ebaõige apellandi väide nagu oleks Z apellanti maa eest kompensatsiooni võtma kallutanud või teinud tehingu pettuse teel. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendamatu ja rahuldamisele ei kuulu. Kuna Võru Maakohtu 11.11.2005 otsus on seaduslik ja põhjendatud ning ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtuotsuse motiividega, ei pea ringkonnakohus tulenevalt TsMS §-st 654 lg 6 vajalikuks korrata oma otsuses Võru Maakohtu vaidlustatud otsuse motiive. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustest ei anna alust maakohtu vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist:
5. Põhjendatud ei ole apellandi arvamus, et maakohus on vaidlustatud otsuse tegemisel hinnanud ebaõigesti tõendeid ning kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi ja rikkunud menetlusnorme. Maakohus on õigesti tõlgendanud laenulepinguna pealkirjastatud 20.06.2003 lepingut ning ringkonnakohus nõustub maakohtu vastava seisukohaga. Maakohtu tõlgendus põhineb 20.06.2003 lepingu tekstil, millest nähtuvalt ei olnud lepingupoolte ühiseks tahteks müüa Y ile kogu talu maa erastamise õigus, vaid üksnes sellel asuva metsa ja metsamaa (4,6 ha) omandi- või kasutusõigus. Nimetatud seisukohta toetavad ka lepingu p 1.1, mille järgi X loobub kinnistul nr 933 asuva metsa ja metsamaa väljamõõtmise osas laenusaaja kasuks ning 16.06.2003 hindamisakt, millega ei hinnatud kogu maaüksuse väärtust, vaid üksnes metsa ja metsamaa (4,6 ha) väärtust. Apellandi viide MaaRS §-le 9 lg 11 ja lg 2 ning põhjendus, et 20.06.2003 lepinguga anti üle erastamisõigus sellele osale maast, mida elamu omanik ei oleks saanud seadusest tulenevalt erastada, ei tulene lepingu tekstist ega ka muudest maakohtu toimikus olevatest asjakohastest tõenditest.
6. Põhjendatud ei ole apellandi väide, et talu maa kompenseerimiseks Meremäe Vallavalitsusele esitatud avaldus oli lepingu lisa või lepingujärgne kohustus ning vastupidisele seisukohale jõudes on maakohus rikkunud

§-st 29 tulenevat lepingu tõlgendamise kohustust.

§ 29

järgi saab tõlgendada siiski seda, mis lepingus kirjas on ning ebaõige on apellandi arvamus, et

§ 29

saab ja peab kohaldama ka selliselt, et lepingu tingimusena tõlgendatakse asjaolusid või dokumente, mis ei ole lepingu lisaks ja millele ei ole lepingus viidatud. Kuna 20.06.2003 lepingus puudub viide sellele, et lepingu lisaks oleks X poolt Meremäe Vallavalitsusele esitatud maa kompenseerimise taotlus ning lepingus ei ole ka viidatud X kohustusele esitada vallavalitsusele selline taotlus, siis on maakohus õigesti leidnud, et X poolt esitatud maa kompenseerimise taotlus ei ole käsitletav 20.06.2003 lepingu lisana või nimetatud lepingust tuleneva kohustuse täitmisena. Asjaolu, et Y võis X taotluse ise vallavalitsusse viia, ei tähenda, et tegemist oli 20.06.2003 lepingu lisaga. 7 3. Iseenesest on õige apellandi väide, et tulenevalt

§-st 12 oli maa tagastamise õigustatud subjektil võimalik enne maa omandamist sõlmida ka selline leping millega ta müüb kellelegi talle momendil veel mittekuuluvat maad, kuid see väide ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks. Asja materjalidest ei nähtu, et X oleks saanud ka sellesisulist lepingutingimust täita, kuna loobudes maa tagastamisest ja soovides kompensatsiooni, ei saanud X maa omanikuks ning seega ei oleks tal olnud võimalik maad edasi müüa.

1. Samuti on maakohus õigesti leidnud, et asja materjalidega ei ole tõendamist leidnud, nagu oleksid kostjad petnud hagejat eesmärgiga kallutada teda esitama maa kompenseerimise avaldust ning sõlmima 20.06.2003 lepingut. Asjaolu, et hagejale oli teada, et nii Y kui ka Z on M. võimalikud pärijad, kellel pärandaja ehitiste omanikuks saamisel oleks õigus ehitiste juurde tagastatava maa arvelt maad erastada, ei tähenda, et kostjad oleksid teda petnud. Üksnes see, et ka Y võis pärida M. vara ei tähenda, et ta oli sellest tulenevalt ka maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjekt. MaaRS järgi on maad ostueesõigusega võimalik osta ehitise omanikul, mitte lihtsalt ehitise endise omaniku võimalikul pärijal. Asja materjalidest nähtuvalt ei teinud Y notarile avaldust M. vara pärimiseks seaduse järgi ning seega ei saanud ta olla ka maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjekt. Asja materjalidest ei nähtu, et Y oleks viinud X eksimusse väites, et tema pärib M. vara ja saab seega ka maa osas ostueesõigusega erastamise õiguse. See, et Y ei soovinud M. järelt pärida ega esitanud vastavat avaldust ning ka see, et ta ei pruukinud X öelda, et ta pärimisavaldust ei esita, ei tähenda samuti, et Y oleks X sellega tahtlikult eksimusse viinud, kuna asja materjalidest ei nähtu, et Y oleks üldse tahtnud talu maad erastada ning see ei nähtu ka 20.06.2003 sõlmitud lepingust. Sellise sisuga lepingu nagu seda on 20.06.2003 leping, võis Y sõlmida ka siis, kui ta ei päri M. vara ja ei saa tagastataval maal asuvate ehitiste omanikuks. Samuti on asja materjalidest nähtuvalt (maakohtu toimik, lk-d 105-106, 114-115) X olnud teadlik sellest, et Y ei soovi maad erastada ning seda soovib üksnes V.. Kuna maakohus on X selgitustele vaidlustatud otsuses juba hinnangu andnud, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks oma otsuses uuesti analüüsida X poolt apellatsioonkaebuse p-s 2.4 esitatud samasisulist selgitust.
2. Põhjendatud ei ole apellandi väide, mille kohaselt on maakohus ebaõigesti järeldanud, et 20.06.2003 lepingu tühistamise tähtaeg oli 19.10.2005 möödunud. Maakohus on asja materjalide põhjal teinud õige järelduse, et X väide, nagu saanuks ta väidetavast pettusest teada alles 13.09.2005 kohtuistungil, ei ole õige ega põhjendatud. TsÜS § 99 lg 1 p 2 järgi võib tehingu tühistada pettuse või eksimuse korral kuue kuu jooksul arvates pettusest või eksimusest teadasaamisest. Maakohus on õigesti leidnud, et kuna juba 16.12.2004 hagiavalduses ja hagiavalduse täpsustuses on hageja X väitnud, et kostjad pettuse teel kallutasid hagejat tehingut tegema, siis pidi see asjaolu hagejale ka hagi esitamisel teada olema ning 19.10.2005 esitatud tühistamisavalduse puhul on ületatud TsÜS §-s 99 lg 1 p 2 sätestatud tähtaega. Apellandi väide, et ta sai sellest teada alles 13.09.2005 kohtuistungil, kus kostjad selgitasid, et nad 20.06.2003 lepingut ega ka mingeid väidetavaid suulisi lepinguid ei tunnista ega täida, ei ole asjakohane ega põhjendatud, kuna nagu juba eelpool märgitud oli kostjate poolne väidetav pettus juba hagi esitamise aluseks ning seega ei ole tõene apellandi väide, et ta sai sellest aru alles 13.09.2005 istungil.
3. Maakohus on samuti õigesti leidnud, et hageja ei ole täitnud endale 20.06.2003 lepinguga võetud kohustust ning ei ole loobunud Y kasuks kinnistul asuva metsa ja metsamaa väljamõõtmisest, s. o ei ole teinud võimalikuks seda, et Y 4,6 ha metsamaa omanikuks saaks ja seega puudub ka Y il kohustus täita omapoolset kohustust tasuda X lepingus märgitud 8 25 000 krooni. Maakohus on samuti õigesti märkinud, et kui X l oli kokkulepe Z ga, et ta loovutab maa tagastamise nõudeõiguse Z le ja viimane maksab selle eest teatud summa, siis oleks selleks tulnud sõlmida ka kirjalik nõudeõiguse loovutamise leping ja lasta see notariaalselt tõestada, nagu nõuab MaaRS § 191 lg
4. Samuti on Y ja Z seletustega ning tunnistaja K. ütlustega ümber lükatud X väide, et tema ja Z vahel oli sõlmitud suuline leping selles, et X loobub Z kasuks maa tagastamise nõudeõigusest või maa tagastamise taotlusest üldse ja selle eest maksab Z talle 25 000 krooni, kuna saab sellise lepingu tulemusena ise talu maa erastada. Vastupidiselt apellandi arvamusele on maakohus õigesti kohaldanud

§ 9

, tehes esitatud tõendite põhjal kindlaks, et

§ 9

mõttes X ja Z vahel hageja poolt väidetud tingimustel sõlmitud võlaõiguslik leping puudub, kuna ei ole tõendatud, et pooled oleksid saavutanud sellise kokkuleppe, et X loobub maa tagastamise nõudeõigusest või maa tagastamise taotlusest ning selle eest makstakse talle tasu. 7. Maakohus on põhjendatult leidnud, et hageja ei ole tõendanud temal ei lepingulise ega ka lepinguvälise kahju tekkimist ning ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega, pidamata vajalikuks neid oma otsuses korrata. Nagu juba varem märgitud, ei leidnud asjas tõendamist, nagu oleks Y rikkunud oma lepingulist kohustust 20.06.2003 lepingust tulenevalt. Samuti ei ole hageja tõendanud oma väiteid, et kostjad kallutasid teda tehingut tegema või maa tagastamise õigusest loobuma pettuse teel, mis annaks aluse kostjate poolt talle õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks. Lisaks eeltoodule peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et juhul, kui X leidis, et talle on kahju tekitatud lepinguväliselt, s. o kostjate õigusvastase käitumisega

§ 1045

lg 1 p 7 ja 8 järgi, siis oleks hagejal tulnud ka tõendada, milles väidetav kahju seisnes ja kuidas see tekkis, arvestades seda, et loobudes maa tagastamise nõudest on talu maa hagejale seaduses ettenähtud korras kompenseeritud. Asjakohane ei ole apellandi väide, et sellise lepinguvälise kahjuna oleks saanud käsitleda 20.06.2003 lepingus märgitud 25 000 krooni ja sama summa ulatuses viiviseid tulenevalt sellest, et kostjad seda lepingut ei täitnud ja hageja seda raha ei saanud. 8. Põhjendatud ei ole ka apellandi väide, et maakohus jättis kohtukulude väljamõistmise osas Y suhtes ebaõigesti rakendamata enne 01.01.2006 kehtinud TsMS §-s 60 lg 5 sätestatu, mille kohaselt pool, kes seadusliku takistuseta jättis kohtu kutsel ilmumata või kohtu nõudmise täitmata ja põhjustas sellega asja arutamise edasilükkamise, peab sellega kaasnenud kulutused vastaspoolele hüvitama kohtukulude jaotusest sõltumata. Maakohus on õigesti leidnud, et 03.02.2005 ja 15.03.2005 eelistungite edasilükkamine ei ole toimunud seetõttu, et Y ei ilmunud seadusliku takistuse esinemiseta kohtuistungile. Asja materjalidest nähtuvalt (maakohtu toimik, lk 51) ei olnud Y küll 03.02.2005 eelistungile ilmunud, kuid istungiprotokolli kohaselt ei lükatud nimetatud eelistungit edasi mitte põhjusel, et Y jättis seadusliku takistuseta istungile ilmumata, vaid põhjusel, et teise kostja Z esindaja esitas juba 01.02.2005 maakohtule kirjaliku taotluse eelistungi edasilükkamiseks tulenevalt sellest, et ta on samal päeval seotud Tallinna Linnakohtus toimuva istungiga ja seega tal puudub võimalus Võru Maakohtu eelistungile tulla. Seega luges maakohus Z esindaja taotluse TsMS § 206 lg 2 järgi mõjuvaks põhjuseks istungi edasilükkamiseks ja lükkas sel põhjusel eelistungi edasi. Seega asjaolul, kas teine kostja Y oli 03.02.2005 eelistungile kohale tulnud või mitte, ei olnud eelistungi edasilükkamisega mingisugust seost ja maakohtul puudus alus kohtukulude väljamõistmisel kohaldada Y suhtes TsMS §-s 60 lg 5 sätestatut. Alates 01.01.2006 kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisel ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud 9 TsMS-s sätestatut. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad ka apellandi kohtukulud tema enda kanda. Vastustajad ei ole esitanud ringkonnakohtule taotlust apellatsioonimenetluses kantud kohtukulude väljamõistmiseks. Ago Kutsar Viivi Tomson 10 Maili Lokk