lg 3), õigusselguse põhimõttega (
lg 2), õigus olla ära kuulatud (
), võrdse kohtlemise põhimõttega (
lg 1 esimene lause), liikumisvabaduse, tegevusala, elukutse ja töökoha valiku vabaduse, ettevõtlusvabaduse ning eneseteostuse vabaduse piirangute proportionaalsus ja perekonna hoolitsuskohustuse täitmise piirangute õigustatus (
Vastustaja taotleb jätta kaebus rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED Käesolevas haldusasjas peab kohus andma vastuse küsimustele, kas kaebuse esitaja juhtimisõiguse peatamine LS § 413 lg 4 alusel 6 kuuks on käsitletav lisakaristusena. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et Haapsalu Politseijaoskonna kiirmenetluse otsus oli vaidlustatud otsuse tegemise ajal jõustunud ning kaebuse esitajale 13.10.2004 ja 13.01.2005 määratud karistused LS § 7422 lg 2 rikkumiste eest olid otsuse tegemise ajal kehtivad. 2 LS § 413 lg 4 kohaselt juhiloa väljaandnud asutus peatab juhtimisõiguse kolmeks kuuks, kui isikut on kolmandat korda karistatud LS § 745 või § 7422 lõike 2 või 3 rikkumise eest ja selle kohta on jõustunud otsus ning karistusandmed eelmise karistuse kohta käesolevas lõikes loetletud paragrahvide rikkumise eest ei ole karistusregistrist karistusregistri seaduse kohaselt kustutatud. Kuigi kaebuse esitaja ei ole kaebuses väitnud LS § 413 lõike 4 vastuolu Põhiseadusega, järeldab kohus, et kaebuse esitaja peab lisakaristusena silmas mitmekordse karistamise keelu põhimõtet, mis on sätestatud
LS § 413 lg 4 vastavust
lg-le 3 on kontrollinud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse korras Riigikohtu üldkogu. Riigikohtu üldkogu asus 25.10.2004 otsuses asjas nr. 3-4-1-10-04 seisukohale, et LS § 413 lg 4 ei riku Põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud mitmekordse karistamise keeldu ehk ne bis in idem põhimõtet. Üldkogu leidis, et Põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud keelu rikkumisega oleks tegemist juhul, kui juhtimisõiguse peatamisele selle väljaandnud asutuses eelneks sama teo eest uus kohtu alla andmine
Juhtimisõiguse peatamise korral aga kumbagi mainituist ei toimu. Juhtimisõiguse peatamisel ei tuvastata iseseisvalt rikkumiste asjaolusid, vaid peatamise aluseks on jõustunud väärteomenetluse otsus ja seeläbi väärteo toimepannud isiku süü. Riigikohtu üldkogu määratles ühtlasi karistusliku ja mittekaristusliku sunnivahendi erinevuse, leides, et mittekaristusliku sunnivahendi kohaldamise aluseks ei ole isiku süü, vaid isikust lähtuv oht, millele viitavad toimepandud teod (otsuse p. 18). Eeltoodust lähtuvalt asus Riigikohtu üldkogu seisukohale, et juhtimisõiguse peatamine ei kujuta endast isiku sama teo eest uut kohtu alla andmist ega tema süüteo teistkordset menetlemist, vaid olles väärteomenetlusest tulenev vääramatu järelm, moodustab sellega ühtse terviku (otsuse p. 23). Oma eeltoodud seisukohale jäi Riigikohtu üldkogu ka 27.06.2005 põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse kohtuasjas nr. 3-4-1-2-05, märkides, et LS § 413 lg 4 ei ole vastuolus
29). Eeltoodust tulenevalt on kohtud mitmetes lahendites tuvastanud, et juhtimisõiguse peatamise näol ei ole tegemist lisakaristusega. Kohus asus ka 07.11.2005 kohtumääruses seisukohale, kuna Riigikohtu üldkogu 27.06.2005 otsuse nr 3-4-1-2-05 kohaselt ei ole LS § 413 lg 4 põhiseadusega vastuolus ning kaebuse esitaja on kaebuses otsuse ebaseaduslikkuse põhistusena välja toonud asjaolu, mida Riigikohus on oma otsustes juba analüüsinud, ei ole kaebuse esitaja kaebusel käesolevas haldusasjas eduvõimalusi. Kuna juhtimisõiguse peatamise otsuse näol ei ole tegemist lisakaristusega, mis oli kaebuse esitaja ainsaks argumendiks vaidlustatava otsuse tühistamise nõudes ning kohus on tuvastanud faktiliste asjaolude vastavuse LS § 413 lõike 4 tingimustele, on vaidlustatav otsus seaduslik ning kohtul puudub alus otsuse tühistamiseks. Eeltoodud põhjustel kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kaebuse rahuldamata jätmisel jääb kaebuse esitaja kanda ka tasutud riigilõiv (HKMS § 92 lg 1). Tiina Pappel kohtunik 3
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.