) § 22 1 lg 2; 9 lg 2 ja 9; 23 lg 3, Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕS RakS) § 13 lg 3 Vabariigi Valitsuse 06.11.1996.a määrusega kinnitatud Maa ostueesõigusega erastamise korra sätetega. Kaebuse esitaja on seisukohal, et maaüksuste võrdse suuruse kriteerium ei ole ainus alus, millega vastustaja pidi arvestama. Arvestatud ei ole maatükkide tegelikku väärtust, mida mõjutab järve lähedus, millist asjaolu saab vastavalt Riigikohtu halduskolleegiumi 01.02.2001.a otsusele nr 33-1-1 erastamisel arvestada. Vastustaja ei ole arvestanud A. K. ja C. K. poolt saavutatud kokkuleppega. Korralduse õigusvastaseks tunnistamine ennistaks olukorra, kohus peab tegema vastustajale ettepaneku asi uuesti läbi vaadata ning teha uus korraldus. Neil asjaoludel taotleb kaebuse esitaja haldusakti ja sellele eelnenud piiride kulgemise ettepanekute kui eelhaldusaktide õigusvastaseks tunnistamist. Kaebuse esitaja C. K. esitas 09.11.2005.a kaebuse täpsustuse, millest kohus võttis menetlusse punktis 1 esitatud taotluse, mis lisas nõudele ka kolmandale isikule V. V. tehtud piiride kulgemise ettepaneku vaidlustamise. Kaebuse täienduses taotleb kaebuse esitaja teha kindlaks Võru Vallavalitsuse korralduse nr 264 õigusvastasus ja C. K, V.V ning M.S. ja H.P. piiride kulgemise ettepanekute kui eelhaldusaktide õigusvastasus, kuna kaebajal on selleks põhjendatud huvi ning Võru vald on korraldust ja eelhaldusakte välja andes rikkunud seadust, eelkõige kaalutlusõiguse ja isikute võrdse kohtlemise põhimõtteid. Vald peab maa ostueesõigusega erastamisel ja õigustatud subjektile tagastamisel järgima seadust, seda tehtud ei ole. Võru Vallavalitsus peab katastriüksuste moodustamisel lähtuma Maa ostueesõigusega erastamise korra punkti 13 2 alapunktist 2, MRS § 9 lg 9, § 22 1 lg 2, § 22 lg 1 ja Maakorraldusseaduse §-st 5 lg 2 ja lg 5 ning
Kaebaja on seisukohal, et kolmandal isikul V.V. ei ole õigust nõuda maa tagastamist õigustatud subjektina, ning ka see maa, mis 27.10.2003 piiride kulgemise ettepaneku kohaselt tahetakse tagastada V.V tuleb arvata vabade maade hulka kuna C.K, kui õigusvastaselt võõrandatud maal asuva elamu omanikul on võimalik vabade piirnevate maade puudumisel nende arvelt erastada vähem, kui näeb ette
lg 2 (20 ha).
lg 1 p 1 kohaselt kui väljaspool linna piire asuval õigusvastaselt võõrandatud maal asub teise füüsilise isiku omandis olev ehitis ja kui õigustatud subjekt ning ehitise omanik ei lepi kokku hoonestusõiguse seadmises ehitise omaniku kasuks või ehitise võõrandamises õigustatud subjektile, ei tagastata õigusvastaselt võõrandatud maad elamu juures kuni 2 ha ulatuses, kui õigustatud subjekt ei lepi ehitise omanikuga kokku teisiti. Antud juhul ongi S. 56 maatükk ca 2 ha suurune ja juhindudes
3 Vastavalt
lg 1 tagastatakse maa endistes piirides, kuid V.V tagastada soovitav maatükk väljub S. 56 piiridest, S. 55 piiridele.
lg 2 p 3 kohaselt ei tagastata maad kas osaliselt või tervikuna kui maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised ning ei lepita kokku hoonestusõiguse või kasutusvalduse seadmises, rendile andmises või muul viisil vastavalt
§-dele 7,9 ja 10. Antud juhul tagastamise subjekti V.V. ja C.K. vahel kokkuleppeid sõlmitud ei ole. Lg 2 p 2 kohaselt ei tagastata maad kui see on antud
vastuvõtmise ajaks teisele füüsilise isikule põliseks kasutamiseks seaduslikus korras ENSV Taluseaduse alusel. Õigusvastaselt võõrandatud maast S. 56 on osa antudki juba Taluseaduse alusel hr T. P. omandisse (ca 1, 2 ha) , mistõttu ei ole võimalik tagastada V. maad endise kinnistu suuruses, 3, 519 ha.
Kaebaja on seisukohal, et "S. mtk nr 56" eest tuleb õigustatud subjekti pärijale V. V. maksta kompensatsiooni vastavalt Võru Valla 27.02.1996.a. korraldusele nr 70, korraldus on jõus, selle tühistamise kohta tõendid puuduvad. Seoses nimetatud dokumendi koostamisega on vallavalitsus väljendanud sama seisukohta, mis Võru Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni otsuses 13.10.95 märgitud, et vastavalt M. O. poolt tehtud tahteavaldusele, taotletakse õigusvastaselt võõrandatud maa eest kompensatsiooni. Kaebajal tekib küsimus, kas ja mille alusel kavatseb vald nüüd oma korraldust nr 70 muuta ja V. Vähile maa tagastada? Selles osas on Võru Vallavalitsuse toimingud kaebajale segased, esitatud lisadest nähtub, et vallavalitsus on tegutsenud selles suunas, et S. mtk 56 eest kuulub maksmisele kompensatsioon. Kuid miks sellisel juhul on vallavalitsus V. V. (kui M. O. pärijat) käsitlenud kui õigustatud subjekti maa tagastamise osas ja jätnud S. 56 maatüki vaba maa hulka piiride kulgemise ettepanekus arvestamata. Kaebaja on seisukohal, et Võru Vallavalitsus on tunnistanud V. V. õigustatud subjektiks, rikkudes sellega seadust. Kui kohalik omavalitsus ei ole teinud tagastamise või kompenseerimise otsust on nõudeõiguse pärimistunnistuse aluseks õigustatud subjektiks tunnistamise otsus ja isiku avaldus. Kui otsus ja/või avaldus oli olemas saab pärija pärida, vaid selle nõudeõiguse eseme, mis otsuses on fikseeritud, sest otsuse andmisele eelnes õigustatud isiku tahteavaldus (M. O. taotles kompenseerimist), mille alusel tehti subjektiks tunnistamise ning kompenseerimise otsus ja seda isiku viimast tahet austatakse õigusriigis ja sellest lähtuti pärimisõiguses. Kaebaja on seisukohal, et V. V. ei olnud 1995.a. kui taotles maa tagastamist mingisugust otsustamisõigust õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes, otsuse kompensatsiooni saamiseks oli teinud oma avalduses õigustatud subjekt M. O. ja see kajastub ka Võru Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni otsuses ja sellest pidi lähtuma ka Võru Vallavalitsus. Samuti ei asu nimetatud tagastataval maal V.V. kuuluvaid ehitisi, mistõttu tuleb V.V. avaldus maa tagastamise kohta jätta tähelepanuta ning arvata maa vaba maa hulka, kuna aga õigustatud subjekti maal asuvad C.K. ehitised, tuleb eelnimetatud maa ostueesõigusega erastada C. K. Samuti ei ole kaebaja arvates olnud Võru Vallavalitsus täpne asjaolusid silmas pidades, sest on arusaamatu kuidas lasi vald V. Vähil taotleda juba 10.11.1995 vallalt maa tagastamist, kui ta päris nõudeõiguse alles täiendava pärimisõiguse tunnistuse alusel 21.03.1996.a. V.V avaldus maa tagastamiseks on õigustühine, kui ta just ei tegutsenud M. O. kirjaliku volituse alusel, mida asja materjalidest ei lähtu. Tollel ajal reguleeris pärimisõigust Eesti NSV tsiviilkoodeks, mille kohaselt pärija loetakse pärandi vastuvõtnuks, kui ta faktiliselt asus pärandvara valitsema või valdama, või kui ta andis pärandi avanemise koha notariaalorganile avalduse pärandi vastu võtmise kohta. Pärimisõiguse tunnistus tõendas antud isikule pärimise teel üle läinud subjektiivseid õigusi selles märgitud varale ja õigustele. Nimetatud teod pidid olema tehtud kuue kuu jooksul arvates pärandi avanemisest (pärand avanes 21.09.1994.a, mil M. O. suri.). Kuna nõudeõiguse puhul ei saa rääkida pärandvara valitsemisest, oleks V. V. kuue kuu jooksul pidanud pöörduma notarisse pärimistunnistuse saamiseks, kuid V. V. pöördus notarisse 1,5 aastat peale pärandi avanemist, seega ületades seaduslikku tähtaja nõuet. Teod, (avalduse kirjutamine 10.11.1995) mis ta tegi ilma vastava õigusliku aluseta tuleb jätta tähelepanuta. Seega ei ole Võru Vallavalitsusel mitte mingit õiguslikku alust arvestada V. V. maa tagastamise avaldust. Seega ei ole õiguspärane ka 4 neil alustel tagastada V.V õigusvastaselt võõrandatud maad, vaid äärmisel juhul on tal õigus kompensatsioonile, sedagi juhul kui tõendab pärimise õiguspärasust. Kaebuse esitaja osundab, et kui haldusorgan tegutseb diskretsiooni alusel on kohtul HKMS § 19 lg 5 tulenevalt kohustus kontrollida lisaks allpool viidatule ka HKMS § 19 lg 5 alusel seda, kas haldusakti andmisel on järgitud diskretsiooni piire, toimingute ja haldusakti eesmärki, isikute proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid ja muid üldtunnustatud põhimõtteid. HKMS § 6 lg 3 p 1 järgi on isikul õigus pöörduda halduskohtusse haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks. HKMS § 26 lg 1 p 3 kohaselt on halduskohtul õigus tunnistada haldusakt või toiming õigusvastaseks, kui kaebuse või protesti esitajal on sellise konstateeringu suhtes kaebuses või protestis väljendatud põhjendatud huvi. Võru vald on korraldamisel rikkunud isikute proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid ja muid üldtunnustatud põhimõtteid, samuti jätnud kaalutlused, millest korralduse andmisel lähtuti nimetamata, kahjustades kaebaja huve. Põhjendatud huvi saab olla juhul, kui sellel on mingi tähendus reaalsetes õiguslikes suhetes. Korraldus kahjustab kaebaja õigust kasutada talle piiride kulgemise ettepanekuga ette nähtud maatükki tema soovi kohaselt ja annab S. ning P. korralduse alusel võimaluse maatüki laialdasemaks kasutamiseks. Korraldus ja eelhaldusaktid halvendavad kaebaja õiguslikku, majanduslikku või materiaalset positsiooni. Korralduse jõusse jäämisel ei ole kaebajal võimalik kasutada talle eraldatavat maad sihtotstarbel, milleks isik seda kasutada soovib, nimelt on tegemist noore mehega, kes soovib pöörduda kodukülla tagasi ning hakata tegelema turismitalu majandamisega. Kaebajat ja S. ning P. ei ole koheldud võrdselt, kaebajale ei ole tagatud vaadet järvele ja selle ligidust, samuti ei ole maatükid väärtuselt võrdsed, mis on ebavõrdne kohtlemine. Kaebaja ei saa kasutada korralduse ja eelhaldusaktide jõusse jäämisel maatükki talle sobival viisil, turismimajandustegevuseks, rajades kinnistule järve lähedusse kauni loodusvaatega puhkemajad. Isik ei soovi puhkemajade rajamist oma elumaja otsesesse lähedusse, nagu ta nüüd tegema peaks. Korralduses puuduvad motiivid faktiliste asjaolude kohta, samuti ei ole esitatud motiive õiguste ja huvide kaalumise kohta. Kaebajale on arusaamatu missuguse kaalutluse või õigusakti alusel andis vald S. ja P. korralduses ja piiride kulgemise ettepanekus näidatud maatükki, mis koosneb endistest talumaadest "Väikekoht 59, 60, 61 ja 62", mida taotlesid nii kaebaja kui A.K. Pole motiveeritud, miks pidas vald õigustatuks rahuldada S. ja V. taotluse ja mitte K. oma. Miks vald ei ole andnud hinnangut korralduse andmisel talle teada olevatele K. vastuväidetele ja kokkuleppele, samuti nende isikute poolt tehtud skeemile, milles näidati soovitava maa piirid, ometigi oleks ta pidanud korralduse andmisel seda analüüsima ja põhistama. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärkide ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ja kaaludes põhjendatud huve. Niisugune haldusakt ei ole kontrollitav, mistõttu on õigusvastane. Korralduse õigusvastasuse kindlakstegemine seab ostueesõigusega ühte maatükki taotlevad S. ja P. ning kaebaja õiguslikult ning majanduslikult ning materiaalselt võrdsesse positsiooni, mis pidi korralduse andmisel olema seadusest tulenevalt Võru valla eesmärk, kuid mida ei järgitud. Kaebuse esitaja õigused on vaidlustatud haldusaktidega ohustatud, sest tal ei ole võimalik saada vastavalt Maareformi seadusele, Alustele ning Maakorraldusseadusele soovitavat maatükki ja seda soovitud viisil kasutada. Metsa väärtus ei oma kaebaja suhtes prioriteeti, sest ta ei kavatse seda võõrandada. Küsimus on ka avalikus huvis, vaidlusalune maa asub Võrumaal üksildases kohas ja selle turismimajanduses kasutusele võtmine on ka avalikes huvides, tuues vallale ning tema elanikele sisse materiaalseid väärtusi. S. ja P. huvides paistab olevat vaid metsaraie, mis 5 kuidagi ei käi kokku avalike huvidega ja on ajendatud vaid kasusaamise eesmärgist, see aga ei ole omandireformi prioriteediks. Ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride kindlaksmääramisel tuleb arvestada maakorraldusnõudeid. Maakorraldusseaduse § 5 on sätestatud maakorralduse põhinõuded, mis on seadusest, tehnilistest ja majanduslikest teguritest tulenevad tingimused, mille täitmine tagab kinnisasja otstarbeka kasutamise ja majandamise. Ka vald ise nimetab oma 16.11.05 arvamustes ja vastuväidetes, et MRS § 9 lg 9 kohaselt määrab ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piirid kohalik omavalitsus kooskõlas planeeringu ja maakorraldusnõuetega. Tsiteerides ise Maakorraldusseaduse § 5 lg 2, mille kohaselt lähtutakse erastamise ja maakorralduse läbiviimisel eelkõige järgmistest nõuetest: isiku taotlus kinnisasja otstarbekaks kasutamiseks; loodusvarade säästlik kasutamine, terve elukeskkonna tagamine ja maastiku omapära hoidmine; kinnisasja sobivus ettenähtud sihtotstarbeks; kinnisasjale otstarbeka juurdepääsutee tagamine; kinnisasja terviklikkuse ja otstarbeka kuju tagamine, lihtsate ja selgete piiride loomine ning looduslike piiride arvestamine; kinnisasja kiildumise ja ribasuse vältimine; teede ja liinide ning muude ehitiste ning maaparandussüsteemide otstarbekas rajamine ja kasutamine. Vald leiab, et ta on vaidlustatud korraldust andes nendest tingimustest lähtunud. Kaebaja leiab, et korraldust andes on rikutud Maakorraldusseaduse § 5 lg 2 p 1, 2, 5,
1 lg 2 2 nimetud subjekti, jagatakse nimetatud maatükk nende vahel nii pindala kui ka väärtust ja maakorraldusnõudeid arvestades võimalikult võrdselt. Kaebaja leiab, et korralduse nr 264 näol on tegemist M.S. ja H.P. soodustava haldusaktiga ja maa erastamise piiride kulgemise ettepanekute puhul ei ole vallavalitsus arvestanud maatükkide tegelikku väärtust, kõlvikulist koostist, maatükkidel asuva metsa seisundit ja väärtust, tekkivate kinnistute otstarbekat kasutamist, juurdepääsu. Piiride kulgemise ettepanekust ei ole võimalik välja lugeda täpselt maatükkide kõlvikulist koosseisu ja tegelikku väärtust, nagu kaebuses märgitud. Maa kõlvikulist koosseisu on võimalik hinnata katastrikaardi (aluskaardi) alusel, kus on peale märgitud leppemärkidega - lehtpuude, okaspuude, segametsa, rohumaade jne alad ja mis on maamõõtjale aluseks kõlvikute määramisel. Katastriüksuste täpne kõlvikuline koosseis selgub maa mõõdistamise käigus ja kõlvikute piirid määratletakse Katastrimõõdistamise teostamise ja katastrimõõdistamise kontrollimise korra § 12 sätestatud viisil. Seetõttu ei saa kaebaja kindlalt väita, et maa erastamisel on toimitud tema kahjuks. Võimaliku võrdsuse printsiip maa jagamisel vallavalitsuse arvates ei pea seda tähendama, et maa peaks jagatama lähtudes ainult maal asuva metsa kvaliteedist, vaid sellest, et erastatavale maadele jääks ka teisi kõlvikuid ja seda on ka vallavalitsus piiride kulgemise ettepanekute tegemisel arvestanud. Vaatluse alusel on võimalik kindlaks teha, et C.K. ja A.K. erastamiseks pakutud maatükid on peaaegu täielikult kaetud metsaga. M.S. ja H.P. mõõdistatud "O" maaüksusest moodustab põllu-, heina-ja õuemaa 3,70 ha. Maa ostueesõigusega erastamist reguleerivad õigusaktid ei sätesta omavalitsuse poolt eeltoiminguna maa või maal kasvava taimestiku hindamist. Kaebuses on väidetud, et "maa jagamist valla poolt näidatud viisil ei saa pidada ka kinnistute otstarbekuse seisukohalt õigeks maakorralduslikult ega seaduslikuks", jättes täpsustamata, millised on need maakorralduslikud takistused, mistõttu pole tal tekkivat kinnistut võimalik otstarbekalt kasutada. Vallavalitsus on seisukohal, et kaebaja saab oma tulevast kinnistut otstarbekalt kasutada. Tegemist on metsamaaga ja juurdepääs on kinnistule tagatud avalikult kasutatavalt teelt (tee nr 49 R-S). 10 Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud korraldus on õigusvastane, on vastuolus HMS § 56 ja ei ole kontrollitav, mistõttu ka HMS § 58 ei kuulu kohaldamisele". Tartu Halduskohus on otsuses 24.03.2005.a. haldusasjas 3-390/04 asunud seisukohale, et sama vaidlustatud korraldus on piisavalt motiveeritud, korralduses on välja toodud korraldusele eelnev käik, korraldus sisaldab Korra punktis 15 ettenähtud tingimusi, korraldus on arusaadav ja kaebuse esitaja poolt olnud vaidlustatav. Halduskohtu seisukohta on aktsepteerinud ka Tartu Ringkonnakohus oma otsuses 30.juunist 2005.a. (haldusasi nr 2-3-217/2005). Vallavalitsuse arvates ei ole ta rikkunud MRS § 22 1 lg 2 toodud põhimõtet ostueesõigusega erastajate isikute õiguste kohta, kõiki maa ostueesõigusega erastajaid on koheldud võimalikult võrdselt. Samas leitakse, et antud juhul ei ole kohaldatav MRS § 9 lg 2 toodu , kuna ei C.K. ega M.S. ja H.P. ei ole maa tagastamise õigustatud subjektideks. Samuti ei ole vallavalitsus rikkunud MRS § 23 lg 3 sätestatut, sest kaebajale maa erastamine ei ole viivitunud vallavalitsusest olenevatest asjaoludest. Maa erastamisel ettenähtud eeltoimingud on vallavalitsuse poolt tehtud ettenähtud korras ja tingimustel, seega kooskõlas Korras sätestatuga. Viide AÕS § 143-154 -le ei ole asjakohane, kusjuures § 152-154 on kehtetud alates 2003.a.. Oma seisukohas, kuidas tuleks vallavalitsusel talitada antud asjas seadusliku lahenduse saamiseks on kaebaja märkinud, et erastamismenetlus tuleks teha üheaegselt, esitades kõigile piirinaabritele ettepanekud või anda aeg uuteks kokkulepeteks. Asjaosalistel oli võimalus kokkulepete saavutamiseks üle aasta, kokkuleppeid ei saavutatud selle aja jooksul. Erastamise eeltoimingud on vallavalitsuse poolt tehtud ka praegu üheaegselt. Korra § 13.1 kohaselt võib samal kaardil (plaanil ) koostada mitme ostueesõigusega erastatava maaüksuse piiride kulgemise ettepaneku. Eeltoodust ei tulene, et vallavalitsus peab igal juhul tegema ettepanekud kõikidele ühel plaanil. Lähtudes eeltoodust on kaebus põhjendamatu ja võttes aluseks HKMS § 26 lg 6 p 1 palub vastustaja jätta C. K. kaebus Võru Vallavalitsuse korralduse nr 264 11.06.2004.a. ja piiride kulgemise ettepanekute õigusvastaseks tunnistamise nõudes rahuldamata ja kohtukulud jätta kaebuse esitaja kanda. Kirjalikus seletuses kaebuse täiendusele on vastustaja seisukohal, et kaebus ei ole kas selles osas põhjendatud. Vastustaja märgib, et kaebaja ei ole oma nõudmistes järjekindel. Ühel juhul väidab, et tema õigusi on rikutud, talle ei ole võimaldatud võrdsetel alustel teiste erastajatega erastada maad, pidades ennast kannatajaks pooleks, samas väidab kaebuses, et ka kolmandad isikuid on ebavõrdselt koheldud ja neile erastatav maa on väiksema väärtusega kui temale erastamiseks pakutav maa. Vallavalitsuse arvates on 3-date isikute õigus ise otsustada neile erastatava maa väärtuse üle, seda veel eriti sel juhul kui nende õigusi on rikutud. Kaebaja väidab, et vallavalitsus ei ole järginud kehtestatud maakorralduse ning maatükkide tcgeliku väärtuse võrdsuse nõuet jagamisel, jättes siinjuures välja toomata, milles seisneb siis vallavalitsuse rikkumine neis asjus, pidades ainuvõimalikuks näitajaks lähedust M. järvega. Vastustaja osundab
lg 9 ja Maakorraldusseaduse § 5 lg 2 sätestatule, mida vallavalitsus on järginud C.K. maa ostueesõigusega erastamise piiride kulgemise ettepaneku tegemisel. Tulevasele kinnisasjale on vallavalitsuse poolt tagatud juurdepääsu tee avalikult kasutatavalt teelt, kinnisasjal saab olema terviklikud, lihtsad ja selged piirid, on arvestatud looduslike piiridega, on välditud kiildumist ja ribasust ning maatükki on võimalik kasutada vastavalt sihtotstarbele. 11 Kolmandatele isikutele erastatav maa ei piirne M. järvega.. Vaadet ja lähedust ei ole ka neil võimalik saavutada, sest Looduskaitseseaduse § 37 lg p 3 ja lg 2 kohaselt ei ole kalda piiranguvööndis (50 m) Sibula maaüksuse omanikul H. P. lubatud lageraiet teostada. Vastustaja osundab vastuseks kaebuse esitajale, et kui 3-dad isikud on niigi saanud väiksema väärtusega maatüki, siis "järve läheduse" äravõtmine paneb neid ju veelgi ebavõrdsemasse olukorda võrreldes kaebajaga. Kaebaja seisukoht on ekslik, kui ta arvab , et erastamisele kuulub ainult "maatükk kui selline".
3 lg 1 kohaselt on ostueesõigusega erastatava maa müügihinnaks maa maksustamishind. Metsamaa erastamisel lisatakse maa müügihinnale erastatava maa alghinnale kasvava metsa maksumus. Seega erastamisele ei kuulu ainult maa kui selline vaid erastatakse koos maaga ka sellel maal kasvav mets. Vallavalitsuse arvates on kohus pädev antud vaidluses hindama vallavalitsuse korralduse ja vallavalitsuse poolt tehtud maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute õiguspärasust. Vallavalitsuse poolt esitatud piiride kulgemise ettepanek S. ja P. on erinev nende taotlusest. S-P taotlesid maatükki nr 62 tervikuna, kuid piiride kulgemise ettepaneku kohaselt on mtk nr 62 võimalik erastada A.K 2/3 osas ja S- P 1/3 osas vastavalt A.K soovile. Nimetatud asjaolu on tuvastatud ka Tartu Halduskohtu 24.03.2005.a. otsuses (haldusasjas 3-390/04) ja Tartu Ringkonnakohtu 30.06.2005.a. otsuses. Kaebaja väidab, et tema suhtes on vald rikkunud MRS § 23 lg 3 , mille kohaselt tehakse ostueesõigusega erastamise avalduse kohta otsus 3 kuu jooksul avalduse esitamisest. Täiendavas kaebuses märgitakse, et "kaebaja on oma vastuväited piiride kulgemise ettepanekule esitanud 13.11.2003.a elektronpostiga esitatud avalduses, mida tuleb käsitleda " valla poolt 27.10.2003.a esitatud piiride kulgemise ettepanekutetele vastuväidetena''. Samas esialgses kaebuses teatab kaebaja, et ta ei ole "piiride kulgemise protokolli isiklikult kätte saanud ". Vastustaja juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et 13.11.2003.a ei olnud C.K. kätte saanud piiride kulgemise ettepanekut, kuna piiride kulgemise ettepanek väljastati C.K. alles 18.11.2003.a (kiri nr 54.1/1783; AS Eesti Posti teatis 05.08.2005.a). Seega ei olnud kaebajal 13.11.2003.a teada, missugune on temale pakutava maa piiride kulgemise ettepanek . Kuna maa piiride kulgemise ettepanekud olid koostatud eraldi taotlejatele, mitte ühiselt, siis ei olnud ka C. K. erastatava maa piirid nähtavad A.K. piiride kulgemise ettepanekus. Eeltoodust tulenevalt ei saa lugeda 13.11.2003.a. elektronpostiga saadetud A.K. ja C.K. ühisavaldust C.K. motiveeritud vastuväideteks Maa ostueesõigusega erastamise korra punkt 13 1 mõttes. Ebaõige on kaebaja seisukoht V. V. maa tagastamise küsimuses. Antud juhul kuulub kohaldamisele MRS § 9 lg 2 .
lg 1 ja sama lõike punkt 1 kohaselt ei tagastata õigusvastaselt võõrandatud maad subjektile, kui tagastataval maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned ja pooled kokku ei lepi elamu juurde kuni 2ha. Kaebaja 2ha maa erastamise nõue maatüki nr 56 maast ei ole seega kooskolas
sätestatuga. S. mtk nr 56 talumaa suuruseks oli 3,519 ha. Sellel maatükil asuvad C.K. kuuluvad hooned ja asusid H. T. kuuluvad hooned, kes erastas hoonete juurde 0,25 ha (Võru Vallavalitsuse korraldus nr 880 21.11.1997.a. , praegune kinnistu omanik K. N ). S. mtk 56 maast on osaliselt erastatud ka T. P (Taluseaduse alusel). 15.10.2002 a. (kiri nr 39/6-1093) väljastas vallavalitsus õigustatud subjektile V.V ja hoonete omanikule C.K ettepaneku kokkuleppe saavutamiseks hiljemalt 16.12.2002.a. Pooled omavahelist kokkulepet ei saavutanud. Võru Vallavalitsus koostas piiride kulgemise ettepaneku 30.10.2003.a. Piiride kulgemise ettepaneku tegemise aluseks V.V ja C.K. oli Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 52,
10.10.2002.a. teatis Võru Vallavalitsusele (saadud 14.10.2002.a. regnr K- 29), milles C.K. teatab, et konkreetset kokkulepet V.V. pole saavutatud ja teeb ettepaneku vallavalitsusele maakorralduslikult poolitada maatükk oruga pikisuunas, et temale kuuluvad hooned jääksid põhjapoole ja pr V.V. maatükk lõunapoolsele küljele. 12
lg 1 kohaselt tagastatakse maa endistes piirides, kui käesolevast seadusest või planeeringu ja maakorralduse nõuetest või kokkulepetest õigustatud subjektidest piirinaabrite vahel ei tulene teisiti. Seega ei ole endistes piirides tagastamise nõue kategooriline nõue. 07.05.2004.a. teatas V. V, et tema on nõus piiride kulgemise ettepanekuga. Vastav teatis saadeti ka C.K 20.05.2004.a. (kiri nr 5-3.1/643-1). Vallavalitsuse arvates on kaebaja seisukoht V.V maa nõudeõiguse pärimise küsimuses ekslikel seisukohtadel. Võru Vallavalitsuse korraldusega nr 70 27.02.1996.a on kinnitatud S mtk nr 56 maksustamishind ja korraldus oli aluseks nõudeõiguse pärimiseks ja notarile vara maksumuse määramiseks. Kõikidel maa nõudeõiguste pärimisjuhtudel väljastab vallavalitsus notaritele maa maksumuse ja mis arvestatakse samadel alustel kui kompensatsioon. Korraldus on väljaantud AÕS RakS § 101 lähtudes. Nimetatud seaduse lg 3 tulenes, et õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse pärimisele kohaldatakse Eesti seadusi. V. V. ema M. O. suri 21.09.1994.a. Võru notari Õ. P. poolt on 17.04.1995.a. välja antud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistus, mille kohaselt surnud M. O. järelt päris tema tööaastate eest väljaarvestatud osaku tema tütar V.V. Kuni 01.01.1997 kehtinud ENSV TsK § 551 lõige 2 sätestas, et pärija loetakse pärandi vastuvõtnuks, kui ta faktiliselt asus pärandavara valitsema või valdama, või kui ta andis pärandi avanemise koha notariaalorganile kirjaliku avalduse pärandi vastuvõtmiseks. Pärandvara mingit osa valitsema või valdama asunud pärija loetakse kogu pärandvara vastvõtnuks, ükskõik, kus see ka ei asu. Praegu kehtiva Pärimisseaduse § 121 lõige 2 sätestab, et kui pärija on pärandi vastuvõtmiseks asunud valdama , kasutama või käsutama kas või osa pärandvarast, loetakse, et ta on kogu pärandi vastu võtnud. Seega tuleb asuda seisukohale, et kuna V.V. sai osale ema pärandvarast pärimisõiguse tunnistuse kätte 17.04.1995.a., oli ta õigustatud esitama Võru Vallavalitsusele avaldust ülejäänud varale , s.o. maale. Täiendava pärimisõiguse tunnistuse välja andmine ei ole ega olnud vastuolus seadusandlusega. Marie Ojasoo tunnistati endise talumaa S. mtk 56 õigustatud subjektiks 13.10.
1 lg 2 2 nimetud subjekti, jagatakse nimetatud maatükk nende vahel nii pindala kui ka väärtust ja maakorraldusnõudeid arvestades võimalikult võrdselt. Kuna kolmandate isikute maatükk ei ole järve osas oluliselt paremas situatsioonis kui kaebaja maatükk piiride kulgemise ettepanekus, siis ei ole vastustaja rikkunud MRS § 22 1 lg 2 toodud põhimõtet ostueesõigusega erastajate isikute õiguste kohta, kõiki maa ostueesõigusega erastajaid on koheldud võimalikult võrdselt. Vastustaja on õigesti leidnud, et antud juhul ei ole kohaldatav
ega P. ei ole maa tagastamise õigustatud subjektideks. Vastustaja ei ole eiranud
Vastustaja tegevus on samuti kooskõlas
lg 9 ja Maakorraldusseaduse § 5 lg 2 sätestatuga, mida vastustaja on eriti korrektselt järginud kaebajale maa ostueesõigusega erastamise piiride kulgemise ettepaneku tegemisel. Potentsiaalsele kinnisasjale on tagatud juurdepääsu tee avalikult kasutatavalt teelt, kinnisasja iseloomustavad terviklikud, lihtsad ja selged piirid, on arvestatud looduslike piiridega, on välditud kiildumist ja ribasust ning maatükki on võimalik kasutada vastavalt sihtotstarbele. Asjaolu, et kolmandatele isikutele erastatava maatüki kuju ei ole sedavõrd selgete piiridega kui kaebajale erastada soovitav maatükk, ei eira aga kaebuses toodud motiividel kaebaja õigusi. Erinevalt kaebajast on vastustaja maatükkide väärtuste osas õigustatult osundanud
3 lg 1, mille kohaselt on ostueesõigusega erastatava maa müügihinnaks maa maksustamishind. Metsamaa erastamisel lisatakse maa müügihinnale erastatava maa alghinnale kasvava metsa maksumus. Seega erastamisele ei kuulu ainult maa kui selline vaid erastatakse koos maaga ka sellel maal kasvav mets. Seega on vastustaja poolt tõendatud metsa väärtus asjakohane asjaolu, mida ei saa väita aga kaebaja võimalikule järve läheduse soovile. Kohus on seisukohal, et kaebaja osundatud kohtupraktikast ei tulene, et vastustaja on kaalutlusotsuse tegemisel õigustatud ja kohustatud arvestama veekogu läheduse tagamisega. Kohus ei saa kaebajaga nõustuda ka kolmandale isikule V. V. maa tagastamise küsimuses. Kuna kaebaja ja kolmas isik V. ei ole saavutanud kokkulepet maa tagastamise ja erastamise osas oli vastustaja õigustatud ja kohustatud tegema piiride kulgemise ettepaneku V. ja K, milline õiguslik alus tuleneb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 52,
Vastustaja on õigustatult arvestanud kaebaja K. 10.10.2002.a. teatisega Võru Vallavalitsusele, milles kaebaja teeb vastustajale ettepaneku maakorralduslikult poolitada maatükk oruga pikisuunas, et temale kuuluvad hooned jääksid põhjapoole ja kolmanda isiku maatükk lõunapoolsele küljele.
lg 1 kohaselt tagastatakse maa endistes piirides, kui käesolevast seadusest või planeeringu ja maakorralduse nõuetest või kokkulepetest õigustatud subjektidest piirinaabrite vahel ei tulene teisiti. Seega ei ole endistes piirides tagastamise nõue kategooriline nõue ja vastustaja on toiminud õiguslikul alusel. Kolmanda isiku omandireformi õigustatud subjektiks olemine ja pärimisest tulenevad õigussuhted ei saa puudutada kaebaja õigusi, kohus nendib, et vastustaja on käitunud õiguspäraselt ega ole ületanud õigusaktides vallavalitsusele antud pädevust. Seoses kaebuse rahuldamata jätmisega jäävad kaebaja kohtukulud tema enda kanda. Roby Koik Kohtunik 15
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.