← Eesti

2-03-397/3

Obsah (4)§ 209§ 207§ 448§ 461

2-03-397 (2-2/116/06) KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Margo Klaar, liikmed Kai Kullerkupp, Mare Kõlvart Otsuse tegemise aeg ja koht 5. jaanuar 20

§ 209alusel on hagejal õigus nõuda summad regressi korras välja AS-ilt N.

E. L. Hageja väitis, et kriminaalasjas M. Vühneri suhtes tuvastati, et kostja eesmärgiks oli teha hagejale takistusi kinnistu käsutamiseks ning tekitada hagejale varalist kahju. Sellist asjaolu antud määruses ei tuvastatud. Hageja viitas, et kohtunikuabi M. Vühner väitis kriminaalmenetluse käigus, et hagejale tekitas kahju AS P. A.P. isikus. Tegelikult andis M. Vühner ütlusi järgnevalt: „kui seda on tekitanud A.P., siis nõudku Lepp varaline kahju välja tema käest.“ Kostja teos puudub õigusvastasus. Hagist ei nähtu, milline kostja tegevus hageja arvates talle kahju põhjustas (kas märke kandmine või väidetav nõusoleku mitteandmine). Kumbki hagis viidatud tegevus ei iseseisvalt ega kogumis ei ole õigusvastane. Kostja poolt Pärnu Linnavalitsuse 07.09.1998 korralduse nr 2128 peale esitatud kaebuse rahuldamise korral oleks ära langenud hageja V********* 9 kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kandmise õiguslik alus ja kanne oleks muutunud ebaõigeks. Sellisel juhul oleks kostjal kui antud kinnistu ühe osa erastamist soovinud isikul tekkinud AÕS § 65 lg l alusel õigus 8

(16)nõuda ebaõige kande kustutamist. Kostjal kui maa erastamise aluseks oleva asjaõiguslepingu suhtes
  1. isikul puudub protsessuaalne võimalus seda lepingut vaidlustada, ilma et ei oleks vaidlustatud selle lepingu aluseks olev maa erastamise korraldus. Selleks, et esitada kohtule hagi ebaõige kinnistusraamatu kande kustutamiseks, oli kostja sunnitud esmalt pöörduma halduskohtusse kaebusega Pärnu LV 07.09.1998 korralduse nr 2128 peale, millega vaidlusalune maa hagejale ostueesõigusega erastati. Kui haldusvaidluse ajal oleksid toimunud muudatused kinnistu omaniku osas või oleks kinnistut koormatud mõne asjaõigusega, oleks kinnistusraamatusse asjaõiguste omanikena sissekantud isikute puhul tegemist heausksete omanikega. Kostja õigused oleksid saanud pöördumatult kahjustatud ning tema poolt algatatud haldusvaidlus oleks muutunud mõttetuks. Kostja esitas AÕS § 65 lg 2 alusel avalduse märke kandmiseks kinnistusraamatusse eesmärgiga vältida kohtuvaidluse ajal oma õiguste pöördumatut kahjustamist.
  2. aastal kehtinud HKMS ei näinud ette ühtegi muud halduskaebuse tagamise vahendit. Pärnu Maakohtu kohtunikuabi 19.03.1999 kinnistamisotsusega kostja avaldus rahuldati ja märge kanti kinnistusraamatusse. Hageja kinnistamisotsust ei vaidlustanud. Hagejal väidetava kahju tekkimise ajal ei olnud kostja halduskaebuse vaidluse menetlus kohtus veel lõppenud, vaid lõppes 03.05.2000 (Riigikohus ei andnud kassatsioonkaebusele menetlusluba). Halduskaebuse esitamist ja AÕS § 65 lg-s 2 ettenähtud õiguskaitsevahendi rakendamist ei saa käsitleda õigusvastase tegevusena. Ebaõige on hageja väide, et kostja keeldus andmast nõusolekut AS-i LRK V********* 9 kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks. Hageja pöördus seoses märkega kostja poole 2 korral ning kummalgi korral jäi vastav märke kustutamise kokkulepe sõlmimata hageja tõttu. Pärnu notar M.J. väljastas 20.07.1999 kostjale hageja avalduse, kus AS P. esindajat paluti tulla 23.08.1999 nimetatud notaribüroosse V********* 9 kinnistu võõrandamise ja koormamise keelumärke kustutamise kokkuleppe tõestamiseks. Nimetatud kuupäeval notari juures selgus, et hageja ei andnud notarile edasi tehingu sõlmimiseks mingeid dokumente, mistõttu oli notariaalse kokkuleppe tekst ette valmistamata. 23.08.1999 väljastas notar M.J. AS-ile P. hageja esindaja avalduse, milles paluti AS-i P. tulla 02.09.1999 samas küsimuses notari juurde. Viidatud kuupäeval puudusid notari juurest nii hageja kui tema esindaja (notar M.J. tõend 03.09.1999 nr 1353). Hageja ei osutanud õigusaktile, millest tulenevalt oli kostja kohustatud vastava nõusoleku temale andma. Ajal, mil toimus kostja väidetav nõusoleku andmisest keeldumine, ei olnud tema halduskaebust veel lõplikult lahendatud ning asjaolud, mis tingisid kinnistu märkega koormamise, kestsid jätkuvalt edasi. Hageja esitas 05.05.1999 Pärnu Linnakohtule hagi kostja vastu, viimase poolt V********* 9 kinnistu kohta kinnistusraamatusse kantud märke kustutamiseks (tsiviilasi nr 2-333/99) Kohtu 31.08.1999 määrusega peatati tsiviilasja menetlus kuni AS-i P. poolt Linnavalitsuse korraldusele nr 2128 esitatud kaebuse lahendamiseni. Menetluse peatamist taotlesid mõlemad pooled. Seega leidis hageja ise, et vaidluste vahel on seos ning enne kui pole selge, kas halduskohus rahuldab kostja kaebuse või mitte, ei saa kohus võtta seisukohta märke seaduslikkuse kohta. Kostja tegevuse ja hageja väidetava kahju vahel puudub põhjuslik seos, samuti puudub kostjal süü hagejale väidetavalt kahju tekkimises. Vastavalt AÕS § 63 lg-le 3 on asjaõiguse käsutamine peale märke kandmist kinnistusraamatusse tühine osas, milles see märkega tagatud nõuet kahjustab või piirab. Märge ei keela õiguste edasist kinnistamist. Vaid juhul, kui märkega tagatud nõue tekib, on nõuet kahjustav asjaõiguse käsutus tühine. Märke olemasolu ei saa olla kinnistusraamatu kande tegemisest keeldumise aluseks ning uue 9
(16)kande kehtivus sõltub sellest, kas märkega tagatud nõue vormistatakse edaspidi kinnistusraamatu kandena või mitte. Kuni seda ei juhtu, ei ole märke vastasel kandel õiguslikku puudust. Sama kehtib ka AÕS § 65 lg 2 alusel kinnistusraamatusse sissekantud ebaõige kande parandamise tagamiseks tehtud märke puhul - kinnisasja omaniku käsutusõigus jääb püsima, käsutused muutuvad tühiseks siis, kui märkega tagatud õigus osutub tegelikult eksisteerivaks, st kinnistusraamatu kanne oligi ebaõige ja on kindel, et tegemist oli mitteõigustatud isiku käsutusega. Hageja viitas hagi alusena asjaolule, et Pärnu Maakohtu kinnistusameti kohtunikuabi M. Vühneri 20.09.1999 kinnistamisotsusega jäeti tema ja asutamisel oleva AS-i LRK kinnistamisavaldus V********* 9 kinnistu omandi ülekandmise kohta rahuldamata, kuna kinnistule oli seatud AS-i Pajo kasuks märge ning kostjalt ei õnnestunud selleks kandeks kohtunikuabi poolt nõutud nõusolekut saada. Viidatud kinnistamisotsuses esitatud kande tegemisest keeldumise aluse ja viide kinnistusraamatuseaduse § 34 1 lg-tele l ja 5 on ebaõiged ning vastuolus eelkäsitletud AÕS sätetega. Vastavalt kinnistusraamatuseaduse § 34 1 lg-le l on kande tegemiseks nõutav isiku nõusolek, kelle registriossa kantud õigust kanne kahjustaks. Tulenevalt AÕS § 63 lg-st 3 ei kahjusta omaniku muudatuse kanne ebaõige kande parandamiseks kinnistusraamatusse kantud märkega õigustatud isiku õigusi, kuna märkega tagatud õiguse püsimajäämise korral oleks omandimuutus nagunii tühine. Seega ei ole kinnistu omandi ülekandmiseks ja vastava kande tegemiseks kinnistusraamatusse nõutav märkega õigustatud isiku nõusolek. 27.04.2000 sõlmitud ja notariaalselt tõestatud lepingu p 6.2.4 kohaselt ostja OÜ L.K. kinnitas, et on teadlik, et AS P. kasuks seatud märge ei keela kinnistu käsutamist, kuid viimasel tekib tema nõude tunnustamisel õigus nõuda teda kahjustavate kannete kustutamist. Seega ei saanud AS-i P. avalduse alusel kinnistusraamatusse kantud märge ega kostja väidetav nõusoleku andmisest keeldumine olla takistuseks kinnistu käsutamisel. Kuna hageja leidis, et tema väidetav kahju tekkis seetõttu, et ta ei saanud kinnistut käsutada, puudub põhjuslik seos kostja tegevuse ja väidetava kahju vahel. Kostjale teadaolevalt ei ole hageja ega AS LRK vaidlustanud kohtunikuabi 20.09.1999 kinnistamisotsust. Selle asemel esitas hageja kahju hüvitamise hagi kostja vastu. Kostja ei vastuta väidetava kahju eest, mis on tekkinud seoses ebaõige kinnistamisotsusega. Kostja süüd saab hinnata lähtuvalt sellest, kas ta teadis või pidi teadma, et tema avalduse alusel seatud märge takistab hagejat kinnistut käsutada ja selle tõttu võib hagejal tekkida kahju. Kostja oli teadlik, et märge, mis kanti kinnistusraamatusse ebaõige kande kustutamise tagamiseks 10.03.1999 avalduse alusel, ei piiranud hageja käsutusõigust. Seega ei esine kostjal süüd hagejale kahju tekitamises. Hageja kahjunõude aluseks olevad asjaolud on tõendamata. Käesoleval juhul ei esine ühtegi kahju hüvitamise kohustuse tekkimiseks vajalikest tingimustest. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused Pärnu Maakohus jättis hagi rahuldamata ning mõistis E.L.lt välja kohtukulu 25 000 krooni AS-i P. kasuks. 20.07.1999 palus E.L. notar M.J.l saata AS-ile P. teadaande ilmuda 23.08.1999 kella 12.00 temale kuuluva kinnistu, registriosa nr 4604, võõrandamise ja koormamise keelumärke kustutamise kokkuleppe tõestamiseks (tl 103). Samasuguse teadaande palus E.L. esindaja notaril saata AS-ile P. notari juurde ilmumiseks 02.09.1999 kella 12.00 (tl 104). Notar M.J. 03.09.1999 tõendiga on tõendatud, et 02.09.1999 kell 12.00 ilmus notari juurde AS P. esindaja A.P., ilmumata jäid E.L. ja 10
(16)tema esindaja (tl 105). A.P. seletusega on tõendatud, et 23.08.1999 ilmus notari juurde A.P. ja hageja esindaja, kuid ilmumata jäi hageja ise. Seda olukorda hageja ei vaidlustanud. Märke püsimine kinnistusraamatus tähendab, et isik, kelle kasuks on märge seatud, on keeldunud sel ajal märke vabatahtlikust kustutamisest. Kostja seaduslik esindaja A.P. tunnistas, et ta kinnitas hagejale märke kinnistusraamatust kustutamisest keeldumist
  1. aasta talvel, samuti oli hageja andnud kohtusse kostja vastu sellekohase hagi, mistõttu eelpool märgitud notari juures tekkinud olukorrad ei saa tõendada vastupidist. Kostja poolt märke kustutamisest keeldumine kestis hageja suhtes hageja omandiõiguse lõppemiseni kinnistule so 08.08.
  2. Kinnistusraamatu väljatrükist tl 155-156 selgub, et kinnistusraamatusse, kinnistu asukohaga V********* 9, registriosa 4604, kanti sisse 06.01.2000 hüpoteek summas 10 400 000 krooni AS O.Pank kasuks. Sellega on ümber lükatud hageja väide, et kinnistusraamatusse sisse kantud märkega seonduvalt ei riskinud enam keegi hagejaga tehinguid teha ega ole tehinguid tehtud (objektiivsed andmed isikute keeldumiste kohta teha tehinguid hagejaga puuduvad). Sisuliselt väljendas hageja 06.07.1999 kokkuleppes asutamisotsuse muutmiseks, et ta kinnistut, asukohaga V********* 9 Pärnus, asutamisel olnud aktsiaseltsi LRK mitterahalise sissemaksena üle ei anna ja tema äriühingu asutajaks ei ole. Kuivõrd see toimus tunduvalt enne kohtunikuabilt nõude, esitada AS-ilt P. notariaalselt tõestatud allkirjaga nõusolek, saamist, siis taoline käitumine ei saanud olla tingitud tõenäolisest võimalusest, et AS-ilt P. notariaalset nõusolekut ei saa, mistõttu tuleb käituda teisel viisil. Seega otsustas hageja ise mitte olla AS-i LRK asutajaks ja kinnistut mitte üle anda äriühingu mitterahaliseks sissemakseks, mistõttu hageja väidetavast kinnistu üleandmise võimatusest äriühingu mitterahaliseks sissemakseks kahju tekkida ei saanud. Pärnu Maakohtu 20.09.2000 kinnistamisotsus ei muuda asja sisuliselt. 15.11.2002 kriminaalasja menetluse määruses ei ole tuvastatud hagejal kahju olemasolu seonduvalt kinnisasja äriühingule mitterahaliseks sissemakseks üleandmise võimatusega. Määruses on hagejale selgitatud, et väidetava varalise kahju osas tuleb pöörduda tsiviilkohtusse (tl 18). E.R. esitas enne 09.08.1999 kohtunikuabi nõuet esitada AS-i P. notariaalselt tõestatud nõusolek 22.07.1999 hagi AS N. E.L. ja E.L. vastu 04.01.1999 laenu- ja 16.06.1999 käenduslepingust tulenevalt solidaarselt 5 098 245,61 krooni saamiseks, mistõttu ei saa see seonduda kohtunikuabi nõudega ega 20.09.1999 kinnistamisotsusega. 31.03.1998 pooltevahelise laenulepingu kohaselt andis E.R. hagejale laenu 1 500 000 krooni tagastamistähtajaga 10.11.1998 või tingimusel, et laen jäetakse loodava äriühingu põhikapitaliks (tl 228). Seda kinnitab E.R. ka 27.07.1999 vastuses hagejale (tl 231-233). 04.01.1999 sõlmitud E.R. (laenuandja), AS N. E. L. (võla omandaja) ja hageja (võla ülekandja) vahelise võla ülekande lepingu kohaselt anti 31.03.1998 sõlmitud laenulepingust nr 3 tulenev võlg summas 3 749 007,95 krooni üle AS-ile N. E. L. (tl 174-175). 04.01.1999 E.R. ja AS N. E.L. vahel sõlmitud laenulepingu kohaselt kaotas kehtivuse laenuleping nr 3, 31.03.
  3. 31.03.1998 pooltevahelise laenulepingu kohaselt on E.R. jätnud endale valikuvõimaluse kuidas käituda laenatud raha osas, kuid seoses sellega, et 04.01.1999 kaotas 31.03.1998 laenuleping kehtivuse, ei saa hageja 31.03.1998 pooltevahelise laenulepinguga tõendada jätkuvalt E.R. soovi jätta raha loodava äriühingu põhikapitaliks. 04.01.1999 laenulepinguga lepiti kokku, et E.R. annab AS-ile N. E.L. laenu 4 500 000 krooni tähtajaga kuus kuud, millele lisandus intress 24% aastas tagasimaksmata laenusummalt. Muid kokkuleppeid 04.01.1999 laenulepingus ei fikseeritud (tl 24-28). E.R. kinnitas oma 27.07.1999 vastuses hagejale, et ta soovib saada oma raha tagasi, mitte midagi muud (tl 231233). Kohtuistungil tunnistaja E.R. antud ütluste kohaselt pidi esialgse plaani järgi kuuluma äri kummalegi pooles ulatuses, intress pidi arvestatama tema osaks, kuid hilisemalt jäi äriidee katki seoses kohtuprotsessiga kinnistu saamiseks ja hageja tagastas talle laenulepingu alusel sihtotstarbeliselt kaubamaja ehitamiseks antud raha koos intressiga, sest laenud olid tähtajalised. 11
(16)Seega oli tegemist äriidee ja läbirääkimistega, kuid juriidiliselt kehtisid E.R. poolt sõlmitud laenu- ja käenduslepingud. 04.01.1999 laenulepingu pooleks hageja ei ole, mistõttu jättis kohus hageja väited lepingupoolte tegeliku tahte ja eesmärkide kohta tähelepanuta. Hagi esemeks on hageja kahju nõue, mitte 04.01.1999 E.R. ja AS N. E. L. vaheline laenuleping. Dokumentaalsete tõendite kohaselt ei olnud E.R. AS LRK asutajaks, küll on 24.09.1999 AS N. E.L. ja E.R. vahel sõlmitud aktsiate ostumüügileping, mille kohaselt AS N. E.L. müüs E.R.le AS LRK 1000 nimelist aktsiat nominaalväärtusega 1000 krooni, mis moodustab 50% AS LRK aktsiakapitalist. Müügihinnaks on 1 000 000 krooni, mis loetakse ostja poolt tasutuks ning selle summa võrra loetakse vähenenuks müüja võlg ostja ees, mis tuleneb poolte vahel 04.01.1999 sõlmitud laenulepingust RL-40199 (tl 159-160). Hageja väide, nagu E.R. oleks hagiga pöördunud kohtusse seetõttu, et hageja ei olnud täitnud lubadust asutava aktsiaseltsi põhikapitali osas, ei ole õige. 22.07.1999 hagiavaldusest selgub, et hagiavalduse esitamise põhjuseks oli laenu- ja käenduslepingutest tulenevate kohustuste täitmata jätmise AS N. E.L. ja hageja poolt. 24.04.2000 AS E.Ü. ja E.R. vahel sõlmitud garantiilepingust selgub, et AS N. E.L ja hageja koguvõlgnevus E.R. ees on 5 200 000 krooni. Nimetatud lepinguga võttis Ü. endale kohustuse tasuda AS N. E.L. ja hageja võlg E.R. ees summas 5 200 000 krooni ja teha ülekanne E.R.le 10 pangapäeva jooksul pärast seda kui Ü. on esitatud Pärnu Maakohtu määrus hagi tagamise tühistamise ja menetluse lõpetamise kohta tsiviilasjas 2-493/1999 ning kinnistusregistri tõestatud ärakiri, mis tõendab kohtuliku hüpoteegi kustutamist (tl 164-165). Pärnu Maakohus 25.04.2000 määrusega lõpetas menetluse E.R. hagis AS-i N. E.L. ja hageja vastu 5 098 245,61 krooni tagastamiseks seoses kokkuleppe saavutamisega kolmanda isikuga kostjate võla tasumise osas (tl 34). 27.04.2000 notariaalsest lepingust selgub, et hageja müüs V********* 9 kinnistu Pärnus OÜ-le L.K. 20 000 000 krooni eest ja 5 200 000 krooni kohustus OÜ L.K. kandma müüja palvel kolme pangapäeva jooksul arvates nimetatud lepingu sõlmimisest E.R. arveldusarvele (tl 35-44). L.K. OÜ pangatehingute kohaselt 20.04.2000 kuni 28.04.2000 L.K. OÜ on 28.04.2000 teinud ülekande E.R.le vastavalt garantiilepingule 24.04.2000 summas 5 200 0000 krooni (tl 227). Seega hageja kohustus tagastada E.R.le 04.01.1999 E.R. ja AS N. E.L. vahelise laenulepingu järgi raha tuleneb 16.06.1999 E.R. ja hageja vahel sõlmitud käenduslepingust (

§ 207lg 1, lg 2), mitte hageja väidetavast asjaolust.

Tegemist on lepingust tuleneva kohustuse täitmisega. Kostjal eelpool märgitud laenu- ja käenduslepingutega puutumust ei ole. Seega ei saa hageja poolt tagastatud intresse käsitleda kahjuna, mille kostja peaks hüvitama. 24.04.2000 garantiilepingu kohaselt on 13.04.2000 seisuga võlg 4 956 821,21 krooni (põhivõlg + intress), arvestades riigilõivu ja kohtukulusid jäi koguvõlgnevuseks 5 200 000 krooni (tl 164). 04.01.1999 E.R. ja AS N. E.L. vahel sõlmitud laenulepingu kohaselt andis E.R.-i laenu 4 500 000 krooni. Hageja ei esitanud kontrollitavaid andmeid, kuidas kujunes tagasimaksmisele kuuluvaks intressiks 1 450 993 krooni (5 200 000-3 749 007=1 450 993). Kostja ei vaidlustanud intressi summas 700 000 krooni (5 200 0004 500 000=700 000), kuid kui 4 956 821,21-4 500 000 krooni oleks intressi summaks 456 821,21 krooni.

§ 209

lg 3 järgi on käendajal õigus tagasinõudele võlgniku vastu käendaja poolt tasutud summa ulatuses. Apellatsioonkaebuse põhjendused E.L. esitas otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kohtu seisukoht, et ümber on lükatud hageja väide, et kinnistusraamatusse kantud märkega seonduvalt ei riskinud keegi hagejaga tehinguid teha ega ole tehinguid tehtud, objektiivsed andmed isikute keeldumise kohta teha tehinguid hagejaga puuduvad, ei põhine kogutud tõenditel. Hagejal jäi 12

(16)moodustamata E.R.-iga ühine äriühing AS LRK seetõttu, et 10.03.1999-07.05.2001 oli kostja kasuks kinnistule V********* 9 sisse kantud märge. Kohus jättis tähelepanuta hageja ja tunnistaja E.R.-i ütlused, et märke olemasolu kostja kasuks tekitas E.R.-is umbusaldust hageja suhtes, samuti võimaluse suhtes asutada äriühing AS LRK. Laenuleping nr RL-40199 sõlmiti AS N. E.L. ja E.R.-i vahel 04.01.1999 muuhulgas seetõttu, et juba eelnevalt oli kostja teinud ehitusloa vaidlustamisega hagejale takistusi ehituse normaalseks kulgemiseks. Kuna 10.03.1999 kanti kinnistusraamatusse märge AS P. kasuks ning käimas oli AS P. alustatud kohtuvaidlus, soovis E.R.-i täiendavaid tagatisi selleks, et poolte ühine äriidee tegelikkuseks saab. Hagejal tuli anda 16.06.1999 isiklik käendus E.R.-i ja AS N. E.L. vahel 04.01.1999 sõlmitud laenulepingule. Oli ilmne, et kostja tegevuse tõttu võib muutuda hagejal võimatuks kinnistut üle anda loodavasse AS-i LRK. Kui märget kinnistusraamatus ei oleks olnud, ei oleks E.R.-i hagejalt isiklikku käendust nõudnud. Ilma isikliku käenduseta ei olnud E.R.-i nõus ehitust finantseerima ega äriühingut asutama. E.R.-i poolt AS-ile N. E.L. üle antud summad olid sihtotstarbeliselt paigutatud hageja kinnistusse, mitte AS-i N. E.L., st raha sai tegelikult hageja ning isikliku käendusega soovis E.R.-i maandada märkega tekkinud riske. Äritegevus kaubakeskuse ehitusel oli häiritud, kuna pangad keeldusid hagejale laenu andmisest, kuna märke tõttu kinnistusraamatus vähenes kinnistu väärtus ning pangad ei soovinud kinnistut tagatiseks. Tunnistaja E.R.-i kinnitas, et hagejaga ühise äriühingu asutamise korral pidi ta omapoolselt finantseerima kaubamaja ehitust pangalaenude abil ning seejuures oli vajadus kinnistu tagatiseks anda. Hageja selgitas kohtule, et kinnistule ei olnud võimalik hüpoteeki seada, kuna sellekohase kinnistamisotsuse tegi märke tõttu Pärnu Maakohtu kinnistusamet. Kohus ei põhjendanud, miks ta ei arvestanud hageja ja tunnistaja ütlustega, et isiklik käendus laenulepingule oli vajalik kostja tegevusest tingituna. Kohtu seisukoht, et hageja otsustas ise mitte olla AS-i LRK asutajaks ja kinnistut mitte üle anda äriühingu mitterahaliseks sissemakseks, mistõttu väidetavast kinnistu üleandmise võimatusest mitterahaliseks sissemakseks kahju ei saanud tekkida ning Pärnu Maakohtu 20.09.2000 kinnistamisotsus asja sisuliselt ei muuda, on väär. Hageja esitas kohtule piisavalt kirjalikke tõendeid selle kohta, et hagejal ja E.R.-il oli tahe moodustada ühine äriühing üksnes tingimusel, et hageja annab üle V********* 9 kinnistu koos kaubamaja ehitusega asutatavale äriühingule. 26.05.1999 mitterahalise sissemakse notariaalse lepingu kohaselt pidi hageja kinnistu asutamisel AS-ile LRK üle andma. Dokumentide alusel kinnistamine venis ja kohtunikuabi M. Vühner selgitas hagejale suuliselt, et kinnistamisotsus tuleb negatiivne, kui hageja ei hangi kostja notariaalset nõusolekut kinnistamisotsuse tegemiseks. Hageja pöördus korduvalt kostja poole nõusoleku saamiseks, kuid kostja keeldus. Kinnistamisotsusega jäeti rahuldamata hageja kinnistu omandiõiguse üleminek asutamisel. Seega ei olnud võimalik asutada E.R.-iga ühist AS-i LRK E.R.-i soovitud tingimustel. Hageja ei saanud ise kinnistu üleandmisest loobuda, kuna ta teadis, et loobumise korral tuli E.R.-ile tagasi maksta viimase poolt kaubamaja ehitusse paigutatud summad. Hageja selgitas kohtule, miks muudeti AS-i LRK asutamisotsust enne 20.09.1999 kinnistamisotsust. Sama selgitas ka tunnistaja E.R.-i. Tunnistaja teadis, et äriühingu mitteasutamine oli tingitud kostja poolt alustatud kohtumenetlusest ning märkest kinnistusraamatus. Kohus ei põhjendanud, miks ta hageja seletusi ja tunnistaja ütlusi ei arvestanud. Kohtu seisukoht, et E.R.-i esitas AS N. E.L. ja hageja vastu hagi 04.01.1999 laenu- ja 16.06.1999 käenduslepingust tulenevalt solidaarselt 5 098 245,61 krooni saamiseks enne 09.08.1999 kohtunikuabi nõuet kostjalt notariaalse nõusoleku esitamiseks, mistõttu ei saa see seonduda 13
(16)kohtunikuabi nõudega ega 20.09.1999 kinnistamisotsusega, on väär. Pärast 26.05.1999 mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu esitamist kinnistusametile ilmnes nii hagejale kui ka E.R.-ile kohtunikuabi M. Vühneri selgituste kohaselt, et kinnistut ei ole võimalik üle anda kostja kasuks tehtud märke tõttu ilma kostja notariaalse nõusolekuta. Kuna kinnistamine venis ja oli ilmne, et kostja nõusolekut ei anna, nõudis E.R.-i hageja isiklikku käendust. Riskide maandamiseks esitas E.R.-i hagiavalduse kohtusse ning taotles kohtuliku hüpoteegi seadmist kinnistule. E.R.-i loobus hagiavaldusest, kui saavutas hagejaga kokkuleppe ning kui oli ilmne, et soovitud tingimustel äriühingut asutada ei olnud võimalik. Seda kinnitas ka tunnistaja E.R.-i. Kohus ei põhjendanud, miks ta tunnistaja ütlusi ei arvestanud. Kohtu seisukoht, et AS N. E. L. ja E.R.-i vahelisest laenulepingust ja hageja käenduslepingust ei tulenenud muud kavatsust, on väär. Hageja selgitas kohtule, miks soovis E.R.-i sõlmida laenulepingu ning miks olid laenulepingu poolteks AS N. E.L. ja E.R.-i ning miks hageja andis laenule isikliku käenduse. Tunnistaja selgitas kohtule poolte vahelisi suhteid ja rahapaigutuse fikseerimise vajadust. Hageja selgitas, et temal füüsilise isikuna ei olnud võimalik sõlmida lepinguid nii suurtele summadele, ei olnud võimalik arveldada maksuametiga (käibemaks), mistõttu sõlmis hageja operaatorlepingu AS-iga N. E.L. kaubamaja ehituse haldamiseks. Operaatorfirmal oli võimalik käibemaksu tasuda ja seda tagasi saada jne. E.R.-i andis üle maksed sihtotstarbelistena ehitusse, need paigutati hageja kinnistusse, st sisuliselt sai raha hageja. Tunnistaja E.R.-i selgitas, et tal oli vaja riske maandada, mistõttu sõlmiti laenuleping. Samuti selgitas tunnistaja, et ehitusse paigutatud summasid ei tule tagasi maksta juhul, kui luuakse ühine äriühing kokkulepitud tingimustel. Sama kinnitas ka hageja. Ehkki AS N. E.L. ja E.R.-i vahel oli sõlmitud laenuleping, mida käendas hageja, ei välistanud lepingu olemasolu poolte kokkulepet selle kohta, et pooled kavatsesid E.R.-i poolt ehitusse paigutatud summad ehituse valmimisel jätta ühise äriühingu aktsiakapitaliks. Seda kinnitasid nii tunnistaja kui ka hageja. Kohus ei põhjendanud, miks ta hageja selgituste ja tunnistaja ütlustega ei arvestanud. Intressi arvestus on selge. E.R.-i tasus kokku 3 749 007 krooni ning hageja tagastas selle koos intressidega summas 5 200 000 krooni. Seega tuli hagejal intressi tasuda 1 450 993 krooni. Vastus apellatsioonkaebusele AS P. ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud asja materjalidega, leiab, et maakohus on õigesti jätnud hagi rahuldamata ja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust otsuse tühistamiseks ja hagi rahuldamiseks. TsMS § 334 lg 1 p 1 (kehtis kuni 31.12.2005) kohaselt tuleb otsus jätta muutmata. Kuna hageja väidete kohaselt tekitati kostja poolt talle kahju 1999-2000 aastal, siis vaidluse lahendamisel on maakohus õigesti kohaldanud tsiviilkoodeksi sätteid.

§ 448

sätestas, et kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab hageja tõendama talle tekitatud kahju olemasolu ja suurust, kahju tekitanud isiku käitumise õigusvastasust ning tekkinud kahju ja kahju tekitaja käitumise vahelise põhjusliku seose olemasolu. Kahju tekitajal süü olemasolu

§ 448lg 2 järgi eeldati.

Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks pidid kõik eeltoodud eeldused olema täidetud. Tavapäraselt tuvastati kahju hüvitamise nõude lahendamisel, kas hagejale oli kahju tekkinud ja kas kostja tegevus oli õigusvastane. Juhul, kui need eeldused olid täidetud tuli tuvastada põhjuslik seos tekkinud kahju ja kostja tegevuse või tegevusetuse vahel. Maakohus on jätnud hagi rahuldamata 14

(16)põhjendusel, et hagejale tekkinud kahju ja kostja tegevuse vahel puudus põhjuslik seos. Kolleegium leiab, et juhul, kui põhjusliku seose puudumine väidetava kahju ja kostja tegevuse vahel on ilmne, võib hagi rahuldamata jätta põhjusliku seoses puudumise tõttu, jättes hindamata kostja tegevuse õigusvastasuse, kuna ka põhjusliku seose puudumise tuvastamine välistab hagi rahuldamise.

§ 461

ja § 222 lg 2 kohaselt on kreeditori kahjuks tema poolt tehtud kulutused, tema vara kaotsiminek või rikkumine ning saamata jäänud tulu, mis kreeditor oleks saanud, kui võlgnik ei oleks kahju tekkimise põhjuseks olnud tegu teinud. Hageja väidete kohaselt oli tema kahjuks E.R.le tasutud 5 200 000 krooni, millest intress moodustas 1 450 993 krooni. Apellant käendas 16.06.1999 sõlmitud käenduslepingu alusel AS N. E.L. poolt 04.01.1999 sõlmitud laenulepingust tuleneva võla tasumist E.R.le. E.R. esitas Pärnu Maakohtule 1999. a juulis hagi hageja ja AS N. E.L. vastu võla saamiseks. E.R. loobus nõudest, kuna AS Eesti Ühispank garanteeris (t. l. 164-165) kostja ja AS N. E.L. poolt nõude täitmist. Vastavalt hageja ja OÜ L.K. vahel 27.04.2000 sõlmitud kinnistute ostumüügilepingule (t. l. 35-45) kohustus E.R.le võla 5 200 000 krooni üle kandma OÜ L.K. hagejale kinnistu eest tasumisele kuulunud raha arvelt. Vaidlust ei ole selles, et OÜ L.K. on E.R.le võla ära maksnud. Seega tasus OÜ L.K. hageja korraldusel hagejale üle kantava raha arvelt E.R.le võla. Järelikult oli hageja käendajana AS N. E.L. ja E.R. vahelise kohustise täitmiseks kulutusi teinud. Hageja poolt tehtud kulutused võivad olla tema kahjuks. Maakohus on selle õigesti tuvastanud. Samas on maakohus leidnud, et hageja ei ole tõendanud tasutud intressi suurust. Hageja on oma nõude esitamisel käsitanud kahjuna just 5 200 000 krooni maksmist ja piirdunud väidetava intressi 1 450 993 krooni nõudega ainuüksi sellel põhjusel, et ta ei soovinud rohkem riigilõivu maksta. Seega ei olnud vaidluse lahendamiseks oluline tuvastada tasutud intressi suurust. Kolleegium möönab, et hageja seletused on menetluse käigus olnud vastuolulised ja hageja on käsitanud aegajalt kahjuna ainult intressi, kuid nõuet ja selle aluseks olevaid asjaolusid hageja kohtumenetluse käigus muutnud ei ole. Kuigi hageja oli kulutusi teinud, tuli selleks, et lepinguvälise kahju hüvitamise nõuet rahuldada tuvastada, kas hageja poolt tehtud kulutused 5 200 000 krooni olid põhjustatud kostja tegevusest märke seadmisel. Kolleegiumi arvates oli vajalik põhjusliku seose tuvastamisel leida, kas kahju tekitanu käitumine on ilmseks põhjuseks kannatanule kahjuliku tagajärje saabumisele. Seega tuli tuvastada, kas juhul, kui kostja ei oleks taotlenud märke tegemist kinnistusraamatusse, ei oleks hageja pidanud kulutusi tegema. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja tegevus märke seadmisel ei ole hagejale kahju põhjustanud, mistõttu ei ole hageja poolt makstud 5 200 000 krooni kostja poolt tekitatud kahju, mille hüvitamist ta saaks nõuda

§ 448alusel.

Õige on maakohtu järeldus, et hageja maksis E.R.le 5 200 000 krooni seoses käenduslepingu täitmisega. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti hinnanud põhjusliku seose tuvastamisel AS LRK asutamise ja kinnistu aktsiakapitali üleandmise ning E.R. poolt aktsiakapitali sissemaksega seonduvat. Kolleegiumi arvates ei anna apellandi väited alust maakohtust erineva järelduse tegemiseks. Tunnistaja E.R. on küll öelnud, et ta plaanis moodustada hagejaga ühise äriühingu, kuid kohtule esitatud tõenditest ei tulene, et E.R. ja hageja idee oleks realiseerunud. E.R. ei ole AS LRK asutaja. 04.01.1999 on AS N. E.L. üle võtnud hageja 31.03.

  1. a laenulepingust tuleneva võla E.R. ees, millega 31.03.
  2. a hageja ja E.R. vaheline laenuleping lõppes. Just 31.03.
  3. a lepingust tulenes, et E.R. jättis ühe alternatiivse variandina võimaluse, et hageja ei pea laenu tagastama ja see jäetakse loodava äriühingu aktsiakapitaliks. Ei ole tõendatud, et peale 31.03.1998 aasta lepingu lõppemist 04.01.
  4. a oleks E.R. väljendanud tahet, et tema poolt antud laen jääks loodava äriühingu aktsiakapitali sissemakseks. Seega juba enne märke seadmist ja AS LRK asutamist on E.R. soovinud laenuks antud raha tagastamist ja loobunud soovist jätta laen asutatava 15

(16)äriühingu aktsiakapitaliks. Seega ei tulene apellandi poolt esiletoodust, et kostja poolt märke seadmata jätmisel ei oleks hageja pidanud käenduslepingu alusel 5 200 000 krooni maksma. Apellant on väitnud, et ta oli sunnitud käendama AS N. E.L. kohustuse täitmist seoses kostja poolt kinnistusraamatusse märke seadmisega, mis oli takistuseks E.R.ga ühise äriühingu loomisele. Ühise äriühingu loomisel ei oleks pidanud hageja käendust andma ja E.R. oleks laenu jätnud sissemakseks aktsiakapitali. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja esitatud asjaolud ei andnud alust tuvastada, et kostja tegevuse tõttu pidi hageja käenduslepingu sõlmima ja sellest tulenevalt tasuma AS N. E.L. võla E.R.le. Hageja ei ole tõendanud tema poolt esitatud asjaolu, et ta pidi käendama AS N. E.L. kohustuse täitmist just selle tõttu, et hageja kinnistule seati kostja avalduse alusel märge ebaõige kande parandamise tagamiseks. Laenuleping AS N. E.L. ja E.R. vahel oli sõlmitud 04.01.1999, see on enne märke seadmist 19.03.1999. a. Käendusleping on küll sõlmitud 16.06.1999, seega peale märke seadmist, kuid tunnistaja E.R. ütlustest ei tulene, et kinnistule märke seadmise tõttu oleks ta nõudnud hagejalt AS N. E.L. laenukohustuse käendamist. Tunnistaja soovis saada oma raha tagasi, mistõttu vormistati laenuleping ja käendusleping. Apellant väitis, et AS N. E.L. võttis tema võla E.R. ees 04.01.1999 üle seoses kostja tegevusega ehitusloa vaidlustamisel. Kolleegium jätab apellandi väite ehitusloa vaidlustamise kohta TsMS § 319 lg 2 alusel (kehtis kuni 31.12.2005) tähelepanuta, kuna apellant ei ole sellele asja arutamisel maakohtus tuginenud. Apellant on väitnud, et kinnistusraamatus oleva märke tõttu ei saanud kinnistule hüpoteeki seada. Kolleegiumi arvates on väide tõendamata ja ka ebaõige, kuna nähtuvalt kinnistusraamatu väljavõttest on kinnistule enne märke kustutamist hüpoteek seatud. Lisaks sellele ei põhjustanud hagejale tema väidete kohaselt kahju see, et kinnistut ei saanud koormata hüpoteekidega. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis on põhjendatud vastustaja kohtukulude väljamõistmine TsMS § 61 lg 1 p 1(kehtis kuni 31.12.2005) alusel apellandilt summas 6 372 krooni. Apellandi kohtukulud tuleb jätta tema enda kanda. Margo Klaar Kai Kullerkupp Mare Kõlvart 16
(16)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.