Obsah (4)

§ 11§ 2§ 4§ 5

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Haldusasja number: Otsuse kuupäev: Kohus: Kohtunik: Haldusasi: Kohtuistungi toimumise aeg: Kohtuistungil osalejad: 3-500/2004 Tallinnas, 05.11.2004 Tallinna Halduskohu

) § 2. Oluline on fikseerida need ruumide kasutusotstarbed, millised olid ette nähtud elamu esialgse projekti kohaselt ning fikseerida ka vastavate ruumide väljaehitamine tegelikkuses. Esialgse projekti kohaselt olid vaidlusalused ruumid elamu teenindamiseks mõeldud keldri-, pesu-, kuivatusruumid ning majaelanike poolt kasutamiseks mõeldud pommivarjend. Nimetatud ruumid ei ole määratletavad mitteeluruumidena

mõttes.

1. a märtsikuu inventariseerimisjoonised olid esitatud Tallinna Hooneregistrile algsel kujul 20.03.1995 ning veel
2. a aprillis puudusid mistahes muudatused
3. a inventeerimisjoonistes. Eluruumide mõttelise osana erastatavaid abiruume ei võimaldanud seadus 1995 -
4. a mitteeluruumideks tunnistada. Kui pärast planeerimis- ja ehitusseaduse (PES) jõustumist on abiruum selleks ettenähtud korda rikkudes ümber ehitatud, ei oma see õiguslikku tähendust abiruumide erastamisel.

§ 11

teeb sellest reeglist erandi abiruumide osas, mis on oma sisult mitteeluruumiks ümber ehitatud enne PES jõustumist, andes aluse selliste ruumidele mitteeluruumidena arvele võtmiseks ja ka hilisemaks erastamiseks. Selline võimalus tekkis alles vastava sätte jõustumisega 29.11.2000. Juhul, kui ka endised abiruumid olid enne PES jõustumist osaliselt kasutatavad teisel otstarbel ja koormatud rendilepingutega, ei muuda see ruumide õiguslikku staatust ning nad on endiselt abiruumid

§ 2mõttes.

Rendilepingud on

§ 2lg 3 kohaselt korteriühistule üle antud.

Kui ka oleks tegemist

§ 11

kohaste ruumidega, siis peaks nende legaliseerimine toimuma kohaliku omavalitsuse otsuse alusel, mitte aga ümberhindamisaktiga. Vastustaja OÜ Vara ja Hooldus seisukohad ja taotlus Vastustaja leiab, et kaebus on alusetu ja palub selle jätta rahuldamata järgmistel põhjendustel. Kaevatud akt ei riku kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. Kaebaja ei ole erastamise käigus omandanud mitteeluruume. Elanikud omandasid erastamise käigus 76 korterit pinnaga 5109,4 m

1. Muud ruumid jäid vastustaja omandisse ja tema kohustuseks on need erastada mitteeluruumide kasutajatele. Ümberhindamise käigus ei võetud kaebajalt mingeid õigusi, vaid arvestusse lisati mitteeluruumide pind, mis oli varem ekslikult välja jäänud. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust AS X poolt hiljemalt
2. a jaanuarist kasutatud ja väljaehitatud (investeeringu suurus üle 5 000 000.- kr) saunale ja puhkekompleksile. Kaebaja ei ole põhistanud, milliseid tema õigusi taastaks ümberhindamise akti tühistamine. OÜ Vara ja Hooldus täidab erastamise kohustatud subjekti ülesandeid vastavalt

§ 4lg-le 1 ja EES § 6 lg 1 p-le 1.

Kohustatud subjekti lakkamine ei saa olla omandireformi lõpetamise takistuseks. Asjaolu, et õigusjärglaseks on eraõiguslik juriidiline isik, ei oma 2 õiguslikku tähendust. Puudub vaidlus, et AS Elumaja oli Xxxxxx asuvas elamus asuvate ruumide erastamise kohustatud subjekt. 28.03.2002 sõlmisid OÜ Vara ja Hooldus ja AS Elumaja ühinemislepingu. Vaatamata sellele, et OÜ Vara ja Hooldus on eraõiguslik juriidiline isik, peab ta mitteeluruumide erastamise kohustatud subjekti (AS Elumaja) õigusjärglasena täitma halduse avalik-õiguslikke ülesandeid. Vaidlusalused ruumid on mitteeluruumid. Kuna maja ei olnud vastu võetud, palus RAS Tallinna Meretehas see inventariseerida, et määratleda eluruumid ja mitteeluruumid.

1. a viidi Xxxxxx asuva maja suhtes läbi esimene inventariseerimine pärast maja ehitamist ja valmimist. Selle inventariseerimise käigus fikseeriti vaidlusalused ruumid mitteeluruumidena suurusega 240 m2 kasuliku pinnaga 223,1 m
2. 09.12.1997 väljastatud kasutusloast nr 386 nähtub, et vaidlusalustes ruumides tegutseb kasutamisloa alusel baar ja saun.
3. a eksplikatsioonis on fikseeritud mitteeluruumid 749,7 m
4. Tallinna Hooneregistri 04.07.2000 tõend nr 15281 ja 17.12.1997 teatis nr 22008 kinnitavad üheselt, et vaidlusalused keldriruumid kogupinnaga 240 m2 on mitteeluruumid.

§ 2

lg 2 järgi on üheks mitteeluruumi tunnuseks see, et ruum on kantud mitteeluruumina hooneregistrisse. Mitteeluruumidele 09.12.1997 väljastatud kasutusluba ei ole vaidlustatud ning seega on haldusakt jõus ning kohustuslik täitmiseks. Riigikohus on rõhutanud usalduse kaitse ja õiguskindluse printsiipe soodustava haldusakti suhtes oma lahendites 3-3-1-51-01 ja 3-3-125-

1. Lisaks on kolmandale isikule väljastatud kauplemisluba, mis on võimalik vaid mitteeluruumi puhul. Xxxxxx asuva maja elanikud ei ole vaidlusaluseid ruume kasutanud abiruumidena. Korteriomanikud on ise oma käitumisega pidanud vaidlusaluseid ruume mitteeluruumideks. Vaidlusalused ruumid on olnud faktiliselt kasutusel mitteeluruumidena juba alates 01.07.1994, kui AS Kual ja RAS Tallinna Meretehas vahel sõlmiti rendileping nr
2. Tallinna Kesklinna Valitsuse 24.08.2004 õiend kinnitab, et Xxxxxx ruume kasutati mitteeluruumidena alates jaanuarist
3. a ja välja olid antud kauplemisload toiduainete kauplusele, teenindusluba videolaenutusele ning alkoholilitsents. Korteriomanike omandiõigus saab tekkida õiguslikul alusel, milleks on erastamisleping. Viimase sõlmimise eelduseks olid aga hooneregistri õiendid, mis fikseerisid mitteeluruumid. Erastamislepingud käsitlevad mõttelist osa üldpinnast ega puuduta abiruume või mitteeluruume. Kohustatud subjekti kinnistamisavaldusel on notari reservatsioon mitteeluruumide kohta, mis vastab ka hooneregistri õienditele.

§ 2

lg 3 näeb üheselt ette, et korteriühistule võivad kohustatud subjektilt üle minna lepingud eluruumide teenindamiseks või individuaalseks kasutamiseks ettenähtud abiruumide suhtes. Kuna kehtiva kasutusvalduse esemeks on baar ja selle juurde kuuluv saunakompleks, siis on tegemist äriotstarbeliste mitteeluruumidega. Mitteeluruumide suhtes sõlmitud lepingute osas ei saa korteriühistule Xxxxxx üle minna lepingujärgseid õigusi ega kohustusi. Tallinna Ringkonnakohus on oma 28.12.2001 kohtuotsusega tsiviilasjas nr II2/1190/01 üheselt tuvastanud, et kasutusvalduslepingust tulenev piiratud asjaõigus ei ole Xxxxxx korteriühistule üle läinud. OÜ-1 Vara ja Hooldus kui erastamise kohustatud subjektil lasus kohustus parandada erastamise käigus tekkinud vead ümberhindamises vastavalt Korra p-le 72. Seejuures pidi vastustaja lähtuma Korra p-st 76. Käesoleval juhul oli Xxxxxx elamus asuvate ruumide erastamise käigus ekslikult arvestatud korteriomandite mõtteliste osade hulka ka mitteeluruumid suurusega 223,1 m2. Seega on vaidlustatud ümberhindamisakt õiguspärane ning OÜ Vara ja Hooldus on käitunud kooskõlas kehtiva õigusega. On tõendatud, et ruume kasutati mitteeluruumidena enne PES jõustumist 22.07.1995, mistõttu on tegemist

alusel erastamisele kuuluvate ruumidega. 3 Kolmas isik AS X seisukohad ja taotlus Kolmas isik leiab, et 29.09.2003 ümberhindamine on seaduslik ning vaidlustatud akti tühistamiseks puudub alus. Kolmas isik palub jätta kaebuse rahuldamata. Xxxxxx ehitise kohta on säilinud projekt, kuid ehitise riiklik vastuvõtuakt puudub. Ehitise keldrikorruse plaan pärineb projektist, mida sellisel kujul valmis ei ehitatud - valminud ehitis erines ja erineb algsest projektist. Arvestades asjaolu, et Xxxxxx ehitise osas ei ole hooneregistrile (ehitisregistrile) esitatud riikliku vastuvõtukomisjoni akti, millest nähtuks, millise pinnaga ja otstarbega olid mitteeluruumid elamu ekspluatatsiooni andmisel, ei saa vaidlusaluste ruumide otstarbe määratlemisel lähtuda "Estonprojekti" poolt

1. a koostatud Xxxxxx elamu ehitusprojektist ja selle joonistest.
2. a viidi hoones esmakordselt läbi inventariseerimine. Vastavalt mitmetele hooneregistri õienditele ja tõenditele oli ehitises eluruumide pinda 5109,4 m2 ja mitteeluruumide pinda 749,7 m
3. Inventariseerimise plaanides fikseeriti vaidlusalused ruumid mitteeluruumidena, sh esialgu valesti näidatud kuurid on selgelt maha tõmmatud, sest neid ei eksisteerinud. Ka
4. a inventariseerimisjoonise eksplikatsioon kinnitab nende lugemist mitteeluruumideks. Seda, et hoones asusid
5. a inventariseerimise ajal alalised mitteeluruumid, et vastavate ruumide suurus on 240 m2 üldpinda ja 223,1 m2 kasulikku pinda, ning et vastavad ruumid olid mitteeluruumidena kajastatud hooneregistris, kinnitavad hooneregistri 13.12.1999 õiend nr 29310; 07.03.2000 õiend nr 5134; 04.07.2000 tõend nr 15281; mõned näitena esitatud korteri erastamise ostu-müügi lepingud;
6. a ruumide eksplikatsioon;
7. a ruumide eksplikatsioon;
8. a inventariseerimise andmed; 16.06.2000 hooneregistrile esitatud Linnaplaneerimise ameti kinnitusega kasutusluba, milles ruumide suuruse osas on tehtud parandus 223,1 m2; hooneregistri 17.12.1997 teatis nr 22008 ja hooneregistri 14.05.2000 kiri nr 1-2/19.
10. a lõpuks erastati hoones eluruumid nende üürnikele ning neile ei erastatud osades ega tervikuna mitteeluruume. Hoones asuvad kaupluseruumid koos selle aluse laoruumiga erastati AS Elumaja poolt kolmandale isikule 18.10.2001 ostu-müügilepinguga. Vaidlusalused mitteeluruumid (baari- ja saunaruumid), mis tingisid 29.09.2003 ümberhindamise, on veel erastamata ja kuuluvad siiani OÜ-le Vara ja Hooldus. Avalduse baari- ja saunaruumide erastamiseks esitas AS X 31.10.
11. Puudub O.L.i õiguste rikkumine HKMS § 7 mõttes. O.L.ile jääb omandiõigus talle erastatud korterile (hilisemalt kinnistatud korteriomandile) sõltumata vaidlustatud ümberhindamise aktist. Ümberhindamise käigus üksnes parandati murruna väljendatud mõtteliste osade jaotust hoones, mis ei tähenda, et O.L.ile erastatud ruumidest midagi ära võeti. Ümberhindamise käigus lisandus varasemalt välja jäänud mitteeluruumide pind ning üksnes seetõttu muutuvad kõikide korteriomandite mõttelised osad. Vaidlusalused pinnad olid enne PES jõustumist rajatud mitteeluruumid ega kuulunud eluruumide abipindade hulka. AS X poolt taotletavad ruumid vastavad

§ 2

lg-s 2 sätestatud mitteeluruumi mõistele ning kaebajal puudub õiguslik alus neid ruume endale taotleda. AS X teostas pärast mitteeluruumide kasutusse saamist kapitaalremonditööd, tehes seda seaduslikult. Tallinna linna poolt 09.12.1997 väljastatud kasutusluba nr 386 kinnitab, et remont toimus vastavalt kinnitatud projektile (ehitusluba nr 19764) ning et keldriruumide suurusega 223,1 m2 uueks otstarbeks on baar ja saun. Seda linna poolt väljastatud haldusakti pole keegi vaidlustanud. 1997. a lõppenud ümberehitusega ei muudetud eluruume või eluruumide abiruume mitteeluruumideks, vaid muudeti teatud ühe otstarbega mitteeluruumid teise otstarbega mitteeluruumideks. Erastamise kohustatud subjekti poolt 08.03.2001 läbi viidud eluruumide ümberhindamise 4 aktist nähtuvalt on baari- ja saunaruumid kasuliku pinnaga 223,1 m2 nimistust ekslikult välja jäänud. Vaidlusaluse eluruumide ümberhindamise aktiga 29.09.2003 on vastav viga korrigeeritud. Vaidlusaluste ruumide puhul on tegemist AS-ile X erastamisele kuuluvate mitteeluruumidega vastavalt 29.11.2000 jõustunud

§-le 11. Nimetatud sättest nähtub, et seadusandja tahe oli võimaldada erastada mitteeluruumidena ruumid, mida faktiliselt kasutati mitteeluruumidena ja mis olid rajatud enne PES jõustumist. Vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu 28.12.2001 otsuses nr II-2/1190/01 tuvastatule ei ole ruumide kasutamislepinguid Xxxxxx korteriühistule

§ 2lg 3 teise lause kohaselt üle antud.

Tegemist on

alusel erastamise objektiks olevate ruumidega, mille suhtes OÜ Vara ja Hooldus on kohustatud lõpule viima erastamise toimingud. Elamu haldamise ja majandamise üleandmise akt ja selle lisa ei oma õiguslikku tähendust omandiõiguse määratlemisel ja vastustajal lasuva erastamiskohustuse tuvastamisel. OÜ Vara ja Hooldus on mitteeluruumide erastamise kohustatud subjekt vastavalt

§ 4

lg-le 1, EES § 6 lg 1 p-le 1,

§ 5lgle 7 ja EES § 6 lg-le 2.

AS X on mitteeluruumide erastamise õigustatud subjekt vastavalt

§-le 3 ja § 5 lg 3 p-le

1. Kohtuistungid Kohtuistungitel jäid protsessiosalised kohtule kirjalikult esitatud seisukohtade ja taotluste juurde. Kohus kuulas kohtuistungitel tunnistajatena üle järgmised isikud: S. T., M. D., J. A., F. A.; O.A., L. K., E. S., B. N., L. M. ning A. V. Kohtu otsus ja põhjendused Kohus leiab, et kaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.
2. OÜ Vara ja Hooldus oli pädev 29.09.2003 Xxxxxx eluruumide ümberhindamise akti andmiseks Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, justkui andnuks kaevatud akti selleks ebapädev isik. Asjas puudub vaidlus selles, et eluruumide ümberhindamise akti oli pädev andma eluruumide (ja ka mitteeluruumide) erastamise kohustatud subjekt. OÜ Vara ja Hooldus pädevus eluruumide ja mitteeluruumide erastamise kohustatud subjekti ülesannete kandjana akti andmiseks tulenes EES § 6 lg 1 p-st 1 ja lg-st 2 ning

§ 4lg-st 1 nende koosmõjus.

Vastavalt nimetatud sätetele on mitteeluruumi erastamise kohustatud subjektiks EES § 6 lg 1 p-des 1-3 nimetatud eluruumide erastamise kohustatud subjekt. EES kohaselt on eluruumide erastamisel kohustatud subjektideks riigile kuuluvate eluruumide puhul ettevõte, asutus või organisatsioon, sealhulgas avalik-õiguslik juriidiline isik, kelle valduses (bilansis) on erastatav eluruum. Kui eluruumide erastamise kohustatud subjekt on seaduses sätestatud korras oma tegevuse lõpetanud, täidab talle pandud ülesandeid tema õigusjärglane. Vaidlus puudub selles, et Xxxxxx maja kuulus RAS Tallinna Meretehas elamufondi ja bilanssi. Majandusministri 11.12.1995 käskkirjaga nr 272 (tl 177) anti RAS Tallinna Meretehas elamufond üle ja bilanssi RAS-ile Elumaja. Äriregistrist nähtuvalt oli RAS Elumaja ettevõtteregistrisse kantud registrinumbri 01305397 all ning äriregistris kannab äriühing nimetust AS Elumaja. AS Elumaja ühines OÜ-ga Vara ja Hooldus, kusjuures AS Elumaja oli ühendatav ühing ja OÜ Vara ja Hooldus ühendav ühing. Ühinemisleping sõlmiti 5 28.03.2002 ja kiideti heaks 15.04.2002 AS Elumaja ainuaktsionäri – Eesti riigi - otsusega. Seega sai OÜ Vara ja Hooldus kohustuse erastamistoimingute läbiviimiseks (sh eluruumide ümberhindamise akti andmiseks) õiglusjärgluse korras AS-ilt Elumaja ning asjas ei oma tähtsust, et OÜ Vara ja Hooldus näol on tegemist eraõigusliku äriühinguga – EES ei keela erastamise kohustatud subjekti kohustuste täitmist eraõiguslikul juriidilisel isikul. Samuti ei välista OÜ Vara ja Hooldus erastamise kohustatud subjektiks olemist asjaolu, et Xxxxxx vara ei nähtu AS Elumaja

1. a majandusaasta aruandes kajastatud bilansist (tl 42-56): tegemist ei ole üksikasjaliku bilansiga ja seetõttu on ainuüksi selle põhjal kaebaja poolt esitatud järeldusi teha võimatu. Omandiõigus ei teki ega muutu sõltuvalt majandusaasta aruandes esitatust. AS Elumaja ja OÜ Vara ja Hooldus ühinemisega on Eesti riik AS Elumaja aktsionärina selgelt väljendanud tahet anda muude kohustuste hulgas OÜ-le Vara ja Hooldus üle ka erastamise lõpuleviimine. EES regulatsioon selleks takistusi ette ei näe.
2. Kaevatud akt ei riku O.L.i subjektiivseid õigusi 2.1 Millest sõltub O.L.i subjektiivsete õiguste rikkumine Õige on vastustaja ja kolmanda isiku väide, et ei eluruumide ümberhindamise akt iseenesest ega ka sellele potentsiaalselt järgnev vaidlusaluste ruumide kandmine ehitusregistrisse mitteeluruumina saa vähendada O.L.i korteriomandi reaalosale vastavat mõttelist osa. Seetõttu ei saa kaevatud aktiga väheneda mõttelise osana erastatud abiruumide pind. Ei hooneregistri ega ehitusregistri kanne ole aluseks ruumi suhtes omandiõiguse tekkimisele või lõppemisele. Et aga eluruumi ümberhindamise akt võib piirata kaebuse esitaja õigust oma omandit vabalt kasutada nii praegu kui ka edasiste registrikannete, võimaliku mitteeluruumi erastamise ja omandiõiguse fikseerimise kaudu kinnistusraamatus, võib olla täidetud eeldus kaebuse esitamiseks halduskohtule vastavalt HKMS § 7 lg-le
3. Seega tuleb vaidlustatud ümberhindamise akti õiguspärasuse kontrollimiseks esmalt kindlaks teha, kas kaebuse esitajale kuuluva korteri erastamise ostu-müügi lepingu kohaselt on tema korteri juurde kuuluva mõttelise osana elamust erastatud mõtteline osa vaidlusalustest keldriruumidest või mitte. 2.2 Objekt, mille Viktor L. erastas 18.05.1995 erastamislepinguga 18.05.1995 V. L. ja RAS Tallinna Meretehas vahel sõlmitud Xxxxxx korteri 50 ostumüügilepingu (II kd tl 2) kohaselt ostis V. L. eluruumi, mis koosnes kolmest toast, köögist, esikust, vannitoast ja WC-st üldpinnaga 72,2 m2, mis moodustas 1,4% elamu korterite üldpinnast. Viidatud lepingust ei nähtu, et korter oleks V. L.ile erastatud „koos sellele vastava muu osaga elamust“, nagu viitab EES. Kohtu arvates ei saa aga sellest teha järeldust, justkui ei oleks V. L.ile erastatud mõttelise osana „muud osa elamust“ EES § 3 tähenduses. Tuginedes RKTK 02.11.2000 lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-121-00, saab kohus väita, et sõltumata lepingu sõnastusest ja selle võimalikust ebatäpsusest, tuli erastamislepingu pooltel erastamise objekti määratlemisel lähtuda lepingu sõlmimise ajal kehtinud seadustest. EES § 3 lg-te 1-3 (erastamislepingu sõlmimise aja redaktsioonis) kohaselt oli erastamise objektiks üürilepingu alusel kasutatav korter koos sellele vastava muu osaga elamust. Elamust korterile vastava muu osa suuruse kindlaksmääramisel lähtuti selle korteri üldpinna osast kogu hoone korterite üldpinnas. Abiruumid, mis asusid elamus või elamuga ühisel krundil, kuulusid erastamisele EES alusel Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras. Abiruumideks loeti elamus või elamuga ühisel krundil paiknevates hoonetes asuvaid ruume, mis ehitusprojekti kohaselt olid ette nähtud elamu teenindamiseks või elanike ühiseks või individuaalseks kasutamiseks. Korra p 7 (erastamislepingu sõlmimise aja redaktsioonis) kohaselt erastati korterid koos nendele vastava muu osaga elamust. Elamus korterile vastava muu osa suuruse kindlaksmääramisel lähtuti selle korteri üldpinna osast kogu hoone korterite 6 üldpinnas. Korteri üldpinna hulka loeti kõigi korteris olevate ruumide põrandapinna summa ning sisseehitatud seinakappide, lodžade, rõdude, verandade, terrasside ja külmade panipaikade põrandapind. Elamus korterile vastava muu osa koosseisu arvati ka selle keldris, pööningul ja mujal paiknevad abiruumid, mis ehitusprojekti kohaselt olid ette nähtud elamu teenindamiseks või elanike ühiseks kasutamiseks. Erastamislepingu sõlmimise ajal ei olnud kehtestatud

-i.

võeti Riigikogu poolt vastu 14.06.1995 ja jõustus 21.07.1995. Mõiste „muu osa elamust“ ei tähenda muud osa kogu elamust, st kõigist ruumidest, mis ei ole teiste korteriomandite reaalosa koosseisus. Asjaolu, et

, mis reguleeris elamus asuvate mitteeluruumide erastamist, võeti vastu hiljem kui V. L. erastas oma korteri, ei tähenda, et erastamislepingu sõlmimise ajal kehtinud EES redaktsioon välistanuks niisuguse olukorra, kus erastamise kohustatud subjekti omandis olevas elamus oli lisaks eluruumidele ka mitteeluruume. Lähtuda tuleb ka EES §-s 2 fikseeritud seaduse eesmärgist, mille kohaselt on eluruumide erastamise eesmärgiks anda isikutele võimalus omandada nende poolt üüritud, aga ka asustamata eluruume. Eluruumi erastamise eesmärgiga ei ole hõlmatud olukord, kus isik lisaks enda poole üüritud eluruumile omandaks ka ruume, mis ei ole eluruumid ega vajalikud isiku eluruumi teenindamiseks. Eluruumi erastamise ajal ei pidanud Xxxxxx asuva mitteeluruumi olemasolu kohta olema kohaliku omavalitsuse vastavasisulist otsust. Vastav nõue oli EES § 3 lg-s 3 esitatud mitteeluruumina kasutatavate endiste eluruumide kohta. Ka ruumide registreerimata jätmine mitteeluruumina hooneregistris ei tähenda, et mitteeluruume elamus poleks olnud või et nimetatud ruumid oleksid erastatud kaebuse esitajale elamu muu osa koosseisus. Seega tuleb kohtul järgnevalt selgitada, kas käesolevas haldusasjas vaidlusalused keldriruumid on käsitletavad selliste abiruumidena, mis korteri erastamisel selle juurde kuuluva mõttelise osana muust elamust erastati või kas tegemist on

§ 2lg-s 2 sätestatud tunnustele vastavate mitteeluruumidega.

2.3 Vaidlusalused keldriruumid ei ole eluruumi juurde erastatavad abiruumid EES ja

tähenduses Käesolevas haldusasjas vaidlusalused ruumid on AS X poolt tänaseks välja ehitatud saunaja baariruumid (kunagised videolaenutus, alkoholipood, töökoda ja ladu), mis kõik kokku moodustavad 749,7 m

1. Hoones asuvad kaupluseruumid koos selle aluse laoruumiga erastati AS Elumaja poolt AS-ile X 18.10.2001 ostu-müügilepinguga ning need olid arvesse võetud mõtteliste osade määramisel juba enne 29.09.2003 ümberhindamist. Vastustaja ja kolmas isik esitasid kohtule parema arusaadavuse huvides illustratiivse skeemi (II kd tl 20), kus on värviliselt tähistatud ruumid, mis moodustavad AS X kasutuses oleva vaidlusaluse sauna- ja baarikompleksi. Kohtule on esitatud Xxxxxx maja
2. a ehitusprojekti joonis (tl 57) ning maja vastuvõtu aktid 31.12.1955 (II kd tl 57-58) ja 29.09.1956 (tl 64-67). Täpsemat projektdokumentatsiooni ega ruumide eksplikatsiooni esitatud ei ole. Kohtu hinnangul ei ole esitatud ehitusprojekti joonise alusel võimalik järeldada, et vaidlusaluste ruumide näol oli ehitusprojekti kohaselt tegemist elamu teenindamiseks või elanike ühiseks kasutamiseks ette nähtud abiruumidega. Ei esitatud jooniselt ega ka vastuvõtu aktidest ei ole üldse võimalik aru saada, millise otstarbega ruumid nägi vaidlusalusele pinnale ette ehitusprojekt ja mis sinna tegelikult välja ehitati või ehitamata jäeti (millises ulatuses ja kui täpselt ehitusprojekt tegelikult realiseeriti). Ehk teisisõnu – esitatud dokumentatsiooni põhjal ei ole võimalik tuvastada, millise asukoha ja pinnaga olid maja ekspluatatsiooni andmisel majas asuvad mitteeluruumid. Samale seisukohale on maja dokumentatsiooni hinnates jõudnud ka Tallinna Hooneregister oma 15.05.2000 kirjas nr 1-2/19.12 (tl 185-186). Seega omab asjas tähtsust, 7 kuidas vaidlusaluseid ruume faktiliselt kasutati. Kohtule esitatud lepingutest nähtuvalt kasutati vaidlusaluseid ruume mitteeluruumidena järgmiselt. Kohus viitab ruumide märkimisel II kd tl-l 20 asuvale skeemile. 01.07.1994 sõlmitud rendilepinguga nr 75 (tl 163-168) andis RAS Tallinna Meretehas AS-ile Kual rendile ruumi B. AS Kual kasutas ruume töökoja pidamiseks. Viimane väide on mh kinnitust leidnud 01.09.2004 kohtuistungil ütlusi andnud tunnistajate S. T. ja J. A. ütlustega (kohtuistungi protokoll II kd tl 91 ja 93), millest nähtuvalt ei toimunud kuni
3. a-ni ruumis mingit tegevust ning kuni
4. a-ni rentis ruume AS Kual, kes pidas seal töökoda ja ladu. 07.07.1994 aktist (tl 169) ruumide olukorra kohta nähtub, et märgitud kuupäeva seisuga olid ruumid antisanitaarses olukorras, vajasid remonti, ruumide kanalisatsioon ega ventilatsioon ei töötanud ning ruumid olid täis vana mööbli jäänuseid ja kanalisatsioonisüsteemi avarii jääke. Ruumid A ja B rentis AS Lutaanik (RAS Tallinna Meretehas poolt volitatud isik, tiitlipärane valdaja) AS-ile X 01.06.1995 sõlmitud rendilepinguga nr 99 (tl 148-153). 30.11.1994 rendilepinguga nr 20 (tl 170-175) andis RAS Tallinna Meretehas AS-ile Comtek rendile ruumid C ja D. Neis ruumides pidas AS Comtek videolaenutust ja alkoholipoodi ning omas selleks Tallinna linna poolt väljastatud kauplemislube ja alkoholi litsentsi toiduainete kauplusele, samuti Tallinna linna poolt väljastatud teenindusluba videokassettide laenutamiseks. Nimetatud asjaolusid tõendab Tallinna Kesklinna Valitsuse 25.08.2004 kiri nr 9-17/74 (II kd tl 76). AS X sai ruumid C ja D kasutusse RAS-iga Elumaja 03.03.1997 sõlmitud kasutusvalduse lepinguga nr 152 (tl 157-162) ning teostas ruumides remondi (tl 194-197). Kohtu hinnangul ei ole ruumide B, C ja D puhul kahtlust, et nimetatud ruumid ei ole olnud elanike kasutada eluruume teenindavate abiruumidena. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis tõendaks vastupidist. Kohtule ei ole teada, millise eesmärgiga ja kelle tarbeks ehitati majja väidetavalt ruumis B asunud pommivarjend koos seda teenindavate ruumidega. Kuid see ei oma asjas isegi tähtsust, kuivõrd pommivarjend kui selline ei saa kuidagi aidata kaasa eluruumi teenindamisele ega olla abiruumiks EES ja

tähenduses. Pommivarjend klassifitseerub kohtu arvates eriotstarbelise mitteeluruumina. Ruumide C ja D osas aga ei ole kaebaja esitanud isegi ühtegi väidet, rääkimata tõenditest, et tegemist oleks olnud eluruume teenindavate abiruumidega. Seega peab kohus järgnevalt hindama protsessiosaliste poolt esitatud väiteid ja tõendeid ruumi A kasutusotstarbe kohta. Lisaks AS Lutaanik ja AS X vahel 01.06.1995 sõlmitud rendilepingule nr 99 on kohtule ruumide A osas esitatud hulk dokumente, millest kohus saab järeldada, et hiljemalt jaanuarist 1995 kasutati ruumi A mitteeluruumina. Kohus tugineb oma järeldustes järgmistele dokumentidele. AS Lutaanik ja AS X vahel 01.06.1995 sõlmitud rendilepingu nr 99 lisadest (tl 153-155) nähtuvalt olid renditavad ruumid antisanitaarses seisukorras ja vajasid sanitaar- ja kapitaalremonti. Ruumide kanalisatsioon ega ventilatsioon ei töötanud, ruumid olid täis vana mööbli jäänuseid ja kanalisatsioonisüsteemi avarii jääke. Teostatavate tööde nimekiri ja maksumus fikseeriti vastavas protokollis (tl 188-193). Toimiku materjalidest nähtuvalt avaldas AS X juba 06.01.1995 avaldusega (II kd tl 6) soovi vaidlusaluste ruumide remondi alustamiseks ning avalduse peale kantud resolutsioonist nähtuvalt seda ka AS-il X lubati. Nimetatud keldriosa väga halb seisukord ning asjaolu, et seda ei olnud majaelanike poolt juba 10 aastat vähemalt kasutatud, nähtub lisaks R.G.i 09.01.1995 avaldusest (II kd tl 7) keldriruumi rendile saamiseks. Nimetatud keldriruumide väga halba olukorda 1994-

1. a-l, mille kohaselt ei olnud neid ruume võimalik üldse kasutada 8 abiruumidena ning võimalike keldribokside asemel olid tuvastatavad vaid mõned põlenud vaheseinad, on kohtule oma ütlustega kinnitanud ka tunnistajad S. T. (II kd tl 91), M. D. (II kd tl 92), F. A. (II kd tl 94), O. A. (II kd tl 95), L. K. (II kd tl 96) ning B. N. (II kd tl 144). Ülekuulatud tunnistajatest J. A. (II kd tl 93) ja L. M. (II kd tl 145) ainsatena tunnistasid, et sel perioodil asusid keldris elanike poolt kasutatavad keldriboksid. Kohus ei pea aga nimetatud isikute ütlusi usaldusväärseteks, kuivõrd need on vastuolus asjas kogutud ülejäänud tõenditega ning isikud on isiklikult huvitatud asja lahendamisest kaebuse esitaja kasuks. Viimane asjaolu nähtub kasvõi sellest, et mõlemad isikud on KÜ Xxxxxx liikmed, milline on aga tasunud O.L.i kohtukulud käesolevas haldusasjas (II kd tl 102). Seetõttu peab kohus usaldusväärseks nende isikute ütlusi, kellel puudub asjas isiklik huvi ning kelle ütlused on kooskõlas ka ülalmärgitud dokumentaalsete tõenditega. Esimene Xxxxxx maja inventariseerimine toimus alles
2. a-l. Et vaidlusaluses ruumis A puudusid mitteeluruume teenindavad abiruumid, nähtub kohtu arvates ka
3. a maja inventariseerimise dokumentatsioonist (II kd tl 9-19). Inventariseerimisjoonisel on vaidlusalused keldriboksid maha tõmmatud. Kohtu hinnangul saab koos eelanalüüsitud tõenditega nende kogumis väita, et inventariseerimisjoonise koostamise ajal ei olnud joonisel algselt märgitud keldribokse olemas. Mõõdistamist läbi viinud tunnistaja E. Särekanno ütluste (II kd tl 142-143) kohaselt võis ta maja mõõdistamas käia
4. a lõpus ning joonisel näha olevate mahatõmbamiste kohta peaks olema eraldi koostatud hilisem joonis. Kohtu hinnangul on E. Särekanno ütlused vastuolus ülaltoodud tunnistajate ütlustega, mille kohaselt ei olnud vaidlusaluses keldri osas üldse olemas selliseid bokse, mida inventariseerimisjoonisel näha oleva täpsusega oleks olnud võimalik üles mõõta. Kohtu arvates ei saanud E. Särekanno käia maja mõõdistamas
5. a lõpus, vaid see sai siiski toimuda pärast 09.01.1995, mil Tallinna Hooneregistrile alles laekus RAS Tallinna Meretehas taotlus Xxxxxx maja inventariseerimiseks (tl 198). Lisaks jääb kohtule arusaamatuks, kuidas oli sellises antisanitaarses, reostatud ja vana prügi täis ruumis, nagu on kohtule kinnitanud kokku 6 erapooletut tunnistajat, viia läbi täppismõõdistamist. Isegi tänane majaelanik tunnistaja B. N. (II kd tl 144) kinnitas kohtule, et
6. a-l oli vaieldud koha peal põlenud kelder, kus mingid seinad seisid püsti ja mingid mitte. Tähtsust omab ka, et alates 06.01.1995 asus AS X ruumides teostama remonti ja keldrit koristama. Seega enne remonti oli mõõdistamine välistatud, tulenevalt ruumide olukorrast, ja remondi ajal ning pärast remonti ei asunud vaidlusalustes ruumides kindlasti mingeid keldribokse, mida saanuks üles mõõdistada. Oluline on samuti, et E. Särekanno ei mäletanud ei Xxxxxx maja ega selle keldri mõõdistamisest ega keldri seisukorrast mitte midagi. Lisaks ei ole kohtule esitatud eraldi jooniseid ega dokumentatsiooni
7. a jooniste paranduste kohta, mis E. Särekanno ütluste kohaselt pidanuks eksisteerima – selliseid tõendeid ei ole. Seetõttu peab kohus tõenäoliseks, et
8. a inventariseerimine viidi läbi nö paberi peal ja tegelikke mõõdistamisi koha peal ei toimunud. Seetõttu tuleb lugeda adekvaatseks
9. a inventariseerimise dokumentatsiooniks ja ühtlasi ka faktiliselt enne korterite erastamist majas eksisteerinud situatsiooni kajastavateks
10. a joonised ja eksplikatsioonid koos parandustega, kus vaidlusalused keldriboksid on juba maha tõmmatud. Kõike eeltoodut kokku võttes saab kohus asuda seisukohale, et eluruumide erastamisel
11. a-l ei kujutanud vaidlusalused keldriruumid A, B, C ja D endast ei projektijärgselt ega ka faktiliselt abiruume, mis oleks olnud ette nähtud elamu teenindamiseks või elanike ühiseks kasutamiseks. Seetõttu ei saanud V. L. neid ruume mõttelise osana ka
12. a-l erastada. Järelikult ei saanud kaevatud eluruumide ümberhindamise akt rikkuda kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi ning kaebus tuleb ainuüksi sel põhjusel jätta rahuldamata. Tulenevalt menetlusökonoomia põhimõttest peab kohus siiski vajalikuks peatud lühidalt 9 ka 29.09.2003 eluruumide ümberhindamise aktil endal.
13. 29.09.2003 Xxxxxx eluruumide ümberhindamise akti õiguspärasus Võrreldes
14. a-l toimunud eluruumide ümberhindamisega lisati
15. a ümberhindamisel maja üldpinna hulka 223,1 m2, mis oli
16. a arvestusest ekslikult välja jäänud. Selles seisneski sisuline vahe kahe ümberhindamise akti vahel. Korterite või mitteeluruumide ruutmeetrite arv
17. a ümberhindamisest ei muutunud, küll aga muutus mõttelise osa suurus väljendatuna hariliku murruna, sest korterite + mitteeluruumide üldpind kokku suurenes 223,1 m2 võrra. Riigikogu võttis 15.11.2000 vastu elamureformiga seonduvate seaduste muutmise seaduse (jõustus 29.11.2000), millega täiendati

§-ga 11.

§ 11

kohaselt, kui mitteeluruumid on ehitatud enne PES jõustumist ja nende kohta puuduvad

§ 2

lg-s 2 ettenähtud dokumendid (ehitusprojekt, kasutusluba või valla- või linnavalitsuse luba), on kohustatud subjektil õigus ühe aasta jooksul alates 29.11.2000 kanda nimetatud ruumid mitteeluruumidena hooneregistrisse valla- või linnavalitsuse otsuse alusel. Kohus nõustub vastustaja ja kolmanda isikuga selles, et tsiteeritud seadusesätte kohaselt oli seadusandja tahteks võimaldada kanda hooneregistrisse mitteeluruumina ruumid, mida faktiliselt kasutati mitteeluruumidena ja mis olid rajatud enne PES jõustumist. Käesolevas haldusasjas vaidluse all olevad ruumid olid rajatud enne PES jõustumist, olid kasutuses mitteeluruumidena ning veelgi enam, vastav kasutus oli fikseeritud ka Tallinna linna poolt 09.12.1997 väljastatud kasutusloaga nr 386 (tl 176). Kasutusloa kohaselt teostati muudatustööd vastavalt kinnitatud projektile (12.03.1997 ehitusluba nr 19764). Eeltoodud kasutusluba tuleb tõlgendada kui kohaliku omavalitsuse otsustust (luba) kanda nimetatud ruumid mitteeluruumina hooneregistrisse

§ 11tähenduses.

AS-ile X väljastatud kasutusluba vaidlusalustele ruumidele kasuliku pinnaga 223,1 m2 on haldusaktiks, mis

§ 2

lg 2 kohaselt lubab vaidlusaluseid ruume klassifitseerida mitteeluruumidena

tähenduses. Juhul, kui ruumid on määratud kasutamiseks mitteeluruumina kasutusloa alusel, ei pea kohalik omavalitsus

§ 2

lg-st 2 ja §-st 11 tulenevalt nende koosmõjus vastu võtma veel eraldi haldusakti ruumi kasutusotstarbe määratlemiseks mitteeluruumina. AS-ile X 09.12.1997 väljastatud kasutusluba on kehtiv haldusakt, mida ei ole vaidlustatud. Haldusakti õiguspärasust ei ole kahtluse alla seatud ka käesolevas kohtumenetluses (ei ole esitatud ei akti õigusvastasuse tuvastamise nõuet ega ka vastavaid põhjendusi kaebuse motivatsioonis). AS X saab 09.12.1997 kasutusloale viidates tugineda usalduse kaitse ja õiguspärase ootuse põhimõtetele. Lisaks eeltoodule peab kohus oluliseks järgmist. Vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu 28.12.2001 otsuses nr II-2/1190/01 (tl 178-181) tuvastatule saab kohus järeldada, et ruumide kasutamislepinguid (tl 233) ei ole Xxxxxx korteriomanike poolt asutatud korteriühistule

§ 2

lg 3 teise lause kohaselt üle antud: lepingute osapooled ei tunnista lepingute üleandmist ega nende muutmist. Ehkki kohus ei saa eelnimetatud jõustunut kohtulahendit HKMS § 17 alusel võtta automaatselt aluseks käesoleva asja lahendamisel (asja arutamisel ei osale samad protsessiosalised), saab kohus siiski öelda, et ta nõustub Tallinna Ringkonnakohtu 28.12.2001 viidatud otsuses väljendatud seisukohtadega ega pea vajalikuks neid korrata. Korra p 72 kohaselt, kui õigusaktidest tulenevalt ei ole korterile või mitteeluruumile vastava elamu mõttelise osa kindlaksmääramisel lähtutud korteri või mitteeluruumi üldpinna suhtest kogu hoone korterite ja mitteeluruumide üldpinda või kui eluruumidele erastamisel määratud mõtteliste osade summa erineb ühest, on kohustatud subjektil kohustus parandada tekkinud 10 viga. Tekkinud viga parandatakse lihtkirjalikus vormis. Korterile või mitteeluruumile vastava mõttelise osa kindlaksmääramiseks teeb kohustatud subjekt ümberarvestuse, lähtudes korteri või mitteeluruumi üldpinna suhtest kogu hoone korterite ja mitteeluruumide üldpinda. Nagu kohus on juba selgitanud, ei olnud 2001. a ümberhindamisel lähtutud korteri üldpinna suhtest õigesse korterite ja mitteeluruumide üldpinda (korterite + mitteeluruumide üldpind kokku suurenes 223,1 m2 võrra), mistõttu lasus kohustatud subjektil mitte õigus, vaid lausa kohustus tekkinud viga parandada. Seega on seadusandja näinud ette võimaluse, et erastamise käigus on tehtud vigu mõtteliste osade arvestamisel seoses muutunud õigusliku situatsiooniga ning seadustanud kohustuse need vead tagantjärgi likvideerida. Ka Korra p 76 möönab võimalikku tekkivat vastuolu korteri reaalosale vastava mõttelise osa suuruses ostumüügilepingus, inventariseerimise plaanil ja hooneregistri dokumendis, kuid sätestab sellisel juhul ümberhindamisaktis toodud korteri reaalosale vastava mõttelise osa suuruse primaarsuse. Eeltoodust lähtudes leiab kohus, et OÜ Vara ja Hooldus on õiguspäraselt Korra p 72 alusel täitnud õigusaktist tulenevat kohustust mõtteliste osade arvestuse parandamiseks, arvestades seejuures mitteeluruumidena vaidlusaluseid keldriruume vastavalt 09.12.1997 kasutusloale ja

sätetele. OÜ Vara ja Hooldus 29.09.2003 akt on õiguspärane. Kohus peab vajalikuks selgitada, et ebaselge olukord mõtteliste osade arvestamisel sai tekkida seetõttu, et EES võeti vastu ja rakendati varem kui

, mis ei saa aga anda alust mitteeluruumide erastajate halvemasse olukorda seadmiseks, võrreldes eluruumide erastajatega. Kohtu arvates on siinkohal veel oluline, et vastavalt Korra p-le 75 ei kaasne mõttelise osa ümberarvestusega täiendavaid juurde- ega tagasimakseid. Seega ei pane selline ümberarvestus kaebajale täiendavaid rahalisi lisakohustusi.

1. Kokkuvõte Kõike eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et kaevatud eluruumide ümberhindamise akt ei riku O.L.i subjektiivseid õigusi ning isegi kui selline rikkumine oleks tuvastatav, on tegemist õiguspärase aktiga. Asjas ei oma sisulist tähtsust, et korteriomandid on tänaseks päevaks kinnistusraamatusse kantud 08.03.2001 eluruumide ümberhindamise akti alusel – see küsimus on lahendatav tsiviilõiguslike vahenditega. Kohus juhib ka tähelepanu, et korteriomandite seadmise kinnistamisavalduse (tl 18-35) p-s 2.9 on notar avaldanud, et vaidlusaluse 223,1 m2 märkimine mitteeluruumina hooneregistri 06.08.2003 tõendil nr 1253/8864 võib saada takistuseks korteriomandi kinnistamisel. Protsessiosaliste ülejäänud argumentidele (sh küsimustele, kas vaidlusalused mitteeluruumid tuleb erastada AS-ile X ning kas tl-l 233 esitatud 04.02.1999 lisa Xxxxxx elamu ümberhindamisaktile on võltsitud või mitte) ei pea kohus vajalikuks hinnangut anda, kuivõrd need ei saa asja lahendamisel omada otsustavat tähendust. Kaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata.
2. Kohtukulude jagamine Vastavalt HKMS § 92 lg-le 1 jäävad kaebuse esitaja kohtukulud tema enda kanda. HKMS § 93 lg 1 kohaselt on vastustaja OÜ-l Vara ja Hooldus õigus nõuda kaebuse esitajalt kohtukulude hüvitamist. Vastustaja on kohtule esitanud kohtukulude väljamõistmiseks vastavasisulise taotluse, kohtukulude nimekirja, vastustajale õigusabi osutanud AB Glikman ja Glikman OÜ 31.08.2004 arve nr 620 ja 30.09.2004 arve nr 651 juriidilise teenindamise eest Tallinna 11 Halduskohtu haldusasjas nr 3-500/2004 kokku summas 53 277.- kr ning arvete tasumist tõendava AB Glikman ja Glikman OÜ arveldusarve väljavõtte (II kd tl 106-109). Eelmärgitud summast taotles vastustaja 13 000.- kr väljamõistmist Anatoli Vinograilt, kelle kaebuse osas lõpetas kohus 18.10.2004 kohtumäärusega menetluse kaebusest loobumise tõttu ja lahendas määruses ka kohtukulude väljamõistmise küsimuse kaebuse esitajalt. Seega jääb käesoleva kohtulahendiga otsustada vastustaja õigusabikulude väljamõistmise küsimus O.L.ilt summas 40 277.- kr. Kohtu hinnangul on esitatud tõendite alusel vastustaja poolt õigusabikulude kandmine käesolevas haldusasjas eelnimetatud summas tõendatud. Kohus on seisukohal, et vastustaja poolt väljamõistmiseks taotletud õigusabikulude summat tuleb vähendada vastavalt HKMS § 87 lg-le
3. Kohtu arvates ei vasta vastustaja õigusabikulud kohtupraktikale sarnaste vaidluste lahendamise puhul. Kohus nõustub, et advokaat on kaebuse ettevalmistamisel töötanud läbi mahuka materjali ning tegemist on olnud pikaajalise, materjalimahuka ja keeruka protsessiga, kuid samas peab kohus asjas arvestama järgmiseid asjaolusid. Tegemist on halduskaebuse lahendamisega, kus vastustajaks on enamasti riigi- või kohaliku omavalitsuse asutus. Käesoleval juhul on vastustajaks eraõiguslik juriidiline isik, kes kannab avalik-õiguslikke haldusülesandeid. Halduskaebuse esitamisel ei pea kaebaja tavaliselt arvestama vastustaja-poolsete suurte kohtukuludega, kuivõrd tavaolukorras on vastustajat suutelised esindama riigi- või kohaliku omavalitsuse ametnikud oma ametikohuseid täites. Vastasel korral võiks ohtu sattuda kaebeõiguse realiseerimine üldse. Seetõttu arvestades, et kaebajaks on füüsiline isik ja vastustajaks avalik-õiguslikke ülesandeid kandev eraõiguslik juriidiline isik, peab kohus õiglaseks vähendada vastustaja õigusabikulusid ja mõista vastustaja kasuks O.L.ilt välja õigusabikulud summas 28 000.- kr. Kohus, arvestades eeltoodut ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6, § 31 lg-te 1, 4 ja 5, § 92 lg 1 ning § 93 lg 1 sätetest, o t s u s t a b:
4. Jätta O.L.i kaebus OÜ Vara ja Hooldus 29.09.2003 eluruumide ümberhindamise akti (Xxxxxx) tühistamise nõudes rahuldamata.
5. Mõista O.L.ilt vastustaja OÜ Vara ja Hooldus kasuks välja kohtukuluna õigusabikulud summas 28 000.- (kakskümmend kaheksa tuhat) krooni. Käesoleva otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 05.11.2004 arvates esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb otsuse teinud kohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul, arvates 05.11.
6. Maret Altnurme Kohtunik 12