2-05-13073 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Margo Klaar, Ülle Jänes Määruse tegemise aeg ja koht 23. märts 2006. a Tallinn Tsiviilasja number 2

) § 35 lg 1 p 2 alusel läheb pankrotihaldurile üle võlgniku vara valitsemise õigus ning õigus olla võlgniku nimel kohtumenetluses menetlusosaliseks vaidluses, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse.

§ 54

lg 1 kohaselt on pankrotihaldur pankrotimenetluses võlgniku seaduslik esindaja, kes teeb võlgniku nimel pankrotivaraga seonduvaid tehinguid ja muid toiminguid ning esindab võlgnikku kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. Hageja esitas kostja vastu varalise nõude, millest tulenevalt on pankrotihaldur asjas menetlusosaliseks, kellel on õigus ka hagist loobumise avaldus kohtule esitada. Pankrotimenetlus on eriline menetlus, mille läbiviimist reguleerib pankrotiseadus ja millest tulenevalt on võlgnik allutatud antud seaduse regulatsioonile ning võlgniku õigused on piiratud nimetaud seadusega. Kui pankrotihalduril ei oleks õigust hagist loobumise avaldust kohtule esitada, võiks see pankrotimenetluses kaasa tuua põhjendamatuid kulutusi ja pankrotihalduril puuduks võimalus täita pankrotiseaduse § 55 lg 1 tulenevat kohustust kaitsta kõigi võlausaldajate, samuti võlgniku õigusi ja huve ning tagada seadusliku, kiire ja majanduslikult otstarbeka pankrotimenetluse. Kostja on juba käesolevas menetluses TsMS § 196 lg 1 p 3 alusel esitanud kohtule taotluse kostja kohtukulude tagamiseks rahasumma nõudmiseks kohtu deposiitkontole, mis võib võlgniku jaoks kaasa tuua otseseid kulutusi. Eeltulenevalt tuleb pankrotihalduri avaldus hagist loobumiseks vastu võtta ja asjas menetlus lõpetada. Määruskaebuse põhjendused

1. M. S. esitas määruse peale määruskaebuse, milles palus määruse tühistada. Avaldus hagist loobumiseks põhineb pankrotihalduri subjektiivsel arvamusel, õiguslikke põhjendusi haldur ei esitanud. Kohe pärast pankrotihalduri poolt hagist loobumise suulise avalduse esitamist piiras hageja TsMS § 223 alusel esindaja volitusi ja teatas kohtule, et piirab pankrotihalduri esindusõigust hagist loobumiseks ja kasutas TsMS § 217 lg-s 5 sätestatud õigust ja võttis hagist loobumise avalduse tagasi. Pankrotihaldur seadusliku esindajana ei tohi kasutada oma esindusõigust vastuolus esindatava õigustega. Kuna ringkonnakohus leidis, et hagi menetlusse võtmisest keeldumiseks puudub alus, ei ole pankrotihalduril seadusliku esindajana alust hagist põhjendamatuks loobumiseks.
2. Kohus tõlgendas ja kohaldas vääralt pankrotiseadust ning rikkus oluliselt menetlusnormi. Kohus jättis kohaldamata

§ 54

lg 4, millega on halduri õigus tehingute ja õigustoimingute tegemiseks füüsilise isiku pankroti puhul piiratud. Hagi eesmärk on täitmata lepingu alusel alusetult saadu tagastamine pankrotivarasse. Halduril ei ole õigust tegutseda pankrotimenetluse eesmärgi vastaselt ja takistada võlgnikku pankrotivara moodustamisel. Halduri käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega. Põhiseaduse §-ga 15 on tagatud igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Teovõimelise isiku põhiõigust pöörduda kohtusse piirata ei saa. Isiku kohtusse pöördumise õigus hõlmab ka õigust kasutada kõiki menetlusõigusi (TsMS § 199), sh õigust piirata esindaja õigust hagist loobumiseks. 8. Kui kohus leidis, et hageja tsiviilkohtumenetlusteovõime on piiratud pankrotiseadusega, 2

§ 158lg 1.

Pankrotivara puudumise või vähesuse korral ei ole halduri ülesanne mitte hagidest loobumine, vaid vara puudumisest kohtule teatamine pankrotimenetluse lõpetamiseks raugemise tõttu.

1. Hagist loobumise tegelikud põhjused on korruptiivsed. Hageja pankrotitoimkonna liikmed on R. K., kes on kostja esindaja ja T. M., kes oli kostja esindaja varasemas töövõtulepinguga seotud kohtuvaidluses. Tegemist on ilmse huvide konfliktiga. Pankrotihaldur kinnitas kohtus, et loobub hagist pankrotitoimkonna nõudel. Pankrotitoimkonna liikmed kahjustavad teiste võlausaldajate huve, takistades käesoleva hagi menetlemist.
2. Kohus ei kontrollinud ega tuvastanud hageja põhiõigustesse sekkumise õigustatust. Kohus peab kontrollima, kas piirangul on õiguslik alus, kas piirang teenib ühte piirangusätetes loetletud eesmärkidest ning kas piirang on vajalik demokraatlikus ühiskonnas. Isiku põhiõigusi- ja vabadusi võib piirata üksnes juhul, kui see võimalus on ette nähtud seaduses (TsMS § 8 lg 3). Kohus on põhiõigustesse õigustamatu sekkumisega rikkunud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artiklit 6 (õigust õiglasele kohtulikule arutamisele). Vastused määruskaebusele
3. Pankrotihaldur P. S. ei nõustunud määruskaebuse põhjendustega ja palus jätta selle rahuldamata. Pankrotihaldur ei ole volitanud M. S.t määruskaebust esitama. OÜ LTM E. vaidles samuti määruskaebusele vastu. Ringkonnakohtu põhjendused 3

§ 3

lg 2 kohaselt kohaldatakse pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut juhul, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. Seega on pankrotiseaduse normid tsiviilkohtumenetluse seadustiku normide suhtes erinormideks.

§ 35

lg 1 p 2 kohaselt läheb haldurile üle võlgniku vara valitsemise õigus ning õigus olla võlgniku nimel kohtumenetluses menetlusosaliseks vaidluses, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse.

§ 54

lg 1 kohaselt on pankrotihaldur pankrotimenetluses võlgniku seaduslik esindaja, kes teeb võlgniku nimel pankrotivaraga seonduvaid tehinguid ja muid toiminguid ning esindab võlgnikku kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. Käesoleval juhul on tegemist pankrotivaraga seotud vaidlusega, mida on kinnitanud ka M. S.. Seega ei tulene

§ 54lõikest 4 pankrotihalduri esindusõiguse piirangut kõnealuse vaidluse suhtes.

17. Asjakohased ei ole kaebaja väited pankrotihalduri esindusõiguse piiramise kohta TsMS § 223 alusel. TsMS kohaselt võib oma esindaja esindusõiguse seadusjärgset ulatust piirata isik, kel on endal õigus teha kohtus tsiviilmenetlustoiminguid. Pankrotivõlgnikul ei ole õigust piirata pankrotihalduri seadusjärgset esindusõigust pankrotivaraga seonduvates tehingutes ja muudes toimingutes. Asjakohane ei ole ka kaebaja viide analoogiale TsMS § 429 lõikega 4, mille kohaselt kohus ei võta vastu tsiviilkohtumenetlusteovõimetu hageja seadusliku esindaja avaldatud hagist loobumist, kui hagist loobumine on ilmses vastuolus tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isiku huvidega. Füüsilisest isikust pankrotivõlgnik ei ole tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isik (TsMS § 202 lg 2). Pankrotimenetluse eripärast tulenevalt on pankrotihaldur vastavalt

§-le 55 kohustatud tegutsema nii võlgniku kui võlausaldajate huvides. Pankrotivaraga seotud vaidlus puudutab ühtviisi nii võlgniku kui võlausaldajate huve, kuivõrd on olemas väljavaade, et hagi võidakse rahuldada. Seega ei saa pankrotivara puudutavas vaidluses pankrotivõlgniku huve hinnata lahus võlausaldajate huvidest ning puudub alus kaaluda hagist loobumise põhjendatust üksnes võlgniku huvidest lähtuvalt. Seadusest ei tulene, nagu peaks kohus pankrotimenetluses hagist loobumise vastuvõtmisel hagi eduväljavaateid eriliselt vaagima, arvestades sedagi, et hagist loobumise avalduse esitab pankrotihaldur, olles vaidluse asjaolusid ning eduväljavaateid eelnevalt kaalunud. 18. Ainuüksi asjaolu, et hagiga on kohtusse pöördutud, ei anna alust eeldada, nagu vastaks hagimenetluse jätkamine võlgniku või võlausaldajate huvidele. Samuti ei tulene asjaolust, et kohtul puudus alus keelduda hagiavaldust menetlusse võtmast, nagu oleks hagi põhjendatud või nagu ei võiks edasise menetluse käigus hagist loobuda. Pädevus hinnata pankrotivaraga seotud küsimusi kuulub pankrotimenetluses pankrotihaldurile. Pankrotihaldur on haginõudega seonduvat selgitanud kohtule 06.02.2006.a esitatud arvamuses (t lk 81-82) leides, et nõudel ei ole alust. Pankrotihalduri selgitusest nähtuvalt tasus hageja 799 424 krooni tema ja kostja vahelise töövõtulepingu nr 604 alusel ning töövõtulepingu kostjapoolne täitmine nimetatud summale vastavas ulatuses on tuvastatud 4

§ 67

alusel ning kohus saab pankrotihalduri tegevust kontrollida vastavalt pankrotiseaduses sätestatule (

§ 69). 20.

Kaebaja ei ole täpsustanud, missugust oma põhiõigust peab ta rikutuks, kuid määruskaebuse sisu arvestades võib eeldada, et kaebaja on silmas pidanud Põhiseaduse § 15 sätestatud õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Kolleegium märgib, et pankrotivõlgniku esindamine pankrotihalduri poolt

alusel ei riku pankrotivõlgniku õigust kaitsta oma huve kohtus, vaid vastupidi – pankrotihalduri ülesanne ongi tegutseda ka pankrotivõlgniku huvides ja kaitsta tema rikutud õigusi niivõrd, kui need omavad seost pankrotimenetlusega. Ringkonnakohus ei nõustu seisukohaga, nagu suudaks pankrotivõlgnik pankrotimenetluses oma huve isiklikult kaitsta tõhusamalt kui seda teeb pankrotihaldur. Pankrotivõlgniku käsutuses on ka pankrotiseaduses ettenähtud abinõud juhuks, kui ta leiab, et pankrotihaldur ei täida oma ülesandeid nõuetekohaselt. K. Kullerkupp M. Klaar Ü. Jänes 5