Tsiviilasi nr 2-2/1795/05 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-04-1242 (endine 2-2/1795/05) Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Ulvi Loonurm, Mare Merimaa Otsuse

§ 86p 7 alusel.

Hageja vaidlustas töölepingu lõpetamise töövaidluskomisjonis, kuid Tööinspektsiooni Tallinna ja Harjumaa Inspektsiooni Töövaidluskomisjon jättis 18.08.2004 otsusega töövaidlusasjas nr 9.01-02/1778-04 hageja avalduse rahuldamata. A.P. esitas 27.09.2004 Tallinna Linnakohtule hagi Eesti Vabariigi (Kultuuriministeeriumi kaudu) vastu, milles palus tühistada 11.06.2004 määratud distsiplinaarkaristus (s. o töölepingu lõpetamine), tunnistada töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks ja lugeda tööleping lõppenuks töötaja algatusel ning mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hageja kuue kuu keskmise palga ulatuses. Hagi tugines ITLS § 28 lg-le 1 ja § 30 lg-le 2 ning TLS § 117 lg-le

1. Hagiavalduse kohaselt karistati hagejat distsiplinaarkorras töölepingu lõpetamisega alusetult ning karistuse määramise protseduurireegleid rikkudes. 12.05.2004 kutsus tööandja (kostja) hageja enda juurde ning teatas, et kirjastus M.R. saatis 05.05.2004 kostjale kirja, milles teatas, et ei jäänud rahule tööandja töötajate poolt pakutud teenindusega 22.04.2004 Kolu kõrtsis toimunud üritusel. Hageja selgitas tööandjale, et antud pretensioonis toodud asjaolud ei vasta tegelikkusele ning seda võivad kinnitada ka teised töötajad. Tööandja ei soovinud hageja seletusi kuulata ja andis hagejale kätte TLS § 86 p 7 alusel töölepingu lõpetamise käskkirja nr 16-k samast kuupäevast, kus töölepingu lõppemise ajaks oli märgitud 13.05.
2. Ajavahemikul 13.05.2004 kuni 11.06.2004 oli hageja töövõimetuslehel, mistõttu 11.06.2004 väljastas kostja uue käskkirja nr 28-k, millega tühistas käskkirja nr 16-k ja määras hagejale distsiplinaarkaristuseks töölepingu lõpetamise TLS § 86 p 7 alusel töötaja suhtes usalduse kaotamise tõttu. Hageja väitel ei vasta tõele ning on pahatahtlik kirjastuse M.R. pretensioon temapoolse halva teeninduse kohta 22.04.2004 üritusel. Kirjas viidatud arusaamatuse kliendi ja hageja vahel kliendi poolt kaasatoodud alkoholi pärast põhjustas asjaolu, et hagejat ei olnud eelnevalt teavitatud kliendi sellekohasest kokkuleppest tööandjaga. Arusaamatus lahenes pärast hageja pöördumist oma ülemuse R.J. poole. Väär on pretensioonis esitatud väide, nagu oleks klient ise söögilaudu nihutanud ja neid katnud, samuti see, et hageja (kõrtsmik) käitus kliendiga ülbitsevalt. Hageja täitis talle antud tööülesandeid korrektselt. Teiseks leidis hageja, et distsiplinaarjuurdlust ei viidud läbi nõuetekohaselt. 22.04.2004 üritusel teenindasid koos hagejaga L.M., J.O. ja M.P.. Vastavalt töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 7 lg- le 2 on tööandjal õigus nõuda oma töötajalt, kes oli süüteo tunnistajaks, kirjalikku seletust süüteo kohta ja tunnistaja on kohustatud andma niisuguse seletuse. Kostja nõudis kirjalikku seletust ainult J.O., hagejalt ja teistelt samal päeval tööl olnud töötajatelt seletusi ei nõutud. Hageja oli seisukohal, et puudusid temaga töölepingu lõpetamise aluseks olevad asjaolud ning kostja jättis põhjendamatult välja selgitamata hageja käitumises 22.04.2004 toimunud üritusel selliste asjaolude esinemise, mis võisid põhjustada usalduse kaotuse ja olla töölepingu lõpetamise aluseks. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri süüteo asjaolude kirjeldust ei sisalda, mis on TDVS § 11 lg 2 rikkumine. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Hagejale distsiplinaarkaristuse määramine TDVS § 2 p 2, § 3 p 4 ja § 7 lg 3 ning TLS § 86 p 7 ja § 104 lg 2 alusel oli põhjendatud ja seaduslik. Kostja selgitas välja, et hageja, töötades vahetuse vanemana 22.04.2004 Eesti Vabaõhumuuseumi Kolu kõrtsis toimunud üritusel, mille oli tellinud kirjastus M.R., kahjustas oma käitumisega Eesti Vabaõhumuuseumi mainet ja põhjustas kostja ühe pikaajalisema ja tähtsama koostööpartneri kirjastuse M.R. usaldamatuse kostja vastu. Lisaks põhjustas hageja tööandjale varalise kahju, kuna kirjastus M.R. nõudis tagasi ürituse eest makstud teenindustasu 1 486,50 krooni. Kirjeldatud asjaolud selgusid kliendi 05.05.2004 kirjalikust pretensioonist, mida kirjastuse M.R. direktor Signe Siim kostjale telefoni teel kinnitas. TDVS § 7 lg 3 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata ka seletust nõudmata, kui süütegu on tõendatud muude tõenditega. Kuivõrd hagejaga töölepingu lõpetamine oli seaduslik, puudub tal alus nõuda ka hüvitist töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Tallinna Linnakohus jättis 14.09.2005 otsusega hagi rahuldamata ning mõistis hagejalt Eesti Vabariigi kasuks välja 7 000 krooni kostja õigusabikulu. Otsuse põhjenduste kohaselt on hagi põhjendamatu. TLS § 86 p 7 alusel on tööandjal õigus lõpetada tööleping töötaja suhtes usalduse kaotamisel. TLS § 104 lg 2 p 3 kohaselt on tööandjal õigus lõpetada tööleping TLS § 86 p 7 alusel, kui töötaja on põhjustanud tarbijate, klientide või äripartnerite usaldamatuse tööandja vastu. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 2 p 2 alusel on distsiplinaarsüütegu TLS § 104 lg-s 2 nimetatud süüline tegu, mille tõttu töötaja kaotas tööandja usalduse. Asjaolu, et töötaja A.P. kaotas tööandja usalduse, on asjas uuritud tõenditega nende kogumis kindlaks tehtud. ITLS § 28 lg 1 alusel on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks, või kui seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes. 22.04.2004 toimus Eesti Vabaõhumuuseumi Kolu kõrtsis kirjastuse M.R. poolt eelnevalt tellitud üritus. Olles veendunud osutatud teenuse madalas kvaliteedis, esitas klient hageja tööandjale kirjaliku pretensiooni, et ta ei ole rahul teenindusega. Nähtuvalt kirjastuse M.R. 05.05.2004 kirjast nr 43-D Eesti Vabaõhumuuseumile jättis kirjastuse sünnipäevapidu Kolu kõrtsis 22.04.2004 kliendile sügavalt negatiivse mulje. Nad ei taha enam näha köögis lösutavat ülbitsevat kõrtsmikku ja et sünnipäevatorti pakutakse papptaldrikutelt plastmasslusikatega. Arvestades saabunud pretensiooni, lõpetas tööandja hagejaga töölepingu 11.06.

§ 86p 7 alusel usalduse kaotuse tõttu.

Tunnistajate J.O ja L.M. ütlused selle kohta, et hageja ei käitunud ebaviisakalt, ei lükka ümber asjas tervikuna uuritud tõendeid. Asja materjalidest nähtuvalt oli hageja 22.04.2004 Kolu kõrtsi vahetuse vanem. Samuti oli klient avaldanud oma rahulolematust hageja negatiivse suhtumise osas kliendi soovidesse oma tööülesannete täitmisel ning seega avaldanud usaldamatust tööandja vastu seoses konkreetse töötajaga. Esitatud tõenditest nähtub, et AS M. on tagasi nõudnud 22.04.2004 üritusega seoses arvestatud teenustasu 1 486,50 krooni. Kohus leidis, et töötaja usalduse kaotust tööandja vastu hindab eelkõige tööandja. Kostja lõpetas hagejaga töölepingu 11.06.

§ 87

p 7 alusel usalduse kaotuse tõttu põhjendatult, sest asjas on tõendatud, et hageja kahjustas kostja mainet. Hageja väide, et puudusid töölepingu lõpetamise aluseks olevad asjaolud, ei ole õige. Ka on töölepingu lõpetamise käskkirja kantud kõik seaduses nõutud andmed; hageja väide töölepingu lõpetamiseks seaduses ettenähtud protseduurireeglite rikkumise kohta ei ole põhjendatud. Kostja 11.06.2004 käskkirjas on vaid üks ebatäpsus, et rikkumine toimus 22. mail, õigeks distsiplinaarsüüteo toimepanemise kuupäevaks tuleb lugeda 22.04.2004, milline on ka tõenditega kinnitatud. Kuna töölepingu lõpetamine hagejaga TLS § 87 p 7 alusel on põhjendatud ja seaduslik, siis puudub TLS § 117 lg-s 2 toodud alus kostjalt hageja kasuks töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitise väljamõistmiseks ning töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu muutmiseks. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Hageja palub tühistada Tallinna Linnakohtu 14.09.2005 otsuse täies ulatuses ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning jätta kohtukulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kaevatav kohtuotsus ekslik tõendite hindamise osas, millest tulenevalt on kohus ebaõigesti tuvastanud asjas tähtsust omavad asjaolud ning jõudnud ebaõigetele lõppjäreldustele. Samuti vaidlustab apellant kohtukulude jaotuse. Apellandi väitel on linnakohus jätnud tähelepanuta mitmed hageja esitatud tõendid ning lugenud alusetult tõeseks kostja väited. Otsus rajaneb asjaolude tuvastamise osas ainult kostja tunnistaja S.S. ütlustel, hageja seletus ning tunnistajate L.M. ja J.O. ütlused on jäetud põhjendamatult arvestamata. Tunnistaja S.S. väited 22.04.2004 üritusel toimunu kohta on vastuolus hageja esitatud tõenditega ning ei saa vastata tegelikkusele. S.S. andis ütlusi, et ta jõudis kõnealusele üritusele veidi enne poolt kolme ja pärast kella kolme toodi lauale soe söök. Ei ole reaalne, et pooletunnise ajavahemiku vältel jõudis tunnistaja paigaldada kõik lauad, katta lauad nõude ja toitudega, võtta vastu külalisi, suhelda külalistega, anda korraldusi töötajatele jne. Tähelepanuta on jäetud hageja tunnistajate ütlused selle kohta, et Kolu kõrtsi töötajatele annab ülesanded perenaine R.J. ja tema puudumisel kokk, mitte hageja, kuigi hageja ametinimetuseks on vahetuse vanem. Samuti ei ole töötajatele tööülesannete andjaks klient, vaid tööandja. Paljasõnaline ja väär on kostja väide, et ta selgitas pärast kliendilt pretensiooni saamist välja 22.04.2004 üritusel juhtunu. Hageja seletuse ja tunnistaja L.M. ütlustega on tõendatud, et mingeid seletusi neilt ei võetud. Samuti ei võetud kokalt seletust hageja väidetava distsiplinaarsüüteo kohta. Karistuse määramise aluseks oli kirjastuse M.R. 05.05.2004 kiri, milles toodud asjaolude tegelikkusele mittevastavust on hageja tõendanud. Üritusel tekkis arusaamatus kliendi kaasatoodud alkoholi pärast, mis lahendati. Arusaamatuse tekkimise põhjustas tööandja, kes ei teavitanud töötajaid vastavast kokkuleppest kliendiga. Hagejal ei ole kunagi midagi olnud teiste kokkade vastu, nagu väidetakse kirjastuse M.R. kirjas, samuti ei pidanud ta osalema kliendi raamatu reklaamimisel, kuna see ei kuulunud tema töökohustuste hulka. Tähtis on asjaolu, et kostja töötajad teadsid, et tellitud üritus on sünnipäev, mitte raamatu presentatsioon. Kliendi kaebus, milles toodud asjaolude vastavust tegelikkusele ei ole tööandja välja selgitanud, ei saa olla aluseks töölepingu lõpetamisele töötaja suhtes usalduse kaotamise tõttu. Apellant märgib veel, et kostja ja kohus on asja lahendamisel ebaõigesti tuginenud asjaolule, et klient nõudis alusetult teenuse hinna alandamist. Eeltoodust järeldab apellant, et TLS § 104 lg 2 p 1 kuni 3 kohaldamise eelduseks olevaid asjaolusid ei ole tema tegevuses tuvastatud. Töölepingu lõpetamine töötaja suhtes usalduse kaotamisel eeldab töötaja konkreetset tegu ja töötajapoolset süülist käitumist, mida kostja ei ole antud asjas tõendanud. Tööandja on töösuhtes tugevam pool, mistõttu temale langeb suurem tõendamiskohustus. Karistuse määramise aluseks olevaid asjaolusid pidi kostja suutma tõendada juba karistuse määramise ajal. Kostja (tööandja) ei võimaldanud hagejal distsiplinaarmenetluses isegi seletust anda ega selgitanud välja väidetava süüteo asjaolusid. Esimese astme kohus on kaevatavas otsuses ebaõigesti tuvastanud, et hagejaga töölepingu lõpetamise käskkirja olid kantud kõik seaduses nõutud andmed. Hageja jääb väite juurde, et tööandja ei järginud käskkirja vormistamisel distsiplinaarkaristuse määramiseks seadusega kehtestatud korda. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 11 lg 2 kohaselt peab dokument, millega tööandja vormistab distsiplinaarkaristuse, sisaldama karistatava töötaja nime, süüteo toimepanemise aja, süüteo, samuti karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjelduse ja määratud karistuse. Hagejale määratud distsiplinaarkaristuse käskkiri ei sisalda konkreetsete töötajate süütegude kirjeldusi ega pane hagejale süüks tööalaseid rikkumisi. Käskkiri refereerib kliendi kaebust kostjale, milles umbmääraselt viidatakse ebarahuldavale teenindusele 22.04.2004 üritusel. Distsiplinaarkaristuse määramise protseduurireeglite sedavõrd oluline rikkumine annab aluse tunnistada töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks ITLS § 28 lg 1 alusel. Apellant leiab, et esimese astme kohus jaotas kohtukulud ebaõigesti. TsMS § 61 lg 1 kohaselt mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, välja ainult vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud. Kostja kohtukulud 7 000 krooni olid asja keerukust ja mahukust arvestades ülemäära suured ning kulude alusdokumentidest ei nähtu, mille eest tasu nõuti. Õigusabikulude hüvitamisel on rikutud ka TsMS § 61 lg 1 p-st 1 tulenevat ülemmäära. Vastuväited apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja kaevatava kohtuotsuse muutmata. Kohtukulud palub vastustaja jätta apellandi kanda. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium leiab, et otsus kuulub tühistamisele protsessiõigusnormide rikkumise tõttu alljärgnevatel asjaoludel. TsMS § 95 lg 1 seab kohtule kohustuseks hinnata kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Sealjuures antud paragrahvi lõike 2 järgi ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Apellandi väide on põhjendatud, et linnakohus on hageja tõendid, tunnistajate J.O. ja L.M. ütlused, jätnud põhjendamatult tähelepanuta. Vaidlus puudub selles, et hagejaga töölepingu lõpetamise põhjuseks oli Kirjastuse M.R. rahulolematus 22.04.2004 ürituse teenindamisega Kolu kõrtsis. Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi Rocca al Mare Vabaõhumuuseum leidis, et nende töötaja A.P. teenindas klienti ebarahuldavalt ning sellega kahjustas asutuse mainet. Antud juhtumi tagajärjel on tekkinud varaline kahju. Tööandja kaotas usalduse töötaja vastu ning lõpetas temaga töölepingu TLS § 86 p 7 alusel. Kolleegium nõustub linnakohtu seisukohaga, et TLS § 86 p 7 annab tööandjale õiguse lõpetada töötajaga tööleping usalduse kaotamisel. TLS § 104 lg 2 p 3 kohaselt on tööandjal õigus lõpetada tööleping, kui töötaja põhjustas tarbijate, klientide või äripartnerite usaldamatuse tööandja vastu. Töölepingu lõpetamise aluseks TLS § 86 p 7 alusel saab olla töötaja poolt toime pandud distsiplinaarsüütegu. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 8 lg 1 järgi distsiplinaarkaristus ei tohi olla vastuolus süüteo raskuse, selle toimepaneku asjaoludega. Arvestada tuleb ka töötaja eelnevat käitumist. Toimiku materjalide kohaselt töötas hageja antud tööandja juures maikuust 1999.a., seega viis aastat. Eelnevalt teda distsiplinaarkorras karistatud ei ole. Töölepingu lõpetamise aluseks toodud Kirjastuse M.R. 5.mai 2004 kirjast ilmneb, et klient ei olnud rahul sellega, et ei lubatud kaasa tuua oma viina ning sünnipäevatorti pakuti papptaldrikutelt plastmasslusikatega ning üldse oli teenindamine ebarahuldav. Hageja seletusest ilmneb, et juhtkond ei informeerinud töötajaid eelnevalt, et klient võis kaasa tuua oma alkoholi. Seda kinnitasid ka tunnistajad L.M. ja J.O.. Kostja tunnistaja S.S. ütlustest/t.lk. 42-44/ ilmneb, et kokkulepe alkoholi osas oli saavutatud perenaisega ning ta ei tea, kas kõrtsmik helistas perenaisele või mitte. Seega arusaamatus alkoholi osas tekkis tööandjapoolse informeerimatuse tõttu. Asjaolus, et lauanõusid ei olnud piisavalt ning appi võeti plastmassist taldrikud ja lusikad, ei saa süüdistada töötajaid. See on tööandja teha, millisel tasemel ta soovib kliente teenindada ja kui palju ta raha kulutab lauanõude muretsemiseks. Seega asutuse maine kujundamine on mitte ainult töötajate teha, vaid see oleneb ka tööandjast. Tunnistajate L.M. ja J.O. ütlustest ilmneb, et nemad teadsid, et on sünnipäev, kuid siis selgus, et on hoopis M. kokaraamatu presentatsioon, kus kliendi töötajad panid ise oma toidu lauale. Peakokk oli kohal, selleks, kuidas toit ja nõud välja pannakse, annab käsu perenaine. Tunnistaja L.M. ütlustest nähtub, et ka temaga lõpetati tööleping ning J.O. sai noomituse, kuid kumbki töötajatest ei saanud aru, mille eest neid karistati. Seega klient võis põhjendatult olla rahulolematu teenindamisega, kuid selle põhjuseks ei saa lugeda üksnes A.P. süüd, vaid selles olid ka tööandja enda tegevuses esinenud puudused. Kolleegium leiab, et töölepingu lõpetamine on rangeim distsiplinaarkaristus. Kui tööandja leidis, et hageja tegevuses esines alus distsiplinaarkaristuse kohaldamiseks, siis tulnuks selle valikul arvestada kõiki asjaolusid. Kolleegium leiab, et antud juhul kohaldatud distsiplinaarkaristus ei vastanud töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse paragrahvi 8 lõikes 1 toodud põhimõttele ning seega töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 7 järgi ei olnud seaduslik. Hageja taotles töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamist ning töölepingu lõpetamist tema omal algatusel ning hüvitise väljamõistmist kuue kuu ulatuses. Kolleegium leiab, et hageja nõue töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ning töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu muutmiseks, so töölepingu lõpetamiseks omal algatusel alates 11.06.2004, on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele TLS § 117 lg 1 järgi. Kuivõrd töölepingu lõpetamise aluseks oli ka töötajapoolse vajalikku initsiatiivi puudumine ürituse heale korraldamisele kaasaitamises, siis tuleb hüvitise taotlus rahuldada osaliselt ning välja mõista hageja kasuks kolme kuu keskmine palk TLS § 117 lg 2 järgi. Kostja õiendi kohaselt oli hageja keskmine palk 4934 krooni kuus. Seega kuulub hageja kasuks välja mõistmisele 14 802 krooni. Apellant taotles kostjalt kohtukulude väljamõistmist. Esitatud tõendi kohaselt kandis hageja õigusabikulu 3500 krooni, mida peab kolleegium vajalikuks ja põhjendatud kohtukuluks TsMS § 61 lg 1 järgi. Apellant oli maksnud ka riigituludesse riigilõivu 60 krooni, seega kuulub tema kasuks väljamõistmisele 3560 krooni. Kuivõrd apellandi kasuks kuulub väljamõistmisele hüvitis 14 802 krooni, siis tuleb vastustajalt välja mõista riigituludesse riigilõiv riigilõivuseaduse § 37 lg 1 järgi 1050 krooni. Vastustaja kohtukulud tuleb jätta tema enda kanda. Ulvi Loonurm Margo Klaar Mare Merimaa