← Eesti

2-04-1706/3

Obsah (7)§ 85§ 88§ 330§ 91§ 61§ 37§ 60

2-2/1014/05 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Margo Klaar, liikmed Kai Kullerkupp ja Mare Merimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 24. november 2005. a

§ 85p 7 redaktsiooni alusel, mis kehtis enne 01.03.2005.

Hageja esindaja võttis osa eelistungitest ja kohtuistungist, koostas hagiavalduse ja esitas selle, koostas selgitused ja esitas täiendavad tõendid. Hageja esindaja esitas volikirja kohtule 31.01.2005. Kohus edastas ekslikult kohtu eksemplari hageja 31.01.2005 selgitustest koos volikirjaga kostjale. Kohus parandas 09.02.200 ja 08.03.2005 eelistungi protokolli hagejale teadmata asjaoludel selliselt, et protokollist on maha tõmmatud märge hageja esindaja volikirja olemasolu kohta toimikus ning jääb mulje, nagu hageja esindaja kohtuistungil ei osalenud. 08.03.2005 eelistungil teatas kohus hageja lepingulisele esindajale, et ta enam hagejat lepingulise esindajana esindada ei saa seoses riigi õigusabi seaduse jõustumisega ning muudatusega

§ 85lg 1 p-s 7.

Samuti teatas kohus, et toimikus puudub volikiri, mis võimaldaks E.B.il kohtus esindajaks olla. Kohus nõudis hageja esindajalt töölepingut hagejaga. Kuna hageja soovis asja kiiremat menetlemist, ei soovinud loobuda oma esindajast ning oli kindel, et kohtuniku nõue esindaja kõrvaldamiseks pooleliolevast menetlusest ei tulene seadusest, otsustas hageja sõlmida esindajaga täiendavalt tähtajalise töölepingu. Hageja tasus FIE E.B.ile õigusabi eest 11 000 krooni ning taotles sellest kohtus välja mõista 9000 krooni, so 4,92% hagi rahuldatud osast, kohus mõistis üksnes 4000 krooni. 4

(7)14. Kohus rikkus protsessiõiguse norme, asudes hageja esindajat pooleliolevast menetlusest kõrvaldama, asetades hageja olukorda, kus hagejal tuli teha õigusabikulutustele lisaks kulutusi hageja esindajale töötasu maksmiseks ning sellega kaasnevate riigimaksude maksmiseks. Kohus vähendas põhjendamatult õigusabikuludena väljamõistetavat summat 4000 kroonini. Hageja lepinguline esindaja vastas hagi esitamise ajal (26.11.2004)

§ 85lg 1 p 7 nõuetele.

Kohus võttis hagiavalduse menetlusse. Tulenevalt

§-st 2 ei ole kohtul võimalik pooleliolevas menetluses ning enne 01.03.2005 algatatud tsiviilasjas lepingulist esindajat kõrvaldada seetõttu, et 01.03.2005 muutus

§ 85

lg 1 p 7 sõnastus.

§ 85

lg 1 p-l 7 ei ole tagasiulatuvat jõudu ning enne 01.03.2005 algatatud tsiviilasja menetlusest osa võtnud lepingulisel esindajal tuleb pooleliolevas menetluses lubada lõpuni esindada ning seda kuni apellatsioonimenetluse lõpuni. Samuti ei ole otstarbekas

§ 85lg 1 p 7 muutmise tõttu algatatud tsiviilasju edasi lükata.

Esindaja kõrvaldamiseks menetlusest tuleb teha määrus vastavalt

§ 88

. Kohus hageja esindajat määrusega menetlusest ei kõrvaldanud, seega rikkus kohus protsessiõiguse norme, kui kõrvaldas hageja esindaja suulise korraldusega menetlusest ning sundis töösuhte vormistamist lepingulise esindajaga. Kohus ei selgitanud hagejale kohtu tegutsemise motiive seoses E.B.i kõrvaldamisega menetlusest, mis on vastuolus

§-ga

  1. Eeltulenevalt on väär kohtu seisukoht, et õigusabile tehtud ning hageja taotletud summat 9000 krooni tuleb vähendada põhjusel, et E.B. esindas hagejat kui töösuhtes olev isik. Vastus apellatsioonkaebusele
  2. AS A. ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
  3. Ringkonnakohus, ära kuulanud pooled ja tutvunud asja materjalidega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust linnakohtu otsuse tühistamiseks. Kuna ringkonnakohus nõustub linnakohtu otsusega, siis tulenevalt

§ 330lg-st 5 ei korda ringkonnakohus linnakohtu otsuse põhjendusi.

  1. Vaidluses samade poolte vahel on Tallinna Ringkonnakohtu 26.05.
  2. a jõustunud otsusega tuvastatud, et 23.04.1996 sõlmiti poolte vahel traktori ostu-müügileping. Seega oli poolte vahel tekkinud võlasuhe.
  3. Tehingu tegemise ajal kehtinud TsK § 242 lg 1 kohaselt kohustus müüja vara üle andma ostja omandusse ja ostja kohustus vara vastu võtma ja tasuma selle eest kokkulepitud summa. Kuna poolte vahel oli ostu-müügileping ja hageja väitis, et kostja oli jätnud traktori eest tasumata, siis kostja väites, et ta ei pidanudki tasuma või et traktori eest on tasutud, pidi tulenevalt

§ 91lg-st 1 nende väidete aluseks olevate asjaolude esinemist tõendama.

Ringkonnakohtu arvates on linnakohus õigesti tuvastanud, et kostja väide tehingu tasuta toimumise kohta on ümber lükatud 23.04.

  1. a omanikuvahetuse aktiga, millest tuleneb, et poolte vahel oli just ostu-müügileping, mis on tasuline tehing. Kostja
  2. a põhivahendite inventuuri kohaselt oli traktor ja haakeriist arvele võetud väärtusega 236 562 krooni, millest saab järeldada, et omandatud traktor ei olnud saadud tasuta. Eeltoodut ei lükka ümber apellandi poolt viidatud hageja 1997.,
  3. ja
  4. a. majandusaasta aruanded, mis ei 5

(7)kajasta tehingu tegemist ja kostja võlga. See, et tehingut ei kajastatud hageja raamatupidamises, ei tähenda seda, et tehing oleks olnud sõlmitud tingimusel, et traktori eest ei tulnud tasuda. Arvestada tuleb ka seda, et poolte vahel oli kuni
  1. aastani vaidlus tehingu tühisuse üle. Seega ei olnud enne kohtu poolt õigussuhte tuvastamist alust seda raamatupidamises dokumenteerida.
  2. Samuti ei lükka apellatsioonkaebuse väited ümber linnakohtu järeldust, mille kohaselt kostja poolt traktori eest tasumine on tõendamata. Kostja on esitanud kohtule maksekorralduse nr 193 05.08.1996, millest nähtub, et kostja on tasunud hagejale teenuste eest ettemaksu 450 000 krooni. Ringkonnakohtu arvates on linnakohus õigesti tuvastanud, et eeltoodu ei tõenda traktori eest tasumist, kuna poolte vahel oli ka muid ärisuhteid, milles võis teha ettemaksu. Samuti tuleb arvestada seda, et ostu-müügitehing tehti
  3. a aprillis, mistõttu augustis ei olnud enam põhjust tasuda traktori eest ettemaksu.
  4. Apellatsioonkaebuse kohaselt pidi selleks, et kostja saaks raamatupidamises põhivahendi arvele võtta olema tasutud selle eest arve alusel. Ringkonnakohtu arvates ei ole väide õige. Selleks, et põhivahend arvele võtta, ei pea selle eest olema tasutud, vaid piisab sellest, kui on olemas kas arve või muu dokument, mis kajastab asja väärtust. Asja põhivahendina arvelevõtmine ei näita aga seda, et selle eest oleks tasutud.
  5. Apellant on väitnud, et kohus pole hinnanud lepingu sõlmimise asjaolusid ja poolte eesmärke. Samas pole apellant kaebuses esile toonud, millised olid poolte eesmärgid tehingut tehes ja milliseid tehingu tegemise asjaolusid on linnakohus ebaõigesti hinnanud.
  6. Apellant OÜ A.E. on vaidlustanud linnakohtu otsuse osas, millega on jäetud välja mõistmata osa õigusabikuludest. Ringkonnakohtu arvates ei anna kaebuse väited alust linnakohtu otsuse muutmiseks. Linnakohus on arvestanud õigusabikulude väljamõistmisel asjaoluga, et E.B. esindas hagejat lepingulise esindajana kuni 01.03.2005 ja peale seda vormistati temaga tööleping. Kohtule esitatud arvete järgi on hageja tasunud E.B.ile 11 000 krooni, sellest 5 000 krooni peale 01.03.2005.

§ 61

lg 1 p 1 sätestab, et poolele, kelle kasuks tehti otsus, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud õigusabile hinnaga hagi puhul kuni 5 % hagi rahuldatud osast. Seega on kohtul, arvestades õigusabikulude vajalikkust ja põhjendatust, õigus hinnata, millises määras mõistetakse õigusabikulud välja. Arvestades asja mahtu ja keerukust ning menetluseks kulunud aega, on ringkonnakohtu arvates põhjendatud õigusabi eest, mis E.B. on osutanud kuni 01.03.2005, välja mõista 4 000 krooni. 23. OÜ A.E. on apellatsioonkaebuses väitnud, et linnakohus on peale kohtuistungi protokolli allakirjutamist parandanud protokolli.

§ 37

lg 6 kohaselt on kohtuistungi või eelistungi protokolli võimalik parandada kuni selle allakirjutamiseni pärast istungit. Õige on see, et 09.02.2005 ja 08.03.2005 eelistungi protokollides on sõnad „volikiri toimikus“ läbi kriipsutatud ja märgitud juurde „parandus õige“ ja kinnitatud kohtuniku allkirjaga. Protokollidest ei tulene, millal parandus on tehtud, kas enne protokolli allakirjutamist või pärast. Kolleegiumi arvates tuleks selguse huvides kõigi protokollis tehtud paranduste puhul 6

(7)ära näidata paranduse tegemise aeg. Samas tuleneb parandatud protokollidest, et E.B. on hageja esindajana menetlusest osa võtnud, seega ei ole hageja huvid jäänud kaitseta ja kohtu poolne menetlusnormi rikkumine ei ole oluliselt kahjustanud kaebaja õigusi. 24. Kohus ei ole rikkunud protsessiõiguse norme, mitte lubades E.B.il peale 01.03.2005 hagejat esindada. Alates 01.03.2005 kehtib

§ 85

lg 1 p 7 sõnastuses, mille kohaselt võib esindajaks kohtu olla muu isik, kes on täitnud õigusteaduse akadeemilise õppe riiklikult tunnustatud õppekava. Hagejat esindanud E.B. sellele nõudmisele ei vastanud ja selle tõttu ei olnud tal õigust olla lepinguliseks esindajaks. See, et isik hagi esitamisel vastas tol ajal kehtinud

§ 85

lg 1 p 7 nõuetele ei tähenda, et tal oleks õigus olla esindajaks peale

§ 85lg 1 p 7 uue sõnastuse jõustumist.

Linnakohus on andud hagejale aega uue esindaja leidmiseks. Ebatäpne on apellandi väide, et esindaja kõrvaldamiseks oleks tulnud teha

§ 88kohaselt määrus.

Kohus ei ole

§ 88

alusel esindajat menetlusest kõrvaldatud, vaid esindajal ei olnud alates 01.03.2005 õigust olla tsiviilasjas esindajaks. Tulenevalt

§ 88

lg-st 4 kõrvaldab kohus esindaja määrusega sama paragrahvi lõigetes 1-3 sätestatud alusel, kuid käesolevas asjas ei olnud eeltoodud aluseid esindaja kõrvaldamiseks. 25. Seoses apellatsioonkaebuste rahuldamata jätmisega tuleb

§ 60lg 1 ja 8 kohaselt poolte kohtukulud jätta nende enda kanda. Margo Klaar Kai Kullerkupp Mare Merimaa 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.