3-05-959/1

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 16.02.

1. a Tallinn Haldusasja number 3-05-959 (endine nr 1353/05) Haldusasi M.E. kaebus Ämari vangla 05.10.2005.a. käskkirja nr 47 tühistamise nõudes Menetlusosalised Kaebuse esitaja – M.E.; tema esindaja Vaike Eermaa Vastustaja – Ämari vangla esindaja Aldi Alev RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord KAEBUSE ASJAOLUD Jätta M.E. kaebus rahuldamata. Kohtuotsusele on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb kirjalikult teatada asja otsustanud halduskohtule 10 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Teadet ei ole vaja esitada, kui teate esitamise tähtaja jooksul esitatakse apellatsioonkaebus. Apellatsioonkaebuse võib esitada üksnes teate esitanud isik. Ämari vangla direktori käskkirjaga 05.10.05.a. nr 47 lahendati kinnipeetava tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avaldus ja leiti, et 30.08.05.a. esitatud M.E.e avalduse menetlus tuleb lõpetada ning mitte esitada kohtule vastavasisulist esildist. KAEBAJA SEISUKOHAD Kaebaja juhindus KarS § 76 lg 1 ja esitas vangla direktorile palve, eeldades, et tema puhul on täidetud vajalikud tingimused, et tema avaldus tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise kohta rahuldatakse. Kaebaja ei ole rahul käskkirjas märgitud põhjendustega. Haldusaktis märgitakse ära rida asjaolusid, mis ei saa olla kehtivad M.E.e suhtes. Talle anti küll uus võimalus ja uus avaldus kuulub läbivaatamisele 04.04.2006.a., kuid juba käesolevalt oli selgunud, et kaebaja käitumise suhtes vanglas viibimise aja jooksul on tehtud väärjäreldused. M.E. ise leiab, et tema arusaamisel ei ole Ämari vangla arvestanud, et kinnipidamise aja on ta veetnud kahes vanglas ja tundub, et Ämari vangla annab hinnangud üksnes seal vanglas käitumist arvesse võttes, jätab arvestamata, et ta viibis enne seda Tallinna Vanglas. Kahes vanglas viibimise aja jooksul ei ole ta toime pannud distsipliinirikkumisi ja on näidanud, et ta on asunud paranemise teele. Talle ei ole laienenud soodustused, ta ei ole saanud asuda õppima mõjuvatel põhjustel. Kuna avalduse kirjutas ta Ämari vanglasse saabumisel, so ajal, mil õppetöö ei olnud veel alanud, siis ei saaks temale heita ette, et ta ei ole asunud õppima. Käesoleval ajal ta ei õpi, kuna lootis, et tal on seadusest tulenevalt võimalus eeskujuliku käitumise korral vabaneda; kui ta oleks asunud õppima, siis oleks tulnud kool pooleli jätta, mis ei oleks andnud mingit positiivset efekti. Ka ei võimaldatud talle tööd, ehkki ta plaanis asuda tööle ajaks, mil ta asub Ämari vanglas. Kontaktisikult sai andmed ja nõuded, mis takistasid tööle asumise. Esindaja leiab, et direktor ei ole võtnud arvesse, et M.E.e eelnev käekäik on olnud tavapärasest keerukam. Ta kasvas paljulapselises perekonnas ja jäi varakult vanemliku hoolitsuseta, seejuures kasvatasid teda ja suunasid ühtlasi ta käekäiku väga erinevad inimesed. M.E. pidi lapseeast ise toime tulema probleemidega, mis eakohaselt ei võimaldanud väärtushinnanguid kujundada nii nagu ühiskond soovis. Ta sooritas vargused, kuid see ei tähenda, et ta käesolevalt ei oleks suuteline ümber hindama oma käitumist. Ta ei soovi hõlptulu nii, nagu seda märgitakse käskkirjas. Rikkaks saamise soovi kohta esitatud väidet ei saa üle hinnata. M.E. soovis töötada vanglas, kuid tööd ei võimaldatud. M.E. soovib vabanedes asuda tööle; tal on elukaaslane, kes on nõus teda toetama ja abistama; ka on vanaema nõus abistama ning võimaldab elamispinna. Asjaolu, et ta teiste sugulastega ei lävi, ei oma mingit määravat tähendust, kuivõrd kaebaja kasvatamisega ei ole sugulased ja lähedased tegelenud, v.a vanaema. Haldusaktis on mainitud, et kinnipeetav ei ole veel oma teost aru saanud ja teinud vajalikke järeldusi. Tegelikult ei ole kaebaja selliselt end väljendanud. M.E.e näol ei ole tegemist isikuga, kes ei sooviks õppida; vanglate vahetus takistas õppima asumast. Vabanedes soovib astuda täiskasvanute gümnaasiumisse. Taotluse esitamise ajal ei olnud kinnipeetav jõudnud Ämaris tööle vormistada, hiljem ei ole seda võimaldatud. Kaebaja on oma süüd tunnistanud ja jääb vabanedes kriminaalhooldusele. Ei ole alust väita, et ta hakkab toime panema kuritegusid. Ämari vanglasse saabus ta
2. a. augustikuus ehk ajal, mil ei olnud võimalik täita nõudeid, mis esitatakse nüüd etteheitvalt kaebaja kahjuks. Palub välja mõista kohtukuluna tasutud õigusabitasu summas 2950 krooni. HMS § 4 lg 2 kohaselt kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituste piiride, eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Direktor ei järginud diskretsiooni eesmärki; kaebaja avalduses toodud asjaolusid ei võetud arvesse, vaid võeti aluseks eelnev elukäik. Käskkiri ei ole selliselt vastavuses seaduslikkuse põhimõttega ja tuleb tühistada. VASTUSTAJA SEISUKOHAD M.E. kannab käesoleval ajal talle 06.05.05.a. Rapla MK poolt liitkaristusena mõistetud kahe aasta pikkust vangistust varasemate kuritegude ning KarS § 25 lg 1, 2-199 lg 2 p 4, 7 (olles varem karistatud Rapla MK poolt 26.05.97, 17.06.99, 26.09.2000 ja 05.06.2002 salajaste varguste eest ning 15.09.2003 KarS § 266 lg 12 p 3 , KarS § 202 lg 1 järgi tingimisi vangistusega 7 kuud katseajaga 18 kuud, püüdis 05.02.04.a. isikute grupis varastada saematerjali, kuid kuritegu jäi lõpuni viimata omaniku ja teiste isikute sekkumise tõttu) § 209 lg 2 p 1, 3 järgi toimepandud kuritegude eest. Käesolevalt kannab teistkordselt reaalset vangalakaristust. Kokku karistatud kriminaalkorras viiel korral. Karistusregistri andmetel on kahel korral karistatud ka väärtegude (KarS § 63 lg 1, LS § 7419 ja § 741 lg 1) toimepanemise eest. Ämari vanglasse paigutati 18.08.2005.a. Tallinna Vanglast. Teda iseloomustatakse kui mittekonfliktset, hea kohanemisvõimega ja kiire mõtlemisega isikut, ta on paindlik ja leidlik. Samas jääb ta enesekeskseks, lähtub enda vajadustest. Toimepandud kuritegudesse suhtub pigem õigustavalt, teda ei huvita ohvrite kannatused. Puudub arusaam sotsiaalsetest normidest ja õiglusest. Teda ei ole vangistuse ajal karistatud distsiplinaarkorras. Soodustusi kohaldatud ei ole. Tal on algharidus (7 kl), puudub varasem töökogemus vabaduses, see piirdub mõningase ehitustööalase kogemusega. Vanglas ei tööta ega õpi, vabal ajal mängib jalgpalli. Suhtleb elukaaslasega, kes töötab ja kellel on elamispind, samuti suhtleb vanaemaga. Vendade ja emaga ei suhtle pikemat aega. Vabanemisel soovib elama asuda vanaema juurde ja loodab saada tööd sõbra kaudu viimase ehitusfirmas. Direktor leidis, et avalduse esitamine kohtule on ennatlik. Varasema käitumise põhjal võib arvata, et tegemist on isikuga, kellel on aastate jooksul välja kujunenud kuritegelikku käitumist õigustav mõtteviis. Ta on algharidusega, positiivse sotsiaalse võrgustiku moodustavad vaid vanaema ja elukaaslane. Töökoha olemasolu ei ole piisavalt kindel. Vangistuses ei tegele millegagi, mis viitaks, et tal on tõsine soov valmistuda ette õiguskuulekaks käitumiseks, mida eeldab tingimisi ennetähtaegne vabanemine. Uuesti saab taotluse esitada 04.04.06.a. A. Alev selgitas, et korduv karistamine ei ole seni mõjutanud kaebajat seadusekuulekalt käituma, ohustatud on ühiskonna turvalisus. Vangla peab antud olukorras seadma esile ühiskondlikud huvid õiguskorra kaitseks ja järjekindel kuritegude toimepanemine ei anna alust kinnipeetava suhtes ülisuure ühiskondliku usaldusega soodustuse kohaldamiseks. Direktor hindab kinnipeetava käitumist vanglas. Kaebuse esitaja märgib õigesti, et ta ei ole kinnipidamise ajal pannud toime distsipliinirikkumisi ja võib oletada, et ta on teinud vajalikud järeldused. Samas eelnev kuritegelik käitumine ei anna selleks piisavalt veendumust. Vanglatöötajad on esitanud oma seisukohad ja need on alusmaterjalidena analüüsitud direktori poolt ja esitatud kohtutoimikusse. Muidugi on töötajad täheldanud isiku käitumise paranemise tunnuseid, kuid see ei välista võimalust, et kinnipeetav paneb toime uuesti kuritegusid. Direktor peab seda aspekti prognoosima ja ta hindas, kui tõhusalt valmistub kinnipeetav õiguskuulekaks elamiseks vabaduses. Direktor peab olema veendunud, et kinnipeetav suudab käituda edaspidiselt õiguskuulekalt. Seetõttu arvestas direktor isikut, tema varasemat elukäiku, kuriteo toimepanemise asjaolusid, käitumist vangistuse ajal ja elukorraldust vabanemisel. Direktor ei saanud asuda seisukohale, et kaebaja oleks teinud olulisi ja tuntavaid järeldusi määratud karistusest. M.E.e suhtes ei ole usaldust, et ta suudaks kanda karistust vabaduses; ei ole alust arvata, et ta on võimeline jätkama oma elu seadusekuulekalt, kui liialt rutakalt võimaldada temale taas vabaduses toimetulek. Võrdlus ühiskonna tegelike võimaluste ja kinnipeetava isiklike võimaluste osas asuda vabanedes oma kavade kohaselt elama näitas, et kinnipeetav omab algharidust, tal on suhted lähedastega, kellega ta suhtleb, kuid et ta ei ole saanud lühiajalisi ja pikaajalisi külastusi kasutada ja puudub kindlus, et ta on ette valmistunud kohanemiseks eluga väljaspool vanglat. Vanglas oleku ajal ei ole ta tööle asunud, ka õppima mitte. Kui ta vabaneb, siis ta võib saada tööd, kuid see ei ole kindel. Kõike seda arvestades ja kaaludes leidis direktor, et ei ole veendumust, et kaebaja suudab täita kohustuse elada seadusekuulekalt väljaspool vanglat. Prognoos ei ole esitatud kaebaja solvamiseks, vaid tema käekäigu eest vastutuse võtmiseks. Ka asja arutamisel ei esitanud kaebaja selliseid sisuliselt asjaolusid ja hinnanguid muutvaid fakte. Põhimõtteliselt oli võimalus asuda õppima ja ei saanud olla kindel, et tema avaldus ennetähtaegseks vabanemiseks rahuldatakse. Kinnipeetava elukäiku arvestades ja tema käitumine kinnitavad, et varasem pika aja vältel väljakujunenud ellusuhtumine ei loo usaldust ja piisavat kindlust, et isik peaks vabanema enne tähtaega. VangS § 76 lg 1 kohaselt võib direktor teha kohtule esildise kinnipeetava tingimisi ennetähtaega vabastamiseks, kuid lg 2 kohaselt on otsustamisel aluseks isikut iseloomustavad andmed. Justiitsministri 29.11.
3. a. määrusega nr 56 kehtestatud kord paneb direktorile kohustuse, et ta peab jõudma järeldusele, et kinnipeetav on parandanud käitumist, on võimeline jätkama ja tahab elada seaduskuulekalt. Kuna tegemist on kaalutlusõigusega, siis on küsimuse otsustamine antud direktori pädevusse ja ta tegutseb kooskõlas volitustega HMS § 4 lg 2 põhimõtteid järgides. Formaalsete näitajate täitmisel ei pea direktor tegema positiivset otsust. Direktor andis hinnangu ja leidis, et ühiskondlikud huvid on antud juhul põhjendatult vajalik seda esikohale ning ei ole veendumust, et isik on senisest elukäigust teinud vajalikud järeldused. Direktor peab lähtuma ka üldisest kriminaalpoliitilisest nõudest – arvestada õiguskaitse seisukohtadega. Positiivse asjaoluna on direktor välja toonud asjaolu, et kinnipeetaval ei ole vangistuses viibimisel olnud distsipliinirikkumisi. Isiku distsipliinile allumist kõrvutati käitumisega vabaduses, kuid ei saadud teha järeldust, et isik käitub vabaduses seadusekuulekalt. Kinnipeetav järgib siseeeskirju, ta on sõbralik, suhtlev, kuid karistuse kandmisel viibib ta lühikest aega ja sellest ei saa teha järeldusi, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi. Tööharjumused on lühiajalised või nende suhtes ei saa anda hinnangut, et isik soovib tööga rikkaks saada. Korduvate kriminaalkaristuste olemasolu viitab, et oht asuda kuritegelikule teele ei ole möödunud. Töökoht ei ole kindel. Selle tõttu on rõhutatud eelneva elukäigu tähendust ja olulisust. Hinnati ka retsidiivsusriski (karistuste arv, intensiivsus, kuritegevuse järjepidevus, kuritegude liik, kriminaalse tegevuse pikkus vanuse suhtes, kuriteoliikide dünaamika, tegude toimepanemist tinginud põhjused) ja leiti, et vabastamine on ennatlik. Kaebus tuleb jätta rahuldamata. KOHTU SEISUKOHT Kohus, kuulanud ära protsessiosaliste seletused, hinnanud asjas esitatud tõendeid, leiab, et kaebus ei kuulu rahuldamisele.
4. Vangistusseaduse § 76 „Vabastamine tingimisi enne tähtaega“ lg 1 kohaselt võib vastavalt karistusseadustiku sätetele vangla direktor teha kohtule esildise kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamiseks. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kinnipeetava esitamisel tingimisi enne tähtaega vabastamiseks arvestatakse individuaalse täitmiskava täitmist, kinnipeetavat iseloomustavaid materjale, mis on fikseeritud isiklikus toimikus. Kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamise avalduse läbivaatamise korra kehtestab justiitsminister (lg 6). HKMS § 19 lõige 6 sätestab: kui asutus, ametnik või avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitev muu isik on volitatud tegutsema diskretsiooni (suvaõiguse) alusel, kontrollib kohus ka seda, kas haldusakti andmisel või toimingu sooritamisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Vaidlus puudub selle üle, et vangla direktoril on kohtule kinnipeetava tingimisi enne tähtaja lõppemist vabastamise ettepaneku tegemise otsustamisel kaalutlusõigus. Et saavutada õiguspärane tulem ja arvestada vangide isikupära, siis paindlik hindamissüsteem mitmete kriteeriumide alusel ei võimalda arvestada vaid ühte tegurit ehk see on – kinnipeetava eeskujulikku käitumist vanglas. Hindamisele tuleb ka isiku võime ja võimalused tulla toime väljaspool vanglat. Vangistusseaduse täideviimise eesmärk VangS § 6 lg 1 kohaselt on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele. VangS § 106 kohaselt juhib vangla tööd direktor, kes täidab ka teisi talle pandud ülesandeid. Direktor vastutab kinnipeetavaga tehtava töö eest, et kinnipeetav muutuks õiguskuulekaks, vastutuse kandmiseks on tal õigus teha otsuseid lähtudes faktilistest andmetest ja siseveendumusest, vastupidiselt ei oleks tal võimalik vastutust kanda.
5. Justiitsministri 29.11.
6. a. määrusega nr 56 vastu võetud “Kinnipeetava tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduse läbivaatamise kord”, mis on kehtestatud “Vangistusseaduse” § 76 lg 6 sisalduva delegatsiooninormi alusel, reguleerib ülanimetatud avalduste menetlust. Määruse § 1 p 1 kohaselt peab ennetähtaegse vabastamise ettepaneku tegemise otsus tuginema direktori järeldusele, et kinnipeetav on oma käitumist parandanud ning on võimeline jätkama ja tahab jätkata oma elu seaduskuulekalt. Järelduse tegemisel on viidatud määruse § 1 lg 2 kohaselt vaja arvestada otsuse tegemisel toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning varasemat karistatust (p 1); kinnipeetava käitumist vanglas (p 2); hinnata, kui tõhusalt valmistub kinnipeetav õiguskuulekaks elamiseks vabaduses (p 3); võrrelda ühiskonna tegelikke võimalusi ja kinnipeetava isiklikku võimekust asuda vabanedes oma kavade kohaselt elama. Lisaks loetletule võib osundatud paragrahvi lg 3 kohaselt direktor arvestada ka muid tegureid.
7. Märgitu kinnitab, et vangla direktorile on otsustamisel antud kaalutlusõigus. Diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud ja kohus saab kontrollida, kas kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist; kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega; kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt, andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituste piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Vangistusseaduse § 11 lg 1 tuleneb, et selles seaduses ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. Kaalutlusõiguse korral peab kohus kontrollima diskretsiooni õiguspärasust lähtuvalt otsuse põhjendustest. Justiitsministri 29.11.2000.a. määruse nr 56 nõuetest tulenevalt peab ennetähtaegse vabastamise ettepaneku tegemiseks olema vangla direktor jõudnud järeldusele, et kinnipeetav on oma käitumist parandanud, et ta on võimeline ja tahab jätkata oma elu seaduskuulekalt ja samas hindab ta neid võimalusi, missugustes oludes kinnipeetav peab väljaspool vanglat toime tulema. Seega vastutab vangla direktor oma otsustust tehes selle eest, et säiliks ühiskondlik turvalisus, samas tähendab see vastutust kaebaja enda edasise hea käekäigu eest. Kui direktor eksib ja hindab üle isiku suutlikkust toime tulla iseseisvalt ja võimaldab isikul enne tähtaega vabaneda, kuid objektiivsed ja subjektiivsed asjaolud seotult kinnipeetavaga sellist toimetulekut ei võimalda, siis ei saa ta jätta kriitiliselt hindamata neid tegureid, mis kohustavad tegema kaebaja taotluses negatiivse otsuse, kuigi see ei pruugi rahuldada kaebaja ootusi. Antud juhul direktor on kõiki asjaolusid kogumis hinnates ja kaaludes jõudunud veendumusele selles, et kinnipeetava kohta kogutud andmed kinnitavad endiselt riskiohtu, et M.E.e ennetähtaegne vabastamine ei ole põhjendatud. Nagu eeltoodud kaalutlustest nähtub, on vangla direktori jaoks kinnipeetava varasem karistatus ning käitumine vanglas negatiivsete mõjuritena kaalunud üle sellised positiivsed asjaolud, nagu kaebuse esitajal elukoha, elukaaslase ja vanaema (tugiisikute) olemasolu ning väidetav soov jätkata õpinguid. Kohus on seisukohal, et kõik käskkirja motiveerivas osas väljatoodud asjaolud omavad järelduse tegemisel selle kohta, kas kinnipeetav on oma käitumist parandanud ning on võimeline jätkama ja tahab jätkata oma elu seaduskuulekalt, määrav tähtsus. Seetõttu on viitamine neile asjaoludele õigustatud.
8. Kohus nõustub vastustaja esindajaga, et ekslik on kaebaja väide, et direktor on tuginenud avalduse kohta otsuse tegemisel vaid kriminaalsele minevikule. Tähelepanuta ei saanud jätta järjepidevat kuritegelikku käitumist ja fakti, et kaebaja ei suutnud käituda vabaduses olles õiguskuulekalt ning ka siis, kui talle oli karistus mõistetud tingimisi. Vastustaja on ära märkinud ja uurinud, missugused kuriteod kaebaja on toime pannud ja missuguse teo eest on talle määratud käesolevalt karistus. Kohus ei korda siinkohal vastustaja kokkuvõtlikke andmeid isiku käekäigu osas. Vastustaja on õigesti järeldanud, et kaebaja on teadliku elu jooksul pannud toime järjepidevalt tegusid, mille eest on teda karistatud kriminaalkorras. Käesolevas haldusasjas puudub vaidlus selle üle, et kaebuse esitajat on varem kriminaalkorras karistatud, ta on toime pannud ka muid rikkumisi. Seega võib järeldada, et kaebuse esitajal on enamasti seaduskuulekas käitumine ühiskonnas ebaõnnestunud. See on iseenesest piisavaks argumendiks kaebuse esitaja avalduse rahuldamata jätmiseks, kuid direktor ei ole selle argumendiga piirdunud. Õppimine ja individuaalse täitmiskava järgimine vanglas, elu- ja töökoha, perekonna olemasolu on asjaolud, mis võiksid kaebajat abistada parandada oma senist elukorraldust ning elada õiguskuulekat elu, toetada ning luua kaebuse esitajale soodsa elukeskkonna tekkimise väljaspool vanglat. Kohtu arvates isiku tingimisi vabastamise otsustamisel saab neid asjaolusid arvesse võtta vaid juhul, kui vangla direktoril puudub Korra § 1 lõike 2 punktide 1 ja 2 alusel kahtlus isiku tahtes oma elu õiguskuulekalt elada. Kuna kaebuse esitaja suhtes leiti, et on kaalukad argumendid karta, et ta ei ole valmistunud piisavalt eluks väljaspool vanglat, siis ei oma ka õpingute jätkamine, individuaalse täitmiskava järgimine ja soodne elukeskkond otsuse tegemisel määravat tähtsust. Kaebuse esitaja puhul ei ole heidetud ette, et ta ei õpi, kuid on ära märgitud, et algharidus võib takistada aru saamast, kuidas käituda vabaduses tasemel, mis vastab ühiskonna ootustele. Õpingud, töötamine ja toimetulemist abistavates programmides osalemine ei võrdukski õiguskuuleka käitumisega, vaid näitaks soovi valmistuda senisest teistsuguseks elukorralduseks. Õiguskuulekat käitumist võib järeldada vaid õigusvastase käitumise puudumisest, allumises reeglitele. Kaebajale ei heideta ette, et ta ei suhtle ema ja vendadega. Kuid oluline on, et kaebaja suhtes leiti, et tal ei ole väga tugev ja lai isikute /tugiisikute ring, kes võiksid teda vajadusel abistada ja eemal hoida kuritegevusest. Seega on oht, et kui sõpradeks osutuvad isikud, kes ei suuna teda kuritegelikult teelt kõrvale, on kaebajal raske toime tulla nii, nagu seda ootab ühiskond. Arvestatud on seejuures, et pikka aega ei ole kaebaja suutnud kontrollida oma käitumist ning ta järjepidevalt on eksinud ühiskondlike normide ja seaduse vastu, seega on suur oht, et ta kallutatakse harjumuspärasele käitumisele. Kaebuse esitaja selgitas, et ta tahtis kiirelt rikkaks saada ja seda õpetasid temale sõbrad, kui kallutasid metsavargusele, mis tõotas kergelt saadavat tulu. Ta on pannud toime vargusi, kuigi oleks võinud olla seotud kooli või teda toetava vanaemaga. Kaebajal on vaatamata heale käitumisele kinnipidamise ajal raskusi anda tõsimeelne hinnang senisele elukäigule ja kriitiliselt suhtuda väidetesse, mis antud oma senise käitumise suhtes. See järeldus on tehtud spetsialistide kogutud materjalide ja hinnangute alusel, isiku suhtes läbi viidud vestluste tulemusel ning kohus leiab, et kaebuse esitaja väiteid, selgitusi, hinnanguid ei ole mõistetud moonutatult või vääralt. Sisuliselt soovitakse märkida, et kaebuse esitaja loodab palju enamat, kui see on reaalselt võimalik.
9. Kohus leiab, et kaebuse esitaja on teinud ennatlikult valulikud järeldused, et tema suhtes on direktor jätnud arvestamata positiivsed iseloomustavad järeldused. Vaidlustatud käskkirjas on direktor toonud esile positiivsed ja negatiivsed asjaolud, mida ta arvestas asja otsustamisel. Toimiku materjalid kinnitavad, et kinnipeetavat hinnatakse positiivselt ajal, mil isik on viibinud kinnipidamisel. Selle tõttu ongi käskkirjas direktor märkinud, et kinnipeetava käitumine vanglas on olnud hea ehk tegemist on positiivse hinnanguga. Kahtlusi ei ole direktoril vanglas käitumise osas ja kaebaja on toime tulnud kehtivate nõuete täitmisega vanglas, kuid direktor märgib õigesti, et kaebaja kinnipidamisel viibimise aeg on liialt lühike, et teha ennatlikke järeldusi. Sama kinnitas esindaja kohtus. Kohus leiab, et kinnipidamise aja kohta antud hinnang vastab kogutud andmetele, mis oli esitatud vangla spetsialistide poolt. Kaebaja suhtes negatiivsena on märgitud varavastaste kuritegude eest korduvalt kriminaalkorras karistatust ja tema suhtes on fikseeritud fakt, et järjepidev kuritegelik käitumine on olemas. Kohus leiab, et õigesti hinnati käitumises retsidiivsusriski. Selliste asjaolude nagu karistuste arv, intensiivsus, kuritegevuse järjepidevus, kuritegude liik, kriminaalse tegevuse pikkus tema vanuse suhtes, kuriteoliikide dünaamika, tegude toimepanemine tingimisi karistuse korral, käitumine vanglas, karistusaja lõpuni jäänud aeg ja otstarbekus anda isik kriminaalhooldaja järelevalve alla või vajadus lasta isikul karistusaeg lõpuni kanda hindamine andis põhjendatult tulemuse, et otsuse tegemise ajal puudus direktoril veendumus, et isik väärib suurt usaldust. Pikk kriminaalne minevik ei loonud põhjust isiku usaldamiseks ja kaebuse esitaja põhjendamatult püüab hinnangutest selle välistada. Kohus selgitab kaebajale, et direktor peab hindama mitte dokumendi olemasolu või mingi tingimuse formaalset täitmist, vaid suutma prognoosida tegelikke ohte ja võimalusi. Rahalised raskused viivad alati ohule, et kinnipeetaval on väljaspool vanglat riskioht mitte toime tulla oma probleemide lahendamisega. Direktor on kõiki asjaolusid hinnates jõudnud tulemuseni, mis võimaldas teha järelduse, et on risk uute kuritegude toimepanemiseks ja ennetähtaegne vabastamine ei ole õigustatud. Tingimisi ennetähtaegne vabastamine on suur usaldus ja seda ei teenita ära üksnes hea käitumisega lühiajalisel kinnipidamisel. Vanglast väljas külastuskäikudel kaebaja ei ole viibinud ja selle tõttu ei ole teada, kuidas ta vabaduses käituks. Vanglas asudes on isik garanteeritud toidu, magamiskoha ja kasulike tegelustega, kuid väljaspool vanglat puudub garantii, et säilib ka see elementaarne, mis võimaldab seadusekuuleka elu. Väljaspool vanglat ootavaid riske ei saanud direktor ignoreerida ja kohus veelkord selgitab kaebuse esitajale, et direktorile on pandud vastutus, et ta teeks positiivse otsuse juhul, kui ta ise veendub, et isik, viibides vabaduses, ei satuks enam kuritegelikule teele.
10. Seega on direktor arvestanud kõiki asjaolusid ja on esitanud ka kaalutlused, millest ta otsuse tegemisel lähtus ja jõudis järeldusele, et kaebajal tuleb kanda reaalne karistus määratud tähtaja lõppemiseni või kasutada veelkord võimalust esitada avaldus uuesti. Ekslik on seega kaebaja istungil ja kaebuses esitatud väide, et avalduse rahuldamata jätmise otsust on direktor põhjendanud vaid kaebaja poolt varasema käitumisega. Kaalumisel on sellel asjaolul aga märkimisväärne tähendus, mis kõrvutades riskidega toob teravalt esile põhjuse, mis ei võimalda objektiivselt tekkinud asjaolusid eirata ja miks on eelistatud avalik huvi. Kohus ei korda käskkirjas märgitut ja vastustaja poolt täiendavalt esitatud seisukohti, mis tulenevad kaebaja suhtes tehtud otsuse alusmaterjalidest. Direktor on vaidlustatud käskkirjas toodud asjaolusid kogumis hinnates põhjendatult leidnud, et puudub alus veendumuseks, et kaebuse esitaja on võimeline jätkama elu seaduskuulekalt väljaspool vanglat ajal, mil ta esitas taotluse.
11. Kaebaja tasus riigilõivu 10 krooni (tlk 9). Kaebajat esindas kohtus advokaat Eermaa, kes esitas õigusabi tasumist tõendava dokumendina OÜ Viruvärava AB sularaha arve nr 7 26.01.06.a. summas 2950 kr koos käibemaksuga. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis tuleb vastavalt HKMS § 92 lg 1 jätta kohtukulu kaebaja kanda. Taotlus kohtukulude hüvitamiseks ei kuulu rahuldamisele. Juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6, § 31 lg 4 ja lg 5 kohus OTSUSTAB: Jätta M.E. kaebus rahuldamata. Kohtuotsusele on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb kirjalikult teatada asja otsustanud halduskohtule 10 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Teadet ei ole vaja esitada, kui teate esitamise tähtaja jooksul esitatakse apellatsioonkaebus. Apellatsioonkaebuse võib esitada üksnes teate esitanud isik. Karin Kalmiste kohtunik