3-05-802/1

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 27.01.

1. a Tallinn Haldusasja number 3-05-802 8endine nr 3-1221/05) Haldusasi A.D. kaebus Tallinna Vangla 22.08.05.a. käskkirja nr 511-k tühistamise nõudes Menetlusosalised Kaebuse esitaja- A.D. Vastustaja- Tallinna Vangla esindajad Oisalu RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord KAEBUSE ASJAOLUD Margot Olesk, Eda Jätta A.D. kaebus rahuldamata. Kohtuotsusele on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb kirjalikult teatada asja otsustanud halduskohtule 10 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Teadet ei ole vaja esitada, kui teate esitamise tähtaja jooksul esitatakse apellatsioonkaebus. Apellatsioonkaebuse võib esitada üksnes teate esitanud isik. Tallinna Vangla direktori käskkirjaga nr 511-k 22.08.05.a. lahendati A.D. tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avaldust ja leiti, et avaldus tuleb jätta rahuldamata ja lõpetada avalduse menetlus. Käskkirjas märgiti, et A.D. võib tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise avalduse esitada uuesti 17.01.06.a. KAEBAJA SEISUKOHAD Kaebaja esitas avalduse juurde kõik vajalikud dokumendid ja andmed (selle üle vaidlus puudub). Käskkiri on ebaseaduslik, põhjendamata ja rikub kaebaja õigusi. Ainsaks põhjuseks avalduse mitterahuldamisel on toodud tema varasem korduv karistamine. Sellest teeb direktor alusetu järelduse, et ei ole võimalik kohaldada tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Justiitsministri 29.11.2000.a. määruses nr 56 (edaspidi Kord ) kohaselt § 1 lg 1 alusel direktor teeb kohtule ettepaneku, kui ta on jõudnud järeldusele, et kinnipeetav on parandanud oma käitumist ning on võimeline jätkama ja tahab jätkata oma elu seadusekuulekalt. Korra § 1 lg 2 kohaselt tuleb võta arvesse toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning varasemat karistatust; hinnata, kui tõhusalt valmistab kinnipeetav ette õiguskuulekat elamist vabaduses; võrdleb ühiskonna tegelikke võimalusi ja kinnipeetava isiklikku võimekust asuda vabanedes oma kavade kohaselt elama. Direktor lähtub aga üksnes varasemast karistatusest mitte aga viimati toime pandud teo raskusest ka laadist. Alusetult on direktor arvestanud varasemat karistatust ja ei ole arvestanud tema käitumist vanglas, mis on siiski positiivne, kuna direktor märgib, et ei ole olnud ühtegi distsipliinirikkumist kinnipidamise ajal. Ta ka oletab, et kinnipeetav on teinud vajalikud järeldused. Ettevalmistuse juures iseseisvaks eluks vabaduses jõuab direktor alusetult järeldusele, et kaebaja pole teinud vajalikke järeldusi, mis on vastuolus korra § 1 lg 2 p 2 kohaldamisel tehtud järeldusega. Kui hinnatakse korra p 4 kinnipidamist, siis lähtub direktor alusetult vaid varasemast karistatusest ja jätab tähelepanuta kaebaja avalduses toodud andmed töökoha, elukoha jm kohta. HMS § 4 lg 2 kohaselt kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituste piiride, eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Direktor ei järginud diskretsiooni eesmärki; kaebaja avalduses toodud asjaolusid ei võetud arvesse, vaid võeti aluseks eelnev elukäik. Käskkiri ei ole selliselt vastavuses seaduslikkuse põhimõttega ja tuleb tühistada. VASTUSTAJA SEISUKOHAD Käskkirjas on märgitud, et kinnipeetav on toime pannud enne käesoleva karistuse mõistmist kuritegusid vähemalt 7 korda. Tegemist on samaliigiliste varavastaste kuritegudega. Vaatamata eelnevatele karistustele on A.D. jätkanud kuritegude sooritamist, mis väljendab tegelikku suhtumist kehtivasse õiguskorda; korduv karistamine ei ole seni mõjutanud teda seadusekuulekalt käituma, ohustatud on ühiskonna turvalisus. Vangla peab antud olukorras seadma esile ühiskondlikud huvid õiguskorra kaitseks ja järjekindel kuritegude toimepanemine ei anna alust kinnipeetava suhtes ülisuure ühiskondliku usaldusega soodustuse kohaldamiseks. Direktor hindab kinnipeetava käitumist vanglas. A.D. ei ole kinnipidamise ajal pannud toime distsipliinirikkumisi ja võib oletada, et ta on teinud vajalikud järeldused. Samas eelnev kuritegelik käitumine ei anna selleks piisavalt veendumust. Vanglatöötajad on täheldanud isiku käitumise paranemise tunnuseid, kuid see ei välista võimalust, et kinnipeetav paneb toime uuesti kuritegusid. Direktor hindas ka , kui tõhusalt valmistub kinnipeetav õiguskuulekaks elamiseks vabaduses. Direktor peab olema veendunud, et kinnipeetav suudab käituda edaspidiselt õiguskuulekalt. Seetõttu arvestas direktor isikut, tema varasemat elukäiku, kuriteo toimepanemise asjaolusid, käitumist vangistuse ajal ja elukorraldust vabanemisel. Direktor ei saanud asuda seisukohale, et A.D. oleks teinud olulisi ja tuntavaid järeldusi määratud karistusest. D.i suhtes ei ole usaldust, et ta suudaks kanda karistust vabaduses; ei ole alust arvata, et ta on võimeline jätkama oma elu seadusekuulekalt. Võrdlus ühiskonna tegelike võimaluste ja kinnipeetava isiklikke võimaluste osas asuda vabanedes oma kavade kohaselt elama näitas, et kinnipeetav omab keskhariduse, tal on suhted lähedastega, kellega ta kirjutab ja suhtleb telefoni teel, kuid et ta ei ole saanud lühiajalisi ja pikaajalisi külastusi kasutada: puudub kindlus, et ta on ette valmistunud kohanemiseks eluga väljaspool vanglat. Vanglas oleku ajal on ta töötanud köögis abitöölisena. Kui ta vabaneb, siis OÜ Ivazo on garanteerinud töökoha metalli vastuvõtjana. Arvestades aga järjepidavat kuritegelikku käitumist alates 1987 aastast kuni 2002.a., ei ole veendumust, et kaebaja suudab täita kohustuse elada seadusekuulekalt väljaspool vanglat. Asja kohtulikul arutamisel ja vastuses kohtule (tlk 35) ja kohtuistungil selgitas esindaja täiendavalt, et A.D. kannab kohtu poolt määratud 2-aastast vabaduskaotuslikku karistust kandmise aja algusega 20.07.04 ning lõpuajaga 10.07.06.a. Avalduse esitamise õigus tekkis tal 10.05.05.a. 13.05.05.a. esitas kaebaja oma avalduse ja direktor edastas selle arvestusosakonnale andmete esitamiseks ja õiendite koostamiseks. Seejärel jätkas direktor menetlust ja pöördus ka kinnipeetava tulevase elukoha kohtu kriminaalosakonna poole taotlusega kontrollida kinnipeetava avalduses esitatud andmete õigsust ja anda hinnang võimalustele elada vabaduses õiguskuulekalt. Ida-Viru Maakohtu Kriminaalhooldusosakond vastas päringule 30.06.05.a., saatis ka isikuandmed ja materjalid. 20.07.05.a peatas direktor menetluse, et selgitada tulevase töökohaga seotud küsimused. Kuna kaebaja märkis, et elukohaks on Sillamäe ja töötamiskohaks Keila, siis küsiti kaebajalt täiendav selgitus. 12.08.05.a.. selgitas D. sellega seotult, et elukohas ei ole võimalik leida tööd ja töökoht muretseb elamisvõimaluse. Siiski jättis direktor avalduse rahuldamata , kuna oli veendunud, et varasem käitumine pika aja vältel ei loo usaldust ja piisavat kindlust, et isik peaks vabanema enne tähtaega. VangS § 76 lg 1 kohaselt võib direktor teha kohtule esildise kinnipeetava tingimisi ennetähtaega vabastamiseks, kuid lg 2 kohaselt on otsustamisel aluseks isikut iseloomustavad andmed. Justiitsministri 29.11.2000.a. määrusega nr 56 kehtestatud kord paneb kohustuse, et direktor peab jõudma järeldusele, et kinnipeetav on parandanud käitumist, on võimeline jätkama ja tahab elada seaduskuulekalt. Kuna tegemist on kaalutlusõigusega, siis on küsimuse otsustamine antud direktori pädevusse ja ta tegutseb kooskõlas volitustega HMS § 4 lg 2 põhimõtteid järgides. Formaalsete näitajate täitmisel ei pea direktor tegema positiivset otsust. Ei vasta tõele, et kinnipeetava suhtes ei uuritud, missuguse kuriteo ta on toime pannud. Isiklikust toimikust kohtule esitatud otsusest nähtub, et isik mõisteti süüdi 1987.a. varguses raskendavatel asjaoludel ja karistuseks määrati 3 aastat vabadusekaotust tingimisi 2-aastase katseajaga. 1988.a. mõisteti süüdi salajases varguses raskendavatel asjaoludel, karistuseks määrati 3 aastat; 1990.a. mõisteti süüdi põgenemises, karistuseks määrati 5 kuud; 1993.a. mõisteti isik süüdi salajases varguses raskendavatel asjaoludel ja karistuseks 4 a vabadusekaotust; 1994 a mõisteti süüdi põgenemise eest ja karistuseks vabadusekaotus 4 kuud. 1998.a. mõisteti ta süüdi salajases varguses raskendavatel asjaoludel ja karistuseks määrati 1 a ja 6 kuud. 2002.a. mõisteti D. süüdi salajastes vargustes raskendavatel asjaoludel ning teadvalt kuritegelikul teel saadud vara omandamise , edasitoimetamise , hoidmise või turustamise eest, liitkaristuseks mõisteti vangistus 2 aastat ja 5 kuud ja rahatrahv 4600 kr. Praegu kannab ta karistust samuti salajase varguse eest raskendavatel asjaoludel, mille eest määrati 2 aastat vangistust. Aastatel 1987-2002 on teda karistatud kohtulikult kaheksal korral. Direktor andis hinnangu ja leidis, et ühiskondlikud huvid on antud juhul põhjendatult vajalik seda esikohale ning ei ole veendumust, et isik on senisest elukäigust teinud vajalikud järeldused. Esmakordsel õigusrikkumisel määrati isikule karistus tingimisi, kuid kaebaja pani seejärel toime pikka aega kuritegusid ega kasutanud võimalust, mis seadusandja oli sätestanud. Direktor peab lähtuma ka üldisest kriminaalpoliitilisest nõudest- arvestab õiguskaitse seisukohtadega. Kuna antud juhul olid olemas sedavõrd kaalukad asjaolud, mis kallutasid direktorit tegema kaebaja jaoks mittepositiivset otsust. Positiivse asjaoluna on direktor välja toonud asjaolu, et kinnipeetaval ei ole vangistuses viibimisel arvates 2004 aastast olnud distsipliinirikkumisi. Isiku distsipliinile allumist kõrvutati käitumisega vabaduses, kuid ei saadud teha järeldust, et isik käitub vabaduses seadusekuulekalt. Kinnipeetav töötab, järgib sisekorraeeskirju, suhtlemisel on ta sõbralik ja viisakas, kuid karistuse kandmisel viibib ta lühikest aega ja sellest ei saa teha järeldusi, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi. Korduvate kriminaalkaristuste olemasolu viitab, et oht kuritegevusele ei ole möödunud. Töökoht on kaebajal garantiikirja alusel olemas, kuid ta ei saa tööd oma elukohas. Teda toetavad vanemad, kes tahavad teda aidata. Samas võivad tema käitumist mõjutada kinnipidamiskohtadest saadud kogemused ja tutvused. Psühholoog leiab, et käitumiselt püüab isik alluda ootustele, samas on suures ulatuses juhustele lootja. Kriminaalhooldaja jõudis järeldustele, et kaebajal on tugiisikud, töökoht. Ta leidis, et hindab uue kuriteo toimepanemise riski keskmiseks, teostatava töö käigus võib seda riski minimeerida. Ta peab võimalikuks ennetähtaegset vabastamist, kuid KarS § 72 lg 2 tingimuste sisseseadmist. Isik ei tohiks suhelda kriminaalkorras karistatud isikutega. Ema on selgitanud, et ta ei tunne poja sõpru, tugi-isikuna oleks tal raske selles suhtes midagi ette võtta. Direktoris tekitas kahtluse asjaolu, et isik määratles elukohana vanemate kodu, kuid töötama hakkab Harju maakonnas. Käesolevalt on kaebaja vastuolu selgitanud. Ometi kõik andmed kokku ei tekitanud veendumust, et väidetav võime ja tahe elada seadusekuulekalt , on isiku kindel tahe ja käitumisvõimalus. Selle tõttu on oluliselt rõhutatud käskkirjas eelneva elukäigu tähendust ja olulisust. Hinnati ka retsidiivsusriski. Karistuste arv, intensiivsus, kuritegevuse järjepidevus, kuritegude liik, kriminaalse tegevuse pikkust vanuse suhtes, kuriteoliikide dünaamika, tegude toimepanemist tingimisi karistuse korral, käitumist vanglas, karistusaja lõpuni jäänud aega ja otstarbekust anda isik kriminaalhooldaja järelevalve alla või vajadust lasta isikul karistusaeg lõpuni kanda ning jõuti tulemuseni, et otsuse tegemise ajal puudus veendumus, et isik väärib suurt usaldust. Pikk kriminaalne minevik ei loonud põhjust isiku usaldamiseks. KOHTU SEISUKOHT Kohus, kuulanud ära protsessiosaliste seletused, hinnanud asjas esitatud tõendeid, leiab, et kaebus ei kuulu rahuldamisele.
2. Vangistusseaduse § 76 „Vabastamine tingimisi enne tähtaega“ lg 1 kohaselt võib vastavalt karistusseadustiku sätetele vangla direktor teha kohtule esildise kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamiseks. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kinnipeetava esitamisel tingimisi enne tähtaega vabastamiseks arvestatakse individuaalse täitmiskava täitmist, kinnipeetavat iseloomustavaid materjale, mis on fikseeritud isiklikus toimikus. Kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamise avalduse läbivaatamise korra kehtestab justiitsminister ( lg 6). Et saavutada õiguspärane tulem ja arvestada vangide isikupära, siis paindlik hindamissüsteem mitmete kriteeriumide alusel ei võimalda arvestada vaid ühte tegurit ehk see on –kinnipeetava eeskujulikku käitumist vanglas. Hindamisele tuleb ka isiku võime ja võimalused tulla toime väljaspool vanglat. Vangistusseaduse täideviimise eesmärk § 6 lg 1 kohaselt on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele. § 106 kohaselt juhib vangla tööd direktor, kes täidab ka teisi talle pandud ülesandeid. Direktor vastutab kinnipeetavaga tehtava töö eest, et kinnipeetav muutuks õiguskuulekaks, vastutuse kandmiseks on tal õigus teha otsuseid lähtudes faktilistest andmetest ja siseveendumusest, vastupidiselt ei oleks tal võimalik vastutust kanda.
3. Justiitsministri 29.11.2000.a. määrusega nr 56 vastu võetud “Kinnipeetava tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduse läbivaatamise kord”, mis on kehtestatud “Vangistusseaduse” § 76 lg 6 sisalduva delegatsiooninormi alusel, reguleerib ülanimetatud avalduste menetlust. Määruse § 1 p 1 kohaselt peab ennetähtaegse vabastamise ettepaneku tegemise otsus tuginema direktori järeldusele, et kinnipeetav on oma käitumist parandanud ning on võimeline jätkama ja tahab jätkata oma elu seaduskuulekalt. Järelduse tegemisel on viidatud määruse § 1 lg 2 kohaselt vaja arvestada otsuse tegemisel toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning varasemat karistatust ( p 1); kinnipeetava käitumist vanglas ( p 2); hinnata, kui tõhusalt valmistub kinnipeetav õiguskuulekaks elamiseks vabaduses ( p 3); võrrelda ühiskonna tegelikke võimalusi ja kinnipeetava isiklikku võimekust asuda vabanedes oma kavade kohaselt elama. Lisaks loetletule võib osundatud paragrahvi lg 3 kohaselt direktor arvestada ka muid tegureid.
4. Märgitu kinnitab, et vangla direktorile on otsustamisel antud kaalutlusõigus. Diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud ja kohus saab kontrollida, kas kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist; kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega; kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt, andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituste piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Vangistusseaduse § 11 tuleneb, et selles seaduses ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi” ( lg 1). Kaalutlusõiguse korral peab kohus kontrollima diskretsiooni õiguspärasust lähtuvalt otsuse põhjendustest. Justiitsministri 29.11.2000.a. määruse nr 56 nõuetest tulenevalt peab ennetähtaegse vabastamise ettepaneku tegemiseks olema vangla direktor jõudnud järeldusele, et kinnipeetav on oma käitumist parandanud, et ta on võimeline ja tahab jätkata oma elu seaduskuulekalt ja samas hindab ta neid võimalusi, missugustes oludes kinnipeetav peab väljaspool vanglat toime tulema. Seega vastutab vangla direktor oma otsustust tehes selle eest, et säiliks ühiskondlik turvalisus, samas tähendab see vastutust kaebaja enda edasise hea käekäigu eest. Kui direktor eksib ja hindab üle isiku suutlikkust toime tulla iseseisvalt ja võimaldab isikul enne tähtaega vabaneda, kuid objektiivsed ja subjektiivsed asjaolud seotult kinnipeetavaga sellist toimetulekut ei võimalda, siis ei saa ta jätta kriitiliselt hindamata neid tegureid, mis kohustavad tegema kaebaja taotluses negatiivse otsuse, kuigi see ei pruugi rahuldada kaebaja ootusi. Antud juhul direktor on kõiki asjaolusid kogumis hinnates ja kaaludes jõudunud veendumusele selles, et kinnipeetava kohta kogutud andmed kinnitavad endiselt riskiohtu, et A.D. ennetähtaegne vabastamine ei ole põhjendatud.
5. Kohus nõustub vastustaja esindajaga, et ekslik on kaebaja väide, et direktor on tuginenud avalduse kohta otsuse tegemisel vaid kriminaalsele minevikule. Tähelepanuta ei saanud jätta järjepidevat kuritegelikku käitumist ja fakti, et A.D. ei suutnud käituda vabaduses olles õiguskuulekalt ning ka siis, kui talle oli karistus mõistetud tingimisi. Vastustaja on ära märkinud ja uurinud, missugused kuriteod kaebaja on toime pannud ja missuguse teo eest on talle määratud käesolevalt karistus. Kohus ei korda siinkohal vastustaja kokkuvõtlikke andmeid isiku käekäigu osas. Vastustaja on õigesti järeldanud, et kaebaja on teadliku elu jooksul pannud toime järjepidevalt tegusid, mille eest on teda 8 korral karistatud kriminaalkorras. Kaebuse esitaja märkis istungil, et direktor on ebaõigesti järeldanud, et tema elamise koht ja töötamise koht tekitavad direktoris arusaamatust. Vastustaja on selgitanud, et tugiisikute (ema ja isa) elukohas on kaebaja seletustel tööpuudus ja ta asub selle tõttu elama teise maakonda. Kaebaja ise selgitas, et ta ei saa töökohta elukohas ja asub tööle Harjumaale. Seega on selline asjaolu olemas. Kaebaja kinnitab, et töökoha andja otsib talle ka elukoha. Vastavalt on antud ka tõend tlk
6. OÜ Ivazo kinnitab, et toetab finantsiliselt A.D.i, et ta saaks leida Keila linnas elukoha. Garantiikirjas märgitakse, et elukohast teatab kriminaalhooldajale firma Ivazo 10 päeva jooksul, kui sõlmitakse tööleping ja kindel elukoht on leitud. Seega nähtub tõendist, et käesolevalt ei saa veel kõnelda kindla elukoha olemasolust vabanemise ajal Keila linnas. Seega järeldub, et tugi-isikute elukohta kaebaja ei lähe ning elukoha saamine on üksnes plaanitav, kuid plaani nurjumisel kaebajal elukohta Harjumaal ei ole. Selles mõttes ei ole vale väita, et võib tekkida vastuolu elamiskoha ja töökoha andmete suhtes. Ilmselgelt eelistaks direktor, et kaebaja oleks lisaks vanemate järelevalve all, kellega kaebajal on tihe side ja kontakt, kuid et poja tuttavaid ja sõpru ei tunta, siis ei saa kontrollida, missugused sõbrad teda võiksid mõjutama hakata. Psühholoog on märkinud seejuures, et A.D. allub ümbritsevate isikute ootustele. Seega on oht, et kui sõpradeks osutuvad isikud, kes ei suuna teda kuritegelikult teelt kõrvale, on kaebajal raske toime tulla nii, nagu seda ootab ühiskond. Arvestatud on seejuures, et pikka aega ei ole kaebaja suutnud kontrollida oma käitumist ning ta järjepidevalt on eksinud ühiskondlike normide ja seaduse vastu, seega on suur oht, et ta kallutatakse harjumuspärasele käitumisele. Kaebuse esitaja ei osanud kohtule selgitada, miks sedavõrd pikka aega on tema poolt toime pandud vargusi, kui kooli ja koduga olid tal head sidemed ning tema enda väidetel oleksid vanemad teda suutnud toetada, kui ta poleks toime pannud kuritegusid. Vastustaja esindaja E.Oisalu juhtis kohtu tähelepanu asjaolule, et A.D.i enda seletustest nähtub liialdamine ja oht, et ta ei saa täiel määral veel aru, et ta on toime pandud tegudega näidanud ülesse põhjendamatut lugupidamatust ühiskonna vastu. Kohtuistungil märkis kaebaja mitmel korral, et tema vanemad on direktorid, et õde on arst, kuigi tegelikud andmed näitasid muud. Kohtule ei osanud kaebuse esitaja selgitada, mis põhjustas senises elukäigus kuritegevuse. See viitab, et kaebajal on vaatamata heale käitumisele kinnipidamise ajal raskusi anda tõsimeelne hinnang senisele elukäigule ja kriitiliselt suhtuda väidetesse, et enam nii ei juhtu.
7. Kohus leiab, et kaebuse esitaja on teinud ennatlikult valulikud järeldused, et tema suhtes on direktor jätnud arvestamata positiivsed iseloomustavad järeldused. Vaidlustatud käskkirjas on direktor toonud esile positiivsed ja negatiivsed asjaolud, mida ta arvestas asja otsustamisel. Toimiku materjalid kinnitavad, et kinnipeetavat hinnatakse positiivselt ajal, mil isik on viibinud kinnipidamisel. Selle tõttu ongi käskkirjas direktor märkinud, et kinnipeetava käitumine vanglas on olnud hea ehk tegemist on positiivse hinnanguga. Kahtlusi ei ole direktoril vanglas käitumise osas ja kaebaja on toime tulnud kehtivate nõuete täitmisega vanglas. Sama kinnitas esindaja kohtus. Kohus leiab, et kinnipidamise aja kohta antud hinnang vastab kogutud andmetele, mis oli esitatud vangla spetsialistide poolt. Kaebuse esitaja kasuks hinnatavate asjaoludena on veel lisaks esile toodud, et talle ei ole vanglas määratud distsiplinaarkaristusi, ta on töötanud, tal on võimalus kodule ema-isa juures, kes toetaksid teda. Uuritud on ka kaebaja väidet, et ta sooviks algul elada Tallinnas oma kauge sugulase juures. Sellel sugulasel on ema väidetel korter, kuid ta kasvatab kahte last. Kaebaja märkis, et sugulane võtab ta vajadusel enda juurde, tal on 2-toaline korter. Kohus leiab, et see on üks kaebaja nimetatud võimalustest, kuid see võimalus ei kaalu ülesse ohtusid, mis võivad saabuda ühiskonnale, kui A.D. ei suuda iseseisvalt eluga toime tulla. Sugulane on hõivatud oma laste kasvatamisega ja on vähetõenäoline, et ta suudaks kaebuse esitajat aidata, kui viimane jääb hätta. Senimaani ei ole kaebuse esitaja kaldunud kõrvale valitud kuritegelikust käitumisest ehkki tal on olnud olemas tugiisikud. Kaebaja suhtes negatiivsena on märgitud varavastaste kuritegude eest korduvalt kriminaalkorras karistatust ja tema suhtes on fikseeritud fakt, et järjepidev kuritegelik käitumine on olemas. Kohus leiab, et õigesti hinnati käitumises retsidiivsusriski. Karistuste arv, intensiivsus, kuritegevuse järjepidevus, kuritegude liik, kriminaalse tegevuse pikkust tema vanuse suhtes, kuriteoliikide dünaamika, tegude toimepanemist tingimisi karistuse korral, käitumine vanglas, karistusaja lõpuni jäänud aeg ja otstarbekust anda isik kriminaalhooldaja järelevalve alla või vajadus lasta isikul karistusaeg lõpuni kanda andis põhjendatult tulemuse, et otsuse tegemise ajal puudus direktoril veendumus, et isik väärib suurt usaldust. Pikk kriminaalne minevik ei loonud põhjust isiku usaldamiseks ja kaebuse esitaja põhjendamatult püüab hinnangutest selle välistada. Seega leiab kohus, et ei vasta tõele, et ei hinnatud töökoha antud tõendi andmeid ja jäeti garantiikiri tähelepanuta. Töökoha küsimust tuli arutada koos muude küsimustega. Kaebaja tõendit ei jäetud tähelepanuta. Tööandjale ei järgne vastutust, kui ta tõendis võetud kohustuse jätab täitmata. Kaebajal tuleb toime tulla koormistega, mis on ka maksuvõimelisele isikule äärmiselt koormavad. Kohus selgitab kaebajale, et direktor peab hindama mitte dokumendi olemasolu faktiga, vaid kontrollima ja hindama, missugused reaalsed katted sellest tõendist tulenevalt saab kinnipeetav. See tähendab hinnangut A.D. huve ja garantiisid silmas pidades. Rahalised raskused viivad alati ohule, et kinnipeetaval on väljaspool vanglat riskioht mitte toime tulla oma probleemide lahendamisega. Direktor on kõiki asjaolusid hinnates jõudnud tulemuseni, mis võimaldas teha järelduse, et on risk uute kuritegude toimepanemiseks ja ennetähtaegne vabastamine ei ole õigustatud. Tingimisi ennetähtaegne vabastamine on suur usaldus ja seda ei teenita ära üksnes hea käitumisega lühiajalisel kinnipidamisel. Vanglast väljas külastuskäikudel kaebaja ei ole viibinud ja selle tõttu ei ole teada, kuidas ta vabaduses käituks. Vanglas asudes on isik garanteeritud toidu, magamiskoha ja kasulike tegelustega, kuid väljaspool vanglat puudub garantii, et säilib ka see elementaarne, mis võimaldab seadusekuuleka elu. Väljaspool vanglat ootavaid riske ei saanud direktor ignoreerida ja kohus veelkord selgitab kaebuse esitajale, et direktorile on pandud vastutus, et ta teeks positiivse otsuse juhul, kui ta ise veendub, et isik viibides vabaduses, ei satuks enam kuritegelikule teele.
8. Seega on direktor arvestanud kõiki asjaolusid ja on esitanud ka kaalutlused, millest ja otsuse tegemisel lähtus ja jõudis järeldusele, et kaebajal tuleb kanda reaalne karistus määratud tähtaja lõppemiseni või kasutada veelkord võimalust esitada avaldus uuesti. A.D. selgitas kohtule, et ta kasutab antud võimaluse ära ja esitab hetke andmed ning palub veelkordselt kaaluda kõiki asjaolusid. Ekslik on kaebaja istungil ja kaebuses esitatud väide, et avalduse rahuldamata jätmise otsust on direktor põhjendanud vaid kaebaja poolt varasema käitumisega. Kaalumisel on sellel asjaolul aga märkimisväärne tähendus, mis kõrvutades riskidega toob teravalt esile põhjuse, mis ei võimalda objektiivselt tekkinud asjaolusid eirata ja miks on eelistatud avalik huvi. Kohus ei korda käskkirjas märgitut ja vastustaja poolt täiendavalt esitatud seisukohti, mis tulenevad kaebaja suhtes tehtud otsuse alusmaterjalidest. Direktor on vaidlustatud käskkirjas toodud asjaolusid kogumis hinnates põhjendatult leidnud, et puudub alus veendumuseks, et kaebuse esitaja on võimeline jätkama elu seaduskuulekalt väljaspool vanglat ajal, mil ta esitas taotluse.
9. Kaebaja tasus riigilõivu 10 krooni (tlk 16). Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis tuleb vastavalt HKMS § 92 lg 1 jätta kohtukulu tema kanda. Taotlus kohtukulude hüvitamiseks ei kuulu rahuldamisele. Juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6, § 31 lg 4 ja lg 5 kohus OTSUSTAB: Jätta A.D. kaebus rahuldamata. Kohtuotsusele on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb kirjalikult teatada asja otsustanud halduskohtule 10 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Teadet ei ole vaja esitada, kui teate esitamise tähtaja jooksul esitatakse apellatsioonkaebus. Apellatsioonkaebuse võib esitada üksnes teate esitanud isik. Karin Kalmiste kohtunik