KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Kaire Pikamäe ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. jaanuar 2006, Tallinn Haldusasja number 3-03-9

) § 2 lg 2 nõuetele vastavad erastamata mitteeluruumid. Ümberhindamisaktis nimetatud „toitlustusruumid üldpinnaga 223,1 m2“ ei ole mitteeluruumid

§ 2

lg 2 tähenduses ega erastamise objekt

§ 2lg-te 1, 2, 3 ja 7 kohaselt.

Vaidlustatud akt rikub kaebaja omandiõigust, kuna tema korteri mõttelise osa suurus väheneb. Vastustaja OÜ *** ning kolmanda isiku AS *** vastustes paluti jätta kaebus rahuldamata ja leiti, et kaevatud akt ei riku kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. Tallinna Halduskohtu 05.11.2004 otsusega jäeti O. L. kaebus rahuldamata ning O. L- ilt mõistati OÜ *** kasuks välja õigusabikulud summas 28 000 krooni. OÜ *** pädevus eluruumide ja mitteeluruumide erastamise kohustatud subjekti ülesannete kandjana eluruumide ümberhindamise akti andmiseks tuleneb EES § 6 lg 1 p-st 1 ja lg-st 2 ning

§ 4lg-st 1 nende koosmõjus.

** kuulus RAS Tallinna Meretehas elamufondi ja bilanssi. Majandusministri 11.12.1995 käskkirjaga nr 272 anti RAS Tallinna Meretehas elamufond üle RAS E. (hiljem äriühingu nimi AS Elumaja) bilanssi. AS E. (ühendatav) ühines OÜ-ga *** (ühendav). Ühinemisleping sõlmiti 28.03.2002 ja kiideti heaks 15.04.2002 AS E. ainuaktsionäri (Eesti riigi) otsusega. OÜ **’ sai kohustuse erastamistoimingute läbiviimiseks AS-lt E. õiglusjärgluse korras. EES ei keela erastamise kohustatud subjekti kohustuste täitmist eraõiguslikul juriidilisel isikul. OÜ *** erastamise kohustatud subjektiks olemist ei välista ka see, et ** vara ei nähtu AS E. 2001. a majandusaasta aruandes kajastatud bilansist. Tegemist ei ole üksikasjaliku bilansiga. Omandiõigus ei teki ega muutu sõltuvalt majandusaasta aruandes esitatust. Eesti riik on AS E. aktsionärina selgelt väljendanud tahet anda muude kohustuste hulgas OÜ- le *** üle ka erastamise lõpuleviimine. Eluruumide ümberhindamise akt ega vaidlusaluste ruumide kandmine ehitusregistrisse mitteeluruumina ei saa vähendada kaebaja korteriomandi reaalosale vastavat mõttelist osa, mistõttu ei saa kaevatud aktiga väheneda mõttelise osana erastatud abiruumide pind. Hooneregistri ega ehitusregistri kanne ei ole aluseks ruumi suhtes omandiõiguse tekkimisele või lõppemisele. 2

võeti Riigikogu poolt vastu 14.06.1995 ja jõustus 21.07.1995. Mõiste „muu osa elamust“ ei tähenda muud osa kogu elamust, st kõikidest ruumidest, mis ei ole teiste korteriomandite reaalosa koosseisus. Asjaolu, et elamus asuvate mitteeluruumide erastamist reguleeriv

võeti vastu pärast V. L. poolt korteri erastamist, ei tähenda, et erastamislepingu sõlmimise ajal kehtinud EES redaktsioon välistanuks olukorra, kus erastamise kohustatud subjekti omandis olevas elamus oli lisaks eluruumidele ka mitteeluruume. Lähtuda tuleb ka EES §-s 2 fikseeritud seaduse eesmärgist – anda isikutele võimalus omandada nende poolt üüritud ja ka asustamata eluruume. Eluruumi erastamise ajal ei pidanud ** asuva mitteeluruumi olemasolu kohta olema kohaliku omavalitsuse vastavasisulist otsust. Vastav nõue oli EES § 3 lg-s 3 ette nähtud mitteeluruumina kasutatavate endiste eluruumide kohta. Ka ruumide registreerimata jätmine mitteeluruumina hooneregistris ei tähenda, et mitteeluruume elamus poleks olnud või et need ruumid oleksid erastatud kaebajale elamu muu osa koosseisus. Vaidlusalused keldriruumid ei ole eluruumi juurde erastatavad abiruumid EES ja

tähenduses. Käesolevas haldusasjas vaidlusalused ruumid on AS *** poolt tänaseks väljaehitatud sauna- ja baariruumid (kunagised videolaenutus, alkoholipood, töökoda ja ladu), mis kõik kokku moodustavad 749,7 m2 . Kaupluseruumid koos selle aluse laoruumiga erastati AS- le *** juba 18.10.2001 ja ne id arvestati mõtteliste osade määramisel

1. aastal. ** maja
2. a ehitusprojekti joonise alusel ei ole võimalik järeldada, et vaidlusaluste ruumide näol oli ehitusprojekti kohaselt tegemist elamu teenindamiseks või elanike ühiseks kasutamiseks ettenähtud abiruumidega. Jooniselt ega 31.12.1955 ja 29.09.1956 vastuvõtu aktidest ei ole võimalik aru saada, millise otstarbega ruumid nägi vaidlusalusele pinnale ette ehitusprojekt ja mis sinna tegelikult välja ehitati või ehitamata jäeti. Kohtule ei esitatud täpsemat projektdokumentatsiooni ega ruumide eksplikatsiooni. Esitatud dokumentatsiooni põhjal ei ole võimalik tuvastada, millise asukoha ja pinnaga olid maja ekspluatatsiooni andmisel majas asuvad mitteeluruumid. Sama leidis maja dokumentatsiooni hinnates Tallinna Hooneregister 15.05.2000 kirjas nr 1-2/19.
3. Seega omab asjas tähtsust, kuidas vaidlusaluseid ruume faktiliselt kasutati. RAS Tallinna Meretehas andis 01.07.1994 rendilepinguga nr 75 ruumi B (skeem II kd tl 20) rendile AS- le K., kes kasutas ruume töökoja pidamiseks. Asjaolu, et
4. aastani ei toimunud ruumis mingit tegevust ja kuni
5. aastani rentis ruume AS K., kinnitasid ka tunnistajad S. T. ja J. A. AS L. (RAS Tallinna Meretehas volitatud isik, tiitlipärane valdaja) rentis ruumid A ja B AS-le *** 01.06.1995 rendilepinguga nr
6. RAS Tallinna Meretehas andis 30.11.1994 3

tähenduses, tegemist on eriotstarbelise mitteeluruumiga. Ruumide C ja D osas ei ole kaebaja esitanud ühtegi väidet ega tõendit, kinnitamaks, et tegemist oleks olnud eluruume teenindavate abiruumidega. Asjaolu, et ruumi A kasutati hiljemalt jaanuarist 1995 mitteeluruumina, nähtub AS L. ja AS *** vahel 01.06.1995 sõlmitud rendilepingust nr 99 ja lepingu lisadest, mille kohaselt olid ruumid antisanitaarses seisukorras ning vajasid sanitaar- ja kapitaalremonti. AS *** avaldas 06.01.1995 avalduses soovi alustada ruumide remonti ja seda tal ka lubati teha. Selle keldriosa väga halb seisukord ja asjaolu, et seda ei olnud majaelanike poolt juba vähemalt 10 aastat kasutatud, nähtub 09.01.1995 avaldusest keldriruumi rendile saamiseks. Ruumide halba olukorda

1. aastal, nende abiruumidena kasutamise võimatust ja seda, et võimalike keldribokside asemel olid tuvastatavad vaid mõned põlenud vaheseinad, kinnitasid ka tunnistajad S. T., M. D., F. A., O. A., L. K. ja B. N.. Vaid J. A. ja L. M. tunnistasid, et sel perioodil asusid keldris elanike poolt kasutatavad boksid. Kohus ei pidanud J. A. ja L. M. ütlusi usaldusväärseteks, kuna need on vastuolus asjas kogutud ülejäänud tõenditega ja nad on korteriühistu liikmetena (korteriühistu tasus kaebaja kohtukulud) isiklikult huvitatud asja lahendamisest kaebaja kasuks. Et ruumis A puudusid mitteeluruume teenindavad abiruumid, nähtub ka
2. a maja inventariseerimise dokumentatsioonist, kus vaidlusalused keldriboksid on maha tõmmatud. Kohus leidis, et inventariseerimisjoonise koostamise ajal ei olnud joonisel algselt märgitud keldribokse olemas. Tunnistaja E. S. ei saanud käia maja mõõdistamas
3. a lõpus. See pidi toimuma pärast 09.01.1995, kui Tallinna Hooneregistrile laekus RAS Tallinna Meretehas taotlus ** maja inventariseerimiseks. Antisanitaarses, reostatud ja vana prügi täis ruumis ei olnud võimalik viia läbi täpismõõdistamist. E. S. ei mäletanud ** maja ega selle keldri mõõdistamist, samuti keldri seisukorda. Et kohtule ei esitatud jooniseid ega dokumentatsiooni 1995.a jooniste paranduste kohta, mis E. S. ütluste kohaselt pidanuks eksisteerima, pidas kohus tõenäoliseks, et 1995.a inventariseerimine viidi läbi nö paberil ja tegelikke mõõdistamisi ei toimunud. Seetõttu luges kohus adekvaatseks
4. a inventariseerimise dokumentatsiooniks ja ühtlasi faktiliselt enne korterite erastamist majas eksisteerinud situatsiooni kajastavateks 1995.a joonised ja eksplikatsioonid koos parandustega, kus vaidlusalused keldriboksid on juba maha tõmmatud. Kohus leidis, et eluruumide erastamisel
5. a ei kujutanud keldriruumid A, B, C ja D endast ei projektijärgselt ega faktiliselt abiruume, mis olnuks ette nähtud elamu teenindamiseks või elanike ühiseks kasutamiseks. Seetõttu ei saanud V. L. neid ruume mõttelise osana ka erastada ja kaevatav akt ei saa rikkuda O. L. subjektiivseid õigusi. Vahe
6. ja
7. a eluruumide ümberhindamise akti vahel seisneb selles, et maja üldpinna hulka lisati
8. a arvestusest ekslikult välja jäänud 223,1 m². Korterite või mitteeluruumide ruutmeetrite arv ei muutunud, muutus mõttelise osa suurus väljendatuna hariliku murruna. 29.11.2000 jõustunud

§ 11

nägi ette, et kui mitteeluruumid on ehitatud enne planeerimisja ehitusseaduse (PES) jõustumist ja nende kohta puuduvad

§ 2

lg-s 2 ettenähtud dokumendid (ehitusprojekt, kasutusluba või valla või linnavalitsuse luba), on kohustatud subjektil õigus ühe aasta jooksul alates 29.11.2000 kanda nimetatud ruumid mitteeluruumidena hooneregistrisse valla- või linnavalitsuse otsuse alusel. Kohus nõustus vastustaja ja kolmanda isikuga selles, et seadusandja tahteks oli võimaldada kanda hooneregistrisse mitteeluruumina ruumid, mida faktiliselt kasutati mitteeluruumidena ja mis olid rajatud enne PES jõustumist. Käesolevas asjas vaidluse all olevad ruumid olid rajatud enne PES jõustumist, olid kasutuses mitteeluruumidena ja kasutus oli fikseeritud 09.12.1997 väljastatud kasutusloaga nr 386, mille 4

§ 11tähenduses.

AS- le *** väljastatud kasutusluba ruumidele kasuliku pinnaga 223,1 m2 on haldusaktiks, mis

§ 2

lg 2 alusel lubab ruume klassifitseerida mitteeluruumidena

tähenduses. Kui ruumid on määratud kasutamiseks mitteeluruumina kasutusloa alusel, ei pea kohalik omavalitsus tulenevalt

§ 2

lg 2 ja § 11 koosmõjus t vastu võtma enam eraldi haldusakti ruumi kasutusotstarbe määratlemiseks mitteeluruumina. AS- le *** väljastatud kasutusluba on kehtiv hald usakt, mille õiguspärasust ei seatud kahtluse alla ka käesolevas kohtumenetluses. AS *** saab 09.12.1997 kasutusloale viidates tugineda usalduse kaitse ja õiguspärase ootuse põhimõtetele. Tallinna Ringkonnakohtu 28.12.2001 otsuses nr II-2/1190/01 tuvastatu alusel järeldas kohus, et ruumide kasutamislepinguid ei ole ** korteriomanike poolt asutatud korteriühistule

§ 2

lg 3 teise lause kohaselt üle antud: lepingute osapooled ei tunnista lepingute üleandmist ega nende muutmist. Kohus nõustus eelnimetatud ringkonnakohtu otsuses väljendatud seisukohtadega ega pidanud vajalikuks neid korrata. Korra p 72 näeb ette, et kui õigusaktidest tulenevalt ei ole korterile või mitteeluruumile vastava elamu mõttelise osa kindlaksmääramisel lähtutud korteri võ i mitteeluruumi üldpinna suhtest kogu hoone korterite ja mitteeluruumide üldpinda või kui eluruumidele erastamisel määratud mõtteliste osade summa erineb ühest, on kohustatud subjektil kohustus parandada tekkinud viga. Tekkinud viga parandatakse lihtkirjalikus vormis. Korterile või mitteeluruumile vastava mõttelise osa kindlaksmääramiseks teeb kohustatud subjekt ümberarvestuse, lähtudes korteri või mitteeluruumi üldpinna suhtest kogu hoone korterite ja mitteeluruumide üldpinda. Ka Korra p 76 möönab tekkida võivat vastuolu korteri reaalosale vastava mõttelise osa suuruses ostumüügilepingus, inventariseerimise plaanil ja hooneregistri dokumendis, kuid sätestab sellisel juhul ümberhindamisaktis toodud korteri reaalosale vastava mõttelise osa suuruse primaarsuse. Kohus leidis, et OÜ *** on Korra p 72 alusel õiguspäraselt täitnud mõtteliste osade arvestuse parandamise kohustuse, arvestades seejuures mitteeluruumidena vaidlusaluseid keldriruume vastavalt 09.12.1997 kasutusloale ja

sätetele. 29.09.2003 akt on õiguspärane. Ebaselge olukord mõtteliste osade arvestamisel sai tekkida seetõttu, et EES võeti vastu ja rakendati varem kui

, mis ei saa aga anda alust mitteeluruumide erastajate halvemasse olukorda seadmiseks võrreldes eluruumide erastajatega. Vastavalt Korra p- le 75 ei kaasne mõttelise osa ümberarvestusega täiendavaid juurde- ega tagasimakseid. Seega ei pane selline ümberarvestus kaebajale täiendavaid rahalisi lisakohustusi. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES O. L. apellatsioonkaebuses paluti tühistada kohtuotsus ja rahuldada uue otsusega kaebus. Kohus eksis avalik-õigusliku funktsiooni täitva isiku toimingupiirangute mõtestamisel, leides, et EES ei keela erastamise kohustatud subjekti kohustuste täitmist eraõiguslikul subjektil. EES sätestab üheselt, et selliseks isikuks saab olla üksnes riigi või kohaliku omavalitsuse asutus või äriühing, mille osad või aktsiad kuuluvad riigile või kohalikule omavalitsusele. Äriühingu bilanss ei saa olla esitatud viisil, milles ei kajastuks korrektselt ettevõ tte varaline seisund. AS E. bilanssi on kontrollinud audiitor ja kohtu väide „üksikasjaliku“ bilansi puudumise kohta on oletuslik ega vasta asjas kogutud tõenditele. Erastamise kohustatud subjekti selgitamisel omab tähtsust asja valdus ja selle bilansiline kuulumine, mitte omandisuhted. Esitatud tõendite kohaselt on sauna-puhkekompleksi suuruseks 223,1 m2 . Kohtu järeldus, et sauna- ja baariruumid (kokku 749,7 m2 ) olid kasutusel videolaenutuse, alkoholipoe, töökoja ja laona, ei põhine asjas kogutud tõenditel. Asjas kogutud tõenditega on kindlaks tehtud, et ruum A oli projekti kohaselt välja ehitatud ja kuni 1997 ümberehituseni kasutusel elanike keldriruumidena. Ruum B oli ehitusprojekti järgi ette nähtud ja välja ehitatud majaelanike 5

§ 2

lg 2 nõutud ehitusprojekti ja selle alusel antud kasutusloana ei saa käsitleda AS *** poolt

1. a koostatud projekti ja 09.12.1997 väljastatud kasutusluba. Erastamine viidi lõpule juba
2. a lõpuks. Kaasomanikud ei ole andnud luba elamu ümberehitamiseks ja senise kasutusotstarbe muutmiseks. AS E. kui ühe kaasomaniku toimingud ehitise kasutusotstarbe muutmisel ja kasutusluba on vastuolus seaduse nõuetega, mistõttu vastustaja ei saa sellest tekkinud õigustele tugineda.

§ 11muudatus ei mõjuta enne muudatuse jõustumist erastatud ruume.

Seadusandja tahe oli suunatud sellistes ehitistes mitteeluruumide legaliseerimisele, kus algdokumentatsioon ei ole säilinud. Selle sättega pole legaliseeritud olukorda, kus ruumide esialgne kasutusotstarve on muudetud omavolilise ehitustegevuse tulemusena enne PES jõustumist. Isegi juhul kui eeldada, et seadusemuudatus pidas silmas sellist eesmärki, räägib

§ 11ruumide reaalsest ümberehitamisest enne PES jõustumist.

Nimetatud asjaolu käesolevas asjas ei tuvastatud. Kohus ei eristanud ruumide kasutuselevõttu rendilepingu alusel ruumide ehituslikust ümberkorraldusest. Seadus seostab ruumide legaliseerimise võimaluse nende ümberehitusega. Ruumide kasutusele andmist mitteeluruumina ei saa samastada ümberehitamisega. Elamu pommivarjendit puudutava rendilepinguga (AS-ga K.) seoses kinnitas tunnistaja A., et ruumides ümberehitustöid ei teostatud. Ruumi A rendilevõtmist taotles AS *** jaanuaris 1995, kokkulepe sõlmiti 01.06.1995. Lepingu lisa järgi oli tööde lõpptähtaeg juuni 1997. Et seni tööd ka kestsid, tõendab kasutusloa väljaandmine detsembris 1997. PES võeti vastu 14.06.1995. Seega ei saa vastustaja ja kolmas isik tugineda

§-le 11. Ka kohus eksis ja piirdus väitega, et käesolevas asjas vaidluse all olevad ruumid olid rajatud enne PES jõustumist. Kohtu järeldus on oletuslik. Kaebaja ei nõustu kohtuga, et majaelanike ütlused on ebausaldusväärsemad vastustaja ja kolmanda isiku poolt kohtusse kutsutud isikute antud ütlustest. Majaelanike maja seisukorra tundmist ei anna võrrelda isikutega, kelle kokkupuude elamuga toimus paari kuu jooksul ja enam kui kümme aastat tagasi. Alusetu ja tõendamata on kohtu väide tunnistajate isiklikust huvist. OÜ *** vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kaebuse esitajalt välja kohtukulud. Kohus asus tõendite igakülgse analüüsi põhjal õigele seisukohale, et kaebaja pretendeerib mitteeluruumidele, mille suhtes tal puuduvad õigused, mistõttu on välistatud kaebuse esitaja õiguste ja vabaduste rikkumine. Vaidlusalused ruumid ei ole olnud ei 6

§ 2lg-s 2 sätestatud mitteeluruumi mõistele.

** elamus asuvate ruumide erastamise käigus oli ekslikult arvestatud korteriomandite mõtteliste osade hulka ka mitteeluruumid suurusega 223, 1 m2 . Tulenevalt Korra p-st 72 lasus OÜ- l *** kohustus erastamismenetluse nõuetekohaseks läbiviimiseks tekkinud viga parandada ning ** asuvate mitteeluruumide vastava elamu osad korrektselt ja kooskõlas tegeliku olukorraga fikseerida. AS *** vastuses paluti samuti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja tõlgendas vääralt EES § 6 lg-t 1, leides, et OÜ *** ei ole pädev tegema erastamistoiminguid seoses elu- ja mitteeluruumide erastamisega. Selle sätte puhul ei saa lähtuda üksnes grammatilisest tõlgendusest, vaid seaduses kasutatud mõiste sisustamisel tuleb lähtuda ka ajaliselt vastavate õigusterminite kontekstist. Kohus ei eksinud ka vaidlusaluste ruumide pinna suuruse osas. Vaidlusaluste ruumide suurusena on aktis määratletud 223,1 m2 , Lembitu 7 ehitises asuvate mitteeluruumide pindala on 749,7 m2 . Ruumi A kohta leidis kaebaja ebaõigesti, et vastavad ruumid olid välja ehitatud ja kuni 1997 kasutusel elanike keldriruumidena. Kuna ** maja oli inventariseerimata ja hooneregistris arvele võtmata kuni 1995 aastani, siis puuduvad usaldusväärsed tõendid, mis seostaksid ehitise vastuvõttu ja ehitusprojekti. AS *** ruumide väljaehitamistaotlus oli aluseks määratlemata otstarbega mitteeluruumide baari- ja saunakompleksiks ümberehitamisele. Ümberehitamisega ei muudetud eluruume või abiruume mitteeluruumideks, vaid mitteeluruumid muudeti teise otstarbega mitteeluruumideks. Seega juba enne sauna- ja baariruumide väljaehitamist ei olnud need ruumid korterite abiruumidena kasutusel. Tegemist oli mitteeluruumideks ehitatud ja mitteeluruumidena kasutatavate ruumidega (laopind), mille AS *** ehitas ümber baari- ja saunakompleksiks. Kaebaja väide, et ruum B oli vastavalt ehitusprojektile ettenähtud ja ka välja ehitatud majaelanike pommivarjendina, ei ole korrektne - tegemist oli pommivarjend iga, kuid mitte majaelanike tsiviilkasutuse tarbeks. Kaebaja väide, et ruumid C ja D olid vastavalt ehitusprojektile ettenähtud ja ka välja ehitatud majaelanike pesupesemis- ja kuivatusruumidena, ei ole õige, kuna hoone ei valminud pla neeritud kujul. 1953. a ehitusjoonis, millel vaadeldavad ruumid on tähistatud pesupesemis- ja kuivatusruumidena, erineb valminud ehitisest. Kohus on uurimisprintsiipi järgides kõrvaldanud dokumentaalsete tõendite puudulikkuse ja vastuolulisuse tunnistajate ütlustega, mis puudutab ruumide projektikohast kasutusotstarvet. 7

§ 11jõustus alles 29.11.2000.

AS *** tegi heas usus kõik vajalikud toimingud, et ruumide kasutamine mitteeluruumidena oleks õiguspärane. Ringkonnakohtu istungil jäid protsessiosalised oma kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kaevatava kohtuotsuse tühistamiseks ja uue otsusega halduskohtule esitatud kaebuse rahuldamiseks. Kohus on tuvastanud asja lahendamiseks olulised asjaolud ja kohaldanud õigesti materiaalõ igusnorme. Kohus ei ole rikkunud kohtumenetluse norme, mis võiks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise. Ringkonnakohus nõustub kohtuotsuse põhjendustega ega pea HKMS § 47 lg 3 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Halduskohus ei ole eksinud avalik-õigusliku funktsiooni täitva isiku toimingupiirangute mõtestamisel, vaid on tuginedes EES § 6 lg 1 p-le 1 ja lg- le 2 ning

§ 4lg- le 1 järeldanud õigesti, et OÜ *** oli AS E.

õigusjärglasena pädev tegema avalik-õiguslikke erastamistoiminguid, sealhulgas parandama 08.03.2001 eluruumide ümberhindamise aktis tehtud vea ja tegema uue eluruumide ümberhindamise akti. Asjaolu, et vaidlusalune mitteeluruum ei olnud kajastatud OÜ ***

1. majandusaasta aruande bilansis, ei vabasta OÜ-d *** eluruumide ümberhindamise aktis ilmnenud vea parandamise kohustusest. Ringkonnakohus möönab, et kohtuotsuse põhjenduste punkti 2.3 esimene lause „Käesolevas haldusasjas vaidlusalused ruumid on AS *** poolt tänaseks väljaehitatud sauna- ja baariruumid (kunagised videolaenutus, alkoholipood, töökoda ja ladu), mis kõik kokku moodustavad 749,7 m2 “ on ebatäpne. Samas on kohtuotsuse põhjenduste järgmisest lausest hoones asuvate kaup luse ja laoruumide AS- le *** erastamise kohta 18.10.2001 võimalik mõista, et kohus ei pidanud „749,7 m2 all“ silmas käesolevas haldusasjas vaidlusaluseid keldriruume pindalaga 223,1 m2 , vaid kõigi ** ehitises asuvate mitteeluruumide pindala, mis on 749,7 m2 . Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega kohtuotsuse osalisest motiveerimatusest ja leiab, et kohus on otsuses põhjendanud, miks ta ei pidanud
2. a ehitusprojekti joonise ja aktide alusel võimalikuks tuvastada vaidlusaluste ruumid e ehitusprojekti järgset kasutusotstarvet. Kohtuotsuse kohaselt takistas vaidlusaluste ruumide projektijärgse väljaehitamise ja kasutusotstarbe tuvastamist
3. a ehitusprojekti joonise ja aktide alusel asjaolu, et kohtule ei esitatud täpsemat projektdokumentatsiooni ja ruumide eksplikatsiooni. Kohus osundas otsuses Tallinna Hooneregistri 15.05.2000 kirjas nr 1-2/19.12 maja dokumentatsioonile antud hinnangule, kuid ei ole pidanud vajalikuks registritoimiku asja juurde võtmist. Nimetatud hooneregistri kirjas märgitakse, et hooneregistri toimiku andmetel on ** asuv hoone 76 korteriga elamu. Elamu kohta on koostatud
4. aastal inventariseerimise plaanid, mille järgi on elamus mõõdistatud 5 109,4 m2 eluruumide pinda ja 558,4 m2 mitteelamispinda, samas on spetsifikatsioonidel esitatud kauplus - pind 876,5 m2 ja baar-laenutus – pind 78,7 m2 . Hiljem on spetsifikatsioone parandatud ja mitteeluruumide suuruseks on antud 749,7 m2 .
5. a on koostatud inventariseerimise plaan keldrikorrusel asuvate baari- ja saunaruumide kohta suletud netopinnaga 240,0 m2 . Kuna hooneregistri 15.05.2000 kirja kohaselt puuduvad hooneregistris üheselt tõlgendatavad ja komplektsed elamu inventariseerimise joonised, millelt nähtuks ülesmõõdistatud mitteeluruumide suurus elamus ning hooneregistrile ei ole esitatud ** elamu riiklikku vastuvõtukomisjoni akti, millelt nähtuks, millise pinnaga olid mitteeluruumid elamu 8