ja justiitsministeeriumi 30.11.2000 a määrusega nr 72 ja vangla kodukorraga. Koostatud on distsiplinaarmenetluse protokoll, esitatud on teatis, aluseks on ettekanne. Kaebaja sai teatisest teada, et algatatud on distsiplinaarmenetlus ja põhjusel, et ta hilines loendusele.
p 1 kohaselt tuleb kinnipeetaval alluda vanglaametnike seaduslikele korraldusetele, samas on kaebaja jätnud täitmata kehtinud päevakava nõuded ning hilines loendusele. Fakt, et ta hilines, on leidnud tõendamist kaebaja enda ütlustega ning kaebajal oli igati võimalik selgitada, mis tema arvates juhtus. Kaebaja andis seletuskirja, milles ta viitab teisele seletusele, kuid midagi konkreetset ta sündmuse kohta ei märgi. Seega oli A.S.il võimalik esitada menetluses oma seletus ja tõendid. A.S. kirjutab palju kaebusi ja avaldusi ja ei ole tõendeid esitanud, et ta esitas teisegi seletuskirja. Tunnistajaid ei olnud vajalik üle kuulata, kuna rikkumise fakt oli kindlaks tehtud ja seda kinnitas kogutud alusmaterjal. Kaebaja ei ole tõendanud ka seda, et signaal ei olnud antud ettenähtud korras. Kui kaebuse esitaja kuulis vähemalt ühte signaali, siis jääb selgusetuks, miks ta ei läinud loendusele. Kaebaja seletustest nähtub, et ta soovis tahtlikult ignoreerida signaali ja õigeaegselt loendusele ei läinud temast tuleneval põhjusel – ta soovis lõpetada alustatud mängu. Karistuse määramisel arvestati, et isik on varem toime pannud distsipliinirikkumisi ning rikkumise astet. Kaebaja segas ametnike tööd, kui jättis kodukorra täitmata. Käskkirja andis selleks pädev isik, haldusakt on kooskõlas seaduse nõuetega, selle andmisel ei tehtud olulisi menetlusvigu ega rikutud vorminõudeid. Puudus alus kahelda ametniku seletuses. Vaidemenetluses on Murru vangla andnud seletuse, et signaal oli antud ja A.S. tunnistas ise hilinemist. Teised kinnipeetavad on karistatud samuti ditsiplinaarkorras; üldse oli sellel loendusel 3 hilinejat, kes olid kaebajaga ühest kambrist ning ei vasta tõele, et hilinejaid oli 4 isikut. Sisekorra eeskirju rikkunud kinnipeetavate registri žurnaalikanded (tlk 79-80) kinnitavad, et hilinesid 3 isikut. Kaebaja isikukaart distsilinaarkaristuste kohta näitas 4 kehtivat rikkumist, teiste isikute toimikusse ei saanud kaebaja väidetavalt esitatud esimene seletuskiri jääda. Seega loeb vastustaja, et menetlus viidi läbi ja kaebajale oli antud seletamiseks võimalus. Kaebajale ei ole õiguspäraselt karistuse määramisega tekitatud moraalseid kannatusi, mis võiksid tingida kahju tekkimise. Kahjunõue tuleb jätta rahuldamata. KOHTU SEISUKOHT
näeb ette kinnipeetava kohustuse täita vangla sisekorraeeskirju ja alluda vanglaametnike seaduslikele korraldustele (vastavalt p 1). Käskkirjaga nr 1572-d määrati kaebajale karistuseks kartseriarest 5 ööpäevaks, kuna ta ei jõudnud õigeks ajaks rivistusele ehk sisuliselt oli allumatu. Distsiplinaarasja menetluse läbiviimist peab vastustaja seaduspäraseks, kaebaja seadusega vastuolus olevaks.
lg 1 kohaselt viiakse menetlus läbi ning selgitatakse distsipliinirikkumise asjaolud vangla direktori või tema poolt selleks volitatud ametniku poolt ja lg 3 kohaselt distsiplinaarmenetluse käik protokollitakse. Protokolli allkirjastab menetluse läbi viinud ametnik. Justiitsministri 30.11.200.a. määrusega nr 72 kinnitatud Vangla sisekorraeeskirjade § 97 ja 98 kohaselt tuleb distsiplinaarmenetluse kohta koostada protokoll, millele lisatakse tunnistajate seletused, distsipliinirikkumise avastanud ametnike ettekanded, kinnipeetava seletus ja märkused protokolli kohta, õiend kehtivate distsiplinaarkaristuste ja kartserisse paigutamise kohta. Käesoleval juhul koostati distsiplinaarmenetluse protokoll tlk 30, võeti aluseks valvur B.Vanini ettekanne (tlk 32), kinnipeetava seletus ehk tlk 31 asuv 23.09.04.a. antud seletus.
lg 2 sätestab, et kinnipeetavat informeeritakse koheselt distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse. Kinnipeetavale on antud juhul antud võimalus esitada seletus ja see on märgitud ära teatises (tlk 29 ), milles märgiti ära ka seletuse esitamise tähtaeg. Samas ei ole lisatud nn esmast seletust, millele kaebuse esitaja viitab. Seda seletust ei ole käesoleva ajani vastustaja esitanud kohtule ega ka Justiitsministeeriumile, kuigi läbiti vaidemenetlus. Puuduvad kirjalikud märkused selle kohta, kas koheselt oli kontrollitud seletuskirja olemasolu, millele kaebaja on viidanud. 4 Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et kuna A.S. ja kinnipeetavad üldiselt esitavad palju kaebusi ja avaldusi, oleks saanud jätta koheselt tähelepanuta A.S.i viidet, et ta juba andis seletuse. Kaebaja ei ole keeldunud seletuse andmisest. Selline seletus ei ole asjakohane. Sisuliselt on kaebaja kirjalikult säilinud seletuses palunud aluseks võtta nn koheselt peale sündmust antud seletust ja oleks olnud võimalik uurida, missugusele seletusele kaebaja viitas. Kohus ei nõustu seetõttu vastustaja seisukohaga, et kaebaja keeldus üksikasjalisest seletusest. Suure tõenäosusega on kaebaja esitanud koheselt seletuse, vastupidiselt ei oleks ta seda asjaolu kirjalikult ära märkinud, ka on säilinud teiste hilinejate seletuskirjad, mille kirjutamise ajad kaudselt viitavad, et seletused olid võetud vahetult sündmuse päeval või järgmisel päeval. Ilmselgelt ei pidanud A.S. teate saamisel teadma või ette nägema, et vastustaja ei võta tõena tema tehtud viidet, et seletus sündmuse kohta on juba antud. Kaebaja jättis viitega varasemale seletusele üle kordamata juba kord selgitatud asjaolud. Teatisele järgnevalt kaebaja esitatud seletuskirjale ei järgnenud täiendavat informeerimist või nõuet korrata seletust põhjusel, et sellist seletust ei olevat ta kirjutatud või esitanud. Kogu menetluse kestel ei antud kaebajale vastust, et tema seletus puudub või et on tekkinud vastuolu kaebaja antud infos põhjusel, et seletust asja kohta ta ei olegi andnud ning keeldus seletusest. Vastustaja väidetel anti teatis ja sellele pidi järgnema seletuse andmine ehk järgnes selle seletuskirja kirjutamine, mis on dateeritud 23.09.04.a. Kohus leiab, et puudub alus järeldada, et A.S. ei ole varasemalt seletuskirja kirjutanud. Seletuskiri ei ole ilmselt säilinud, kuna seda ei ole käesoleva ajani leitud. Asja arutamisel kohus palus võtta kaasa vastustajal teiste hilinejate kohta koostatud distsiplinaarasja materjalid. Vastustaja väidetel on Sisekorra eeskirju rikkunud kinnipeetavate registri alusel võimalik välja selgitada, kui palju oli 18.09.04.a. loendusele hilinejaid ja kes need isikuliselt olid. Kohus uuris kannete põhjal, et neid isikuid oli 3- A.S., A.N., A.B. (tlk 80). Kaebaja mäletas, et isikuid pidi olema 4, kuid usaldades žurnaali kandeid, on neid siiski 3 kinnipeetavat. Võimalik, et pika aja tagant ei mäleta kaebaja kõiki asjaolusid, võimalik, et 1 kinnipeetavatest, kes osales mängus, siiski jõudis loendusele õigeaegselt, näiteks mängu võitja, kes ei jäänud mängu lõppu ära ootama. Tagantjärgi ei ole võimalik žurnaali kannetest täpsemini asjaolusid kindlaks teha ja kohus usaldab siinkohal kirjalikku dokumenti. Kohus uuris protsessiosaliste juuresolekul ka kinnipeetavate toimikute vahendusel, missugused dokumendid sinna koguti ja kas kaebaja 1 seletuskirjadest ei võinud sattuda nendesse materjalidesse. Asja arutamisel võisid protsessiosalised ja kohus veenduda, et seletuskirja ei ole sattunud teiste isikute toimikusse. Vaidlust selles küsimuses ei jäänud ja kohus tagastas toimikud vangla esindajale. Seletuskirjad on kirjutatud erinevatel aegadel ja nii näiteks on A.N. andnud seletuskirja ruudulisele lehele 19.09.04.a. Isik märgib, et hilines loendusele, kuna kogunemiseks anti vaid üks helisignaal ettenähtud kolme kellahelina asemel. Kella tal ei ole. A.B. toimikus on üksnes tema seletuskiri, selles märgib, et ei antud kokkulepitud signaali ja ta hilines. Tema andis seletuse juba 18.09.04.a. Kummaski toimikus A.S.i seletuskirja ei asu. A.S. mäletas, et ta kirjutas seletuskirja sündmuse päeval ruudulisele lehele. Seega leiab kohus, et kaebuse esitaja väide, et ta esitas enne säilinud seletuskirja veel ühe kirjaliku seletuse, vastab tõele, vastupidiselt ei oleks ta märkinud, et ta juba on selgituse andnud, samas on teiste kinnipeetavate seletuskirjad võetud vahetult sündmuse ajal, ka on kasutatud ruudulist lehte, nagu seda mäletas kaebuse esitaja. Need asjaolud kogumis ei jäta kahtlust, et A.S. oli esitanud seletuskirja. Puudub mõistlik põhjendus, miks ta oleks pidanud muidu märkima, et juba on asja kohta seletuse andnud; valeväite korral 5 oleks see koheselt paljastatud; ka ei olnud vajadust jätta seletuskiri andmata, kui ta sai teatise ning oli võimalus selgitus anda. Seletuse andmata jätmine ei oleks olnud temale kasulik. Distsiplinaarmenetluse protokolli andmetel on lahtris- seletuse asukoht- küll tõmmatud selle puudumise kohta „ - “, mis viitab varasema seletuskirja puudumisele protokolli koostamise kuupäeva seisuga, milleks vastustaja väidab olevat 20.09.04.a, kuid kohus ei saa protokolli andmeid usaldada. Protokolli andmetel peaks üldse puuduma seletuskiri, kuigi lõppeks on asjas vastustaja andmetel vähemalt üks seletuskiri esitatud. Protokolli on kantud, et see on tehtud 20.09.04.a., samas on kaebuse esitaja saanud teate seletuskirja andmiseks alles 23.09.04 (kaebaja märkis ekslikult 2003), kuigi protokollis on juba märge, et seletuskiri puudub, selles on ka märge, et isikut tuleks karistada 3 ööpäevase arestiga. Ehk kui seletus oleks olnud võtmata, ei oleks saanud teha otsustust ka süüküsimuses ja ettepanekut aresti määramiseks. Teatise kohaselt oli kaebuse esitajale antud aega seletuse esitamiseks kuni 30.09.04.a. Jääb arusaamatuks, kuidas selliselt koostatud distsiplinaarmenetluse protokoll peaks andma kaebuse esitajale teavet sellest, et tema seletuskiri puudub. Samas ei ole võimalik tagantjärgi teha kindlaks, kuhu esimesena antud seletuskiri võis jääda. Seega võib järeldada, et üks seletuskirjadest ei ole säilinud menetluse alusmaterjalide juures, kuid ei saa teha siiski järeldust, et kaebaja seletus on direktorile teadmata. Vaidlusaluses käskkirjas on märgitud, et A.S.i 23.09.04.a. seletuskirja kohaselt hilinesid koos temaga ka teised kinnipeetavad, käskkirjas ei märgita, et kaebaja on jätnud seletuse andmata ja ei ole teada, missugustel asjaoludel ta hilines. Kohus leiab, et juhul, kui käskkirjas ei ole märgitud esimest seletuskirja, siis on küll tegemist menetlus-ja vormiveaga, kuid kohus uurib järgnevalt, kas see viga võis viia asja ebaõigele otsustamisele. Kohus ei nõustu vastustaja poolt asja arutamisele antud seisukohaga, et A.S.i suhtes oli vajalik tuvastada üksnes fakt, et ta hilines loendusele. Distsiplinaarmenetluses pidi selguma, kas kaebaja on toime pannud süüteo ehk ignoreerinud loenduse aega süüliselt. Kohus uurinud asja materjale ja kontrollinud protsessiosaliste ütlusi leiab kõigi asjaolude kogumis, et distsiplinaarmenetluse eesmärk ei jäänud täitmata. Haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud kooskõlas kehtiva õigusega, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, välja antud menetlusnorme järgides ning vastab vorminõuetele. Karistuse määramine on õiguspärane, kui ta on kooskõlas kehtiva õigusega, kui eelnev menetlus on läbi viidud kooskõlas vangistusseaduse ja haldusmenetluse seaduse sätetega ja kui asjas on välja selgitatud kõik tähtsust omavad asjaolud, karistuse määramisel on arvestatud diskretsioonireeglitega. Kohus leiab, et menetlus oli läbi viidud eesmärgipäraselt, kuigi toimetati veaga protokolli koostamisel. Kohus leiab, et käskkirjas, mis vormistati koheselt peale sündmusi, ei ole A.S.ile ette heidetud asjaolu, et ta ei ole andnud selgitust ja see takistas saamast selgust, miks ta hilines. Vastustaja on hilisemates vaidlustes asunud seisukohale, et kaebaja ei esitanud seletust. Vaidlusaluses käskkirjas sellist põhjust ei märgita. Seega ei olnud asja otsustamiseks takistust põhjusest, et kaebaja ei esitanud oma seletust. Vaatamata kohtu poolt märgitule oli võimalik kontrollida, kas isik pani toime distsiplinaarsüüteo. 6 Kohus nõustub vastustajaga, et kogunemise signaal pidi olema antud eeskirjakohaselt, kuna teisi hilinejaid loendusele ei olnud. Ilmselgelt oleks signaali ebaõigel andmisel olnud teisigi hilinejaid. Kaebuse esitaja leiab, et teda kiusatakse taga. Kohus nõustub vastustajaga, et valvuril ei olnud võimalik provotseerida A.S.ile karistust kunstlikult. Signaali ebaõigel andmisega ei saa suunata ega prognoosida, et üksnes A.S. hilineb loendusele ja selliselt saab teda karistada. Valvurile endale tekitaks signaali vale andmine mitmeid probleeme ja takistaks tal oma tööülesandeid täita, mistõttu ei ole usutav, et valvur või vangla provotseeris käitumise, mis tõi kaasa kaebaja karistamise. Kui valvur oleks riskinud ja rikkunud ise eeskirju, oleks ta tekitanud probleeme eelkõige iseendale, milleks puudub mõistlik põhjus. Teisi hilinejaid ei olnud, mida kinnitab vastustaja poolt esitatud kirjalik dokument tlk 80 ehk sisekorra eeskirju rikkunud kinnipeetavate registrikanne. See argument on määrava tähendusega, kuivõrd kaebuse esitaja ja tema kambrikaaslased olid huvitatud isikud ja andsid oma seletused neile kasulikul viisil; ainsaks hilinemise eest karistust välistavaks argumendiks sai olla nende ühine seisukoht, et kella ei helistatud ettenähtud korras. Sellise väite esitasid hilinejad, et vältida karistust. Teised karistatud isikud ei ole esitanud ka kaebust oma karistamise käskkirjale. Seletuskirjadest ei nähtu üksikasjalisi selgitusi, mis nende meelest tegelikult juhtus ja millised asjaolud kinnitaksid, et signaal oli antud vääralt. Ilmselgelt ei oleks olnud üksnes 3 hilinejat, juhul kui signaal anti valesti. Kaebaja ühe seletuskirja puudumine antud juhul ei oleks saanud vastustajat viia teistsugusele tulemusele. Sisuliselt kaebaja nn tunnistajad ehk kaashilinejate seletused olid antud ajaks, mil kaebajale määrati karistus. Neid tunnistusi ei usaldatud. A.S. ei väida, et B.Vanin tema sisulist seletust ei saanud. A.S. ise väidab, et seletust nõudis B.Vanin ja ta andis seletuse. A.S. kinnitas, et ta selgitas nagu teisedki hilinejad, et jäi hiljaks, kuna kokkulepitud signaali ei antud. Ta ei ole esitanud tunnistajaid, kelle seisukohad poleks olnud vanglale teadmata. Ühegi õigeaegselt loendusele jõudnud isiku nime ei olnud ta nimetanud ehk siis vastavalt taotlenud sellise isiku ülekuulamist, kes oleks võinud anda kaebaja kasuks vajalikke või olulisi ütlusi. B.Vanin sai anda oma seletused lisaks ka suuliselt. Seega oli kaebaja lõppastmes ära kuulatud ja samas võetud ka seletused neilt, kes osalesid sündmuses. Kohus selgitab kaebajale täiendavalt, et ta ise väidab, et B.Vanin sai temalt seletuskirja, seega sai ettekande koostaja teada ka selle sisust. Ka loendusel antud suuline selgitus on selgituse ärakuulamine. Seletust ei pea võtma kirjalikult, piisab ka suulisest ärakuulamisest. Puudub mõistlik selgitus, miks vangla pidi andma signaali, mis ei vastanud kehtivale korrale. A.S.il endal ei ole tekkinud kahtlusi, et signaali ebaõige andmisega oleks saanud justnimelt ja üksnes taga kiusata teda ja planeerida tema hilinemist. Sellise tegevuse tagajärjel oleks pidanud tekkima üleüldine segadus ja ilmselgelt ei olnud valvur B.Vaninil vajadust riskida oma ametikohaga ja kaotada töö, kui ta oleks tekitanud paanika kinnipeetavate hulgas. Asjaolu, et kaebus on esitatud sedavõrd suure hilinemisega, ei võimalda kohtul enam üheselt täpselt sündmuste ahelat taastada, seda enam, et kaebaja ei oska ka nimetada ühegi konkreetse tunnistaja nime, kes võiksid olla kursis sellega, millega ta tegeles sündmuse päeval ning kes ise rivistusele ei hilinenud ning oleksid võimalikult erapooletud isikud. Kaebaja ei mäleta ka seda, et peale signaali andmist oleks tekkinud üleüldine lärm või paanika. Juhul kui signaal oleks antud ebaõigesti, siis oleks üldine segadus tekitanud lärmi ja see oleks pidanud äratama kaebaja tähelepanu. Kaebaja selgitas, et siis kui ei ole võimalik mingil tehnilisel põhjusel signaali anda, siis teavitavad kaasvangid üksteist kogunemise korraldusest. Seega oleks juba kaebaja antud seletuse põhjal pidanud keegi 7 kaaskinnipeetavatest tulema A.S.i juurde ning teavitama kogunemise vajadusest. Midagi seesugust ei toimunud, järelikult ei olnud kaebuse esitaja ise hoolas ning ei veendunud, kas tegemist oli kogunemiseks õigesti antud signaaliga, mis oleks sundinud teda kiirustama. A.S. ei väitnud kohtus, et ta koheselt, kui kuulis signaali, oleks kontrollinud, mitmenda signaaliga oli tegemist. Kui isik keskendunult ja hasartselt mängib, siis ei pruugi ta ümbritsevat adekvaatselt tajuda, mistõttu tuleks oma tegevuse õigsuses mingil viisil veenduda. Kaebaja ei kontrollinud väljaspool kambrit, missuguse signaaliga oli tegemist ning missugune on kellaaeg ja kas teised kinnipeetavad kogunesid või olid alles valmistumas kogunemiseks. Ka hooletusest tingitud hilinemine on distsipliinirikkumine. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et see ei vasta vorminõuetele ja juhtudel, kui rikkumised ei võimud mõjutada asja otsustamist. Kohus leiab, et antud juhul oli faktiliste asjaolude kindlakstegemine haldusakti andmetel ja kogutud materjali põhjal võimalik ehkki kohus märkis ära protokolli vea. Kuid see viga ei ole menetlusnõuete oluline rikkumine ning ei saanud viia ebaõigele tulemusele. Distsiplinaarkaristuse määramine ja karistusmäära valik on vangladirektori poolt kaalutlusõiguse teostamine. Karistamise käskkiri peab vastama vormi ja sisunõuetele. Halduskohtul puudub võimalus hinnata sellise kaalutlusotsustuse otstarbekust, kuigi kaebaja leidis, et oleks saanud talitada teistmoodi ja mitte määrata karistust, kui oleks selgitatud kõik asjaolud ja ta oleks saanud esitada kirjaliku või suulise selgituse asjaolude kohta. Kaebuse esitaja oskas märkida, et ta esitas samasuguse seletuse nagu kõik teised. Ka teiste seletused kinnitavad, et olulisi detaile asja kohta ei esitatud, mis oleks juhtkonnale andnud võimaluse hinnata asjaolusid teistsugustena. Kaebuse esitaja suhtes kontrolliti, et ta on pannud toime üleastumisi ja kaebuse esitaja sai veenduda, et tema suhtes olid kehtivad 4 distsipliinirikkumist, mis märgitakse isikukaardile ja on kontrollitavad. Kaebuse esitajale määrati karistuseks arest, kuid mitte maksimaalmääras, vaid peeti võimalikuks piirduda 5 päevase arestiga. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 19 lg 6 tulenevalt on kohtul võimalik kontrollida, kas kaebajale süüks pandud tegu on toime pandud, kas karistuse määramisel on järgitud diskretsiooni piire, selle eesmärke ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Käskkirjast peab nähtuma, milles seisneb karistatud isiku süü ja missugused asjaolud võeti arvesse karistusmäära valikul. Käskkiri peab vastama haldusaktidele esitatavatele nõuetele. Kohus võib haldusakti tühistada, kui otsuse vastuvõtmisel on rikutud diskretsiooni kohaldamise reegleid. Kohus leiab, et kaebaja pani toime distsipliinirikkumise ja kuna administratsioon leidis, et kaebuse esitaja suhtes ei tuvastatud takistavaid asjaolusid, et jõuda loendusele õigeaegselt, siis loeti tema hilinemine tahtlikuks distsipliini rikkumiseks õigesti. Käesoleva ajani ei ole leidunud vastupidiseid tõendeid. Kohus nõustub tehtud järeldusega. 5. Kahjunõue. HKMS § 6 lg 3 p 2 alusel võib kaebusega taotleda õigusvastase toiminguga tekitatud kahju hüvitamist. Põhiseaduse § 25 järgi on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse kahju hüvitamist. Kaebaja kohtuasja arutamisel toetus vahetult PS §-le 25. 8 Avalike ülesannete täitmisel tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses, mille § 9 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral, kusjuures selline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega. Mittevaraline kahju seisneb isiku hingelistes kannatustes (näit. alandatus, solvumine, hirm, nördimus, mure jne) või füüsilistes kannatustes, mida on tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu. Avaliku võimu kandja vabaneb mittevaralise kahju rahalise hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab, et kahju põhjustanud avalikku ülesannet täitnud isik ei olnud kahju tekitamises süüdi. Arvestades, et kaebuse esitaja süüteo toimepanemine on leidnud tõendamist, ei ole alust kaebuse esitajale moraalse kahju hüvitamiseks välja mõista rahalist hüvitist ka põhjusel, et kohus möönis eksimust protokolli koostamisel. Asjaolu, et hilisemalt ei ole vaidemenetluses aluseks võetud kaebaja esmast seletust, ei saanud mõjutada varasemalt tehtud otsust. Kohus selgitab seejuures, et õiguste rikkumine ei ole iseenesest piisav alus rahalise hüvitise väljamõistmiseks. PS § 25 eesmärk ei ole moraalse kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine. Ülekohtu heastamiseks on ka muud vahendid. Mittevaralist kahju saab seejuures hüvitada vaid sellele isikule, kelle õigusi on kahju tekitamisel rikutud. Kaebajale põhjustatud füüsilisi kannatusi kohus ei tuvastanud. Hingeliselt oli kaebuse esitaja solvunud, kuna ta pidas karistamist alusetuks, kuid kohus leiab, et see ei saa vastata tõele, kuna ta pidi teadama, et ta pani toime süüteo. Asjaolu, et kaebuse esitaja üks avaldustest ei ole materjalide juures, ei ole olnud hingeliste kannatuste põhjustajaks, kuna kaebuse esitaja selgitas asja arutamisel, et tema kartserisse paigutamine tõi kaasa hingelisi kannatusi. Kartserikaristuse tõi kaasa aga kannatanu enda käitumine ehk esineb süü- ta eiras loenduse õiget algusaega, kui ei reageerinud antud signaalidele. Kohus leidis, et ühe kirjaliku seletuse suhtes selguse puudumine ja protokolli eksitav sõnastus ei too kaasa käskkirja õigusvastasust. Kaebajal puudub põhjus pidada end kehtiva korra täitjaks. Tervisekahjustust või muid psüühilisi halbu tagajärgi arestist ei järgnenud. Kohus selgitas kaebajale, et kui kohus ka tunnistaks käskkirja õigusvastaseks, oleks ka piisavaks vahendiks kaebaja rikutud õiguste taastamine käskkirja õigusvastaseks tunnistamise läbi. Kaebaja jäi esitatud kahjunõude juurde ja leidis, et kahju põhustas tema alusetu karistamine. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata kahjuhüvitamise taotlus summas 3000 kr ei ole põhjendatud kohtu poolt äratoodud põhjustel. Kaebaja taotlus hüvitada kahju summas 3000 krooni jääb rahuldamata. 6. Kuna kaebuse esitaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud, siis kohtukulu hüvitamise küsimust ei teki. Vastustaja kohtukulu hüvitamise nõuet ei esitanud. Ülaltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6 , § 31 lg 1, lg 4, lg 5 kohus OTSUSTAB: 9 Jätta kaebus rahuldamata. Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates; kaebuse esitamisest tuleb teatada kirjalikult 10 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates Tallinna Halduskohtule. Karin Kalmiste Kohtunik 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.