-st tulenevat õiguslikku alust.Nimetatud maksuotsus on eraldiseisev maksurevisjonist, mille tulemuste kohta tehti maksuotsus 20.06.2003.a., sest haldusakti andmise menetlus lõpeb haldusakti teatavakstegemisega. Õigus uue revisjoni alustamiseks ei tulene
lg 3,mis näeb ette uue revisjoni alustamise vaid erandjuhtudel, samuti ei tulenenud see Maksuameti 03.09.2003 vaideotsusest , millega asja materjalid saadeti Harju maksuametile asja uueks otsustamiseks ja vajadusel uue halduskti andmiseks. Sama vaideotsusega oli tunnistatud Harju maksuameti 20.06.2003.a. maksuotsus kehtetuks.
lg 1 punktid 1 ja 3 ei ole üheaegselt rakendatavad.
ei näe ette 1 tingimusliku vaideotsuse tegemist ja maksuotsuse delegeerimist vaiet lahendava maksuhalduri poolt asutusele, kelle maksuotsuse peale vaie oli esitatud. Maksuotsuse punktide 1.1 ja 1.2 tegemise õiguslikud alused ei ole kohaldatavad neile faktilistele asjaoludele, mis on tinginud maksuotsuse tegemise. OÜ Germessa , samuti AB Jaak Oja OÜ ja AS Eesti Telefon arvetel toodud teenused ja kaubad on soetatud AS X ettevõtluse tarbeks.Maksuhaldur ei ole seadnud kahtluse alla kauba ja teenuse saajana AS-i X, vaid maksu määramise on tinginud algdokumendi puudumine. Seega tulnuks maksu määramisel juhinduda KMS § 18 lg-st
menetluse uuendamise alustele, mille puhul eeldatakse, et maksuotsus on kehtiv.X suhtes on olemas kaks teineteisest sõltumatut maksuettekirjutust- 19.01.2004.a. maksuotsus ja 05.03.2002.a. ettekirjutus. Maksuameti 03.09.2003.a. vaideotsusega taastati kaebaja suhtes läbiviidav maksumenetlus , millele õiguslik alus tuleneb
Menetluse taastamisel jätkub maksukohustuslase suhtes läbiviidav menetlus. Seega on maksuhalduril ka õigus teha kohustavaid korraldusi teabe saamiseks, mida ei saa käsitleda uue revisjoni alustamisena ja seeläbi
Põhjendamatu on väide tingimusliku vaideotsuse tegemisest. Materjalide saatmine asja uueks otsustamiseks ei ole tingimuseks vaide rahuldamisel.Vaide rahuldamise tingib vaide põhjendatus. Ka ei ole maksusumma määramiseks tehtud maksuotsusega juba olemuslikult võimalik lahendada vaiet, milles taotletakse maksuotsuse kehtetuks tunnistamist. 19.01.2004.a. maksuotsusega ei ole määratud käibemaksu varem revideeritud 2001.a. juuli kuni oktoobrikuu maksustamisperioodi. Põhjendamatu on väide, et kui haldusakt on maksuhalduri poolt kord juba tühistatud, on välistatud uue koormava haldusakti andmine . Esitatud arvete kõlbmatus käibemaksuarvestuses tuleneb KMS § 18 lg 1 p1 ja lg 6 ning KMS § 20 lg 1 ja § 22 lg 1. Sisendkäibemaksu mahaarvamise tingimuseks on KMS nõuetele vastava arve olemasolu. AS Eesti Telefon 2001.a. juuni, juuli, september-november arved on esitatud AS-le X, kelle poolt 2001.a. detsembrikuu käibedeklaratsioonis deklareeritud käibemaksusmma 3 4251 krooni kohta puudub arve. Seega puudub ka alus nimetatud summa kajastamiseks käibemaksuarvestuses. KMS § 18 lg 7 tuginemine ei ole põhjendatud, sest maksuhalduril ei ole maksuarvestuses järelkontrolli teostamisel võimalik hinnata kauba või teenuse saamist ja kulutuse seotust ettevõtlusega, kui pole selge, kellelt ja mis alusel soetati. Maksuotsuse p.1.1 ja 1.2 on õigesti tuvastatud täiendava maksukohustuse tekkimine selles toodud asjaoludel. Maksuotsuse p.3.1on motiveeritud, seal on näidatud maksustamise faktiline ja õiguslik alus. Kaebaja poolt EKV-le vaidlusalustel kuudel tasuta osutatud teenuse turuhinna leidmisel on põhjendatult lähtutud lepingupoole praktikast, maksuhalduri poolt leitud maksubaas on kooskõlas KMS § 12 lg 6 rakendamise tingimustega. Kaebuse esitaja ei ole esitanud ühtegi põhjendatud vastuväidet, mis osas vaideotsuses toodud andmed ei ole õiged. Korteri eluruumina kasutamise proportsiooni leidmisel on maksuhaldur ruumide omatarbe ja ettevõtluses kasutatava proportsiooni väljatoomisel lähtunud ruumide kasutusotstarbest. Ruumides, mis on kasutatavad nii ettevõtluses kui eluruumidena on maksuhaldur lähtunud maksukohustuslase poolt esitatud arvestuse alusel leitud elamispinna suhtest korteri üldpinda.Ruumide puhul, mis ei ole ettevõtluses kasutatavad, puudus alus maksumaksja arvestusest lähtumiseks. Seetõttu ongi osaliselt arvestatud maksumaksja poolt esitatud arvestusega.Kaebaja ei ole näidanud, milliste ruumide kasutusotstarbe on maksuhaldur ebaõigesti määranud. Põhjendamatud on väited maksuotsuse p.2.1 ja 2.3 õigusvastasusest. Väited, et tegemist on Gert Jenseni poolt AS-le X antud laenu tagasimaksmisega, ei ole X raamatupidamisdokumentidest kinnitust leidnud. Kaebaja ei ole suutnud tõendada, kuidas raha liikumine on seotud kaebaja ettevõtlusega ja miks peab väidetavalt Gert Jensenile kuuluv raha laekuma AS X pangakontole, mida AS X asus tagasi maksma eraisikute pangakontole. Kontrollimisel tuvastas maksuhaldur, et X ettevõtluse tarbeks ei ole raha kasutatud. X poolt tehtud maksuotsuse p.2.1 ja 2.3 märgitud kulutusi on käsitletud kui erisoodustust TMS § 48 lg 4 mõistes. Maksuotsuse punktis 3.2 on maksuhaldur täiendava maksusumma määramisel lähtunud sellest et kontrollimise käigus tuvastatud asjaolude põhjal on maksuhalduril kahtlus, et X ei ole soetanud kõiki treilereid oma ettevõtluse tarbeks. AS X ei ole suutnud tõendada 28.09.00 sõlmitud liisinglepingu alusel soetatud 5 treileri seotust ettevõtlusega. X raamatupidamises on kokku D.C.Ni nimel tehtud laenu väljamakseid 2001.a ja 2002.a. kokku summas ca 1,3 milj.krooni. Laenu on välja makstud nii sularahas kui pangaülekandega D.C.Ni pangakontole. Laenu andmise kohta on esitatud laenu andmise eelleping, mille kohaselt laenu intress on 8% aastas ja makstakse tagasi koos intressidega vähemalt 50 % 2002.a. jooksul ja ülejäänu 2003.a. jooksul.Laenu tagasimaksmine pidi algama 01.01.2002, viidatud aasta 9 kuu jooksul laenu tagasimakseid D.C.N ei teinud ja ei tasunud ka intresse. Seega ei saanud AS X laenu andmise tagajärjel ka mingit kasu 2002.a., mistõttu nõudeõiguse soetamine D.C.Ni vastu ei ole seotud kaebaja ettevõtlusega. Danlast Apsile 25.03.2002 tehtud väljamakse on maksustatud kui ettevõtlusega mitteseotud kulu TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 mõistes, tulenevalt väljamakse aluseks oleva algdokumendi puudumisest. 4 Kohtu põhjendused ja otsus Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja hinnanud asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses leidis, et kaebus ei kuulu rahuldamisele. Kohus tugineb oma seisukohtade põhjendamiseks alljärgnevale: 1.Harju maksukeskusel oli 19.01.2004.a. maksuotsuse tegemiseks õiguslik alus. Harju Maksuameti 30.06.2003.a. maksuotsusest nr 6.1-03.2/1072 nähtuvalt on maksuotsuse tegemise aluseks ajavahemikul 2001.jaanuarikuust kuni 2002.a. septembrikuuni AS X ( edaspidi AS X) käibemaksu, tulumaksu ja sotsiaalmaksu arvestamise ja tasumise õigsus . Maksuotsusega kohustati AS X täiendavalt tasuma käibemaksu, tulumaksu ja sotsiaalmaksu ning intresse. Maksuamet rahuldas maksuotsusele esitatud vaide ja tunnistas maksuotsuse puuduliku motivatsiooni ja tõendite analüüsi ning kohatiste eksliku maksu määramise õiguslike aluste tõttu kehtetuks. Samas saatis maksuamet asja materjalid Harju Maksuametile tagasi asja uueks otsustamiseks ja vajadusel uue haldusakti andmiseks II, 146-151).
Viidatud paragrahvi lg 1 näeb ette maksuhalduri õigused vaide sisulise lahendamise korral ja sätestab, et sellisel juhul on maksuhalduril õigus: rahuldada vaie ja tunnistada haldusakt kas täielikult või osaliselt kehtetuks ning kõrvaldada haldusakti faktilised tagajärjed ( lg 1 p 1); anda haldusakt, sooritada toiming või teha asjas uus sisuline otsus (p2); teha haldusakti andnud asutusele ettekirjutus haldusakti andmiseks, toimingu sooritamiseks või asja uuesti otsustamiseks ( p 3); taastada toimingu tegemisele eelnenud olukord või teha see ülesandeks toimingu sooritanud asutusele ( p 4), jätta vaie rahuldamata ( p 5). Käesoleval juhul rakendas maksuhaldur kooskõlas seadusega
Maksuamet rahuldas maksuotsusele esitatud vaide ja tunnistas maksuotsuse puuduliku motivatsiooni ja tõendite analüüsi ning kohatiste eksliku maksu määramise õiguslike aluste tõttu kehtetuks. Samas saatis maksuamet asja materjalid Harju Maksuametile tagasi asja uueks otsustamiseks ja vajadusel uue haldusakti andmiseks ( kd II, 146-151). Sellise otsustuse tegemiseks on vaiet läbivaataval maksuhalduril õigus viidatud seadusesätte alusel. Asja tehioludest lähtuvalt on antud maksuhaldurile õigus vaide läbivaatamisel muuhulgas otsustada, kas saata asi uueks läbivaatamiseks või teha ise uus otsus. Revisjon lõpeb maksuotsuse tegemisega.
lg 3 kohaselt ei saa revisjoni tulemusel tehtud või muudetud jõustunud maksuotsust muuta ega kehtetuks tunnistada uue asjaolu või tõendi ilmnemise tõttu. Viidatud sätete eesmärgiks on keelata korduva revisjoni põhjuseta läbiviimine Õige on kaebuse väide selles osas, et niisugust maksuotsust saab uue asjaolu või tõendi ilmnemise tõttu muuta ainult juhul, kui see asjaolu on tuvastatud seoses kuriteoga. Samas on kaebuse esitaja jätnud tähelepanuta viidatud § 102 lg 3 sisalduva tingimuse“ mille kehtetuks tunnistamist ei saa enam vaidementluses ega halduskohtumenetluses taotleda“.
lg 3 nimetatud õiguslikule alusel saab seega tugineda juhul, kui maksuotsus on kehtiv. Käesoleval juhul esitas kaebuse esitaja 19.01.2004.a. maksuotsusele vaide, mille läbivaatamise käigus maksuotsus tühistati. Eespooltoodust tulenevalt on kooskõlas seadusega maksuhalduri 5 seisukoht, et maksuotsuse vaidemenetluses tühistamise ja asja uueks otsustamiseks ja vajadusel uue haldusakti andmiseks saatmise korral ei saa rääkida revisjoni lõppemisest, sest puudub maksuotsus või teade revisjoni lõppemise kohta. Maksuhaldur, kellele saadeti seoses maksuotsuse tühistamisega asi uueks otsustamiseks, peab asja uueks otsustamiseks saamisel võtma kõiki asjas kogutud tõendeid ja tuvastatud asjaolusid ning vaideotsuse seisukohti arvestades seisukoha, kas asjas tuleb koostada maksuotsus või leitakse, et revisjoni käigus maksukohustust muutvaid asjaolusid ei tuvastatud. Piirang korduvale revisjonile ei kehti maksuotsuse suhtes mis ei ole jõustunud, seega, kui maksukohustuslane vaidlustab revisjoni tulemusena tehtud maksuotsuse vaidemenetluses või halduskohtus ja maksuotsus tühistatakse, võib maksuhaldur vajadusel viia läbi täiendava revisjoni ja anda välja uue maksuotsuse. Vastustaja on põhjendatult viidanud asjaolule, et maksukohustus ei teki mitte maksuotsusega, vaid seaduses sätestatud tingimuse saabumisel . Maksukohustus lõpeb seaduses sätestatud maksukohustuse lõppemise aluse saabumisel, selliseks aluseks ei ole maksuotsuse koostamine. Riigikohtu 18.10.1999.a. määruses haldusasjas nr 3-.3-1-32-99 toodud põhimõttelised seisukohad on kohaldatavad ka käesoleval juhul :“ Maksukorralduse seaduse § 36 lg 2 järgi teeb maksuhalduri kohalik asutus ettekirjutuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel otsuse jätta ettekirjutus jõusse, see muuta või tühistada. Ettekirjutuse tühistamise korral võib maksuhaldur teha uuesti samasisulise ettekirjutuse, s.o. määrata maksumaksjale tasumisele kuuluva maksusumma. Selline seisukoht lähtub asjaolust, et ettekirjutuse tühistamine ei kustuta maksuvõlga ja uue ettekirjutuse tegemine maksumaksjale tasumisele kuuluva maksusumma määramiseks ei muuda maksumaksja maksukohustust. Maksuõigussuhte uuesti tuvastamine pärast eelneva samasisulise ettekirjutuse tühistamist ei saa iseenesest rikkuda maksumaksja õigusi, sest maksumaksjal ei saa ettekirjutuse tühistamisest tekkida õigus mitte maksta maksuseadusega kehtestatud maksu.“.
lg 1 kohaselt maksukohustuslane või muu menetlusosaline, kes leiab, et maksuteate, maksuotsuse, vastutusotsuse, korralduse või muu maksuhalduri haldusaktiga on rikutud tema õigusi või piiratud vabadusi, võib taotleda selle haldusakti kehtetuks tunnistamist, muutmist või uue haldusakti välja andmist. Kaebuse esitaja taotles vaidemenetluses maksuotsuse tühistamist. Vaideotsusega vaie rahuldati ja vaidlustatud haldusakt tühistati. Seega on ekslik väita tingimusliku vaideotsuse tegemist. Maksuameti 03.09.2003.a.vaideotsus on käesolevaks ajaks jõustunud, kaebuse esitaja seda vaidlustanud ei ole, mistõttu väited nimetatud haldusakti õigusvastasusest on põhjendamatud. 2.Kaebuse kohaselt ei ole maksuotsuse punktis 3.1 motiveeritud, miks maksuhaldur käsitleb AS X ettevõtlusega seotud väljamaksetena üksnes OÜ-le Germessa tehtud väljamakseid ja jätab maksustamata väljamaksed AB Jaak Oja OÜ-le ja AS-le Eesti Telefon.
lg 2 kohaselt peab maksuotsusest selguma, kuidas on tasumisele kuuluv summa määratud. Seega on põhjendamatu väide maksuotsuse konkreetse punkti motiveerimatusest seetõttu, et sellest ei nähtu maksu mittemääramine. Vaatamata sellele on maksuhaldur kohtumenetluses kaebuse esitajale selgitanud, miks tulumaksuga ei maksustatud AS-le Eesti Telefon enamtasutud summat- saadud teenuse tarbijaks oli kaebuse esitaja ja kulutust käsitleti ettemaksuna,mida tulumaksuga ei maksustata; samuti on maksuhaldur selgitanud, et kontrollitaval perioodil AB Jaak Oja OÜ 04.04.2002 arve alusel kaebuse esitaja väljamakset ei teostanud, mistõttu on põhjendamatu ka väide, miks 6 väljamakset ei maksustatud. OÜ Germessa arved nr 11 ja nr 12 , samuti AB Jaak Oja arve nr 26 on esitatud AS-le EKV, AS Eesti Telefon 2001.a. juuni, juuli, september-november arved on esitatud AS-le X. 3. AS X võõrandas 01.08.2000 sõlmitud raamlepingu punkti 3 alusel AS-le EKV 2001.a. jaanuari, aprilli, mai, novembri ja detsembrikuus tasuta veoautode ja haagiste renditeenuseid, mis on käibemaksuseaduse tähenduses käive. Kaebuse kohaselt tuleb maksustatava käibe maksustatava väärtuse leidmiseks lähtuda VÕS § 28 lg 2 toodud põhimõttest, mille kohaselt kui hinda ei ole määratud ega hinna määramise viisi ette nähtud ja hind ega hinna määramise viis ei tulene lepingu olemusest ega muudest asjaoludest, tuleb maksta lepingu sõlmimise ajal lepingu täitmise kohas seda liiki lepinguliste kohustuste täitmise eest tavaliselt tasutav hind, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik hind. KMS § 12 lg 6 kohaselt kaupade ja teenuste vahetamisel ja tasuta või harilikust väärtusest madalama hinnaga võõrandamisel on maksustatavaks väärtuseks nende keskmine kohalik müügihind( edaspidi turuhind), millest on maha arvatud käibemaks. Maksuotsuses on kasutatud AS X poolt veoautode, külmikpoolhaagiste ja konteinerveo poolhaagiste renditeenuste võõrandamisel AS-le EKV maksustatava väärtuse ja sellest arvestatud käibemaksu määramisel metoodikat, mille alusel maksustatavaks väärtuseks on AS Balti Autoliisingu ja AS Hansa Liising Eesti poolt AS-le X 2001.a. jaanuari, aprilli, mai, novembri ja detsembrikuus esitatud arvetel kajastatud vara väljaostumaksed. Asjas esitatud dokumentidest nähtuvalt on kaebuse esitaja ja AS EKV vahel sõlmitud 01.08.2000.a. raamleping vedukautode ja haagiste finantseerimise ja kasutamise kohta ( kd II, tl 40). Raamlepingu p.3 nähtub, et poolte kokkuleppel üldnormina kuni 01.01.2002.a. X eraldi autode kasutamise eest tasu ei võta, pärast seda tähtaega kohustub AS EKV tasuma autode kasutamise eest renti. Vaidlust ei ole maksuhalduri tuvastatud asjaolus, et edasirenditud veokid ja haagised soetas AS X liisinglepingute alusel ning kaebaja liisitud veokite ja haagistega teenuseid ei osutanud. Nähtuvalt asjas esitatud dokumentidest on kaebuse esitaja esitanud AS-le EKV 01.03.2001 arve nr 51 ( kd II tl 42) 2001.a. veebruari renditeenuse kohta, 30.03.2001.a. arve nr 87 2001.a. märtsikuu renditeenuse kohta ( kd II, tl 43), 28.02.2002.a. arve nr 45 ajavahemiku juuni-oktoober 2001 renditeenuse kohta ( kd II, tl 41). Seega 2001.a. jaanuari, aprilli, mai, novembri ja detsembrikuu osas kaebuse esitaja renditeenuse arveid AS-le EKV ei esitanud ja kaebuse esitaja võõrandas nimetatud kuudel renditeenuseid tasuta. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust, et kuni 31.12.2001 kehtinud KMS § 3 lg 1 p 1 kohaselt on teenuste tasuta võõrandamine käibeks, vaidlust ei ole ka selles, et kaebuse esitajal tuleb tasuda käibemaks. Vastustaja on tuginenud VÕS § 29 lg 5 p 3 ja p 6, mille kohaselt lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, samuti tavasid ja lepingupoolte praktikat. Maksuhaldur tuvastas teenuse maksustatava väärtuse kasutades metoodikat, mille puhul võttis maksustatavaks väärtuseks AS Balti Autoliisingu ja ja AS Hansa Liising Eesti poolt maksustamisele kuuluval ajavahemikul AS-le X esitatud arvetel kajastatud vara väljaostumaksed koos intressidega. Sellise metoodika kasutamist põhjendab maksuhaldur asjaoluga, et vastavat metoodikat on kaebuse esitaja rakendanud ise 28.02.2002.a. arve esitamisel, kus vara kasutamise rendimakse on samas suuruses AS X poolt tasutud kapitalirendimaksega.
kohaselt peab maksuhaldur maksukohustuse täitmise 7 kontrollimisel ja maksu määramisel ennekõike lähtuma maksukohustuslase poolt esitatud enda tegevuse kohta peetud arvestusest. Kuna kaebuse esitaja oli ise varasemalt kasutanud metoodikat, mille puhul kapitalirendi makse on võrdne rendimaksega varade kasutamise eest, siis on maksuhaldur põhjendatult lähtunud maksukohustuslase esitatud andmetest ja poolte vahel teenusele määratud müügihinnast ning kaebuse väited, mille kohaselt maksuhalduril tulnuks välja selgitada keskmine kohalik turuhind on põhjendamatu. Maksukorralduse seaduses sätestatust tulenevalt on maksumaksja kohustus vaidluse korral tõendada, et maks on valesti määratud. Maksu määramise asjaolud on kirjas maksuotsuses, seega lasub kaebuse esitajal väites, et maks on valesti määratud, kohustus esitada oma väidet kinnitavad tõendid. Käesoleval juhul ei ole kaebuse esitaja ümber lükanud maksuhalduri vaidlustatud haldusaktides toodud seisukohta. 5.Kaebuse esitaja ei nõustu maksuotsuse punktides 1.5, 2.2 ja 2.4 kasutatud metoodikaga omatarbe ja ettevõtluses kasutatava proportsiooni väljatoomisel ning leiab, et see ei ole kontrollitav ja maksuhalduri poolt samaaegselt kahe metoodika kasutamine on põhjendamatu. Maksuotsusest nähtuvalt on Tallinnas Narva mnt 10-7 korteri eluruumina kasutamise proportsiooni leidmisel kasutatud kaebuse esitaja poolt esitatud plaani ning maksuhaldur on põhjendatult lähtunud ruumide omatarbe ja ettevõtluses kasutatava proportsiooni väljatoomisel ruumide kasutusotstarbest. Osundatud plaani järgi on magamistubade üldpind 46,8 m 2, vannitoal ja saunal 22, 5 m
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.