← Eesti

3-04-334/2

Obsah (6)§ 26§ 31§ 7§ 6§ 9§ 93

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 25.02.2005. a Tallinn Haldusasja number 3-2374/2004 Haldusasi L-R.G.’i kaebu

§ 26lg 1 p 3).

Muus osas jätta kaebus rahuldamata (

§ 26lg 1 p 6).

Jätta vastustaja taotlus kohtukulude väljamõistmiseks kaebuse esitajalt rahuldamata. Edasikaebamise kord Käesoleva otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 25.02.2005 arvates esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb otsuse teinud kohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul arvates 25.02.2005 (

§ 31lg 1, 5).

ASJAOLUD 09.02.1994 Viimsi Vallavolikogu otsuse p. 10.3 alapunktiga 5 otsustati määrata Viimsi alevikus Xxxxxxx asuv ehitis erastamisele mittekuuluvaks objektiks. Otsuse aluseks olid EES § 3 lg-d 6 ja 8 ning Viimsi valla eluruumide erastamise komisjoni ettepanek (t. lk. 25). 21.11.1994 esitas kaebuse esitaja Viimsi Vallavalitsusele avalduse Xxxxxxx-2 eluruumi erastamiseks (toimiku lk. 16). 1 13.06.2000 Viimsi Vallavolikogu otsuse nr. 149 p-ga 1 otsustati määrata muuhulgas Viimsi alevikus Xxxxxxx asuv elamu erastamisele mittekuuluvaks seoses elamu (endise moonakamaja) rekonstrueerimisega kultuuriasutuseks. Otsuse aluseks oli muuhulgas EES § 3 lg

  1. 01.01.2002 sõlmis Viimsi Vallavalitsus kaebuse esitajaga Xxxxxxx-2 eluruumi üürilepingu 5 aastaks kehtivusega kuni 01.01.2007 (toimiku lk. 17-21). 08.10.2002 Viimsi Vallavolikogu otsuse nr. 192 p 1 alapunktiga 1.2 otsustati võõrandada tasuta OÜ-le Concordia Rahvusvahelise Ülikooli Varahaldus, reg. nr. 10573352, muuhulgas Viimsi alevikus asuv Viimsi vallale kuuluv kinnistu Xxxxxxx, katastritunnus 89001:010:8800, registriosa nr. 27478, suurusega 1627 m2, sihtotstarve elamumaa, maksustamishinnaga 78 810 krooni. Punkti 1 kohaselt läksid kinnistul Xxxxxxx asuva üürilepingutega koormatud elamu üürileandja õigused ja kohustused üle OÜ-le Concordia Rahvusvahelise Ülikooli Varahaldus (toimiku lk. 28). Eeltoodud otsuse aluseks oli Viimsi Vallavolikogu
  2. mai 1997 määrusega nr. 7 kinnitatud munitsipaalmaa võõrandamise kord (
  3. augusti
  4. a. määruse nr. 8 ja
  5. oktoobri
  6. a. määruse nr. 51 redaktsioonis), Kaitseministeeriumi ja Concordia Rahvusvahelise Ülikooli Eestis taotlused ja vallavalitsuse ettepanekud. Otsust motiveeriti ka vajadusega tagada võimalus kõrghariduse andmiseks Viimsi vallas. KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT
  7. Viimsi Vallavolikogu
  8. veebruari
  9. a. otsuse tühisus ja õigusvastasus Viimsi Valla Volikogu
  10. veebruari
  11. a. otsuses märgitud seaduse paragrahvid on vastuolulised ning teineteist välistavad, kuivõrd esimene sätestas objekti erastamise võimaluse teatud tingimusel (et omandaja kohustub järgima kaitserežiimi) ning teise kohaselt määrati objekti erastamisele mittekuulumine. Lisaks jääb arusaamatuks, kas elamu kuulub lammutamisele, rekonstrueerimisele või siis kasutatakse edaspidi üürimajadena. Vastavalt HMS § 63 lg 2 p 5 on tegemist tühise otsusega, kuivõrd otsus ise on vastukäiv ning sellest ei selgu kellegi õigusi ega kohustusi, sh kaebuse esitaja, kui võimaliku erastaja õigusi ja kohustusi. Otsus on ka motiveerimata. Otsuses puudub selgitus, mis alustel nimetatud objekt erastamisele mittekuuluvaks määrati. Kuivõrd haldusakti motiveerimine on üldine nõue, mis peaks tagama Põhiseaduse §-s 15 sätestatu reaalse teostamise võimaluse ning lisaks sätestab ka EES § 3 lg 8 erastamisele mittekuuluvaks määramise põhjuste avalikustamise, siis sellest tulenevalt on kaebuse esitaja seisukohal, et tegemist on õigusvastase otsusega. Samale seisukohale jõudis ka Riigikohtu halduskolleegium oma määrustes haldusasjades nr. 3-3-114-97, 3-3-1-30-97 ja 3-3-1-14-
  12. Tuginedes eeltoodule palub kaebuse esitaja alternatiivse kaebuse vahendina õigusvastasuse tuvastamist, kuivõrd otsus iseenesest on motiveerimata.
  13. Viimsi Vallavolikogu
  14. veebruari
  15. a. otsus ja
  16. juuni 2000 otsus nr 149 ning
  17. oktoobri
  18. a. otsus nr 192 on osaliselt õigusvastased Viimsi Vallavolikogu
  19. juuni
  20. a. otsus nr 149 rikub kaebuse esitaja kui eluruumi erastamist taotlenud üürniku õigusi erastamisele, kuivõrd eelnevalt ei olnud võetud vastu seisukohta erastamisavalduste osas ega olnud leitud võimalikku asenduspinda erastamiseks. Viimsi Vallavolikogu tunnistas
  21. oktoobri
  22. a. otsusega nr 192, kehtetuks Viimsi Vallavolikogu
  23. juuni
  24. a. otsuse nr 149 p 2.
  25. Nimetatud punkti alusel tuli kinnistud 2 tasuta riigile võõrandada. Samas ei tühistanud Viimsi Vallavolikogu oma
  26. juuni
  27. a. otsust nr 149 osas, kus kinnistud määrati erastamisele mittekuuluvaks seoses elamute rekonstrueerimisega kultuuriasutuseks. Kuivõrd uue otsuse korral oleks langenud ära elamu rekonstrueerimine muuseumiks, siis oleks Viimsi Vallavolikogu saanud teha võõrandamise otsust kolmandale isikule üksnes juhul, kui oleks tühistanud eelneva otsuse elamu kultuuriasutuseks rekonstrueerimise kohta. Lähtuvalt Eluruumide erastamise seaduse §-st 3 lg 1 ja 1¹ ning §-dest 4 ja 6 tuleb eluruumide erastamise läbiviimist vaadelda erastamise kohustatud subjektile seadusega pandud kohustusena, mitte aga valikuvõimalusena erastamise läbiviimise ja mitteläbiviimise vahel. Tulenevalt erastamise läbiviimise kohustuslikust iseloomust peab kohustatud subjekt tegema kõik endast oleneva, et talle seadusega pandud avalik-õiguslik kohustus saaks täidetud ning vastavad eluruumid saaksid erastatud. Eluruumide erastamisega viivitamine või erastamise mitteläbiviimine rikub eluruumi erastamise õigustatud subjektide seadusest tulenevat õigust saada eluruumide omanikuks. Sellisele seisukohale asus Riigikohtu halduskolleegium
  28. novembri
  29. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-53-
  30. Eluruumide erastamise seaduse § 3 lg 8 kohaselt võib linna ja valla omavalitsuse volikogu kindlaks määrata eluruumid, mida ei erastata nende lammutamise, rekonstrueerimise, edasise kasutamise tõttu üürilepingu alusel või muul mõjuval põhjusel üldistes huvides. Kui eluruumi erastamata jätmise põhjustena märgitud faktilisi asjaolusid ei esine või need hiljem ära langevad, langeb ära ka eluruumi erastamata jätmise alus. Sama seisukohta on Riigikohtu halduskolleegium väljendanud ka
  31. märtsi
  32. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-9-98, ning 12-veebruari
  33. a. otsuses haldusasjas nr 3-3-1-13-03, milles märkis, et kui eluruumi erastamata jätmise mõjuv põhjus langeb ära, tekib üürnikul EES §-de 3 ja 4 alusel subjektiivne õigus erastada tema kasutuses olev eluruum. Tulenevalt eeltoodust on kaebuse esitaja seisukohal, et kuivõrd elamute rekonstrueerimine kultuuriasutuseks langes ära, mistõttu langes ära ka eluruumi erastamata jätmise mõjuv põhjus, siis ei oleks tohtinud nimetatud elamud enam ka erastamisele mittekuuluvad olla ning mõjuva põhjuse äralangemisel oleks Viimsi Vallavalitsus olnud kohustatud selle erastama kaebuse esitajale, mitte aga tasuta võõrandama kolmandale isikule. Tasuta võõrandamiseks ülikoolile oleks pidanud sellisel juhul olema välja antud uus otsus, mille alusel oleks elamu pidanud olema tunnistatud erastamisele mittekuuluvaks seoses võõrandamisega hariduse eesmärgil. Nimetatud otsust aga Viimsi Vallavolikogu teinud ei ole. Eesmärk tagada elamu kordategemine ei saa olla EES § 3 lõike 8 kohaselt selliseks mõjuvaks põhjuseks, mille tõttu Viimsi Vallavolikogu võib jätta elamus asuvad eluruumid erastamata. Eluruumide erastamisega läheb elamu kordategemise kohustus üle eluruumide omanikele. Selline järeldus on kooskõlas ka EES §-ga 2 lg
  34. Kuna elamu kordategemine on võimalik ka eluruumide erastamise korral, siis piiraks sel eesmärgil eluruumi erastamisele mittekuuluvaks tunnistamine seaduse mõtte vastaselt kaebuse esitaja kui üürniku õigust erastada tema kasutuses olev eluruum. Samale seisukohale jõudis ka Riigikohtu halduskolleegium 12.veebruari
  35. a. otsuses haldusasjas nr 3-3-1-13-
  36. Munitsipaalmaa võõrandamine tasuta või alla hariliku väärtuse saab toimuda üksnes vastavalt Viimsi Vallavolikogu poolt
  37. mail
  38. a. kinnitatud määrusele nr 7 (muudetud Viimsi Vallavolikogu
  39. oktoobri
  40. a. määrusega nr 51 ja
  41. augusti
  42. a. määrusega nr 8) munitsipaalmaa võõrandamise korra osale nr VI. Vastavalt selles sätestatud alapunktile 75 võib tasuta valla ülesannete täitmiseks mittevajalikku või kõlbmatut maaüksust ilma avaliku enampakkumise või eelläbirääkimistega pakkumiseta võõrandada, kui selle pakkumise korras võõrandamine ei ole andnud soovitud tulemusi või muudel juhtudel lähtudes avalikust huvist. 3 Avalikes huvides on maaüksuse võõrandamine lubatud heategevuslikel, tervishoiu, hariduse, hoolekande ja muudel eesmärkidel. Vastavalt vastustaja poolt kohtule esitatud Viimsi valla ja OÜ Concordia vahel
  43. novembril
  44. sõlmitud notariaalsele kinnistu tasuta võõrandamise lepingu punktile 2.1.7 võõrandaja kinnitab, et lepingu eseme tasuta võõrandamiseks on Viimsi Vallavolikogu otsus nr 192,
  45. oktoobrist 2002 (st Lepingu ese võõrandatakse kui maa, mis ei ole enam vajalik või on muutunud kõlbmatuks valla ülesannete täitmisel). Seega kinnitab maa võõrandaja (Viimsi vald) ise, et tegemist on nimetatud korralduse alusel vallale mittevajaliku maaüksusega. Praegusel hetkel ei ole aga tegemist mittevajaliku või kõlbmatu maaüksusega, kuivõrd nimetatud maale (maal asetsevale eluruumile) on juba
  46. aastal esitatud erastamise avaldused, mis on jäetud tänaseni lahendamata. OÜ-le Concordia võõrandamise otsuse tegemise ajal oli avalikult teada asjaolu, et OÜ Concordia on pankroti äärel ning OÜ-l puuduvad varalised ressursid sellest väljatulemiseks, millest tulenevalt ei saaks OÜ Concordia tagada kõrghariduse pakkumist Viimsi vallas. Vastavalt ametlikes teadaannetes ilmunud pankrotiteatele kuulutas Harju Maakohus
  47. aprillil
  48. a. kohtuotsusega OÜ Concordia pankroti välja. Juba enne seda oli aga kõigile teada asjaolu, et OÜ-l Concordia on suured makseraskused ja tudengid olid koolist lahkumas ning osa õppeprogramme oli tühistatud. Seda enam oleks pidanud nimetatud raskustest olema teadlik Viimsi Vallavolikogu ja teised valla ametnikud, kelle haldusalas ülikool asus. Kaebuse esitaja on seisukohal, et kuivõrd kinnistu võõrandamine OÜ-le Concordia toimus ajal, mil oli juba teada, et OÜ ei ole võimeline tagama kõrghariduse andmist Viimsi vallas, siis oli Viimsi Vallavolikogu
  49. oktoobri
  50. a. otsuses nr 192 toodud põhjendus väljaotsitud ning juba teadlikult esitatud ekslikuna. VASTUSTAJA SEISUKOHT
  51. Viimsi Vallavolikogu 09.02.1994 a. otsus sisaldab õigusi ja kohustusi ning mis puudutab kaebaja õigusi, siis on otsuses selgelt kirjas, et Xxxxxxx määratakse erastamisele mittekuuluvaks objektiks, millest on omakorda kaebajale selgesti väljaloetav tema õigusi puudutav otsus mitteerastamise kohta. Otsuses märgitud sätted ei välista teineteist. Xxxxxxx erastamisele mittekuuluvaks määramisel lähtus Volikogu asjaoludest, et Xxxxxxx13 ja 15 moodustasid Laidoneri mõisaga riikliku kaitse all oleva kultuurimälestiste ühtse hoonete kompleksi, millest Kaitseministeeriumi taotlusel kavatseti arendada - rekonstrueerida Laidonäri muuseum. Ei olnud ju mõeldav, et kaebaja oleks saanud erastada muuseumi ruume ja saanud järgida EES § 3 lg-s 6 sätestatud kehtestatud kaitserežiimi. Sama §-i lg 8 kohaselt võivad linnade ja valdade omavalitsuste volikogud kindlaks määrata erastamisele mittekuuluvad elamud või piirkonnad, milles asuvaid eluruume ei erastata seoses nende lammutamise, rekonstrueerimise, edasise kasutamisega üürimajadena või muudel mõjuvatel põhjustel. Nimetatud põhjused avalikustatakse volikogude poolt. Võimalikud eluruumide erastajad ei olnud aga suutelised tagama EES § 3 lg-s 6 sätestatud kaitsereziimi nõuete täitmist ning kõnealuse objekti rekonstrueerimise vajadust. Ka Viimsi vallal endal puudusid rahalised vahendid elamu rekonstrueerimiseks Laidoneri mõisahoonete kompleksina ning seetõttu otsustati anda elamu Kaitseministeeriumile. Kuivõrd kaebaja sai kaebust esitades aru, et mitteerastamisele kuuluvaks tunnistamine puudutab tema õigusi ja kohustusi, siis on tema väited õiguste ja kohustuste puudumise kohta otsuses põhjendamatud. Seega HMS § 63 lg 2 sätestatud tühisuse alused, mis on seaduses loetletud ammendavalt antud juhul puuduvad ning kaebus tuleb jätta rahuldamata, kuivõrd haldusakt ei ole tühine. 4
  52. Teise tühisuse alusena , mitte õigusvastasuse tunnistamise alusena on kaebaja toonud p.-s 2.2 põhjenduse, et haldusakt 09.02.1994 a. on motiveerimata. Vaidlustatud haldusakt ei ole motiveerimata. Haldusakti vastuvõtmise ajal puudus eraldi seadus, mis sätestas üheselt haldusaktile esitatavad nõuded. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, on proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kõnealune akt on antud pädeva haldusorgani poolt hetkel kehtiva õiguse alusel ning vastab ka ülejäänud nimetatud nõuetele. HMS § 56 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Volikogu otsus ei ole motiveerimata, kuivõrd otsuses on selgelt viidatud mitteerastamise alustele. Jäetud on lihtsalt need sätted lahti seletamata, mis aga ei muuda otsust arusaamatuks või mittemotiveerituks. Vastavalt Riigikohtu 03.04.2002.a. otsusele haldusasjas nr. 3-3-1-14-02 peab tulenevalt

§ 7

lg-st 1 ja § 26 lg 1 p-st 1 halduskohus vastava taotluse korral haldusakti tühistama, kui haldusakt on õigusvastane ja rikub kaebuse esitaja õigusi. Haldusakti tühistamist ei saa aga nõuda vaid menetlus- ja vorminõuete, sealhulgas haldusakti motiveerimise kohustuse rikkumise tõttu, kui haldusakt on sisuliselt õiguspärane ja kontrollitav.

  1. Kaebaja poolt
  2. 11.2004a. esitatud alternatiivne nõue Volikogu 09.02.
  3. a. otsuse p. 10.3 alap. 5 õigusvastasuse tuvastamiseks on esitatud aegunult alljärgnevatel põhjendustel: 15.09.
  4. a. vastuvõetud ja 31.12.1999a. kehtinud halduskohtumenetluse seaduse § 7 lg.1 redaktsiooni kohaselt oli haldusakti peale halduskohtule kaebuse esitamise tähtajaks üks kuu arvates päevast, millal isik kaevatavast haldusaktist teada sai või pidi teada saama. 01.01.2000a.kehtima hakanud

§ 6lg.

3 redaktsioon ei sätestanud kaebuse esitamise tähtaega haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemiseks. Alates 01.01.2002a. kehtima hakanud

§ 9

lg 5 kohaselt võib kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks esitada kolme aasta jooksul haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest arvates. Kaebaja õigusvastasuse nõude esitamisel 05.11.2004 oli volikogu otsuse vastuvõtmisest möödunud 10 aastat ja 8 kuud.

  1. Viimsi Vallavolikogu 13.06.2000.a. otsus nr. 149 ja 08.10.2002.a. otsus nr.
  2. 2000 ja 2002.a. otsused aga ei riku kaebaja õigusi, kuivõrd nendega ei ole algselt otsustatud elamute erastamisele mittekuuluvaks määramist. Nimetatud otsustega muutusid vaid isikud kellele elamud kultuur-hariduslikul eesmärgil antakse, mis aga omakorda ei riku kaebaja õigusi. Nimetatud otsused ei saa rikkuda kaebaja õigusi ka põhjusel, et kaebaja on kaotanud eluruumi erastamise õiguse juba enne nimetatud otsuste vastuvõtmist ja nimelt: vastavalt Kinnistusregistri registriosa nr. 27478 väljavõttele on elamu, kus kaebaja korter asub kantud kinnistusregistrisse 09.02.2000a. elamumaana, millest tulenevalt on muutunud asjaõigusseaduse kohaselt kinnisasjaks ehk maa oluliseks osaks. Kuni 15.11.2000a. kehtinud EES § 3 lg. 1 kohaselt oli võimalik erastada ainult eluruumi kui vallasasja. Samast ajast kehtiva EES § 21 lg 7 kohaselt oli võimalik erastada kinnisasjana ka korteriomandit. Kuivõrd kinnistamise käigus ei moodustatud eraldi korteriomandeid vaid moodustati üks kinnistu ning kinnistamisel toimus otsustamine kaebaja erastamise õiguste üle, siis sellest lähtuvalt sõltumata 2000a. ja 2002a. otsustest ei oleks olnud kaebajal enam ka võimalik korterit erastada, mis kinnitab, et need otsused ei oma kaebaja õiguste rikkumise seisukohalt enam mingit tähtsust. See tähendab, et kinnistusregistris registreerimisest 09.02.2000a. puudub erastamise objekt kaebaja korteri näol. Alusetu, samas ka põhjendamata on väide selle kohta, et Volikogu oleks pidanud enne eluruumi uuesti erastamisele mittekuuluvaks määramist 5 võtma seisukoha üürnike erastamistaotluste kohta ning leidma üürnikele asenduspinna erastamiseks. Kinnistute Xxxxxxx ja 13 võõrandamine OÜ-le Concordia Rahvusvahelise Ülikooli Varahaldus toimus notariaalse lepinguga 11.11.2002.a. Varem, 08.11.2001.a., oli sõlmitud ühise tegutsemise leping nr.415/0111 Viimsi valla ja EV Kaitseministeeriumi vahel, mis nägi ette, et Viimsi mõisakompleksi otstarbekama ja muinsuskaitselisele tähtsusele sobivama kasutamise tagamiseks annab Viimsi vald Xxxxxxx ja 13 kinnistud 01.jaanuariks 2007.a. tasuta EV Kaitseministeeriumile. 22.08.2002.a. kirjaga nr.4-440/4594 tegi Kaitseministeerium ettepaneku muuta eelnimetatud lepingut ja näha selles ette Xxxxxxx ja 13 kinnistute andmine tasuta Concordia ülikoolile. 03.10.2002.a. kirjaga nr.109 tegi Concordia Rahvusvaheline Ülikool Eestis ettepaneku anda Xxxxxxx ja 13 kinnistud OÜ-le Concordia Rahvusvahelise Ülikooli Varahaldus. Neist ettepanekutest lähtudes võttis Viimsi Vallavolikogu 08.10.2002.a. vastu otsuse nr.192, mis näeb ette Xxxxxxx ja 13 kinnistute tasuta võõrandamise OÜ-le Concordia Rahvusvahelise Ülikooli Varahaldus. Tulenevalt vallavolikogu 08.10.2002.a. otsusest sõlmiti Viimsi valla, EV Kaitseministeeriumi ja OÜ Concordia Rahvusvahelise Ülikooli Varahaldus vahel kokkulepe ühise tegutsemise lepingu nr.415/0111 muutmiseks selliselt, et Viimsi vald annab Xxxxxxx ja 13 kinnistud 01.jaanuariks 2003.a. tasuta OÜ- le Concordia Rahvusvahelise Ülikooli Varahaldus. Eeltoodust lähtuvalt kinnistu, mille oluliseks osaks on elamu ja selles asuv kaebaja korter, tasuta võõrandamine Volikogu 08.10.2002a. otsuse alusel OÜ-le Concordia Rahvusvaheline Ülikool, ei riku kaebaja õigusi ega muuda kehtetuks 1994.a. akti Xxxxxxx elamu erastamisele mittekuuluvuse kohta nagu seda ekslikult arvab kaebaja. Samuti leiab Viimsi vald, et kultuuri ( muuseum ) ja haridusasutused ( Concordia Ülikool) kuuluvad mõlemad ühise nimetaja alla ning seega ei muudetud ka elamute mitteerastamise sihtotstarvet, kuivõrd igal juhul toimus erastamisele mittekuuluvaks määramine eelkõige hoonete rekonstrueerimise eesmärgil ja vajadusel Laidoneri mõisahoonete kompleksina. Eluruumi erastamata jätmise põhjustena märgitud faktid ei ole ära langenud, kuivõrd mõlemal juhul on tegemist rekonstrueerimisega kultuur-hariduslikul eesmärgil. Muutunud on vaid isikud kellele elamud eelnimetatud eesmärgil antakse, mis aga ei riku kaebaja õigusi. Koos üleantud elamuga anti OÜ–le Concordia üle ka elamus asuvate korterite elanikega sõlmitud üürilepingutest tulenevad õigused ja kohustused, s.t kaebajal on olemas kõik elamuõiguslikud garantiid eluasemele. KOHTU PÕHJENDUSED
  3. Kaebuse esitamise tähtaegsus Kuigi kohus tegi 02.12.2004 kohtuistungil protokollilise otsuse (toimiku lk. 104), millega otsustas, et kaebus on esitatud tähtaegselt, peab kohus siiski vajalikuks peatuda kaebuse tähtaegsuse küsimusel ka kohtuotsuses seoses vastustaja jätkuva seisukohaga, mille järgi on kaebuse esitamise tähtaeg möödalastud. Käesolevas haldusasjas on kohtule esitatud 09.02.1994 haldusakti tühisuse tuvastamise või alternatiivse taotlusena õigusvastasuse tuvastamise nõue ning 13.06.2000 ja 08.10.2002 haldusaktide õigusvastasuse tuvastamise nõuded. Kaebus halduskohtusse on postitatud 22.10.
  4. Riigikohtu halduskolleegium on 07.03.2003 määrusega haldusasjas nr. 3-3-1-21-03 asunud seisukohale, et tühisuse tuvastamise kaebus tuleb lugeda hõlmatuks

§ 6

lg 3 punktis 3 nimetatud õigussuhte tuvastamise kaebusega.

§ 9

lg 6 kohaselt võib esitada kaebuse avalik-õigusliku suhte olemasolu või puudumise kindlakstegemiseks tähtajatult. 6 Kehtiva

§ 9

lg 5 kohaselt võib kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks esitada kolme aasta jooksul haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest arvates. Kuni

  1. detsembrini 1999 ei olnud halduskohtule tuvastamiskaebust võimalik esitada ning alates
  2. jaanuarist 2000 kuni
  3. detsembrini 2001 kehtinud

redaktsiooni kohaselt võis taolise kaebuse esitada tähtajatult. Praegu kehtiv

§ 9lg 5 jõustus 01.01.2002.

Riigikohtu halduskolleegium on 11.11.2004 haldusasjas nr. 3-3-1-66-04 leidnud, et

§ 9lg-s 5 ettenähtud kolmeaastast vaidlustamise tähtaega tuleb enne 1.

jaanuari 2002 antud haldusakti või sooritatud toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks kaebuse esitamisel hakata arvestama sätte jõustumisest. Seega on enne

  1. jaanuari 2002 antud haldusakti peale tuvastamiskaebust võimalik esitada kuni
  2. jaanuarini
  3. Eeltoodust lähtuvalt loeb kohus kaebuses toodud taotlused esitatuks tähtaegselt. Asjaolu, et kaebuse esitaja põhjendatud huviks kaebuse esitamisel on nõuda Viimsi Vallavolikogult kahjutasu erastamisvõimaluse kaotamise eest ning kahju hüvitamise nõude esitamisel kohtuniku menetluses olevas teises haldusasjas on esitatud tähtaja ennistamise taotlus, ei oma käesolevas haldusasjas esitatud nõuete tähtaegsuse küsimuse lahendamisel tähtsust. Vastava tähtaja ennistamise taotluse lahendab kohus teise haldusasja menetluse käigus.
  4. Kaebuse esitaja põhjendatud huvi Kaebuse esitaja põhjendatud huviks kaebuse esitamisel on nõuda Viimsi Vallavolikogult käesolevas haldusasjas positiivse otsuse korral kaebuse esitajale erastamisvõimaluse kaotamisega tekitatud kahju hüvitamist. Vastav kaebus on ka kohtule esitatud ning taotletud menetluse peatamist kuni käesolevas haldusasjas lõpliku lahendi jõustumiseni. Kohus on seisukohal, et kaebuse esitajal on põhjendatud huvi 09.02.1994 tühisuse ning 09.02.1994, 13.06.2000 ja 08.10.2002 Viimsi Vallavolikogu otsuste taotluses toodud punktide õigusvastasuse tuvastamiseks. 09.02.1994 ja 13.06.2000 otsuste vaidlustatud punktidega otsustas Viimsi Vallavolikogu määrata Xxxxxxx elamu erastamisele mittekuuluvaks. Seega rikuvad eeltoodud otsused otseselt kaebuse esitaja õigust eluruumi erastamiseks nimetatud elamus. 13.06.2002 otsuse vaidlustatud osaga võõrandas vastustaja Xxxxxxx kinnistu tasuta OÜ-le Concordia Rahvusvahelise Ülikooli Varahaldus. Kohus on seisukohal, et kaebuse esitajal võib olla põhjendatud huvi eeltoodud otsuse vaidlustamiseks juhul, kui kohus tuvastab, et otsuse tegemise ajaks oli varasemates otsustes toodud eluruumide erastamise alus ära langenud ning vastustajal lasus kohustus Xxxxxxx asuvate eluruumide kaebuse esitajale erastamiseks. Eeltoodust lähtuvalt asub kohus hindama vaidlustatud otsuste punktide seaduslikkust ning käsitleb kaebuse esitaja põhjendatud huvi 08.10.2002 otsuse vaidlustamiseks koos otsuse seaduslikkuse hindamisega.
  5. Viimsi Vallavolikogu 09.02.1994 otsuse p 10.3 alapunkti 5 tühisus või õigusvastasus Otsuse aluseks olid EES § 3 lõiked 6 ja
  6. EES (redaktsioonis 18-11.1993-07.04.1994) § 3 lõige 6 kohaselt kuulusid riikliku või kohaliku kaitse all olevad, samuti ajaloolistes kaitsetsoonides asuvad eluruumid erastamisele üksnes tingimusel, et selle omandaja kohustub järgima kehtestatud kaitserežiimi. Nimetatud 7 kohustuse täitmine tagatakse erastamisel sõlmitava lepinguga, milles nähakse ette sanktsioonid kaitserežiimi rikkumise kohta. EES § 3 lõike 8 kohaselt võisid linnade ja valdade omavalitsuste volikogud kindlaks määrata erastamisele mittekuuluvad elamud või piirkonnad, milles asuvaid eluruume ei erastata seoses nende lammutamise, rekonstrueerimise, edasise kasutamisega üürimajadena või muudel mõjuvatel põhjustel. Nimetatud põhjused tuli eeltoodud sätte kohaselt volikogude poolt avalikustada. Viimsi valla eluruumide erastamise komisjoni ettepaneku teksti eeltoodud otsuses ära pole toodud ning ettepanek ise on vastustaja väitel kaduma läinud. 16.02.2005 kohtuistungil kuulas kohus tunnistajana üle
  7. aastal eeltoodud komisjoni esimeheks olnud A.T.. A.T. ütluste kohaselt polnud võimalik Xxxxxxx erastada, kuna tegemist oli muinsuskaitse objektiga. Xxxxxxx13 ja 15 kuuluvad Laidoneri mõisakompleksi kui moonakate majad. Tunnistaja ütluste kohaselt oli
  8. aastal plaan arendada mõisakompleks muuseumiks. Erastamise komisjoni ettepanekuks oli Xxxxxxx13, 15 ja Pargi tee 8 hooneid mitte erastada, kuna need olid muinsuskaitse objektid ja kuulusid mõisa kompleksi. Mitteerastamise põhjuseks oli ka hoonete halb seisukord. Maja elanikud polnud eriti maksuvõimelised ja seetõttu oli ebareaalne, et nad suudavad objekti korda teha. (toimiku lk. 137). Tunnistaja ütluste kohaselt tunnistati majad erastamisele mittekuuluvaks, kuna hooned olid muinsuskaitse objektiks ja halvas ehitustehnilises seisukorras. Selleks, et muuseumiks teha, oleks tulnud teha majad veekindlaks ja anda neile värske välimus. Istungitel oli kõne all hoonete rekonstrueerimine (toimiku lk. 138). Kaebuse esitaja on leidnud, et haldusakt on tühine HMS § 63 lg 2 p 5 alusel. HMS § 63 lg 2 p 5 kohaselt on haldusakt tühine, kui sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Haldusakti tühisust peab kohus hindama akt andmise aja seisuga. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole võimalik tuvastada haldusakti tühisust HMS § 63 lg 2 p 5 alusel. Kohus möönab, et vaidlusaluse otsuse motivatsioon on puudulik. Samas tunnistaja ütlustest nähtuvalt oli elamute erastamisele mittekuuluvaks tunnistamise peapõhjuseks asjaolu, et elamute näol oli tegemist muinsuskaitse objektiga, mis plaaniti rekonstrueerida muuseumiks. Elamute rekonstrueerimise korral muuseumiks kuuluks kohaldamisele EES § 3 lg 8, mistõttu viitamine EES § 3 lõikele 6 oli antud juhul üleliigne. Samas ei nõustu kohus kaebuse esitajaga selles, et EES § 3 lõikeid 6 ja 8 poleks võimalik koos kohaldada. EES § 3 lõige 6 võimaldab riikliku või kohaliku kaitse all olevaid, samuti ajaloolistes kaitsetsoonides asuvaid eluruume erastada üksnes tingimusel, et eluruumi omandaja kohustub järgima kehtestatud kaitserežiimi. Seega saab antud sätet kohaldada eluruumi erastamise alusena. Olukorras, kus sättele viidatakse otsuses, millega määratakse eluruum erastamisele mittekuuluvaks, saab teha ainult järelduse, et esineb eeltooduga vastupidine olukord ehk erastamiseks vajalik tingimus pole täidetud. Eeltoodu nähtub ka tunnistaja ütlustest, mille kohaselt komisjon pidas ebareaalseks seda, et maja elanikud suudaksid objekti korda teha ning seega ilmselt ka kehtestatud kaitserežiimi järgida. Seetõttu saab käesoleval juhul rääkida erastamisele mittekuuluvaks määramise põhipõhjusena elamute rekonstrueerimisest muuseumiks. Seega leiab kohus, et vaidlustatud otsust oli objektiivselt võimalik täita ning otsuses sisalduvad õigused ja kohustused ei olnud vasturääkivad. Eeltoodust lähtuvalt puudub kohtul alus otsuse tühisuse tuvastamiseks. 8 Tunnistaja ütlustest ega vastustaja seletusest ei ilmne, et vastustaja oleks enne otsuse tegemist majaelanikega vestelnud, selgitamaks, kas majaelanikud on võimelised või soovivad EES § 3 lõike 6 kohast kaitserežiimi järgida või mitte. Seega on otsus EES § 3 lõike 6 kohaldamise osas motiveerimata. Samas ei muuda ainult eeltoodu otsust õigusvastaseks, kuna EES § 3 lõige 8 andis vastustajale iseseisva aluse elamu erastamisele mittekuuluvaks määramisel. Elamu rekonstrueerimine muuseumiks võis EES § 3 lõike 8 kohaselt ka iseseisvalt olla elamu erastamisele mittekuuluvaks määramise aluseks. Kohus möönab, et Viimsi Vallavolikogu ei ole Viimsi Teatajas (toimiku lk. 98) järginud samas EES § 3 lõikes 8 toodud kohustust, avalikustada konkreetne EES § 3 lõikest 8 tulenev põhjus elamu erastamisele mittekuuluvaks määramisel. Samuti oleks vastav põhjus pidanud sisalduma otsuse motivatsioonis. Samas ei pea kohus võimalikuks tunnistada otsust õigusvastaseks ainuüksi motiveerimatuse või menetlusnõuete rikkumise tõttu, kui eeltoodu ei saanud sisuliselt mõjutada asjas tehtavat otsust (HMS § 58). Kohus ei näe otsuses, millega otsustatakse riigi kaitse all olev kinnismälestis rekonstrueerida muuseumiks, midagi seadusevastast. Kuna otsus on seega sisuliselt seadusega kooskõlas, tuleb jätta kaebuse esitaja taotlus Viimsi Vallavolikogu 09.02.1994 otsuse punkti 10.3 alapunkti 5 tühisuse tuvastamise või õigusvastasuse tuvastamise nõudes rahuldamata.
  9. Viimsi Vallavolikogu 13.06.2000 otsuse nr. 149 punkti 1 õigusvastasus Viimsi Vallavolikogu 13.06.2000 otsuse nr. 149 punktiga 1 määras vastustaja Viimsi alevikus Xxxxxxx asuva elamu erastamisele mittekuuluvaks seoses elamu (endised moonakamaja) rekonstrueerimisega kultuuriasutuseks. Otsuse tegemise aluseks oli EES § 3 lg 8, Viimsi Vallavolikogu 09.11.1994 Viimsi valla munitsipaalomandi valdamise, kasutamise ja käsutamise korra punktid 92.3 ja 9.5.5, Viimsi Vallavolikogu 13.05.1007 määrusega nr. 7 kinnitatud munitsipaalmaa võõrandamise korra p. 4.2 ja p. 16.4 ning Kaitseministeeriumi 09.06.2000 taotlus asutada Viimsi mõisas Kaitseväe muuseum. Otsuse vastuvõtmise ajal kehtinud EES § 3 lg 8 sätestas: „Linna ja valla omavalitsuse volikogu võib kindlaks määrata eluruumid, mida ei erastata seoses nende lammutamise, rekonstrueerimise, edasise kasutamisega üürilepingu alusel või muul mõjuval põhjusel üldistes huvides. Nimetatud põhjused avalikustab volikogu ajalehes, kus avaldatakse omavalitsusüksuse ametlikud teated.“ Kohus on juba tuvastanud käesoleva kohtuotsuse punktis 3 vastustaja õiguse seoses elamu rekonstrueerimisega muuseumiks määrata elamu erastamisele mittekuuluvaks. Antud otsuses on viidatud EES-is sisalduvale vastavale sättele, samuti Kaitseministeeriumi taotlusele asutada Viimsi mõisas Kaitseväe muuseum ning otsust on ka faktiliselt motiveeritud. Seetõttu ei saa otsust selle tegemise ajal lugeda õigusvastaseks. 09.02.1994 otsuse ning 13.06.2000 otsuse motivatsioonid ei ole kohtu arvates teineteisega vastuolus. Mõlemal juhul on vastustaja määranud Xxxxxxx elamu erastamisele mittekuuluvaks seoses otsusega, elamu rekonstrueerida kultuuriasutuseks – kohtuasja materjalidest nähtuvalt muuseumiks. Lähtudes asjaolust, et Xxxxxxx elamul oli muinsuskaitseline väärtus ning tegemist oli endisesse mõisakompleksi kuuluva ehitisega, ei saa kohus antud juhul leida, et vastustaja oleks meelevaldselt ning ilma ühegi põhjuseta otsustanud Xxxxxxxelamu erastamisele mittekuuluvaks tunnistamise. Seega põhjendab elamu muinsuskaitseline väärtus täiendavalt vastustaja vastavat otsust. Samas märgib kohus, et EES § 3 lg 8 ei sidunud eluruumide rekonstrueerimise üle otsustamist eluruumide muinsuskaitselise väärtusega. Seega oleks vastustajal olnud õigus tunnistada 9 rekonstrueerimise põhjendusel eluruum erastamisele mittekuuluvaks ka juhul, kui tegemist ei oleks olnud kinnismälestisega. Eeltoodust lähtudes tuleb jätta kaebuse esitaja taotlus Viimsi Vallavolikogu 13.06.2000 otsuse nr. 149 punkti 1 Xxxxxxx puudutavas osas õigusvastaseks tunnistamise nõudes rahuldamata.
  10. Viimsi Vallavolikogu 08.10.2002 otsuse nr. 192 punkti 1 alapunkti 1.2 ning punkti 1 Xxxxxxx elamute üürileandja õiguste ja kohustuste üleminekut puudutava osa õigusvastasus ning kaebuse esitaja põhjendatud huvi õigusvastasuse kindlakstegemisel Antud otsusega otsustas vastustaja võõrandada tasuta OÜ-le Concordia Rahvusvahelise Ülikooli Varahaldus, reg. nr. 10573352, muuhulgas Viimsi alevikus asuva Viimsi vallale kuuluva kinnistu Xxxxxxx, katastritunnus 89001:010:8800, registriosa nr. 27478, suurusega 1627 m2, sihtotstarve elamumaa, maksustamishinnaga 78 810 krooni. Otsuse punkti 1 kohaselt läksid kinnistul Xxxxxxx asuva üürilepingutega koormatud elamu üürileandja õigused ja kohustused üle OÜ-le Concordia Rahvusvahelise Ülikooli Varahaldus (toimiku lk. 28). Eeltoodud otsuse aluseks oli Viimsi Vallavolikogu
  11. mai 1997 määrusega nr. 7 kinnitatud munitsipaalmaa võõrandamise kord (
  12. augusti
  13. a. määruse nr. 8 ja
  14. oktoobri
  15. a. määruse nr. 51 redaktsioonis), Kaitseministeeriumi ja Concordia Rahvusvahelise Ülikooli Eestis taotlused ja vallavalitsuse ettepanekud. Otsust motiveeriti ka vajadusega tagada võimalus kõrghariduse andmiseks Viimsi vallas. 11.11.2002 OÜ-ga Concordia Rahvusvahelise Ülikooli Varahaldus sõlmitud notariaalse kinnistute tasuta võõrandamise ja ühishüpoteegiga koormamise lepingu ning asjaõiguslepingute punkti 2.1.7 kohaselt on lepingu eseme tasuta võõrandamiseks Viimsi Vallavolikogu otsus nr. 192 08.10.2002 (st Lepingu ese võõrandatakse kui maa, mis ei ole enam vajalik või on muutunud kõlbmatuks valla ülesannete täitmiseks) (toimiku lk. 111-116). Viimsi Vallavolikogu 13.05.1997 määrusega nr. 7 kinnitatud munitsipaalmaa võõrandamise korra (
  16. augusti
  17. a. määruse nr. 8 ja
  18. oktoobri
  19. a. määruse nr. 51 redaktsioonis) (edaspidi munitsipaalmaa võõrandamise kord) punkti 75 kohaselt võib valla ülesannete täitmiseks mittevajalikku või kõlbmatut maaüksust ilma avaliku enampakkumise või eelläbirääkimistega pakkumiseta võõrandada, kui selle pakkumise korras võõrandamine ei ole andnud soovitud tulemusi või muudel juhtudel lähtudes avalikest huvidest. Oluline on asjaolu, et eeltoodud munitsipaalmaa võõrandamise korra punkti 2 kohaselt reguleerib kord munitsipaalomandis oleva maa võõrandamist koos maatüki oluliste osadega. Kord ei reguleeri erastamiskohustusega munitsipaalomandisse antud või vallavolikogu otsusega munitsipaalvara erastamisnimekirja arvatud ehitise erastamist koos selle teenindamiseks vajaliku maaga, mis toimub erastamisseaduses sätestatud korras. Kuivõrd vaidlustatud otsuse andmise alusena oli nimetatud eeltoodud munitsipaalmaa võõrandamise korda ning otsuse tulemusena võõrandati Xxxxxxx kinnistu munitsipaalmaa võõrandamise korra punktiga 75 kooskõlas, tuleb järeldada, et otsuse andmisel ei pidanud vastustaja Xxxxxxx kinnistut erastamiskohustuse objektiks. Tõepoolest, otsuse vastuvõtmise ajal kehtisid nii Viimsi Vallavolikogu 09.02.1994 otsus, millega määrati Xxxxxxx asuv elamu erastamisele mittekuuluvaks seoses selle rekonstrueerimisega muuseumiks (09.02.1994 otsuse sisustatud motiividest lähtuvalt) kui ka 13.06.2000 otsus, ning millega määrati Xxxxxxx asuv elamu erastamisele mittekuuluvaks 10 seoses selle rekonstrueerimisega kultuuriasutuseks ehk samuti Kaitseväe muuseumiks (13.06.2000 otsuse motiividest ning Kaitseministeeriumi taotlusest lähtuvalt). Samas on käesoleva otsuse puhul oluline asjaolu, et 08.10.2002 otsuse tegemise ajaks oli erastamata jätmise esialgne alus – Xxxxxxx asuva elamu rekonstrueerimine Kaitseväe muuseumiks – ära langenud. Nii tegi Kaitseministeerium 22.08.2002 Viimsi Vallavalitsusele ettepaneku anda Xxxxxxx kinnistu tasuta Concordia Ülikooli omandisse (toimiku lk. 55). Seega võib järeldada, et Kaitseministeerium loobus esialgsest taotlusest, rekonstrueerida Xxxxxxx elamu Kaitseväe muuseumiks. Kaebuse esitaja on õigesti märkinud, et sellega langes 08.10.2002 otsuse nr. 192 vastuvõtmisel ära Xxxxxxx eluruumide erastamata jätmise õigusliku alusena Xxxxxxxte 15 elamu rekonstrueerimine muuseumiks. Vastustaja pidi 08.10.2002 otsust vastu võttes eeltoodust teadlik olema. Eluruumide erastamata jätmise õigusliku aluse äralangemine nähtub ka 08.11.2002 Viimsi valla, Eesti Vabariigi Kaitseministeeriumi ning OÜ Concordia Rahvusvahelise Ülikooli Varahalduse vahelise kokkuleppe punktist 1.1, millest nähtub: „Ministeeriumil on ära langenud vajadus Lepingu p-s 1.2 nimetatud Xxxxxxx13 ja 15 kinnistute omandamiseks.“ Punktis 1.2 sätestatakse: „Vald on huvitatud Xxxxxxx13 ja 15 kinnistute võõrandamisest varem, kui Lepingus ettenähtud 01.01.2007.a.“ Punktis 1.3 sätestatakse: „Ülikool soovib saada Xxxxxxx13 ja 15 kinnistute omanikuks.“ Seega oleks vastustaja pidanud 08.10.2002 otsuses nr. 192 uuesti otsustama Xxxxxxx eluruumide erastamata jätmise, mida aga tehtud ei ole. Riigikohtu halduskolleegium on 12.02.2003 otsuses haldusasjas nr. 3-3-1-13-03 punktis 11 märkinud, et kui eluruumi erastamata jätmise põhjustena märgitud faktilisi asjaolusid ei esine või need hiljem ära langevad, langeb ära ka eluruumi erastamata jätmise alus. Samas lahendis märkis Riigikohus ka seda, et eesmärk, tagada elamu kordategemine ei saa olla EES § 3 lõike 8 kohaselt selliseks mõjuvaks põhjuseks, mille tõttu linnavolikogu võib jätta elamus asuvad eluruumid erastamata. Riigikohus märkis ühtlasi, et eluruumi mitteerastamise mõjuvaks põhjuseks ei saa olla ka näiteks soov müüa eluruum mitte EES §-de 4 ja 5 alusel ja neis paragrahvides nimetatud isikutele, vaid teistele isikutele või mõnele konkreetsele isikule. Seetõttu ei saanud ainuüksi OÜ Concordia Rahvusvahelise Ülikooli soov kinnistuid omandada olla kinnistute tasuta võõrandamise ning eluruumide erastamata jätmise põhjuseks. Käesolevas haldusasjas ei ole vähetähtis ka asjaolu, kas Viimsi Vallavolikogu võis ning pidi ette nägema OÜ Concordia Rahvusvahelise Ülikooli pankrotti ehk suutmatust tagada Viimsi vallas võimalust kõrghariduse andmiseks või mitte. Nagu nähtub 08.10.2002 otsuse motivatsioonist, oli vajadus tagada võimalus kõrghariduse andmiseks Viimsi vallas vaidlustatud otsuse andmise oluliseks aluseks. 08.10.2002 otsuse punktist 2 nähtuvalt otsustas vastustaja panna OÜ-le Concordia Rahvusvahelise Ülikooli Varahaldus ka kinnistutel asuvate hoonete rekonstrueerimise kohustuse kooskõlas muinsuskaitseseadusest tulenevate nõuetega hiljemalt
  20. jaanuariks
  21. Vastavalt 08.05.2003 Ametlikes Teadaannetes ilmunud pankrotiteatele, kuulutas Harju Maakohus
  22. aprillil 2003 teatavaks tehtud kohtuotsusega välja OÜ Concordia Rahvusvahelise Ülikooli Varahalduse pankroti (toimiku lk. 29) – seega vaid 7 kuud pärast eeltoodud Viimsi Vallavolikogu otsuse tegemist. Kohus on seisukohal, et OÜ Concordia Rahvusvahelise Ülikooli Varahalduse pankrotieelne majanduslik seisukord oleks pidanud avalduma juba 08.10.2002 otsuse vastuvõtmisel ning vastustajal lasus kohustus kontrollida, kas otsuses toodud eesmärgi: kõrghariduse võimaluse andmine Viimsi vallas teostamine on Xxxxxxx13 ja 15 kinnistute tasuta võõrandamisega võimalik ning kas 11 eeltoodud elamute üürnike erastamisvõimaluse vastavale eesmärgile ohvrikstoomine on põhjendatud või mitte. Kohus on seisukohal, et otsustades erastamise kohustatud subjektina Xxxxxxx asuvate eluruumide OÜ Concordia Rahvusvahelise Ülikooli Varahalduse tarbeks rekonstrueerimise kasuks jättis vastustaja ühtlasi Xxxxxxx asuvate eluruumide üürnikud eluruumide erastamise võimalusest teadlikult ilma. Otsuses puudub motivatsioon selle kohta, millistest kaalutlustest lähtuvalt leidis Viimsi Vallavolikogu, et vajadus tagada võimalus kõrghariduse andmiseks Viimsi vallas kaalub üles Xxxxxxx asuvate eluruumide üürnikele eluruumide erastamise võimaluse andmise. Seega, kuivõrd 08.10.2002 otsuse vastuvõtmise ajaks oli Xxxxxxx asuvate eluruumide erastamata jätmise õiguslik alus: elamute rekonstrueerimine muuseumiks seoses Eesti Vabariigi kaitseministeeriumi ettepanekuga (toimiku lk. 55) ära langenud, mistõttu vastustaja poolt 09.02.1994 ning 13.06.2000 vastuvõetud otsuseid ei olnud võimalik täita, ei olnud vastustaja 08.10.2002 otsust vastu võttes õigustatud käsitlema Xxxxxxx kinnistut erastamiskohustuseta munitsipaalvarana. Seega on vastustaja antud otsuses ebaõigesti tuginenud Viimsi Vallavolikogu 13.05.1997 määrusega nr. 7 kinnitatud munitsipaalmaa võõrandamise korrale. Korra punkti 2 kohaselt ei reguleeri kord erastamiskohustusega munitsipaalomandisse antud või vallavolikogu otsusega munitsipaalvara erastamisnimekirja arvatud ehitise erastamist koos selle teenindamiseks vajaliku maaga. Samuti nõustub kohus kaebuse esitajaga selles, et seoses erastamiskohustusega ei saanud vastustaja käsitleda Xxxxxxx maad maana, mis ei ole enam vajalik või on muutunud kõlbmatuks valla ülesannete täitmiseks. Seetõttu oli maa tasuta võõrandamine ka sellel põhjusel õigusvastane. Kohus ei nõustu vastustajaga selles, et 08.10.2002 otsuse vastuvõtmise ajaks polnud võimalik Xxxxxxxeluruume enam erastada, kuna seoses maa kinnistusraamatusse kandmisega olid kadunud erastamise objektid – eluruumid. EES § 217 lõike 1 kohaselt võib erastamise objektiks olla ka korteriomandi ese, mille reaalosa on erastamise objektiks vastavalt EES §-le 3, kui kinnistusraamatusse on korteriomandi omanikuna kantud EES § 214
  23. lõike punktides 1, 2 või 3 nimetatud isikud (EES § 214
  24. lõike punkti 2 kohaselt kohalik omavalitsusüksus, kui ta on erastamise kohustatud subjektiks). Tallinna Linnakohtu kinnistusosakonna väljavõttest (toimiku lk. 71) nähtuvalt on 08.10.1999 vaidlusaluse elamumaa omanikuna kinnistusraamatusse kantud Viimsi vald. Asjaolu, et kinnisasi pole jaotatud korteriomanditeks, ei oleks kohtu arvates seganud EES § 217 lõike 1 kohast erastamist. Korteriomandiseaduse § 3 lõike 1 kohaselt võib kinnisomandi, mille ese on maatükk koos sellel oleva või ehitatava ehitisega, jagada korteriomanditeks. Korteriomandite tekkimise aluseks on omaniku ühepoolne kinnistamisavaldus (§ 4 lg 1). Eeltoodust lähtuvalt tuleb tunnistada Viimsi Vallavolikogu 08.10.2002 otsuse nr. 192 punkti 1 alapunkt 1.2 ning punkti 1 Xxxxxxx elamute üürileandja õiguste ja kohustuste üleminekut puudutav osa õigusvastaseks.
  25. Kohtukulude jagamine Kaebuse esitaja ei taotle käesolevas haldusasjas kohtukulude väljamõistmist vastustajalt. Küll aga on vastustaja taotlenud kohtukulude, summas 23 098 krooni ja 50 senti väljamõistmist kaebuse esitajalt. Käesolevas haldusasjas saaks kohus

§ 93

lõike 3 alusel kohtukulud kaebuse esitajalt vastustaja kasuks välja mõista proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. 12 Samas on kohus seisukohal, et vastustaja taotlus kohtukulude väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata. Arvestades asjaoluga, et käesolevas haldusasjas on vaidlustatud kohaliku omavalitsuse volikogu poolt vastu võetud haldusakte ning igas kohalikus omavalitsuses on reeglina ka palgaline jurist, kes peaks olema pädev kohtuvaidlustes kohalikku omavalitsust esindama ning orienteeruma ka vastavas seadusandluses, ei pidanud vastustaja käesolevas vaidluses võtma endale palgalist esindajat. Seetõttu ei pea kohus võimalikuks vastustaja taotlust kohtukulude väljamõistmiseks kaebuse esitajalt rahuldada ning vastav taotlus tuleb jätta rahuldamata. /allkiri/ ÄRAKIRI ÕIGE Tiina Pappel Kohtunik 13

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.