KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Tiina Pappel Määruse tegemise aeg ja koht 25. jaanuaril 2006, Tallinn Haldusasja number 3-06-107 Haldusasi AS X kaebus majandus- ja kommun

§ 11lg 4). Saata määruse ärakiri kaebuse esitajale. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule

§ 31

lg 3, 6).

§ 11

lg 4 kohaselt tagastab halduskohus määrusega kaebuse või protesti, mille lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses, näidates võimaluse korral määruses, kuhu tuleb pöörduda. Kohus on seisukohal, et kaebus tuleb kaebuse esitajale tagastada, kuna selle lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Kaebuse esitaja on esitanud kaebuse majandus- ja kommunikatsiooniministri 01.06.2004 määrusele, millega kehtestati avalikku raudteed majandava raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja poolt osutatavate juurdepääsu tagavate põhiteenuste ja lisateenuste, juurdepääsu abiteenuste ning eraldatud sihtotstarbeliste ühekordsete läbilaskevõimeosade eest võetava raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvestamise metoodika (Metoodika).

§ 4

lg 1 kohaselt haldusaktiks, mille peale võib halduskohtusse kaevata, on avalikõiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku korraldus, otsus, ettekirjutus või muu õigusakt, mis on antud avalik-õiguslikes suhetes üksikjuhtumi reguleerimiseks. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PJKS) § 2 lg 1 kohaselt lahendab Riigikohus taotlusi kontrollida õigustloova akti või selle andmata jätmise vastavust põhiseadusele. 1 AS X on 26.05.2005 esitatud kaebuses (haldusasjas nr 3-05-384, endine 3-679/2005) taotlenud tunnistada majandus- ja kommunikatsiooniministri 1.06.2004 määrus nr 144 vastuolus olevaks Eesti Vabariigi põhiseaduse § 3, § 12 ja § 94 lg

1. Nimetatud taotlust esitades on AS X asunud seisukohale, et tegemist on üldaktiga, mille suhtes saab kohus algatada vaid põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse, mitte üldkorraldusega, mille õigusvastasust on halduskohus pädev tuvastama. Käesolevas haldusasjas on AS X leidnud, et Metoodika näol on tegemist HMS § 51 lõikes 2 sätestatud üldkorraldusega – haldusaktiga, mis on suunatud asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele. Kaebuse kohaselt on vaidlustatud üldkorraldusega majandusja kommunikatsiooniminister kehtestanud avalikuks kasutamiseks määratud raudteeinfrastruktuuriettevõtjale korra, mida ettevõtja peab tema omandis oleva infrastruktuuri kasutamise eest võetava tasu arvutamisel järgima. Kasutustasu arvestamise aluste määramine reguleerib kaebaja kui raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja jaoks tema omandis oleva asja kasutamist. Seega muudetakse vaidlustatud üldkorraldusega kaebaja omandis oleva asja avalik-õiguslikku seisundit. Üldkorraldus on kaebajale või RdtS § 63 lg-s 1 märgitud asutusele kohustuslikuks juhiseks kaebaja omandis oleva raudteeinfrastruktuuri kasutamise eest tasu arvestamisel. Ka Riigikohus on
2. mai 2003 määruses nr. 3-3-1-31-03 asunud seisukohale, et otsustused konkreetsete avalike teede ja muude avalikuks kasutamiseks mõeldud asjade või nende osade kasutustingimuste kehtestamisel on üldkorraldused (punkt 18). Kohus kaebuse esitajaga ei nõustu. Üld- ja üksikaktide eristamisel on määravaks asjaolu, kas akt reguleerib üksikjuhtumit või piiritlemata arvu juhtumeid. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 88 kohaselt on määrus õigusakt, mille haldusorgan annab piiritlemata arvu juhtude reguleerimiseks. Üldkorraldus haldusaktina reguleerib üksikjuhtumit. Ka Riigikohtu halduskolleegium leiab kaebuse esitaja poolt viidatud
3. mai 2003 otsuses haldusasjas nr. 3-3-1-31-03, et „haldusakti kui üksikakti olemuslikuks tunnuseks on üksikjuhtumi reguleerimine“ (p. 12). Otsuse p-s 16 leiab Riigikohus järgmist: „Asja avalik-õiguslikku seisundit reguleeriva üldkorraldusega, s.t halduse üksikaktiga on tegemist vaid siis, kui see puudutab ühte või mitut konkreetset asja. Üldkorralduse objekt peab olema määratletud konkreetse asja individuaalsete tunnuste abil. Üldkorralduse objektiks võib olla ka kinnisasi. Üldkorraldusega ei ole aga tegemist, kui kinnisasi on kindlaks määratav vaid üldiste aktis märgitud tunnuste abil.“ Samasugust seisukohta on väljendatud ka A. Aedma jt. „Haldusmenetluse käsiraamatu“ 2004 lk. 265: „Piiritlemisel, kas tegu on asja kasutamist reguleeriva üldkorralduse või üldaktiga, tuleb silmas pidada järgmisi asjaolusid: - asi või asjad peab või peavad olema konkreetsed – neid peab olema võimalik eristada individuaalsete tunnuste alusel: näiteks on nimetatud konkreetne kinnisasi või konkreetsed kinnisasjad, territoorium on piiritletud tähistusega kaardil või looduses asuvate objektidega, nimetatud on konkreetne sõiduk jne.“ Vaidlustatud Metoodikast nähtuvalt on selle reguleerimisesemeks raudteeinfrastruktuuri kasutustasu. Metoodika on antud raudteeseaduse (RdtS) § 59 lg 6 alusel, mille kohaselt raudteeinfrastruktuuri kasutustasu juurdepääsu tagavate põhiteenuste ja lisateenuste, juurdepääsu abiteenuste ning kasutustasu sihtotstarbelise ühekordse läbilaskevõimeosa eest määratakse majandus- ja kommunikatsiooniministri kehtestatud raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvestamise metoodika alusel. Põhiteenuste osutamine on Metoodikas määratletud selliste raudteeinfrastruktuuri vahendite nagu raudtee sõlmjaamad, ooteplatvormid, tee-, side- ja turvanguseadmed (Metoodika § 2 lg 1) kasutamisega; lisateenuste osutamine elektrijaamade, elektri ülekandeliinide, veoalajaamade, kontaktvõrgu ja veoelektri ülekandeliinide, raudteerajatiste, reisijate teenindamiseks vajalike hoonete ja rajatiste, kaubaterminalide, sorteerimisjaamade, rongikoosteseadmete, eriotstarbeliste raudteede ning hooldus- ja tehnorajatiste kasutamisega 2 (Metoodika § 2 lg 2); abiteenuste osutamine seondub muuhulgas juurdepääsuteede kasutamisega (Metoodika § 2 lg 3). Kohus on seisukohal, et kaebuse esitaja omandis olev raudtee-infrastruktuur ei ole seega konkreetsete individuaalsete tunnuste abil kindlaks määratud. Samas peab üldkorralduse objekt olema täpselt määratletud, mis võimaldab asja identifitseerimist. Metoodika ei konkretiseeri, milliste konkreetsete raudteerajatiste kasutamist silmas peetakse. Metoodika § 6 lg 5 kohaselt peab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja eraldama rongiliinid avaliku reisijateveoteenuse osutamiseks rahvusvahelises otseühenduses esimese eelistusena ja riigisisese avaliku reisijateveoteenuse osutamiseks teise eelistusena. Ka nimetatud säte ei konkretiseeri, milliseid rongiliine silmas peetakse. Kuna AS-i X omanduses olev raudteeinfrastruktuur katab tervet Eesti Vabariiki, võib maailma mastaabis Eesti Vabariigi territooriumi pidada küll konkreetseks territooriumiks, kuid seadusandja ei ole ilmselt üldkorralduse sätestamisel silmas pidanud seda, et üldkorraldusega võiks reguleerida raudteeinfrastruktuuri erinevate objektide kasutamist 45 226 km2 suurusel pindalal. Samuti ei saa raudteeinfrastruktuuri käsitleda konkreetse üksikobjektina, vaid erinevate objektide kogumina. Metoodikast ei nähtu vastavate objektide (näiteks kaubaterminalide, sorteerimisjaamade, elektrijaamade jne) arv ega konkreetne asukoht. Eeltoodust lähtuvalt on kohus seisukohal, et Metoodika näol on tegemist üldaktiga ning kaebus tuleb pädevuse puudumise tõttu tagastada.

§ 84

lõike 3 p 1 kohaselt tagastatakse kaebuselt tasutud riigilõiv, kui kaebus jäetakse läbi vaatamata, kuna kaebus ei kuulu lahendamisele halduskohtus (§ 11 lg 4). RLS § 15 lg 1 p 5 kohaselt tagastatakse tasutud riigilõiv osaliselt või täielikult, kui esitatud taotlus või avaldus jäetakse läbi vaatamata. RLS § 11 lg 1 kohaselt on riigilõivu tasunud isikul õigus taotleda tasutud riigilõivu tagastamist Kaebuselt on tasutud Rahandusministeeriumi arvelduskontole riigilõivu 10.krooni, mille tagastamist on kaebuse esitajal riigilõivu saajalt RLS § 15 alusel kahe aasta jooksul tasumise päevale järgneva aasta 1. jaanuarist arvates nõuda. Tiina Pappel Kohtunik 3