lg 1 ja 2 sätestatut ja pannud toime distsiplinaarsüüteo ATS § 84 p 1 tunnustel – teenistuskohustuste süülise täitmata jätmise. Distsiplinaarkaristuse määramiseks on rikkumine aegunud. Samuti on kokkuvõttes toodud järeldus, mille kohaselt M.H., jättes 26.08-04.09.2005.a. puhkuse ajaks kabineti 204 riiulisse kõrvalistele isikutele juurdepääsetavasse kohta tema nimel olevad teenistuslikud, piiratud juurdepääsu tasemega dokumendid 68-l lehel, millised leidis sealt 02.09.2005.a. kriminaalosakonna politseidirektor, on sellise tegevusega läinud vastuollu politseipeadirektori 04.04.2005.a. käskkirja nr 50 punktidega 325 ja 328 ning ametijuhendi punktiga 3.3.4, täites ametikohustusi mittenõuetekohaselt ning
lg 1 ja 2 sätestatut ning pannud toime ATS § 84 p 1 tunnustel distsiplinaarsüüteo – teenistuskohustuste süüline mittenõuetekohane täitmine. Põhja Politseiprefektuuri 21.oktoobri 2005.a. käskkirjaga nr 1145 p viidi M.H. üle ja nimetati Põhja Politseiprefektuuri Kesklinna politseiosakonna korrakaitsetalituse juhtivkonstaabli ametikohale arvates 14.novembrist 2005.a. ning vabastati samast päevast Põhja Politseiprefektuuri kriminaalosakonna jälitustalituse politseijuhtivinspektori ametikohalt. KAEBUSE MOTIIVID JA NÕUDED Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte nr 05-155 järelduste alusel on kaebaja viidud üle teisele tööle. Kaebaja on valinud erialaks kriminaalpolitseiniku töö ja ei nõustu teisele tööle 2 üleviimisega ilma mõjuvate põhjusteta. Kuna juurdluskokkuvõtte koopia lisatakse kaebaja isiklikku toimikusse, siis juurdluskokkuvõttes sisalduvad ebaõiged andmed ja järeldused riivavad kaebaja õigusi ja vabadusi, andes ebaõiget informatsiooni kaebuse esiatajat iseloomustavate asjaolude kohta. Kaebuse esitaja väitel ei ole ta toime pannud teenistuskohustuste rikkumist. Asjaajamise ja vara üleandmise kohustus tekib, kui ametnik vabastatakse töölt. Põhja Politseiprefektuuri sisekorraeeskirja kohaselt tuleb vara ja asjaajamine üle anda vähemalt kaks tundi enne tööpäeva lõppu. Kaebuse esitaja töölt vabastamine toimus vahetult enne tööpäeva lõppu, mistõttu viidatud nõude täitmine võimalik ei olnud. Juurdluskokkuvõttest ei selgu, millistest teenistuslikest aktidest lähtuvalt oli kaebajal kohustus anda vara ja asjaajamine üle hiljem, s.o.ajal, kui ta oli teenistusest vabastatud. Kujunenud olukorda reguleerib Politseiameti peadirektori 04.01.2002.a. käskkirja p 26, mille kohaselt võtab asjaajamise ja vara sellisel juhul üle komisjon. Teenistusest vabastamise käskkirjas ei olnud märgitud, kellele vara ja asjajamine üle anda, samuti tähtaega. Kaebaja tutvus teenistusest vabastamise käskkirjaga kell 16.00, tööpäev lõppes kell 16.
lõigetes 1 ja 2 sätestatut ja pannud toime distsiplinaarsüüteo ATS § 84 punkti 1 tunnustel – teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine“. Kaebuse esitajale on distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes pandud süüks ka piiratud juurdepääsuga dokumentide hooletut hoidmist, millist käitumist on hinnatud vastuolus olevana politseipeadirektori 04.04.2005.a. käskkirja nr 50 punktidega 325 ja 328 ning ametijuhendi punktiga 3.3.4, millega on ta täitnud oma teenistuskohustusi mittenõuetekohaselt,
lõigetes 1 ja 2 sätestatut ja pannud toime distsiplinaarsüüteo ATS § 84 punkti 1 tunnustel – teenistuskohustuste süüline mittenõuetekohane täitmine. Kohus käsitleb distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes kirjeldatud süütegusid nende omavahelise seotuse tõttu alljärgnevalt üheskoos. 5 3. ATS § 59 lg 1 kohaselt peab teenistuja oma teenistuskohustusi täitma täpselt, õigeaegselt, kohusetundlikult , otstarbekalt ja omakasupüüdmatult, lähtudes avalikest huvidest. ATS § 59 lg 1 ja 2 tulenevalt ei ole teenistuskohustused kindlaks määratud mitte üksnes ametijuhendiga, vaid ka avaliku teenistuse seaduse, muude seaduste, määruste ja muude õigusaktidega ning teenistuja on kohustatud täitma teenistusse puutuvaid õigusakte ja korraldusi ning tema teenistuskohast tulenevaid ülesandeid erikorraldust ootamata. ATS § 84 p 1 kohaselt on distsiplinaarsüüteoks teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine. Teenistuskohustuste mittenõuetekohane täitmine kui distsiplinaarsüütegu saab seisneda konkreetses teenistuskohustuste rikkumises . ATS –s ametniku teenistuskohustusi reguleeriva 4.peatüki sätete hulka kuuluva § 65 lg 1 kohaselt on teenistuja kohustatud enne puhkusele minekut, samuti enne ameti- või abiteenistuskohalt vabastamist pöörduma selleks määratud isiku poole asjaajamise ja teenistuse tõttu tema kätte usaldatud vara üleandmiseks. Selleks määratud isik on kohustatud asjaajamise ja vara vastu võtma. Politseiametnike teenistust reguleerib üldseadusena avaliku teenistuse seadus (ATS) ning eriseadusena Politseiteenistuse seadus (PTS) ning selle alusel ja täitmiseks antud aktid. Politseipeadirektori 04.01.2002.a. käskkirja nr 2 XVI peatükk reguleerib asjaajamise ja vara üleandmist-vastuvõtmist ning selle akti p 536 kohaselt tekib asjaajamise ja vara üleandmise kohustus osundatud punktis loetletud juhtudel, sealhulgas siis, kui ametnik vabastatakse teenistuskohalt ( p1).Viidatud käskkirja p 540 kohaselt tuleb üleandjal dokumentide edastamisest informeerida asjaajajat või asjaajamistalitust sellekohase kande tegemiseks dokumendiregistrisse. Põhja Politseiprefekti 02.01.2004.a. käskkirjaga nr 2 kinnitatud Põhja Politseiprefektuuri sisekorraeeskirja p.3.3 näeb ette, et teenistusest vabastamise päeval, olenemata teenistusest vabastamise alusest, on teenistuja kohustatud hiljemalt 2 tundi enne tööpäeva lõppu tagastama ametiasutusele kogu tema ( teenistuja) valduses oleva ametiasutusele kuuluva vara, samuti andma üle kogu tema valduses oleva tööalase dokumentatsiooni, s.h.kõik infokandjad, olenemata nende tüübist ( nt arvutidisketid) ning ametitunnistuse. Politseiametnikud peavad lisaks eeltoodule üle andma ametitunnistuse kaaned ja politseižetooni. 4.Asja kohtulikul arutamisel ei ole leidnud kinnitust kaebuse esitaja poolt selleks ettenähtud korras asjaajamise ja vara üleandmise-vastuvõtmise aktiga tema valduses oleva tööalase dokumentatsiooni üleandmine. Ehkki Politseipeadirektori 04.01.2002.a. käskkirja nr 2 p 538 kohaselt peab sama käskkirja punktis 536 loetletud juhtudel, seega ka teenistuskohalt vabastamisel, vastavas politseiasutuse käskkirjas olema märgitud asjaajamise ja vara vastuvõtmise eest vastutava isiku nimi ja üleandmise tähtaeg ning käesoleval juhul neid nõudeid teenistusest vabastamise käskkirjas täidetud ei olnud , ei tähenda see iseenesest ametniku vabanemist temale pandud kohustusest vara ja asjaajamise üleandmiseks. Põhjendamatu on väide vara ja asjaajamise üleandmise võimatusest. Asja arutamisel on tuvastatud, et asjaajamise ja vara vastuvõtmise eest vastutava isiku märkimata jätmise tõttu käskkirjas ei pöördunud kaebuse esitaja sellekohase palvega vahetu ülemuse, struktuuriüksuse juhi või politseiasutuse juhi poole, täitmaks temal lasunud teenistuskohustust. Kaebuse esitajal lasuva kohustuse täitmise võimatust ei tõenda ka see, et teenistusest vabastamise päeval seoses käskkirjaga tutvumisega vahetult enne tööpäeva lõppu, millise fakti osas menetlusosalistel vaidlust ei ole, ei olnud võimalik vara ja asjaajamist üle anda. Kaebuse esitaja ei ole toonud välja ühtegi mõistlikku põhjust, mis takistas tal seda tegemast esimesel tööpäeval pärast teenistusest vabastamist. Otsitud ja paljasõnaliseks on väide, mille kohaselt takistas asjaajamise üleandmist see, et kaebajal puudus pärast teenistusest vabastamist õigus juurdepääsuks asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud dokumentidele. On ilmselge, et piirang sellistele dokumentidele juurdepääsuks ei laiene politseiametnikule , kes seoses teenistusest 6 lahkumisega soovib üle anda tema valduses olevat tööalast dokumentatsiooni. Vara ja asjaajamise üleandmise teenistuskohustus on olemuslikult selliseks kohustuseks, mille täitmist korrektse ametniku poolt tuleb eeldada ka juhul, kui enne teenistusest vabastamist tal mingil põhjusel seda võimalik teha ei olnud. Kui aga ametnik temalt eeldataval viisil ei käitu, s.t.lahkub teenistusest asjaajamist ja vara üle andmata, on ette nähtud asjaajamise ja vara ühepoolne ülevõtmine politseiasutuse juhi käskkirjaga määratud komisjoni poolt. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistajate E. T.i ja R. S.e ütlustest järelduvalt tegi politseiprefektuur kaebajale toimingu sooritamiseks ettepanekuid ent kaebuse esitaja andis vaid D. Z.ile üle raudkapi võtme, fikseerimata täpselt, millised dokumendid seal asuvad. Distsiplinaarüleastumise subjektiks saab olla ametnik. Isik, kellega on lõppenud teenistussuhe, ei saa rikkuda teenistuskohustuste täitmisel tekkinud suhteid. Kaebuse esitaja poolt vara ja asjaajamise selleks sätestatud korras üleandmata jätmiseks distsiplinaarsüüteona puuduvad koosseisulised tunnused. 5.Kaebuse esitajale on distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes pandud süüks ka piiratud juurdepääsuga dokumendi hooletut hoidmist, millist käitumist on hinnatud vastuolus olevana politseipeadirektori 04.04.2005.a. käskkirja nr 50 punktidega 325 ja 328 ning ametijuhendi punktiga 3.3.4, millega on ta täitnud oma teenistuskohustusi mittenõuetekohaselt,
lõigetes 1 ja 2 sätestatut ja pannud toime distsiplinaarsüüteo ATS § 84 punkti 1 tunnustel – teenistuskohustuste süüline mittenõuetekohane täitmine. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et pärast 08.11.2004.a. sõlmitud kokkuleppe alusel, millega tühistati 07.05.2004.a. käskkiri nr 1003 p, ennistati kaebaja teenistusest vabastamise eelsele ametikohale, alates 09.11.2004 viidi ta üle kriminaalosakonna jälitustalituse politseijuhtivinspektori ametikohale ning ajavahemikul 09.11.2004-23.01.2005 viibis ta puhkusel ja alustas reaalselt teenistust 24.01.2005.a., täites kuni 23.03.2005.a. puuduva vanemkonstaabli ülesandeid Kesklinna politseiosakonna kinnipidamiskambrite korrapidajana. Nähtuvalt asjas esitatud dokumentidest sai alates kaebaja uuesti reaalselt teenistusse asumisest tema tööülesandeks prefektuuri laekuvate kuriteoteadete vastuvõtmine, menetlemine ja suunamine täitmiseks või lahendamiseks pädevasse politseiosakonda või kriminaalosakonna talitustesse. Vaidlust ei ole ja ka distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttest nähtub, et pärast teenistusest vabastamist tööle asumisel seoses muutunud ametiülesannetega kaebuse esitaja agentuurtööd puudutavate dokumentidega enam kokku ei puutunud. Politseipeadirektori 04.04.2005.a. käskkirja nr 50 punkt 325 näeb ette, et asutusesiseseks kasutamiseks (AK)dokumente hoitakse nii, et oleks välistatud juurdepääsuõiguseta isikute ligipääs. Ruumi, kus hoitakse AK-dokumente, ei jäeta järelevalveta. Ruumist lahkudes tuleb see kohe lukustada. Viidatud käskkirja punkt 328 kohaselt AK-dokumendi hoidmise, kasutamise ja edastamise eest vastutab ametnik, kelle valduses see on. Põhja politseiprefekti 17.03.2004.a. käskkirjaga nr 131 kinnitatud ametijuhendi p.3.3.4 järgi vastutas M.H. tema hoiule antud dokumentatsiooni, materiaalsete väärtuste sihipärase kasutamise ja säilimise eest. Kohus nõustub kaebajaga selles, et ülalviidatud politseipeadirektori käskkirja sätete rikkumine eeldab tahtlust, olenemata selle vormist. Asja arutamisel on tuvastatud, et kaebuse esitaja andis üle raudkapi võtme D.Z. , kes selle omakorda andis üle E.T.ile ja viimane A. J.ile . Tunnistajate ütlused kinnitavad, et kirjalikult vormistatud aktiga midagi üle ei võetud ning tegelikult ei tehtud kindlaks, millised dokumendid olid raudkapis selle sisu üleandmise mingil hetkel .Seega ei saa ka väita, et kõik piiratud juurdepääsuga dokumendid seal M.H. teenistusest lahkumise järel ei olnud. Politseipeadirektori 04.01.2002.a. käskkirja nr 2 p 560 kohaselt toimub asjaajamise ja vara ühepoolne ülevõtmine politseiasutuse juhi käskkirjaga määratud komisjoni poolt juhul, kui ametnik keeldub asjaajamise ja tema kätte usaldatud vara üleandmisest või on teenistusest lahkunud asjaajamist ja vara üle andmata. Asja kohtulikul arutamisel ei ole leidnud tõendamist, et kaebuse esitaja pidi olema teadlik sellest, et 7 asjaajamise üleandmist-vastuvõtmist ühepoolselt toimunud ei ole ning et tema valduses on varasemast teenistusperioodist asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud dokumente. Kohtuistungil ülekuulatud tunnistajate ütlused kinnitavad, et nimetatud dokumentide üleandmise küsimust hiljem ei tõusetunud, samuti ei teavitatud M.H.t pärast teenistusse naasmist sellest, et seniajani on tema valduses piiratud ligipääsuga dokumente. Põhjendatud on kaebaja väide, et ta ei saanud rikkuda ametijuhendit, mis tema suhtes ei kehtinud. Ülaltoodust tulenevalt leiab kohus, et piiratud juurdepääsuga dokumendi hoidmist ei ole põhjendatud käsitleda distsiplinaarsüüteona. 6. Vaatamata sellele, et kohus on eespool leidnud, et kaebuse esitaja poolt vara ja asjaajamise üleandmata jätmist ning piiratud juurdepääsuga dokumendi hooletut hoidmist ei saa käesoleval juhul hinnata ametniku distsiplinaarsüüteona, ei tingi nimetatu Põhja Politseiprefektuuri 21.oktoobri 2005.a. käskkirjaga nr 1145 p kaebuse esitaja teenistuslikes huvides üleviimise õigusvastasust. Vaidlustatud käskkirjaga ei ole kaebuse esitajale määratud distsiplinaarkaristust distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest. Politseiteenistuse seaduse (PTS) § 15 lg 1 p 1 kohaselt võib täiendavalt avaliku teenistuse seaduses sätestatud juhtudele politseiametniku teenistuse huvides tema nõusolekuta üle viia muule politseiametniku ametikohale sama ametiasutuse piires samas või teises politseiasutuses või Politseikolledzis. Politseiametniku tema nõusolekuta üleviimise õigus on PTS § 16 lg 1 kohaselt isikul, kellel on politseiametniku sellele ametikohale nimetamise õigus. Vastustaja on asja arutamisel rõhutanud, et teenistuse huvides oli Kesklinna politseiosakonna korrakaitsetalituse töö häireteta tagamine. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et Kesklinna politseiosakonna korrakaitsetalituses olid mitmed täitmata ametikohad. Teenistusliku üleviimise korras ametikohtade täitmine sobivate politseiametnikega on politseiprefekti kaalutlusotsus,mille puhul on politseiprefektil, arvestades kõiki olulisi asjaolusid ja kaaludes põhjendatud huve ,õigus teha otsustus ning millisel juhul halduskohus ,nii nagu iga diskretsiooni alusel tehtud otsustuse puhul , ei saa hinnata selle otstarbekust. Tulenevalt HKMS § 19 lg-st 6 saab halduskohus kontrollida, kas kaebuse esitaja üleviimine on toimunud ettenähtud menetluskorda ja aluseid järgides, kas kaalutlused tema üleviimiseks on asjakohased ja üleviimine kooskõlas proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muude õiguse üldtunnustatud põhimõtetega. Vastustaja ei eitanud asja arutamisel, et kaebuse esitaja teenistusalane üleviimine Kesklinna politseiosakonna korrakaitsetalituse juhtivkonstaabli ametikohale , mitte aga mõnele kriminaalpolitsei politseiametniku ametikohale, kus samuti oli täitmata ametikohti, oli seoses distsiplinaarjuurdluse käigus tuvastatuga. Olenemata sellest, et kohus ei nõustu distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte lõppjäreldustega asjaajamise ja vara üleandmata jätmise ning kaebaja valduses salajast informatsiooni sisaldavate dokumentide olemise ja nende hoidmises viisil, mis võimaldas ligipääsu kõrvalistele isikutele, käsitlemise distsiplinaarsüüteona, ei tähenda see distsiplinaarsjuurdluse kokkuvõttes tuvastatud faktiliste asjaolude tegelikkusele mittevastavust. Vastustaja on seletanud, et kaebuse esitaja kaotas oma käitumisega kriminaalosakonna juhtide usalduse. Kohus on tuvastanud, et kaebuse esitaja andis pärast teenistusest vabastamist üle vaid raudkapi võtme, tundmata hiljem huvi, kas kogu piiratud juurdepääsuga dokumentatsioon sai turvaliselt edasi antud, kas ei tekkinud küsimusi jne. Teenistusest lahkumisel vara ja asjaajamise nõutaval viisil üleandmata jätmine lõi eelduse ja on põhjuslikus seoses sellega, et nimetatud dokumentide liikusid teatud osas kontrollimatult, mis lõppkokkuvõttes võimaldas kujuneda olukorral, et salajaste dokumentidega võinuks tutvuda ka isikud, kellele see pole ette nähtud. Kui salajast informatsiooni sisaldavaid dokumente valdav politseiametnik ei tunne vastutust ja kohustust selles, et veenduda, et piiratud juurdepääsuga dokumendid oleksid üleantud viisil, mis välistab neile juurdepääsu kõrvalistele isikutele või et oleksid tehtud nendega kõik vajalikud 8 toimingud, vaid loeb oma kohustused täidetuks neile dokumentidele juurdepääsu võimaldava võtme üleandmisega, on kohtu hinnangul usalduse kaotus igati põhjendatud. Piiratud juurdepääsuga dokumentidega töötamine nõub vaieldamatult äärmist täpsust ja korrektsust ning sellistesse nõuetesse hooletu suhtumine võib kaasa tuua tugevaid tagasilõõke kriminaalpolitsei töös. Selle kõigega arvestades ning pidades silmas täitmata ametikohti Kesklinna politseiosakonna korrakaitsetalituses, samuti M.H. varasemat sellealase töö kogemust, on kaebuse esitaja teenistusalane üleviimine kaalutletud ja proportsionaalne. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huvi. Käesoleval juhul on M.H. üleviimise otsustamisel politseiprefekt seda teinud ning kaalumine on toimunud ratsionaalselt. (HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kuigi vaidlustatud käskkirjas on märkimata selle andmise faktiline alus , on see tuvastatud asja arutamise käigus ning haldusakt on kontrollitav. 7.HKMS § 93 lg 1 kohaselt poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud. HKMS § 92 lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti, kannab kohtukulud. Kumbki pooltest on kohtukuluna tasunud ette tunnistajatasu 150 krooni, milline aga tunnistajate loobumise tõttu tunnistajatasust väljamaksmisele ei kuulu ning mille kohus määruse alusel pooltele tagastab. Lea Kuuse kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.