) sätestatud loodusobjektide kaitse alla võtmise menetluse normidele ning on jätnud välja selgitamata, kas kaebaja heina- ja põllumaadel on olemas loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldused. Kaebaja leiab, et need eeldused puuduvad, viidates Eesti Dendroloogia Seltsi president Aino Aaspõllu ekspertarvamusele. Arvestatud ei ole maastikukaitseala alal asuvate isikute poolt esitatud põhjendatud vastuväidetega. Kaitse alla võtmise algataja ei ole saatnud kinnisasja omanikele tähtkirjaga teadet. 08.06.2004, mil tehti otsus algatada menetlus kohaliku looduskaitse objekti looduskaitse alla võtmiseks, puudus tegelikult ka ettepanek, mis vastaks
Tallinna Pedagoogikaülikooli bioloogia õppetooli assistent Tõnu Ploompuu eksperthinnang on tehtud enne, kui objekt määratleti ja ei saa olla
Pärast avalikku arutelu on muutunud kaitstava loodusobjekti pindala ning kaitsealast on osa maaüksusi välja ja osa sisse korrigeeritud. Määruses väidetu, et Viimsi vald on andnud huvitatud isikutele võimaluse oma huve kaitsta ning piisava hoolsusega kogunud infot asjas esinevate põhjendatud huvide ja oluliste asjaolude kohta, on ebaõige.
ei sätesta kohalikule omavalitsusele kohustust kehtestada loodusobjekti kaitse alla võtmine, tegemist on kaalutlusotsusega. Määrusega rikutakse seaduse ülimuslikkuse printsiipi ja seaduse reservatsiooni põhimõtet. Määrus ei ole kohane, vajalik ega proportsionaalne meede valglinnastumise ehk tehiskeskkonna domineerimise vastu. Nimetatud eesmärke on võimalik saavutada oma seadusest tulenevate haldusülesannete täitmisega oluliselt efektiivsemalt ja leebemate vahenditega ilma põhiõiguste ja –vabaduste õigusvastase kitsendamiseta. Viimane ei ole põhjendatud põhjusel, et vald peab seadusest tulenevate ülesannete korraldamist endale ebamõistlikult koormavaks ning kehtestab oma mugavuse pärast looduskaitselised piirangud heinamaadele.
lg 2 ja § 10 lg 7 ei ole käsitatavad delegatsiooninormidena, vaid viitenormidena, millega ei saa kohalik omavalitsus kehtestada piiranguid tema haldusterritooriumil elavate isikute põhiõiguste ja –vabaduste kitsendamiseks. Kohalik omavalitsus saaks kehtestada piiranguid ainult enda omandis olevatele maaüksustele kooskõlas
-ga. Vastustaja Viimsi Vallavolikogu palub jätta kaebus rahuldamata. Eesti Dendroloogia Seltsi eksperdi seisukoht on ühegi põhjenduseta ja ekspertarvamuses ei ole käsitletud maastikukaitseala kui tervikut. Maastikukaitseala unikaalsuse loob just selle terviklikkus ja erinevate maatükkide kooslus. Asjaolu, et olid täidetud loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldused (haruldus, ajaloolis-kultuuriline ja esteetiline väärtus), tõendavad kaks põhjalikku eksperthinnangut. 2 Viimsi Vallavolikogu on määruse andmisel järginud
-s sätestatud menetlusnorme. Vastustaja möönab, et vallavolikogu 08.06.2004 otsuse nr 61 tegemise ajal ei olnud Viimsi vallale keegi kolmas isik
Seadusandja mõte ei olnud see, et kui menetluse soovib algatada kohalik omavalitsus ise, siis peaks ta koostama ja esitama ettepaneku iseendale. Seda seisukohta kinnitab ka
Liiatigi sõltub loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse algatamine ekspertarvamusest, mitte aga selle tellimise väidetavaks eelduseks olevast ettepanekust. Seega ei saa menetluse algatamine ega selle tulemus kuidagi sõltuda ettepaneku esitamisest või esitamata jätmisest. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu vastustaja kaebaja seisukohaga, et T. Ploompuu eksperthinnang ei saa olla
lg-s 3 sätestatud ekspertarvamuseks.
Ebaõige on kaebaja väide, et teda menetluse algatamisest ei teatatud. Seda, et kaebaja oli menetluse algatamisest teadlik, kinnitab ka Mäealuse maastikukaitsealasse jäävate kinnisasja omanike, sh Ü.K., 20.07.2004 ühisavaldus Viimsi Vallavalitsusele. Vaid juhul, kui avaliku väljapaneku või avaliku arutelu tulemusena muutuvad loodusobjekti kaitse alla võtmise otsuse põhiseisukohad, avaldatakse kohalikus ajalehes uus teade ja korraldatakse uus väljapanek, mitte ei alustata kogu menetlust uuesti. Põhiseisukohaks ei saa lugeda kaitse alla võetava loodusobjekti pindala väikeses ulatuses korrigeerimist. Viimsi Vallavolikogu ei ole kaevatud määruse andmisel toime pannud ühtegi sellist eksimust, mis võis mõjutada asja sisulist otsustamist. Viimsi Vallavolikogu 14.06.2005 määrus nr 25 on kohane, vajalik ja proportsionaalne meede valglinnastumise ning tehiskeskkonna domineerimise vastu. Kaebaja väide, et valglinnastumise ning tehiskeskkonna domineerimise takistamist on kohalikul omavalitsusel võimalik saavutada ka ehituslubade väljaandmise reguleerimisel, ei ole asjakohane, kuivõrd ehituspiirangute kehtestamine on vaid üks paljudest loodusobjekti kaitse meetmete kogumist. Kaevatav määrus ei piira Mäealuse maastikukaitsealasse jäävate kinnisasja omanike põhiõigusi ja –vabadusi. Mäealuse maastikukaitsealasse jäävate kinnistute omanike omandiõiguse kitsendused tulenevad
-st (§ 14 lg 1, § 15, § 44 ja § 31), mitte Viimsi Vallavolikogu määrusest. Nimetatud määrusega on vaid
lg-st 7 tuleneva volitusnormi alusel võetud loodusobjekt kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla, kuid määrus ise kitsendusi ei kehtesta. KOHTU PÕHJENDUSED 1. Kohus alustab Viimsi Vallavolikogu 14.06.2005 määruse nr 25 õiguspärasuse kontrollimist pädevusküsimusest. Sealjuures omab käesoleva kaebuse lahendamisel tähtsust
, mille kohaselt
alusel korraldatavale haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) sätteid, arvestades
erisusi. HMS § 63 lg 2 p 3 järgi haldusakt on tühine, kui seda ei ole andnud pädev haldusorgan. Et tühine haldusakt on kehtetu algusest peale, siis juhul, kui kohus tuvastab, et Viimsi Vallavolikogu määrus nr 25 on antud pädevust ületades, puudub kohtul vajadus hinnata poolte ülejäänud väiteid ja kontrollida täiendavalt, kas kaevatud haldusakt võiks olla õigusvastane ka mingil muul põhjusel. Nähtuvalt kaevatud määrusest on see antud juhindudes
lg-st 7 ja §-st 11 ning kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (edaspidi KOKS) § 6 lg 3 p-st
lg 7 (koosmõjus
lg 1 p-ga 6 ja lg-ga 7) on kahtlemata pädevusnormid volikogule vaidlusaluses küsimuses diskretsiooni teostamiseks, arvestades viimatimärgitud paragrahvi 3 ülejäänud sätteid, milles igaühes reguleeritakse, kes ühe või teise loodusobjekti kaitse alla võtab.
lg 7 kohaselt kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstav loodusobjekt võetakse kaitse alla planeerimisseaduse kohase üldplaneeringu või detailplaneeringu kehtestamisega või volikogu määrusega. Kui objekt võetakse kaitse alla planeeringut koostamata, tuleb kaitse alla võtmisel koostada kaitstava maa-ala piirikirjeldus või maastiku üksikelemendi asukoha kaart ja kinnitada ala või maastiku üksikelemendi kaitse-eeskiri.
§-s 11 on esitatud nõuded eelnevas paragrahvis loetletud otsuste tegemiseks pädevate isikute poolt tehtavatele loodusobjekti kaitse alla võtmise otsusele. Käesoleval juhul on oluline just märgitud paragrahvi lg 1, mille järgi pindalalise loodusobjekti kaitse alla võtmisel: 1) määratakse ala kaitse alla võtmise eesmärk; 2) käesoleva seaduse § 12 lõikes 1 sätestatud juhul kehtestatakse ala kaitsekord (kaitse-eeskiri); 3) määratakse ala piir; 4) nimetatakse kaitse alla võetava ala valitseja; 5) lisatakse otsusele loodusobjekti asukoha kaart. Kohus leiab eeltoodud sätteid arvestades, et Viimsi Vallavolikogu oli põhimõtteliselt pädev oma määrusega võtma kaitse alla Mäealuse maastikukaitseala kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstava loodusobjektina. Kaevatavas määruses on toodud ka kõik
2. Et Viimsi Vallavolikogu oli kaalutlusõiguse alusel (kas seda on teostatud õiguspäraselt, sellel peatub kohus edaspidi) otsustanud loodusobjekti kaitse alla võtmise, siis oli ta
lg 1 p-st 2 ja § 12 lg-st 1 tulenevalt kohustatud kehtestama ka kaitseala kaitse-eeskirja. Vastavalt
lg-le 2 kaitse-eeskirjaga piiritletakse ühe või mitme erineva rangusastmega kaitsevööndi ulatus ning määratakse käesoleva seadusega sätestatud piirangute osaline või täielik, alaline või ajutine kehtivus vööndite kaupa. Piirangud ja kitsendused on sätestatud näiteks
§-des 14, 16, 30, 31 jm. Märgitust tulenevalt on õige vastustaja väide, et Viimsi Vallavolikogu ei piira kaevatava määrusega Mäealuse maastikukaitsealasse jäävate kinnisasja omanike põhiõigusi ja –vabadusi, vaid asjassepuutuvate isikute omandiõiguse kitsendused tulenevad otseselt seadusest -
-st. Järelikult on põhjendamatu Ü.K.i seisukoht, nagu oleks vastustaja viidatud piirangute ja kitsenduste kehtestamisega pädevust ületanud. 3. Tegelikult on kaevatud määruses tuginetud ka
§-le 1, § 4 lg 1 p-le 6, § 4 lg-le 7, §-le 7, § 8 lg-le 3 ja § 9 lg-le 2, kuna nimetatud sätetele on määruse õiguslikul põhjendamisel osundatud. Kohus on seisukohal, et viidatud on asjakohastele õigusnormidele.
§-s 1 sätestatud selle seaduse eesmärgid: looduse kaitsmine selle mitmekesisuse säilitamise, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega; kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine; loodusvarade käsutamise säästlikkusele kaasa aitamine.
lg 1 p 6 kohaselt on kaitstavad loodusobjektid ka kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavad loodusobjektid. Sama paragrahvi lg 7 järgi kohaliku omavalitsuse tasandil võib kaitstavaks loodusobjektiks olla maastik, väärtuslik põllumaa, väärtuslik looduskooslus, maastiku üksikelement, park, haljasala või haljastuse üksikelement, mis ei ole kaitse alla võetud kaitstava looduse üksikobjektina ega paikne kaitsealal. Vastavalt
§-le 7 loodusobjekti käesoleva seaduse alusel kaitse alla võtmise eeldus on selle ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus.
lg 3 kohaselt kaitse alla võtmise algataja korraldab ettepanekus nimetatud loodusobjekti kaitse alla võtmise põhjendatuse ning kavandatavate piirangute otstarbekuse ekspertiisi, kaasates selleks vastava ala eriteadmistega isiku (edaspidi ekspert). Tulenevalt
lg-st 2 loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise menetluse algatab kohalik omavalitsus. 4 4. Kaebuse esitaja väiteil ei ole vastustaja menetlenud Mäealuse maastikukaitseala kaitse alla võtmist vastavalt
-s sätestatud loodusobjektide kaitse alla võtmise menetluse normidele ja kaevatav haldusakt on seetõttu õigusvastane. Alljärgnevalt kohus kontrollibki nimetatud väidete paikapidavust. Kohus ei nõustu Ü.K.iga selles, et kaevatud määrus on õigusvastane muu hulgas põhjusel, et puudus
lg 2 p 1-5 nõuetele vastav ettepanek.
lg 1 kohaselt tõepoolest igaühel on õigus esitada kaitse alla võtmise algatajale ettepanek loodusobjekti kaitse alla võtmiseks ning sama paragrahvi lg-s 2 on sätestatud nõuded niisugusele ettepanekule. Käesoleval juhul ei ole ka vaieldav, et ülalmärgitud ettepanekut keegi Viimsi Vallavolikogule teinud ei ole. Samas ei saa eeltoodust ühelgi juhul teha järeldust, et kui keegi haldusväline isik ei ole ettepanekut teinud, siis ei saa volikogu oma algatusel loodusobjekti kaitse alla võtmise menetlust algatada. Õige on vastustaja seisukoht, et
sätteid tuleb tõlgendada koosmõjus ning lähtudes seaduse eesmärgist ja mõttest tervikuna. Oleks absurdne, kui kohaliku omavalitsuse organ peaks iseendale ettepaneku koostama ja esitama ning siis seda ise ka menetlema asuma (sh selle ettepaneku põhjendatust hindama). Igaühele ettepaneku tegemise õiguse andmine on suunatud eelkõige üldsuse laiemale kaasamisele looduse kaitsmisele. Selleks, et niisugune „igaühe ettepanek“ oleks algatamisõigusega isiku poolt menetletav, on sätestatud seaduses ka nõuded vastavale ettepanekule. Kohtu märgitud seisukohta toetab täielikult
lg 4 p-s 2 sätestatu, millest nähtub, et kaitse alla võtmise algataja avaldatav teade peab sisaldama teavet loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepanekuga või otsuse eelnõuga tutvumise võimalustest. Seega näeb
tegelikult ette just alternatiivid. Antud juhul ongi Viimsi Vallavolikogu otsustanud algatada kohaliku looduskaitse objekti looduskaitse alla võtmise menetluse Lubja ja Pärnamäe külas loodaval (edaspidine Mäealuse piiranguvöönd, mis puudutab just kaebaja huve) Mäealuse looduskaitsealal oma 08.06.2004 otsusega nr 61 /tl 75/. Initsiatiiv on tulnud selleks kohalikult omavalitsuselt endalt, mida tõendavad vallavolikogu maa- ja planeerimiskomisjoni 05.04.2004 koosoleku protokoll nr 16 ja majanduskomisjoni 01.06.2004 koosoleku protokoll ning Viimsi Vallavalitsuse 28.05.2004 istungi protokoll /tl 66-69/. Seetõttu on ekslik ka kaebaja väide, et ekspert Tõnu Ploompuu 02-03.06.2004 välitööde põhjal koostatud eksperthinnang /tl 26-28/ ei saa olla
Et antud juhtumil ei olnud haldusvälise isiku ettepanekut, vaid kohaliku omavalitsuse enda algatus, siis tuli enne menetluse algatamise otsustamist korraldada loodusobjekti kaitse alla võtmise põhjendatuse ning kavandatavate piirangute otstarbekuse ekspertiis. Vastavalt
lg-le 5, kui eksperdi arvamusest nähtub, et loodusobjektil on käesoleva seadusega sätestatud kaitse alla võtmise eeldused, algatatakse kaitse alla võtmise menetlus kooskõlas käesoleva seaduse §-s 9 sätestatuga. Vastava ala eriteadmistega isik T. Ploompuu leidis, et objekti määramine kohaliku tasandi kaitse alla on põhjendatud, st vastavad eeldused (
Eelnevast tuleneb ühtlasi selgelt, et menetluse algatamine ei sõltu iseenesest ettepanekust ega kohaliku omavalitsuse oma initsiatiivist, vaid määravad on just eksperthinnangu järeldused (vt ka
5. Teade Viimsi Vallavolikogu vastavast 08.06.2004 otsusest nr 61 on avaldatud 01.07.2004 „Viimsi Teatajas“ nr 6 /tl 94-95/. Otsuses oli märgitud ka selle peale edasikaebamise kord ja tähtaeg. Ü.K. ettenähtud korras ja tähtajal vaiet vallavolikogule või kaebust halduskohtule ei esitanud. Järelikult on Ü.K. tegelikult minetanud käesolevaks ajaks õiguse tugineda väidetele, mis puudutavad menetluse algatamise väidetavat õigusvastasust. Volikogule esitatava vaide või kohtukaebuse asemel esitasid Pärnamäe küla elanikud ja maaomanikud, sh Ü.K., 20.07.2004 Viimsi Vallavalitsusele avalduse, milles nad avaldasid mittenõusolemist loodava looduskaitseala piiridega, samuti sellega, et ajalehes avaldatud teates puudub informatsioon loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepanekuga või otsuse 5 eelnõuga tutvumise võimalustest ja avaliku arutelu toimumise koha ning aja kohta, mis tuleneb
Kohus peab vajalikuks siinjuures märkida, et sellest avaldusest nähtuvalt oli kaebaja ka ise teadlik, et lisaks loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepanekule võib olla ka vastav otsus. Iseenesest on õige, et nimetatud 01.07.2004 teade ei vasta
Miks see nii oli, on selgitatud Viimsi Vallavalitsuse 17.09.2004 vastuses eelmärgitud avaldusele. Nähtuvalt vastusest menetluse kestel määratakse kaitseala kaitseeeskirjaga ala piirid ning kaitse põhimõtted, kaitse-eeskirja eelnõu pannakse avalikule väljapanekule, avalik arutelu viiakse läbi peale suvist puhkuseperioodi ning kõigile maaomanikele saadetakse teatis ja avaldatakse ka vastav teade nii Ametlikes Teadaannetes kui ka Viimsi Teatajas. Samas on märgitud, et kaitse-eeskirjad planeeritakse välja töötada koostöös maaomanikega, neilt oodatakse edaspidi ka aktiivset osavõttu /tl 25/. Edasine menetluse käik on tõestanud, et
nõudeid selle menetluse eri etappidele on järgitud. Asjaolus, et tulevase kaitseala piirid ja kaitse põhimõtted vajasid alles täpsemat määratlemist, ei ole mingit alust näha menetlusnormide rikkumist. Selleks edaspidi menetlust läbi viiaksegi ning piiride ja kaitse põhimõtete täpsustamine tuleneb kindlasti muu hulgas menetluse algatamist toetanud eksperthinnangust. Lisaks,
-s ei ole sätestatud tähtaega, mille jooksul
lg-tes 3 ja 4 nimetatud teade tuleb avaldada ja lg-s 5 märgitud tähtkiri kinnisasja omanikule saata. Isegi kui asuda seisukohale, et vastustaja on eelmärgituga ebamõistlikult viivitanud, ei muuda see veel kaevatud määrust õigusvastaseks ega ole aluseks selle tühistamisele: HMS § 58 kohaselt haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. 6. Kohus on juba maininud, et
näeb ette üldsuse laiema kaasamise looduskaitse küsimuste lahendamisele. Sellele on suunatud ka
sätted, mis reguleerivad menetlusest teavitamist, avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu korraldamist jms. Eesmärgiks on tagada avatud menetlus ja asjasthuvitatud isikutele heast haldustavast tulenev ärakuulamisõigus. Just neid põhimõtteid silmas pidades on põhjendamatu kaebaja väide, et Viimsi Vallavolikogu on rikkunud
-st tulenevat menetluskorda ja et see on takistanud tal efektiivselt oma õigusi kaitsmast. Ü.K.i 20.07.2004 Viimsi Vallavalitsusele esitatud avaldusest ilmneb, et ta oli teadlik menetluse algatamisest. Viimsi Vallavalitsuse 17.09.2004 vastuses tehti kaebajale ettepanek aktiivseks koostööks, samuti selgitati edaspidist menetluse käiku. 18.03.2005 saadeti asjassepuutuvatele kinnisasjade omanikele, sh Ü.K.ile,
lg 5 kohane tähtkirjaga teade, mis sisaldas sama paragrahvi lg-s 4 nõutud andmeid /tl 103-104/. Vastav teade avaldati ka 24.03.2005 „Viimsi Teatajas“ nr 3 pealkirja all „Mäealuse kaitseala moodustamine ootab vallaelanike arvamusi“, nagu nähtub Viimsi valla koduleheküljelt internetis. Kavandatud avaliku väljapaneku kestus vastas
Kaevatud määrusest nähtuvalt esitas 16 kinnistuomanikku omapoolseid ettepanekuid ja vastuväiteid ning neile saadeti tähitud kirjadega vastused.
Kohus sellega ei nõustu.
lg 10 kohaselt, kui avaliku väljapaneku või avaliku arutelu tulemusena muutuvad loodusobjekti kaitse alla võtmise otsuse põhiseisukohad, avaldatakse uus teade ja korraldatakse uus avalik väljapanek käesoleva paragrahvi lõigetes 7–9 sätestatud korras. Kohus jagab täielikult vastustaja arvamust, et põhiseisukoha muutumiseks ei ole alust lugeda kaitse alla võetava loodusobjekti pindala väikeses ulatuses korrigeerimist, eriti kui see toimub vastavalt avalikustamise käigus laekunud ettepanekutele. Asjaolu, et tulenevalt asjakohastest eksperthinnangutest ei olnud alust arvestada Ü.K.i 20.07.2005 avalduses märgitud mittenõustumist Mäealuse tee ääres paikneva põllu- ja heinamaa arvamist kaitseala piiridesse, ei anna alust väita, et kaebajat oleks seetõttu koheldud võrreldes teiste maaomanikega ebavõrdselt. Võrdselt tuleb kohelda asjaoludelt ja tingimustelt võrdseid. Kaebaja ei ole millegagi tõendanud, et teda on täpselt samasugustel asjaoludel koheldud teistest halvemini. Kokkuvõttes leiab kohus, et käesoleval juhul ei ole leidnud tuvastamist ükski selline 7 menetlusnõuete rikkumine, mis oleks võinud mõjutada asja sisulist otsustamist. Loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluses oli põhimõtteliselt täidetud teavitamisnõue ja kaebajale tagatud ärakuulamisõiguse realiseerimine. Seega ei saanud nimetatud menetlus kaebaja õigusi rikkuda.
lg 1 järgi maastikukaitseala on kaitseala maastiku säilitamiseks, kaitsmiseks, uurimiseks, tutvustamiseks ja kasutamise reguleerimiseks.
lg-st 2 tuleneb, et looduse kaitsel lähtutakse tasakaalustatud ja säästva arengu põhimõtetest, kaaludes iga kord alternatiivsete, looduskaitse seisukohalt tõhusamate lahenduste rakendamise võimalusi. Viimsi Vallavolikogu on toonud välja plaanitava Mäealuse maastikukaitseala loodusobjektina kohaliku kaitse alla võtmiseks olemas oleva olulise avaliku huvi: „Tegemist on Viimsi vallas ainulaadse maastikuga, mille säilimine võib edaspidi olla ohustatud. Kavandatava Mäealuse maastikukaitseala kaitse alla võtmise eesmärk on säilitada Viimsi poolsaare väärtuslikke maastikuelemente ning kooslusi, mille hulka kuuluvad miljööväärtuslik, pikka aega karjamaana ja heinamaana säilinud rohumaa, väärtuslikud soo- ja metsakooslused ning geoloogilised suurvormid.“ Seega on Mäealuse maastikukaitseala kaitse alla võtmise eesmärk täielikus kooskõlas
-st tulenevate looduskaitse põhimõtete ja eesmärkidega. Kohus on seisukohal, et volikogu on põhjalikult kaalunud eri huve. Volikogu on leidnud, et avalikku huvi toetab ka Viimsi valla arengukava aastani 2020, milles on muuhulgas leitud, et oluline on säilitada mere, metsade ja mikroreljeefi kombineeritud mõjust tulenev bioloogiline mitmekesisus, ökosüsteemi kooskõla ja maastike taluvus ning seista vastu lausalisele inimkoormusele. Arengukava üheks põhieesmärgiks on kvaliteetse elukeskkonna ja vallaelanike kõrge keskkonnateadlikkuse saavutamine, kusjuures on pandud paika, et jõupingutused peavad olema suunatud looduse ja tehiskeskkonna tasakaalustamisele; valla looduskaitsealade, väärtuslike maastike, loodusja vaatamisväärsuste ning arhitektuuriobjektide kaitse on tagatud ja jätkub nende väärtustamine; eristatakse miljööväärtuslikud piirkonnad, kus tagatakse iseloomulike pinnavormide säilimine, hoonete maastikku arvestav arhitektuurilahendus ja kõrghaljastus. Määruses märgitu kohaselt arengukava elluviimise tegevuskavas 2005-2007 on ühe tegevusena kavandatud kohaliku tasandi looduskaitseobjektide kaardistamine ja kaitse alla võtmine. Olulise ohuna just plaanitava kaitsealaga kaitstavatele väärtustele võib käsitleda arengukavas välja toodud valglinnastumise ohtu, mis lähtub elamute, tootmise ja transpordivoogudega kaasnevast 8 inimtegevuse koormuse kiirest kasvust, mille tulemusena hakkab vallas domineerima tehiskeskkond. Veel on avaliku huvi põhistusena viidatud Harju maakonna teemaplaneeringule „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused". Kohus leiab, et pidades silmas eelmärgitud
-st tulenevaid põhimõtteid ja eesmärke on kahtlemata tegemist kaaluka avaliku huviga Mäealuse maastikukaitseala kaitse alla võtmiseks. Nähtuvalt määrusest on Viimsi Vallavolikogu otsuse tegemisel põhjalikult kaalunud ka teiste isikute huve, eelkõige asjassepuutuvate kinnistuomanike huve, kuna kaitseala kaitse alla võtmine võib riivata nende huve omandiõiguse kitsendamise tõttu. Selles seisnes ka volikogule esitatud vastuväidete põhisisu. Määruses märgitu kohaselt seonduvalt kinnistuomanike õiguste võimaliku kitsendamisega on Viimsi Vallavolikogu pidanud oluliseks, „et kinnistutealuse maa looduskaitse alla võtmisega ei toimu omandiõiguse niivõrd ulatuslikku, kitsendamist, mis kaaluks üles avaliku huvi Mäealuse kaitseala loomiseks. Kaitsealale jäävate maaüksuste sihtotstarbeks on enamalt jaolt maatulundusmaa, elamumaa sihtotstarbega maaüksused hõlmavad vaid vanu talusüdameid, millel asuvad juba olemasolevad elamud. Praegustel maatulundusmaa sihtotstarbega maaüksuste omanikel on vastavalt maa sihtotstarbele võimalik kasutada oma maad põllumajandusmaana või metsamaana. Seega puudub praegustel kinnistuomanikel õiguspärane ootus selles osas, et nad saaksid kinnistule rajada uusi elamuid või kasutada oma kinnistuid tööstuslikuks tootmiseks. Samuti tuleb kinnistuomanike õiguspärase ootuse mahtu hinnates arvestada sellega, et kohaliku väärtusega loodusobjektide kaitse alla võtmise võimaluse on andnud vastav muudatus seadusandluses (looduskaitseseaduse kehtestamine), mistõttu tuleb järeldada, et seadusandja on lugenud seadusemuudatuse nii oluliseks, et on kehtestanud selle hoolimata seadusemuudatuse läbi tekkinud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse printsiibi riivest.“ Kohus leiab, et määruses väidetu, mille kohaselt Viimsi vald on andnud huvitatud isikutele võimaluse oma huve kaitsta ning on piisava hoolsusega kogunud infot asjas esinevate põhjendatud huvide ja oluliste asjaolude kohta, vastab tegelikkusele ning neid asjaolusid ja huve on kaalutud igakülgselt ja õiguspäraselt. Ka nähtub määrusest, et vastustaja on kaalunud erinevaid võimalusi taotletava eesmärgi saavutamiseks. Eeltoodut arvestades kohus nõustub sellega, et Mäealuse maastikukaitseala kaitse alla võtmine on kohane, vajalik ja proportsionaalne meede, saavutamaks taotletavat eesmärki - Viimsi vallas ainulaadse ja miljööväärtusliku maastiku kaitsmist valglinnastumise ja tehiskeskkonna domineerimise eest. Tegemist on õiguspärase määrusega, mis sellisena ei saa rikkuda kellegi õigusi. Asjaolu, et see seisukoht ei ühti kaebaja arvamusega, ei saa olla määruse tühistamise aluseks. Ü.K. on põhjendamatult ja kontekstist väljarebituna ületähtsustanud volikogu ühe kaalutluse ja väitnud, et vald peab seadusest tulenevate ülesannete korraldamist endale ebamõistlikult koormavaks ning kehtestab oma mugavuse pärast looduskaitselised piirangud heinamaadele. Kaebaja on jätnud aga tähelepanuta ülejäänud kaalutlused, sh ülalviidatud maa sihtotstarvet ja õiguspärast ootust puudutavad volikogu põhjendused.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.