) § 31 lg 1 ja § 44 lg 2 ja 3 ning Euroopa Komisjoni määruses nr 136/2004 nõutud vormis e kauba kohta esitatud ÜSVD-de 2.osas vormistanud otsused kauba mittenõuetekohaseks tunnistamise ja kauba päritoluriiki tagasisaatmise kohta. Neid otsuseid OÜ X vaidlustanud ei ole. Selleks, et kaupa oleks võimalik
lg 5 tähenduses päritoluriiki tagasi saata, tuleb teha kindlaks, kas kauba päritolu tõendavad dokumendid, eelkõige veterinaarsertifikaat on kehtivad ja kas kauba päritoluriik on nõus kaupa tagasi võtma. Kui kauba päritoluriiki tagasisaatmine võimalik ei ole, kuulub kaup vastavalt
Vaidlustatud käskkirjaga nr 131 otsustas VTA saata hävitamisele 18 konteinerist koosneva kaubasaadetise need 10 konteinerit, mida polnud hävitamisele saadetud 13.12.2004.a. käskkirjaga nr 646. Käskirja faktiliseks aluseks on asjaolu, et kaubasaadetis ei ole nõuetekohane ning asjaolu, et kauba päritoluriiki ei ole võimalik kindlaks teha. Kaubasaadetist ei ole võimalik päritoluriiki tagasi saata, kuna päritoluriiki ei ole võimalik kindlaks teha. Kauba pärioluriigi kindlakstegemise võimatus tuleneb reast asjaoludest. Kaubal ja selle pakendil puudub markeering, mis võimaldaks kaupa identifitseerida. Seetõttu ei ole võimalik tuvastada, et kaebaja poolt VTA-le esitatud dokumendid on väljastatud kõnealuse kaubasaadetise kohta. Seda asjaolu on kasutanud kaebaja, esitades algselt dokumente kauba väidetava Uus-Meremaa päritolu kohta, hiljem võltsitud India dokumente jne. Kaebaja on esitanud kauba päritolu kohta vastukäivaid andmeid ja dokumente. Kaebaja ei ole VTA-le esitanud kauba päritoluriigi pädeva ametiasutuse poolt väljastatud veterinaardokumente, mille ehtsust oleks vastav ametiasutus ka VTA sellekohase järelpärimise peale kinnitanud. Enamiku kaebaja esitatud veterinaarsertifikaatide kohta on olemas kinnitus , et need on võltsitud. Üksnes osade väidetavalt India päritolu veterinaarsertifikaatide kohta ei ole võltsituse kinnitust, samas ei ole ka kinnitust nende ehtsusest, vaatamata VTA 09.11.2004.a. järelpärimisele. Vastustajal on alust kahelda ka nende sertifikaatide ehtsuses. Kõik teised kaebaja esitatud dokumendid ( SGS-sertifikaadid, India kaubanduskoja päritolusertifikaadid, halal-sertifikaadid jt) ei ole käsitletavad pädeva ametiasutuse poolt väljastatud veterinaardokumentidena, mis saaks olla aluseks kauba päritoluriigi tuvastamisel veterinaarkontroli käigus. India kaubanduskoda ei ole riiklikku veterinaarjärelevalvet teostav asutus ning tema poolt väljastatud dokumendid ei ole sertifikaadid
lg 6 tähenduses 5 Kaebaja poolt kohtule esitatud ja väidetavalt India päritolu kinnitavad dokumendid ei tõenda VTA otsuse põhjendamatust. Kauba pakendile kleebitud firmamärk ”SRM” ei tõenda pakendis oleva kauba päritoluriiki, kasutatud tähistuse pakendile kandmise viisist tulenevalt on võimalik seda lisada või muuta. VTA ei ole varjanud tema valduses olevaid dokumente. Vaidlustatud käskkirjas on põhjendatult järeldatud kauba päritoluriigi objektiivse kindlakstegemise võimatust ja sellest tulenevalt on käskkirja resolutsioon faktiliselt ja õiguslikult põhjendatud. Kõnealune kaup on potentsiaalselt ohtlik inimeste ja loomade tervisele, mis on veterinaarjärelevalve seisukohalt piisav, et võtta tarvitusele meetmed vältimaks sellise toidu nii otsene kui kaudne sattumine inimese toidualuale. Ükski ekspertiis ei saa kinnitada kaubapartii ohutust tervikuna, ekspertiisi teostamine kogu kauba mahu osas oleks aga võimatu.
lg 5 nõudeid arvestades ei ole võimalik kõnealust mittenõuetekohast kaupa kolmandasse riiki saata. OÜ X poolt täiendavalt asja menetluse ajal esitatud kauba tagasisaatmise võimalikkust väidetavalt kinnitavate dokumentide kontrollimise tulemusena jõudis VTA järeldusele, et kaebaja väide kauba Indiasse tagasisaatmise võimalikkusest on põhjendamatu ning puudub alus kauba hävitamisele saatmise otsuse ümbervaatamiseks ( VTA 24.08.2005.a. taotlus täiendavate dokumentaalsete tüendite võtmiseks haldusasja materjalide juurde). Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata ja mõista kaebajalt VTA kasuks välja kantud kohtukulu summas 25 370 krooni. KOHTU PÕHJENDUSED 1.Veterinaar- ja Toiduameti (VTA) peadirektori 01.03.2005.a. käskkirjaga nr 131 ”Mittenõuetekohase kauba päritoluriiki tagasisaatmise otsuste muutmine ja kauba hävitamine” otsustati saata hävitamisele kokku 18 konteinerist koosnenud partiist, mis saabus Muuga sadamasse kahes osas – 11.09.2004.a. laevaga “Arctis Ocean”( 13 konteinerit) ja 21.09.2004.a. laevaga “Ute Johanna” ( 5 konteinerit), kaubasaadetise need 10 konteinerit, mida polnud hävitamisele saadetud 13.12.2004.a. käskkirjaga nr 646. Käskkirja nr 131 faktiliseks aluseks on asjaolu, et kaubasaadetis ei ole nõuetekohane ning asjaolu, et kauba päritoluriiki ei ole võimalik kindlaks teha. Veterinaarsertifikaadi suhtes kehtivad nõuded on
Kaubasaadetise vastavust veterinaarnõuetele kontrollitakse veterinaarjärelevalve käigus piiripunktids vastavalt
lg 2.
lg 2 sätestab, et loomsed saadused tunnistatakse mittenõuetekohaseks ning nende edasine käitlemine peatakse, kui nad on sattunud Eesti territooriumile ilma veterinaarkontrolli läbimata või kui imporditav kaubasaadetis on piiripunktis tehtud vetrrinaarkontrolli tulemusena tunnistatud mittenõuetekohaseks.
lg 3 kohaselt teeb piiripunkti veterinaarjärelevalveametnik mittenõuetekohase kaubasaadetise puhul veterinaarkontrolli tegemist tõendavale dokumendile märke selle kohta, et kaubasaadetis tuleb saata tagasi päritoluriiki või hävitada.
lg 5 sätestab, et kui loomset saadust sisaldavat kaubasaadetist ei ole võimalik selle päritoluriiki tagasi saata, hävitatakse kaubasaadetis Euroopa Parlamendi ja EL Nõukogu määruses nr 1774/2002/EÜ ettenähtud nõuete kohaselt või 6 käideldakse seda veterinaarjärelevalve all muul viisil nii, et see ei ohusta inimese või looma elu või tervist. Selleks, et kaupa oleks võimalik
lg 5 tähenduses päritoluriiki tagasi saata, tuleb teha kindlaks, kas kauba päritolu tõendavad dokumendid, eelkõige veterinaarsertifikaat on kehtivad ja kas kauba päritoluriik on nõus kaupa tagasi võtma.
lg 2 sätestab esmase meetme mittenõuetekohaseks tunnistatud kauba suhtes ning see seisneb kauba käitlemise peatamises, mida on rakendatud VTA peadirektori 21.10.2004.a. käskkirjaga nr 528,
Käesolevas haldusasjas toimub vaidlus ennekõike selle üle, kas VTA oli õigustatud kohaldama käsitletava mittenõuetekohaseks tunnistatud kauba suhtes käskkirjaga nr 131 ettenähtud meetmeid. Selle üle, et kaup nõuetekohane ei ole, vaidlustatud haldusaktidega seisukohta võetud ei ole ning nimetatud küsimuses lähtub kohus sellest, et VTA 21.10.2004.a. käskkirjaga nr 528 on jäetud jõusse kauba suhtes ühtse sisseveo veterinaardokumentides fikseeritud järeldus, et kaup on tunnistatud mittenõuetekohaseks. VTA oli “Loomade ja loomsete saadustega kauplemise ning nende impordi ja ekspordiveterinaarjärelvalve seaduse” (
) § 31 lg 1 ja § 44 lg 2 ja 3 ning Euroopa Komisjoni määruses nr 136/2004 nõutud vormis e kauba kohta esitatud ühtse sisseveo veterinaardokumentide (ÜSVD) 2.osas vormistanud otsused kauba mittenõuetekohaseks tunnistamise ja kauba päritoluriiki tagasisaatmise kohta. Neid otsuseid OÜ X vaidlustanud ei ole. Kaebuse viide haldusasjale nr 3-2521/04 , milles OÜ X vaidlustas VTA käskkirjad nr 528 (02.10.2004.a.) ja 646 (13.12.2004.a) ja väide haldusaktide ning seega ka haldusasjade seotusest on asjakohatu, kuivõrd 30.03.2005.a. määrusega haldusasjas nr 3-2521/04 jättis kohus OÜ X kaebused läbi vaatamata, Tallinna Ringkonnakohtu 03.06.2005.a. määrusega haldusasjas nr 23/700/05 jäeti nimetatud kohtumäärus muutmata , Riigikohus jättis 31.08.2005.a. määrusega nr 3-7-1-3-327 OÜ X erikaebuse menetlusse võtmata. Selleks, et kaupa oleks võimalik
lg 5 tähenduses päritoluriiki tagasi saata, tuleb teha kindlaks, kas kauba päritolu tõendavad dokumendid, eelkõige veterinaarsertifikaat on kehtivad ja kas kauba päritoluriik on nõus kaupa tagasi võtma. Kui kauba päritoluriiki tagasisaatmine võimalik ei ole, kuulub kaup vastavalt
Eespooltoodule tuginevalt leiab kohus, et kaebaja väide regulatsiooni puudumisest selle kohta, millal kuulub kaup hävitamisele, millal tagasisaatmisele, on ekslik. Kauba pärioluriigi kindlakstegemise võimalikkuse ja sellele esitatud vastuväidete põhjendatuse hindamisel arvestab kohus kaebuse esitaja 01.09.2005.a. kirjalikus ( II kd tl 154-156) ja kohtuistungil suuliselt antud selgituses sisalduva taotlusega jätta kõrvale asjassepuutumatud või korduvalt esitatud tõendid toimiku lehekülgedel 24-30, 35-38, 53-69, 71-77, 80-85, 89-98 ja 101-
lg 1 kohaselt on lubatud importida üksnes piiripunktis veterinaarkontrolli läbinud loomseid saadusi.
lg 2 kohaselt veterinaarkontrolli tegemiseks piiripunktis teavitab kaubasaadetise eest vastutav isik kavandatavast impordist vähemalt 24 tundi ette piiripunkti, mille ,kaudu kaubasaadetise import on kavandatud. Loomsete saaduste kavandatavast impordist tuleb ette teatada Euroopa Komisjoni määruses nr 136/2004/EÜ sätestatud korras. Viidatud määruse art 2 kohaselt peab kauba eest vastutav isik kaubasaadetise saabumisest ette teatama, kasutades selleks ühtse sisseveo veterinaardokumenti ( ÜSVD).
lg 4 sätestab, et loomsete saaduste importimisel peab kaubasaadetisega kaasas olema selle kaubasaadetise kohta väljaantud veterinaarsertifikaadi originaal, mis on kooskõlas kaubasaadetisega kaasasolevate teiste dokumentidega ning mis on koostatud ühtsena ja parandusteta( välja arvatud muudatused, mis on pädeva asutuse järelevalveametniku allkirja ja pitsertiga kinnitatud) ning millel on pädeva asutuse järelevalveametniku allkiri, nimi ja ametikoht. Sertifikaat on kinnitatud pitseriga, mille värv erineb dokumendi trükivärvist, ning on koostatud ühele kaubasaajale kaubasaadetise laadimise päeval.
lg 1 kohaselt kohaldatatakse veterinaarsertifikaadile esitatavaid nõudeid ka transiidi korral. Veterinaarsertifikaadi olemasolu nõue ja veterinaarsertifikaadi sisu- ja vorminõuded on analoogselt sätestatud EL Nõukogu direktiivi 97/78 /EÜ art 7.1 ja 11.2(a). Käesoleval juhul on kauba markeering niivõrd puudulik, et ei võimalda seostada kaupa dokumentidega, mis väidetavalt on kauba kohta väljastatud ja kaebuse väitel tõendavad kauba päritoluriiki. Seega on põhjendatud VTA seisukoht kauba märgistamisest viisil, mis ei võimalda kaupa identifitseerida. Kohtule esitatud fotod ( II kd tl 100-103) kinnitavad, et ei kaup ise ega kilepakend kauba ümber, samuti pappkastid, millesse on paigutatud kilepakendis olev kaup, ei ole märgistatud viisil, mis võimaldaks tuvastada kauba päritolu . Kauba pakenditel ja kastidel ei ole viidet sellele, millise looma lihaga on tegemist, puuduvad identifitseerimisnumbrid,Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi 64/433/EMÜ art 3 lg 1 A alap e ja direktiivi lisa 1 XI peatüki kohaselt peab kõnealusel kaubal olema tervisemärk. Pakendi välisküljele kleebitud firmamärk SRM ei tõenda kauba päritoluriiki, kohus nõustub vastustajaga selles, et tähistuse teostamise viis võimaldab seda lisada või muuta. Konkreetse tähistusega konteineris olevale identifitseerimatule kaubale väljastatud dokumentide käsitlemine konkreetse kaubasaadetise kohta antud dokumentidena on kohtu hinnangul põhjendamatu. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja väitega, mille kohaselt konteineri kaalu, pakendite paigutuse jms. järgi on võimalik tuvastada, et tegu on kaubaga, mille kohta on väljastatud dokumendid. 3. Kaebuse esitaja on viidanud India pädeva veterinaarjärelvalveasutuse - India osariikide loomakasvatuse ministeeriumi ( Animal Husbandry Departement). väljastatud veterinaarsertifikaatidele ( II kd tl 66-71). Osundatud dokumentide suhtes on VTA kohtu hinnangul asunud põhjendatult seisukohale, et nad ei vasta
lg 4 toodud nõuetele ning neid dokumente kauba päritolu ja veterinaarnõuetekohasuse tuvastamiseks võimalik kasutada ei ole, vaatamata pädevalt ametiasutuselt 09.06.2005.a. e-kirjaga saadud kinnitusele nende ehtsuse kohta . Käsitletavates dokumentides on kauba kirjeldusena märgitud pappkastide arv ja kauba liik- külmutatud kontideta veiseliha, mistõttu ühegi vaidlustatud käskkirjas märgitud konteineris asuva kauba osas ei saa väita, et veterinaarsertifikaat on väljastatud selle kaubasaadetise kohta. Seda, et kauba identifitseerimatus võimaldab esitada mistahes 8 dokumente väidetavalt kõnealuse kauba kohta, näitab varasemas haldusmenetluses asetleidnu, kus kaebuse esitaja esitas võltsitud India veterinaarsetifikaate ja dokumente kauba Uus-Meremaa päritolu kohta.
lg 6 kohaselt on veterinaarsertifikaat loomade ja loomsete saaduste veterinaarnõuetekohasust tõendav dokument. Kaebuse esitaja märkis India kaubanduskoja poolt väljastatud päritolusertifikaatide ( certificate on origin) numbrid kauba kohta esitatud ÜSVD-dele ( lahtrisse 10) kui veterinaardokumendi numbrid. Euroopa Komisjoni määruse nr 136/2004 kohaselt tuleb nimetatud lahtrisse märkida veterinaarsertifikaadi, s.o. pädeva veterinaararsti või –asutuse poolt väljaantud dokumendi andmed. VTA-le esitatud India kaubanduskoda ei ole riiklikku veterinaarjärelevalvet teostavaks asutuseks ega ka riigiasutuseks ning tema poolt väljastatud dokumendid ei ole sertifikaadid
Kõnealustes päritolusertifikaatides ei ole kinnitatud kauba veterinaarnõuetekohasust, samuti ei nähtu, millistele andmetele tuginevalt kaubanduskoda kauba India päritolu kinnitab. Eespooltoodust tulenevalt on VTA nimetatud dokumentide puhul põhjendatult asunud järeldusele dokumentide ja andmete puudumisest, mis võimaldaksid kauba päritolumaad objektiivselt kindlaks teha. India äriühingu SGS India Private Limited inspektsioonisertifikaadid ei sisalda andmeid kauba veterinaarnõuetele vastavuse kohta ja ei saa tõendada kauba päritolu ega nõuetekohasust. Märgitud dokumentidest nähtub kauba pakendamise viis, kogus, asukoht inspekteerimise ajal, säilitustingimused, kauba paigutamine konteineritesse ja temperatuur laadimise ajal, seega on põhjendatud vastustaja hinnang, et sertifikaatide andmetest ei ole võimalik kauba nõuetekohasust tuletada. Halal-sertifikaatidest ( halal Slaughtering Certificate) ei nähtu ning seega ka ei tõenda nad ühtegi käesolevas vaidluses tähendust omavat asjaolu . Viidatud dokumentidel ei ole tähendust toiduohutuse aspektist, millises osas on loomsete saaduste importimisel esitatud konkreetsed ja põhjalikud veterinaarnõuded, vaid nad omavad religioosset tähendust( kinnitatakse religiooninõuete täitmist) ja nende alusel pole võimalik tuvastada, et kauba päritoluriik on India. Põhjendatud on vastustaja tähelepanek nende dokumentide usaldusväärsuse kahtluse alla seadmiseks seetõttu, et kahel India Maharashtra osariigi Jamiat Ulma-e-Hind halal-sertifikaadil viidatakse 03.12.2004.a. tervisesertifikaatidele, mis näitab, et dokumendid on koostatud tagantjärele. Ka teistele dokumentide osas ,millele toetudes kaebaja väidab kauba India päritolu kindlakstegemise võimalust, on VTA kohtu hinnangul asunud põhjendatult seisukohale päritoluriigi pädeva ametisustuse poolt väljastatud veterinaardokumentide , mille ehtsust oleks vastav ametiasutus VTA poolt teostatava kontrolli käigus kinnitanud, VTA-le mitteesitamisest . Kohus nõustub vastustajaga selles, et SRM Agro Foods ja Nagani Cold Storage &Processing Unit arved ( invoice) ja pakkimisnimekirjad ei saa tõendada kauba India päritolu, sest tegemist ei ole pädeva ametiasustuse poolt koostatud dokumentidega. Konossemendid tõendavad kauba teele saatmist India sadamast; OÜ Pirita Marine dokumendid ei sisalda andmeid kauba päritoluriigi kohta, SRM Agro Foods 13.01.2005.a. 21.02.2005.a. kirjade koopiad viitavad varasematele dokumentidele; 21.02.2005.a. kinnitus, et veterinaarsertifikaadid on allkirjastatud dr B.S.Dahija poolt ei ole tõendiks veterinaarsertifikaatide ehtsuse kohta. Hyderabadi munitsipaalettevõtte 02.08.2004 sertifikaadist tulenevalt väljastati külmutatud liha kontrollimise kohta väljastati sertifikaadid enne, kui toimus loomade tapaeelne ülevaatus, samuti ilmneb esitatud dokumentidest, et sama kauba kohta on kaebuse esitaja esitanud erinevaid dokumente, millest järeldub, et liha pärineb üheaegselt kolmest India osariigist. Põhjendatud on dokumentide ehtsuse ja usaldusväärsuse kahtluse alla seadmine 9 tulenevalt neis dokumentides sisalduvate kinnituste vastuolust Maailma Loomatervise Organisatsiooni andmetega. Samuti peab kohus vajalikuks ära märkida
järgmised sätted:
lg 1 sätestab, et loomseid saadusi võib importida Euroopa Liidu õigusaktidega lubatud ühendusevälisest riigist või selle piirkonnast ning juhtudel, kui seda näeb ette Euroopa Liidu õigusakt, Euroopa Komisjoni poolt tunnustatud ettevõttest.
lg 1 kohaselt on loomsete saaduste transiit lubatud üksnes tingimusel, et kaubasaadetis pärineb sellisest ühendusevälisest riigist, kust on lubatud nende loomade või loomsete saaduste import Euroopa Liitu.
lg 1 ja § 36 lg 1 puhul tuleb arvestada, et värske ehk töötlemata liha import Indiast Euroopa Liitu on keelatud vastavalt Euroopa Komisjoni 21.12.1976.a. otsusele nr 79/542/EÜ ( viimati muudetud Euroopa Komisjoni 03.12.2004.a. otsusega nr 2004/882/EÜ. Külmutatud liha, s.o. liha, mida pole töödeldud muul viisil peale külmutamise, allub värske liha suhtes kehtivale regulatsioonile (EL Nõukogu direktiivi nr 77/99/EÜ art 2 a ja d). VTA on põhjendatult asunud vaidlustatud käskkirjas seisukohale kauba päritoluriigi kindlakstegemise võimatusest.
lg 5 sätestatu kohaselt on mittenõuetekohase kaubasaadetise puhul võimalik kas selle päritoluriiki tagasisaatmine, hävitamine või käitlemine veterinaarjärelevalve all muul viisil nii, et see ei ohusta inimese või looma tervist. Eespoolviidatud seadusesättest ei tulene võimalust tagastada kaebuse esitajale mittenõuetekohane kaup, mille päritoluriiki ei ole võimalik kindlaks teha selle toimetamiseks kolmandasse riiki. Kaebuse väide käskkirja nr 131 õigusvastasusest põhjusel, et Angoolasse toimetamise asemel on otsustatud selle hävitamine, on põhjendamatu. 4. Kohus on eespool leidnud, et selleks, et kaupa oleks võimalik
lg 5 tähenduses päritoluriiki tagasi saata, tuleb teha kindlaks, kas kauba päritolu tõendavad dokumendid, eelkõige veterinaarsertifikaat on kehtivad ja kas kauba päritoluriik on nõus kaupa tagasi võtma. Kui kauba päritoluriiki tagasisaatmine võimalik ei ole, kuulub kaup vastavalt
Kohus on esitanud põhjendused, mille kohaselt VTA järeldus kauba päritoluriigi objektiivselt kindlakstegemise võimatusest on kooskõlas seadusega ja tugineb kõigile asjas esitatud dokumentidele . Eespooltoodust järeldub, et kui kauba päritoluriiki ei ole võimalik tõsikindlalt tuvastada, ei saa tõusetuda ka küsimust sellise kauba tagasisaatmisest. Vastustaja on õigesti hinnanud kaebuse esitaja poolt 20.06.2005.a. VTA-le ja kohtule täiendavalt esitatud dokumente, millele tuginevalt väitis kaebaja kauba Indiasse tagasisaatmise võimalikkust ja tõendatust lisaks varemesitatud dokumentaalsetele tõenditele. Kuigi India Põllumajandus- ja Toidukaupade Ekspordi Arendamise Amet on 21.12.2004.a.leidnud, et India lihaeksportijad, äriühingutena tegutsevad SRM Agro Foods ja Nagani Cold Storage & Processing Unit, kelle saadetised tuleb Indiasse tagasi saata, peavad sellega nõustuma ka kandma vastavad kulud ning Saksa äriühing Kommanditgesellschaft MTI-Vertriebgesellschaft mbH &Co on nõustunud kokkuleppel nimetatud India äriühingutega kandma kõik kulud, mis on seotud SRM Agro Foods ja Nagani Cold Storage & Processing Unit poolt Indiast eksporditud vaidlusaluse pühvliliha tagasisaatmisega Indiasse, tuleb neid dokumente hinnata koos India Põllumajandus- ja Toidukaupade Ekspordi Arendamise Ameti (APEDA) 18.08.2005.a. vastuskirjas VTA järelpärimisele tooduga. Viimatinimetatud kirjast ilmneb, et 21.12.2004.a. on tehtud otsus eeldusel, et eksportijad on saadetiste 10 tagasivõtmisega nõus, käesolevaks ajaks on eksportivad äriühingud teatanud, et nad kaupa tagasi võtta ei saa. Seetõttu on käesoleval ajal kaebuse väide APEDA nõustumisest kauba Indiasse tagasisaatmisega ekslik ja kohus nõustub vastustaja järeldusega, et kaebaja väide kauba Indiasse tagasisaatmise võimalikkusest on põhjendamatu ning puudub alus kauba hävitamisele saatmise otsuse ümbervaatamiseks . 5.Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt, andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema põhjendatud.Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Vaidlustatud käskkirjas on toodud selle faktiliseks aluseks olevad asjaolud – kaubasaadetis ei ole nõuetekohane ning kauba päritoluriiki ei ole võimalik kindlaks teha, samuti on esitatud viited õiguslikele alustele. Otsustades kaubasaadetise hävitamise, mis tuleneb
lg 3 ja lg 5 sätestatust , on haldusakti andja rõhutanud kaubasaadetise potentsiaalset ohtlikkust ja on esitanud põhjendused, miks mittenõuetekohaseks tunnistatud kauba käibest ohutu kõrvaldamise tagab antud juhul vaid kauba hävitamine. Kaebuse väited käskkirja motiveerimatusest on põhjendamatud. Samuti on käskkirjas esitatud kaalutlused, millest tulenevalt on VTA põhjendatult asunud seisukohale, et isiku erahuvile saada kaup edasiseks käitlemiseks oma valdusesse tuleb kauba potentsiaalsest ohust lähtuvalt eelistada avalikku huvi , mis seisneb mittenõuetekohase ja potentsiaalselt inimese tervisele ohtliku kauba inimese toidu hulka sattumise välistamises. Kuna käsitletaval juhul oli VTA poolt põhjendatud eeldada kaubapartii kui terviku suhtes potentsiaalse ohu olemasolu ning ekspertiisiga tulnuks hõlmata kogu kaup, ei saa osundatule tulenevalt väita kohaldatud meetme ebaproportsionaalsust . Kuna kaebus VTA 01.03.2005.a. käskkirja nr 131 tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks kinnipeetud konteinerite kaebuse esitajale tagastamiseks või kolmandasse riiki saatmiseks rahuldamisele ei kuulu, puudub alus Veterinaar- ja Toiduameti peadirektori asetäitja 18.03.2005.a. ettekirjutuse nr 19-1/581 tühistamiseks. 6.HKMS § 92 lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks tehti kohtuotsus, kannab kohtukulud. HKMS § 93 lg 1 kohaselt poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud. HKMS § 87 lg 2 kohaselt võib kohus asjast esindajana osa võtnud advokaadi või teise õigusabi osutanud isiku kulusid vähendada, kui need on põhjendamatult suured. Vastustaja taotleb kohtukulu 25 370 krooni väljamõistmist kaebuse esitajalt. Kohus, arvestades asja keerukust, peab antud juhul õigustatuks VTA poolt advokaadi kasutamist. Vastustaja on esitanud kohtukulude nimekirja ja kohtukulude kandmist tõendavad dokumendid ( II kd tl 160-165), mille suurust peab kohus põhjendatuks. Lea Kuuse kohtunik 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.