← Eesti

3-04-7/2

3-891/2004 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. veebruar
  2. a Tallinn Haldusasja number 3-891/2004 Haldusasi V.V.`u kaebus Tallinna Linnavalitsuse 05.10.2003 korralduse nr 2450-k osaliseks (punkt 1 kuur-pesuköögi osas) tühistamiseks Asja läbivaatamise kuupäev
  3. jaanuar
  4. a Menetlusosalised Kaebuse esitaja V.V. ja tema esindaja vandeadvokaat Eerik Entsik; vastustaja Tallinna Linnavalitsuse esindaja Kristel Tähhe; kolmandate isikute J.K.`e ja S.R.`i esindaja vandeadvokaat Anu Uritam Jätta V.V.u kaebus rahuldamata ja kaebuse esitaja kohtukulud tema enda kanda. RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord Käesoleva otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 17.02.2005, esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu, tingimusel, et 10 päeva jooksul, arvates 17.02.2005, teatatakse apellatsioonkaebuse esitamisest kirjalikult Tallinna Halduskohtule. Teadet ei ole vaja esitada, kui apellatsioonkaebus esitatakse nimetatud 10päevase tähtaja jooksul. ASJAOLUD
  5. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  6. mai 1996 otsusega nr 7498 loeti Tallinnas, Xxxxxx, endisel kinnistul nr 330 asunud ehitised ja krunt suurusega 817,08 m² omandireformi objektiks ning tunnistati vara suhtes omandireformi õigustatud subjektideks J.R.ja J.K., mõlemad võrdsetes mõttelistes osades /vara tagastamise toimik, I kd, tl 96/.
  7. Tallinna Linnavalitsuse (edaspidi TLV)
  8. märtsi 1997 korraldusega nr 852-k tagastati Xxxxxx asuvad hooned J.R.ile ja J.K.ele võrdsetes mõttelistes osades /vara tagastamise toimik, I kd, tl 155/.
  9. TLV
  10. detsembri 1998 korralduse nr 7656-k p-s 1 jäeti rahuldamata J.R.i ja J.K.e taotlus Xxxxxx asuvate hoonete tagastamise kohta, kuna vara ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul. Korralduse p-ga 2 otsustati alustada hoonete kompenseerimise menetlust, p-ga 3 tunnistati kehtetuks TLV
  11. märtsi 1997 korraldus nr 852-k /vara tagastamise toimik, I kd, tl 254/.
  12. Tallinna Halduskohtu
  13. mai 1999 otsusega haldusasjas nr 3-1244/99 tunnistati TLV
  14. detsembri 1998 korraldus nr 7656-k seadusevastaseks /vara tagastamise toimik, II kd, tl 13-19/.
  15. TLV
  16. juuli 2000 korraldusega nr 2889-k tunnistati kehtetuks TLV
  17. detsembri 1998 korralduse nr 7656-k punktid 1 ja 2 /vara tagastamise toimik, II kd, tl 53/.
  18. TLV
  19. juuli 2000 korralduse nr 2890-k p-ga 1 jäeti rahuldamata J.R.i ja J.K.e taotlus Xxxxxx elamu nr 1 tagastamise kohta, kuna vara ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul, p-ga 2 kohustati J.R.it ja J.K.t tagastama elamu nr 1 vara üleandmise aktiga Tallinna Kesklinna Valitsusele (edaspidi TKLV) ning p-ga 3 Tallinna Hooneregistrit registreerima elamu nr 1 omandiõiguse üleminek vastavalt p-le 2 /tl 12/.
  20. TLV
  21. juuli 2000 korralduse nr 2891-k p-ga 1 jäeti rahuldamata J.R.i ja J.K.e taotlus Xxxxxx elamu nr 2 tagastamise kohta, kuna vara ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul, p-ga 2 kohustati J.R.it ja J.K.t tagastama elamu nr 2 vara üleandmise aktiga TKLV-le ning p-ga 3 Tallinna Hooneregistrit registreerima elamu nr 2 omandiõiguse üleminek vastavalt p-le 2 /tl 13/.
  22. TLV
  23. juuli 2000 korralduse nr 2892-k p-ga 1 tagastati J.R.ile ja J.K.ele Xxxxxx asuvast elamust nr 3 kummalegi 32/100 mõttelist osa, p-ga 2 kohustati J.R.it ja J.K.t tagastama elamust nr 3 36/100 mõttelist osa vara üleandmise aktiga TKLV-le. Sama korralduse p-ga 4 jäeti rahuldamata õigustatud subjektide taotlus elamu nr 3 36/100 mõttelises osas tagastamise osas, kuna vara ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul ning alustada kompenseerimise menetlust /tl 14/.
  24. Tallinna Halduskohtu
  25. aprilli 2001 otsusega tühistati TLV
  26. juuli 2000 korralduste nr 2890-k, 2891-k ja 2892-k p-d 2 ja 3 /tl 15-29/. Tallinna Ringkonnakohtu 23.10.2002 otsusega nr 2-3/403/02 tühistati Tallinna Halduskohtu nimetatud otsus osaliselt ja TLV
  27. juuli 2000 korraldus nr 2890-k täies ulatuses /tl 30-35/.
  28. TLV 05.11.2003 korraldusega nr 2450-k tagastati Xxxxxx asuvast elamust, asendiplaanil nr 1, 253/1000 mõttelist osa ja kuur-pesuköök, asendiplaanil nr 4 järgmiselt: S.R.ile tagastati elamust 6325/100000 mõttelist osa ja kuur-pesuköögist ¼ mõttelist osa; M.R.ile tagastati elamust 6325/100000 mõttelist osa ja kuur-pesuköögist ¼ mõttelist osa ning J.K.ele 12650/100000 mõttelist osa ja kuur-pesuköögist ½ mõttelist osa /tl 45/. 17.05.2000 sõlmitud notariaalselt tõestatud ühisvara jagamise kokkuleppe alusel oli J.R. (surnud
  29. septembril 2000) andnud üle temale kuuluva omandiõiguse Xxxxxx asuvate ehitiste ½ mõttelises osas oma abikaasale S.R.ile /vara tagastamise toimik, II kd, tl 145-149/.
  30. 23.01.2004 postitas V.V. Tallinna Halduskohtule kaebuse TLV 05.10.2003 korralduse nr 2450-k osaliseks (punkt 1 kuur-pesuköögi osas) tühistamiseks /tl 2-9, 56, 131, 170-172/.
  31. 28.01.2004 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse /tl 57-58/, TLV ja kolmandad isikud J.K. ja S.R. on esitanud kohtule kaebuse kohta kirjalikud seletused /tl 66-71, 73-78, 155-156, 159-161/. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 2 Kaebuse esitaja V.V. väidab, et ta kasutab Tallinnas, Xxxxxx-2 asuvat eluruumi üürilepingu alusel, mistõttu vastavalt eluruumide erastamise seaduse (edaspidi EES) § 4 p-le 1 on kaebaja nimetatud eluruumi suhtes erastamise õigustatud subjekt. Kuna tagastamisele kuuluvad eluruumid ja abiruumid erastamisele ei kuulu, siis rikub TLV 05.10.2003 korraldus nr 2450-k vaidlustatud osas vahetult kaebaja subjektiivseid õigusi ja vabadusi. Xxxxxx elamu 2 on eraldatud TKLV poolt kaebaja tütrele A.K.e 28.05.1996 sõlmitud lepingu nr 16 alusel. Seda lepingut tuleb õiguslikus mõttes käsitada eluruumi kasutamisõiguse vahetamise lepinguna. A.K. vahetas Tallinnas yyyyyyyyy TallinnasXxxxxx elamu 2 kasutamisõiguse vastu. 26.08.1997 on sõlmitud A.K. ja V.V.u vahel üleandmise leping, mille kohaselt A.K. loovutas oma isale kõik Xxxxxx elamus 2 asuvatest ruumidest tulenevad õigused ja kohustused. Eluruumi saajad on nõuetekohaselt täitnud TKLV-ga sõlmitud lepingust tuleneva kohustuse ehitada ümber mitteelamiskõlblik mitteeluruum sanitaartehnilistele tingimustele vastavaks eluruumiks. V.V.ul on õiguslik alus nimetatud eluruumi kasutamiseks. Kaevatud korraldus on õigusvastane. Nõuetekohaselt ei ole kindlaks määratud, kas vaidlusalune kuur-pesuköök on säilinud endisel individualiseeritaval kujul. Nõuetekohaseks eksperthinnanguks ei saa lugeda OÜ Ehitusekspert 22.12.
  32. a eksperthinnangus nr B086/99 toodud paljasõnalist lauset, mille kohaselt „täielikult on säilinud endisel individualiseeritaval kujul õuel amortiseerunud abihoone, mis tuleks lammutada“. Kuna eksperthinnangus puuduvad lähteandmed koos vastavate arvutustega, siis ei ole võimalik nimetatud eksperdi järeldust kontrollida. Vaidlusalune kuur-pesuköök on vähemalt osaliselt ehitatud peale vara õigusvastast võõrandamist
  33. a, mistõttu ehitis tervikuna ei saa olla säilinud endisel individualiseeritaval kujul. Arvestatud ei ole ORAS § 12 lg 3 p-ga 7 ja „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ p-ga 31.
  34. Antud juhul on vaidlusalune kuur-pesuköök teiste ehitistega majanduslikult seotud kõrvalhooneks, mille tagastamise korral oleks teiste ehitiste normaalne ekspluateerimine häiritud või muudaks täiesti võimatuks ülejäänud vara tehnoloogilise kasutamise. Korralduses ei ole seda asjaolu üldse analüüsitud ega kontrollitud. Jääb arusaamatuks, millistel alustel on otsustatud vara tagastada. Rikutud on haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 56 lg 1 sätteid. Ülaltoodud rikkumine takistab kaebajal ja muudel isikutel vaidlustatud korralduse sisulist kontrollimist ja vaidlustamist. Vaidlustatud korralduse motiveerimatus on piisavaks aluseks nimetatud haldusakt osaliselt tühistada. Vastustaja TLV palub jätta kaebus rahuldamata. TLV on seisukohal, et Xxxxxx kuurpesuköök on säilinud endisel individualiseeritaval kujul ja linnavalitsuse 05.11.2003 korraldusega nr 2450-k on põhjendatult otsustatud vaidlusalune hoone tagastada. Kaebaja on ebaõigesti leidnud, et kuur-pesuköök püstitati alles
  35. aastal, see oli igal juhul olemas enne
  36. aastat ja tegemist on õigusvastaselt võõrandatud ehitisega. Xxxxxx elamu ja kõrvalhoone ei ole tehnoloogiliselt seotud ning paljasõnaline on kaebaja väide, et kuurpesuköögi tagastamine muudab elamu normaalse ekspluateerimise võimatuks. Sellekohased väited on otseses vastuolus kaebaja enda varasemate selgitustega kuur-pesuköögi tänasest olukorrast ja kasutamisvõimalustest. Kaebaja arutlused kuur-pesuköögi tagastamata jätmisest ORAS § 12 lg 3 p 7 alusel ei ole loogilised, kuna need viivad järeldusteni, mille kohaselt on temal, kui elamu tänasel üürnikul ja tulevasel võimalikul kaasomanikul kõrvalhoonele rohkem õigusi, kui isikutel, kes on antud kõrvalhoone suhtes omandireformi õigustatud subjektid ja ühtlasi sama elamu kaasomanikud tänasel päeval. Kaebaja on õigesti mõistnud, et vara otsustati tagastada, kuna pole leidnud tõendamist ehitise juures uuenduste/parenduste tegemine, mis annaks alust ORAS § 12 lg 3 p 2 kohaldamiseks. Korralduses nr 2450-k on viidatud materiaalõiguslikele alustele, ringkonnakohtu asjakohasele lahendile ja linnakomisjoni otsusele, samuti vara tagastamise toimiku materjalidele. Toimiku materjalid sisaldavad teiste tõendite kõrval ka kaebuses käsitletud ekspertarvamust, mis 3 muuhulgas tõendab vara säilimist endisel individualiseeritaval kujul. Kaebaja on hästi kursis kõigi Xxxxxx ehitiste endisel individualiseeritaval kujul säilimise ekspertarvamuste, kohtuotsustes tuvastatu ja teiste asjaoludega, mis aitavad selgitada hoone tagastamise otsust. Hoone tagastamise aluseks olev korraldus ei pea sisaldama niivõrd vara tagastamist välistavate õiguslike aluste (ORAS § 12 lg-d 3 ja 6) puudumise selgitusi, mida nõuab kaebaja, vaid osundamist vara tagastamise aluseks olevale sättele ja konkreetseid põhjendusi ning viiteid õiguslikele alustele vara mittetagastamise korral. On selge, et hoone tagastamisel on haldusakti andja leidnud, et vara mittetagastamise alused puuduvad, selle eraldi põhjendamine korralduses ei loo täiendavat selgust ega tõsta haldusakti kvaliteeti. Seda, et korraldus on kaebajale arusaadav, kinnitab asjaolu, et kaebaja on korralduse vaidlustamisel tuginenud sisulistele argumentidele. Järelikult on kaevatav haldusakt põhjendatud määral, mis võimaldab mõista selle andmise põhjusi ja ei takista kaebajatel põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse teostamist. Väited kuur-pesuköögile iseseisva teenindamiseks vajaliku maa määramise võimatusest ei ole asjakohased, kuna ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisega seotud asjaolud ei ole ehitise mittetagastamise aluseks ORAS § 12 lg 3 ja lg 6 järgi. V.V. ei ole HKMS § 7 lg-s 1 nimetatud tunnustele vastav isik ja seega puudub tal kaebeõigus antud vaidluse raames. Kaebuse esitaja poolt lisatud materjalid ja arvamused tehtud ümberehituste kohta ei ole käesolevas vaidluses asjasse puutuvad, kuivõrd need on tehtud peale ORAS jõustumist ning ei kuulu arvesse võtmisele ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivuse kindlaks tegemisel. Samuti ei ole viidatud ümberehituste puhul tegemist
  37. mail 1996 TKLV ja A.K. vahel sõlmitud lepingu järgsete ümberehitustöödega antud vaidluse raames, kuivõrd V.V.’ul ei ole tekkinud õiguslikku alust asuda varem sõlmitud lepingus A.K. asemele. Samuti ei ole V.V. esitanud materjale, millistest nähtub, et ta on iseseisvalt sõlminud vastava lepingu TKLV-ga. Kolmandad isikud J.K. ja S.R. kaebust ei tunnista ja paluvad jätta see täielikult rahuldamata. Vaidlustatud TLV korraldus nr 2450-k on õiguspärane nii materiaalselt kui ka formaalselt. Tühistamiskaebus on lubatav vaid siis, kui haldusorgani haldusakt rikub kaebuse esitaja õigusi või piirab tema vabadusi. Kaebuse esitajal puudub igasugune õiguslik alus Tallinnas, Xxxxxx-2 asuva eluruumi kasutamiseks ning tegemist on omavolilise valdusega. Tallinna Linnakohtu menetluses on tsiviilasi nr 2/4/50-6426/97, milles J.K. on esitanud V.V.’u vastu eluruumist väljatõstmise nõude. Kaebaja poolt esitatud tõenditest nähtub üheselt, et kaebajal puudub eluruumi suhtes üürileping, mistõttu ei ole kaebaja selgelt eluruumide erastamise õigustatud subjekt. Kaebaja poolt esitatud leping kujutab endast ilma õigusliku aluseta kokkulepet, millise sõlmimiseks puudusid TKLV-l seaduslikud võimalused. Elamu nr 2 ei kujutanud endast
  38. mail
  39. a “mitteeluruumi”, vaid tegemist oli endiselt elamuga. Xxxxxx asuv elamut 2 saab abiruumidena erastada vaid selleks õigustatud isikutele. Xxxxxx elamus elavad ka mitmed isikud seadusliku üürilepingu alusel ning nendel on abiruumide erastamisele eesõigus. Kui vaidlustatud haldustoiming või -akt ei riku kaebaja õigusi, siis pole kohtul alust analüüsida kaebaja väiteid, mis puudutavad toimingu või akti seaduslikkust. Põhjendamatud ja HKMS § 17 printsiipi eiravad on kaebuse esitaja väited OÜ Ehitusekspert 22.12.
  40. a eksperthinnangu nr B086/99 mittenõuetekohasuse kohta. Kuna OÜ Ehitusekspert nimetatud ekspertarvamuse nõuetekohasuse küsimus on lõplikult otsustatud jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu
  41. oktoobri
  42. a kohtuotsusega, siis ei saa kaebuse esitaja enam tõstatada sama küsimust. Vaidlustatud korraldus on piisavalt motiveeritud ja kooskõlas HMS § 56 lg-ga 2, sest sellest on üheselt arusaadav, mis oli korralduse andmise õiguslikuks ja faktiliseks aluseks. Kaebuse esitaja on saanud realiseerida oma põhiseaduse § 15 põhiõigust. 4 Käesoleval juhul ei kaalu kaebuse esitaja õigus nõuda haldusakti tühistamist üles kolmanda isiku kui kaevatava haldusakti adressaadi võimalikku õiguspärast ootust, et haldusakt jääb kehtima. Kolmas isik on vaidlustatud korraldusest lähtuvalt asunud tegema olulisi kulutusi ning muutma oma senist elukorraldust – uue kodu loomine. KOHTU PÕHJENDUSED I Kaebeõigus.
  43. HKMS § 7 lg 1 kohaselt võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Haldusakt piirab isiku subjektiivset õigust siis, kui haldusakt keelab või välistab osaliselt või täielikult selle õiguse kasutamise, seab õiguse kasutamisele täiendavaid tingimusi või raskendab oluliselt õiguse kasutamist. Riigikohtu halduskolleegium on korduvalt mitmetes oma lahendites rõhutanud, et kui vaidlustatud haldustoiming või -akt ei riku kaebaja õigusi, siis pole kohtul alust analüüsida kaebaja väiteid, mis puudutavad toimingu või akti seaduslikkust (näiteks
  44. mai
  45. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-23-99,
  46. juuni
  47. määrus haldusasjas nr 3-3-1-26-99). Järelikult tuleb kohtul esimese asjana kontrollida, kas kaevatud TLV korraldus rikub V.V.u subjektiivseid õigusi. Kui kohus teeb kindlaks, et vaidlustatud haldusakt ei riku kaebaja õigusi, siis jääb tema kaebus rahuldamata, ilma et kohus peaks andma hinnangut menetlusosaliste väidetele vaidlustatud haldusakti õigusvastasuse/õiguspärasuse kohta.
  48. Kaebuse esitaja väiteil põhineb tema kaebeõigus asjaoludel, et ta kasutab Tallinnas Xxxxxx-2 asuvat eluruumi üürilepingu alusel, mistõttu vastavalt EES § 4 p-le 1 on kaebaja nimetatud eluruumi suhtes erastamise õigustatud subjekt. Kuna tagastamisele kuuluvad eluruumid ja abiruumid erastamisele ei kuulu, siis rikub TLV 05.10.2003 korraldus nr 2450-k vaidlustatud osas kaebaja arvates tema subjektiivseid õigusi ja vabadusi. EES § 4 p 1 kohaselt eluruumi erastamise õigustatud subjektiks on üürilepingu alusel kasutatava eluruumi üürnik või üks alaliselt temaga koos elav täisealine perekonnaliige vastavalt üürniku ja temaga koos elavate täisealiste perekonnaliikmete ja samas eluruumis elavate üürniku täisealiste endiste perekonnaliikmete omavahelisele kohustatud subjekti poolt kinnitatud kirjalikule kokkuleppele. Tulenevalt EES § 3 lg-st 1 erastamise objektiks on muu hulgas elamu või korter koos sellele vastava muu osaga ehitisest, mis on riigi või riigi äriühingu omandis või kohaliku omavalitsusüksuse omandis. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt abiruumid, mis asuvad elamus või elamuga ühisel krundil, kuuluvad erastamisele käesoleva seaduse alusel Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras. Abiruumideks loetakse elamus või elamuga ühisel krundil paiknevates hoonetes asuvaid ruume, mis ehitusprojekti kohaselt on ette nähtud elamu teenindamiseks või elanike ühiseks või individuaalseks kasutamiseks. Samuti loetakse abiruumideks endisi eluruume, mida vastavalt kohaliku omavalitsuse otsusele ei ole tunnistatud mitteeluruumideks, olenemata sellest, kuidas nimetatud ruume tegelikkuses kasutatakse. Eeltoodust tulenevalt peabki kohus esimese küsimusena tegema kindlaks, kas V.V.ul on EES § 4 p-st 1 tulenevad õigused, st kas tegemist on Tallinnas Xxxxxx elamu 2 üürnikuga. Kaebaja ei ole, vaatamata kolmandate isikute taotlusele ja kohtu nõudmisele /tl 114-118/ kohtule kehtivat üürilepingut esitanud. Vastustaja ja kolmandate isikute väiteil kasutab V.V. kõnealust eluruumi õigusliku aluseta, seetõttu on J.K. esitanud ka hagi V.V.’u eluruumist väljatõstmiseks, milline tsiviilasi on Tallinna Linnakohtu menetluses. Et selles tsiviilasjas ei olnud menetlus käesoleva kaebuse läbivaatamise ajaks lõppenud, siis tuleb halduskohtul kaebuse lahendamiseks tuvastada ise selleks vajalikud tsiviilõiguslikud asjaolud. 5
  49. Kohus jagab TLV ning J.K.e ja S.R.i seisukohta, et V.V. ei ole EES § 4 p 1 kohaselt eluruumi erastamise õigustatud subjektiks. Tõendid ja asjaolud, mis seda järeldust kinnitavad on järgmised: Esiteks juba eelmärgitud üürilepingu puudumine. EES § 22 lg 5 kohaselt, kui eluruumi üürileping sõlmitakse või vormistatakse ümber pärast
  50. aasta
  51. märtsi, on eluruumi üürnikul või § 4 punkt 1 kohasel kokkuleppel üürnikuga koos elaval täisealisel perekonnaliikmel eluruumi ostmise eesõigus, kui avaldus eluruumi erastamiseks on esitatud kolme kuu jooksul pärast eluruumi üürilepingu sõlmimist või ümbervormistamist. Lisaks üürilepingule ei ole kohtule esitatud ka kaebaja avaldust Xxxxxx-2 asuva eluruumi erastamiseks, st puuduvad andmed, et ta oleks üldse avaldanud soovi kasutada väidetavat erastamisõigust. Teiseks, Xxxxxx majaraamatu ärakirjast nähtub, et kaebuse esitajat nimetatud majaraamatus märgitud ei ole. Majaraamatus on kolmandate isikute sõnul kajastatud isikud, kes on sõlminud Xxxxxx asuvate eluruumide suhtes seaduslikud üürilepingud. Lisaks on ilmnenud, et kaebaja ei ole täitnud juba 8 aastat üht peamist üürniku kohustust ja üürilepingu olulist sisulist elementi – tasuda üüri (vt üürilepingu mõiste nii elamuseaduse § 28 lg 1 kui ka käesoleval ajal kehtiva võlaõigusseaduse § 271 järgi). Nimetatud asjaolu selgus nii TKLV 04.01.2005 kirjast /tl 176-177/ kui ka seda kinnitas kaebaja isiklikult kohtule /tl 183/. Edasi - kohtu järelepärimisele, kas V.V. on võetud vastavalt EES § 5 lg-le 2 arvele eluruumide erastamise õigustatud subjektina ja kas teda on informeeritud kaevatud korralduse olemasolust, vastas TKLV 29.06.2004, et kuna V.V. ei olnud Xxxxxx üürnik, ei olnud TKLV-l kohustust teda informeerida TLV vaidlusaluse korralduse olemasolust ning samal põhjusel ei ole V.V. võetud arvele ka eluruumide erastamise õigustatud subjektina /tl 120, 123/. Kaebaja väiteil tuleneb seaduslik alus tema poolt Xxxxxx elamu 2 kasutamiseks TKLV ja kaebaja tütre A.K. vahel 28.05.1996 sõlmitud lepingust nr 16 /tl 133-134/ ja 26.08.1997 A.K. ja V.V.u vahel sõlmitud üleandmise lepingust /tl 144/ ning asjaolust, et eluruumi saajad on nõuetekohaselt täitnud TKLV-ga sõlmitud lepingust tuleneva kohustuse ehitada ümber mitteelamiskõlblik mitteeluruum sanitaartehnilistele tingimustele vastavaks eluruumiks. Kohus peab vajalikuks märkida, et nimetatud väitega lükkab V.V. ise ümber oma esialgse väite, et ta kasutab Tallinnas Xxxxxx-2 asuvat eluruumi nimelt üürilepingu alusel. Osundatud
  52. mai
  53. a lepingu objektiks oli A.K. poolt Xxxxxx II maja I ja II korrusel asuvate ruumide asustamisõigus ning nende ruumide väljaehitamine sanitaartehnilistele tingimustele vastavaks elamispinnaks. Lepingu kohaselt tuli A.K.l asustada elamispind 30 päeva jooksul, arvates elamispinna asustamise tõendi kättesaamisest, ning viivituse korral, kui tõendi kehtivust ei ole pikendatud, kaotas asustaja õiguse elamispinnale. Samuti kohustus asustaja koos temast sõltuvate isikutega 3 kuu jooksul elamispinna asustamise tõendi vormistamisest vabastama tema kasutuses olnud senise korteri aadressil Yyyyyy-5 (elamu oli tagastatud õigusjärgsele omanikule 03.08.1993). Elamispinna tõendist /tl 137/ nähtub, et Yyyyyy-5 üürnik oli Jaan Koha, korterisse oli sisse kirjutatud ka A.K., kuid mitte V.V., st kaebaja ei olnud üürnikuga alaliselt koos elav pereliige. TKLV 23.07.2004 ja 04.01.2005 kirjadest /tl 175-177/ ilmneb, et A.K. on käesoleva ajani yyyyyyy sissse registreeritud.Kohtule pole tatud ühtegi tõendit selle kohta, et A.K. oleks täitnud nimetatud lepingujärgsed kohustused, st et tal üldse oleks võinud tekkida Xxxxxx-2 kasutamise õigust. Ülalviidatud TKLV 04.01.2005 kirjast nähtub, et A.K.le ei ole väljastatud asustamistõendit ega orderit, samuti ei ole temaga sõlmitud üürilepingut. Etteruttavalt olgu öeldud, et kaebaja väidetud ümberehituste kohta pole ehitusprojekti, pole toimunud ülemõõtmisi, pole väljastatud ehitusluba, ümberehitusi ei ole registreeritud ei inventariseerimisbüroos, hooneregistris ega ehitusregistris. Seda kinnitas V.V. ka ise kohtule /tl 183/ ning asjaolu, et tegemist on omavolilise ja kooskõlastamata tegevusega, ilmneb ka TKLV 04.01.2005 kirjast. Seega on 6 eelnimetatud tõenditega ümberlükkamatult tõendatud, et V.V.u tütar A.K. ei olnud Xxxxxx-2 üürnik. Vastavalt eelviidatud lepingu nr 16 p-le 2.3 ei muutu lepingu sõlmimisega ruumide omandiõiguslik seisund. Seega A.K. ei muutunud nimetatud lepingu sõlmimisega ka Xxxxxx2 vara omanikuks. TLV
  54. märtsi 1997 korraldusega nr 852-k oli Xxxxxx asuvad hooned tagastatud J.R.ile ja J.K.ele. Kuigi hiljem selgus, et seda tehti ekslikult, sõlmisid A.K. ja V.V. 26.08.1997, seega ajal, mil omanikeks olid saanud kolmandad isikud, lihtkirjaliku „Üleandmise lepingu“, mille kohaselt A.K. loovutas oma isale kõik Xxxxxx II majas asuvatest ruumidest tulenevad õigused ja kohustused. Olukorras, kus A.K. polnud ise üürnik ega omanik ja ta polnud asunud TKLV-ga sõlmitud lepingut täitma, jääb arusaamatuks, millised õigused sai A.K. V.V.ule loovutada. Lisaks eelnevale leping nr 16 ei sisaldanud loovutusõigust reguleerivaid sätteid, kuid ei TKLV ega tookordsete omanike nõusolekut niisuguseks loovutuseks ei küsitud – A.K. tegutses nagu oleks ta ise täieõiguslik omanik.
  55. Kohus peab vajalikuks kokkuvõttes rõhutada, et asjaolud, kas ja milline võimalik seaduslik alus oli kaebuse esitajal kaevatud TLV korralduse vastuvõtmise ajal või on käesoleval ajal Xxxxxx-2 asuvat eluruumi kasutada, selle eest omanikule tasu maksmata, ning kas kaebaja kuulub väljatõstmisele, kas ülalviidatud lepingud kehtivad või on tühised, see kõik lahendatakse tsiviilõigusliku vaidluse raames Tallinna Linnakohtus. Eelnimetatud
  56. mai
  57. a lepingu nr 16 ja 26.08.1997 üleandmise lepingu seaduslikkus ja kehtivus ei ole V.V.u kaebuse lahendamisel iseenesest olulise tähtsusega. Käesoleva kaebuse lahendamisel omab tähtsust üksnes asjaolu, et V.V. ei ole juriidiliselt ülalnimetatud eluruumi üürnik ja ta ei ole ka käitunud nagu üürnik, ta ei ole taotlenud eluruumi erastamist ega ole teda seetõttu võetud arvele eluruumide erastamise õigustatud subjektina. Seda tsiviilõiguslikku asjaolu – üürisuhte puudumist - oli halduskohus pädev tuvastama, kuna see omas olulist kaalu haldusvaidluse lahendamiseks. Järelikult V.V. ei ole EES § 4 p-s 1 nimetatud subjekt ning TLV 05.10.2003 korralduse nr 2450-k p 1 kuur-pesuköögi osas ei riku ega saagi kuidagi rikkuda tema väidetavat erastamisõigust. Tulenevalt HKMS § 7 lg-st 1 puudub tal kaebeõigus. II Kohtukulud. Kaebuse esitaja V.V. on taotlenud vastaspoolelt kohtukulude väljamõistmist. HKMS § 92 lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti, kannab kohtukulud. Antud juhul teeb kohus otsuse kaebuse esitaja kahjuks, järelikult tuleb jätta V.V.u kohtukulud ka tema enda kanda ja kohtul puudub vajadus hinnata nende kandmise tõendatust ja põhjendatust. Vastavalt HKMS § 93 lg-le 1 poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud. Sama paragrahvi lg 7 järgi kohtukulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmisel kohtukulusid välja ei mõisteta. Käesoleval juhul ei ole TLV omapoolset kohtukulude nõuet esitanud. Hurma Kiviloo Kohtunik 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.