Obsah (4)

§ 14§ 15§ 152§ 153

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-03-653 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. veebruar 2006. a, Tallinn Kohtukoosseis Eesistuja Ülle Jänes, liikmed Valdo L

) § 152, kuna viimase suhtes on üldnormiks

§ 14. 2.

Kostjale kuuluvad elektriliinid takistavad oluliselt kinnistute kasutamist ja käsutamist. Rae valla üldplaneeringu kohaselt on hagejale kuuluvad kinnistud määratud elamuehituspiirkonnaks. Hageja on algatanud detailplaneeringu, millega tema kinnistute otstarve muudetakse elamumaaks ja ta kavatseb need jagada elamukruntideks. Kuna kostja elektriliinide ümber on ehituskeeluala, ei ole võimalik kasutada kinnistutest 1,8 hektarit. Elektriliinide läheduse tõttu on langenud ka muu osa kinnistute hind ja on raskusi kruntide müügiga. Hageja hinnangul on tema kinnistute väärtus langenud 7 miljoni krooni võrra. Selline omandi piiramine on ebaproportsionaalne võrreldes kostja poolt liinide ümberpaigutamise kuludega. Kostja vastuväited 3. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Maaomanikul on tulenevalt

§ 152 lg-st 2 tehnorajatise talumise kohustus.

Seejuures ei seo

§ 152

enne 01.04.1999 püstitatud tehnorajatiste talumiskohustust nende rajatiste püstitamise õigusliku aluse olemasoluga. Elektriliinid on püstitatud õiguslikul alusel ja seda tõendavad vastavate rajatiste ekspluatatsiooni võtmise aktid. Puuduvad muud alused, mille olemasolul saaks kinnistu omanik nõuda liinide eemaldamist. Vaidlusalused elektriliinid on oluline osa kogu riigi elektrivarustussüsteemist. Need liinid on Tallinna elektriga varustamiseks ning süsteemi kui terviku seisukohalt üliolulised. Nimetatud liinide toitele jääb ka uus Järveküla pingestatav alajaam, mis toidab Jüri, Mõigu piirkonda, samuti Järve sõlmalajaama. Nende liinide kaudu varustatakse tuhandet äri ja ligikaudu 50 000 eraklienti. Neist liinidest sõltub muuhulgas strateegiliste ja elutähtsate punktide - Mustamäe Haigla, Järve Haigla, IdaTallinna Keskhaigla, Ülemiste ja Sikupilli kaubanduskeskuste, Tallinna Lennujaama, Eesti Raadio, Eesti Televisiooni, Ülemiste veepuhastusjaama jne - varustamine elektrienergiaga. Hageja nõude rahuldamisega kaasnevad oluliselt suuremad kulutused, kui seda on hageja väidetavad kahjud. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused 4. Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata. Kohtuotsuse kohaselt on poolte väited tehnorajatiste püstitamise õigusliku aluse kohta asjakohatud, kuna tulenevalt seadusest ei oma see antud vaidluse seisukohalt õiguslikku tähendust. Kohus leidis, et kooskõlas

§-dega 14, 152 ja 153 ei ole enne 01.04.1999 püstitatud tehnovõrkude või -rajatiste omanikul vajalik tõendada õigusliku aluse olemasolu. Seadusandja teeb vahet enne ja peale 01.04.1999 püstitatud tehnorajatistel. Peale 01.04.1999 püstitatud tehnorajatiste lisatingimusena on vajalik AÕS § 14 kohaselt õigusliku aluse olemasolu, kuid see tingimus ei puuduta varasemaid tehnorajatisi. Samuti puudub varasema tehnorajatise omanikul võimalus nõuda reaalservituudi või isikliku kasutusõiguse kandmist kinnistusraamatusse. Samas on kinnistu omanikul kohustus taluda varasemat tehnorajatist ja pole õigus taotleda selle ümberpaigutamist nagu on hilisema tehnorajatise puhul (

§ 153lg 11).

Kinnistu omanikul on õigus nõuda

§ 15

2 lg 1 viimase lause kohaselt varasema tehnorajatise kõrvaldamist, kui seda ei kasutata eesmärgipäraselt, mis on sama kui reaalservituudi puhul (asjaõigusseaduse § 177 lg 2), kuid ilma ajalise piiranguta. Varasemate tehnorajatiste rajamise õigusliku aluse tõendamine

§ 14

kriteeriumide alusel võib olla ajalist vahet arvestades äärmiselt keeruline, kui mitte võimatu (nagu ka antud asjas, kus osade elektriliinide planeerimine ja ehitamine algas enne

1. a, aga maaeraldus osale liinidest tehti
2. a). Kohtu arvates oli sellise tehnorajatiste piiritlemise regulatsiooni eesmärk võimaldada varasemate tehnorajatiste omanikel säilitada neile kuuluv tehnorajatis, vähendades nende tõendamiskoormust, kuid jättes varasemate tehnorajatiste õigusliku staatuse nõrgemaks kui hilisematel tehnorajatistel.

§ 152

on erinormiks

§ 14

2 suhtes, mis reguleerib vaid ühe osa ehitiste (tehnorajatiste) õiguslikku staatust. Kuna varasemate tehnorajatiste puhul ei ole nende rajamise õigusliku aluse olemasolu kvalifitseeritavaks tunnuseks ja

§ 152

on erinormiks

§ 14

suhtes, puudub alus

§ 14lg 2 tuleneva rajatise eemaldamise nõude kohaldamiseks.

Hageja nõudele ei anna õiguslikku alust ka Riigikohtu otsus nr 3-4-1-3-04, milles on märgitud kriteeriumid, mida tuleb arvestada

§ 152 lg 1 muutmisel.

Selliseid kriteeriume antud asja kohtuliku arutamise ajaks seaduseandja ei ole määratlenud. Apellatsioonkaebuse põhjendused 5. Hageja palub apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kohus tõlgendas vääralt

§ 152

.

üldine põhimõte ning § 14 lg-s 1 sisalduv säte ehitise püstitamisel nõutava õigusliku aluse kohta on üldnormiks. Asjaolu, et viidatud sättes ei sisaldu otsesõnu nõuet „õiguslikul alusel püstitatud“, ei tähenda sellest nõudest loobumist. Õiguslikku alust tehnorajatise püstitamiseks ei oleks apellandi arvates vaja siis, kui vajaduse puudumine oleks selles sättes eraldi välja toodud. Kohus tõlgendas seadust vääralt, jättes hindamata kinnisomandi kitsenduse suuruse. Hageja vaidlustas elektriliinide talumiskohustuse lähtudes põhiseaduse § 32 lg-s 2 sätestatud põhimõttest, mille kohaselt on lubamatu kinnistu omaniku põhiõiguse ebaproportsionaalne piiramine omandi vabale valdamisele, kasutamisele ja käsutamisele. Kehtiva

ja põhiseaduse vastuolu korral tuleb rakendada põhiseadust kui ülimuslikku õigusakti. Sellest tulenevalt on väär kohtu seisukoht, et talumiskohustuse vaidlustamine on võimalik üksnes kehtivale seadusele tuginedes. Antud juhul on hagejal oluliselt Takistatud kinnistu kasutamine ja käsutamine takistatud ning see on ebaproportsionaalselt suur. Vastus apellatsioonkaebusele 6. Kostja palub jätta kaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata.

§ 152

on erinorm ning see ei erista õiguslikul alusel ja ilma selleta rajatud tehnorajatisi. See seisukoht on toodud ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30.04.2004 otsuses nr 3-41-3-04. Selles otsuses ei ole

§ 15

2 lg-t 1 kehtetuks tunnistatud, vaid pandi seaduseandjale kohutus näha ette täiendav mehhanism kinnistu omanike kaitseks, võimaldamaks erinevate huvide kaalumist. Kohus saab rajada otsuse vaid kehtivale seadusele. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused

1. Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu kaevatava otsuse lõppjäreldus on õige, kuid põhjenduste osas tuleb kohtuotsus osaliselt tühistada ning arvestada hagi rahuldamata jätmisel ka ringkonnakohtu otsuses märgitud põhjendusi.
2. Maakohus leidis õigesti, et antud vaidluses ei vajanud tehnorajatiste püstitamise õiguslik alus eraldi tõendamist, sest tegemist on enne 01.04.1999 püstitatud tehnorajatistega.

§ 15

2 on erinorm, mis reguleerib enne märgitud aega püstitatud tehnovõrgu ja -rajatise talumist, seejuures ei erista seadus õiguslikul alusel ja ilma selleta püstitatud (rajatud) tehnorajatisi. Apellandi sellekohane käsitlus ei ole õige. Küll ei nõustu ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et hageja nõudel puudub õiguslik alus. Tulenevalt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 03.04.2004 otsusest nr 3-4-1-3-04 on

§ 152

lg 1 põhiseadusega vastuolus osas, milles see ei võimalda kinnistu omanikul nõuda kinnistult tehnorajatise kõrvaldamist muul alusel, kui üksnes juhul, kui tehnorajatis ei ole enam eesmärgipärasel kasutusel. Sellest tulenevalt võis hageja esitada nõuet ka sellise tehnorajatise kõrvaldamiseks, mis on eesmärgipärasel kasutusel. Asjaolu, et Riigikohus pani 3 eelnimetatud lahendis seaduseandjale kohustuse näha ette täiendav mehhanism kinnistu omanike kaitseks, ei viita võimalusele jätta kuni nimetatud korra kehtestamiseni arvestamata vaidlusaluse õigusnormi suhtes tehtud otsustust ning kohaldada

§ 152 lg-t 1 ka osas, milles see on tunnistatud põhiseadusevastaseks.

Nimetatud lahendist tulenevalt on kinnistu omanikul võimalik tehnorajatise talumiskohustust vaidlustada ka siis, kui ta leiab, et temale tekkiv kahju on oluliselt suurem avalikust huvist või tehnorajatise omaniku huvist, ning seda ka juhul, kui tegemist on enne 01.04.1999 püstitatud tehnorajatisega, mis on eesmärgipärasel kasutusel. 9. Käesolevas hagis tugines hageja asjaolule, et tema kinnistutel asuvad tehnorajatised kahjustavad ebaproportsionaalselt tema kui omaniku õigusi. 10.08.2004 esitatud hagi aluse täiendamise avalduses („täiendavad väited…“) tugines hageja Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30.04.2004 otsusele nr 3-4-1-3-04 ning leidis, et tal on kinnistu kasutamine ja käsutamine oluliselt takistatud. Hageja tugines AS Pindi Kinnisvara hinnangule (tl 53), mille kohaselt on kinnistu väärtus elektriliinide tõttu vähenenud: 45 300 m2 suuruse kinnistu turuväärtus on vähenenud 4 530 000 krooni võrra, kinnistu müük on raskendatud (võimalik oht inimese tervisele). Mõlema poole huve võrreldes jõudis hageja järeldusele, et tema nõue elektriülekandeliinide eemaldamiseks on põhjendatud. Kohus seevastu leidis, et kuna seaduseandja ei ole

§-i 152 muutnud ega rakendanud Riigikohtu poolt osundatud meetmeid, siis ei ole alust jätta nimetatud sätet kohaldamata. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Maakohtul ei olnud alust lähtuda

§ 152

lg-s 1 sätestatud põhiseadusevastasest kitsendusest, mille kohaselt võib omanik nõuda tema kinnisasjale enne 01.04.1999 püstitatud tehnorajatise kõrvaldamist vaid siis, kui see ei ole enam eesmärgipärasel kasutusel. Seetõttu tuli kohtul antud vaidluse lahendamiseks hinnata hageja poolt esiletoodud asjaolusid ning kaaluda kinnistu omaniku huvi tehnorajatise talumiskohustuse lõpetamiseks (kinnistul paiknevate elektriülekandeliinide eemaldamiseks).

1. Tehnorajatiste talumiskohustuse kehtestamine oli vajalik abinõu olemasolevate tehnorajatiste praegustes asukohtades püsimiseks, tagamaks tarbijate elektri, gaasi, vee, kanalisatsiooni, soojuse jm vajalikuga varustamiseks. Omandiõiguse piirangu mõõdukuse üle otsustamiseks tuli kohtul võrrelda talumiskohustusega koormatud kinnisasja omaniku huvi avalikkuse huviga tarbida elektrit, kusjuures nende huvide võrdlemisel tuleb arvestada ka tehnorajatiste omaniku huve. Huvide kaalumise kohustus tuleneb üheselt põhiseadusest. Kuigi üldine talumiskohustus on põhiseadusepärane, ei ole õige eelistada seejuures tehnorajatise omaniku huve. Vaidlust ei olnud selles, et tehnorajatiste talumiskohustus takistab hagejal kinnistu eesmärgipärast kasutamist ning et kinnistul paiknevate elektriülekandeliinide tõttu on selle väärtus alanenud. Kuigi kostja ei nõustunud hageja toodud vastavate arvutustega, ei vaielnud ta sellele põhimõtteliselt vastu, kuid väitis, et liinide ümberpaigutamise kulud on suuremad.
2. 11.11.2004 eelistungil tegi maakohus pooltele ettepaneku esitada täpsustavaid seisukohti, mis võimaldaksid määratleda kahju suurust ja võimalike kulutuste mahtu. 13.12.2004 esitatud hagi täienduses palus hageja kohtul lähtuda kinnistu omaniku ja kostja huvide kaalumisel asjaolust, et kinnistut läbivate elektriülekandeliinide tõttu on võimatu kasutada kinnistust 1,8 ha elamumaana ning kuna AS Pindi Kinnisvara ekspertarvamuse kohaselt on elamumaa ühe ruutmeetri maksumus antud piirkonnas kuni 200 krooni, siis on kinnistu väärtus vähenenud üksnes elektriliinide aluse maa mittekasutatavuse tõttu 3 600 000 krooni. Kuigi hageja väitel on elektriliinide tõttu langenud kogu kinnistu turuväärtus (ja selle müümine on raskendatud), ei olnud hinnavahe kohta andmeid esitanud. Eelnimetatud arvamuses (tl 53) on küll märgitud, milline on sama maa müügihinna vahe detailplaneeringu olemaosolu korral ja selle puudumisel, kuid võrreldavat hinnavahet, mis võimaldaks kahju 4 suurust määratleda, ei olnud selles välja toodud. Ka 1,8 ha maksumuse arvestus ei olnud korrektne, sest hageja lähtus elamukruntideks jaotatud, s.o detailplaneeringuga, maa müügihinnast.
3. 22.02.2005 esitas hageja kohtule täiendavaid tõendeid maa väärtuse vähenemise kohta. AS Pindi Kinnisvara 22.02.2005 arvamuse (tl 91) kohaselt alandab kõrgepingeliinide vahetu lähedus kruntide hinda kuni 20% võrra (ruutmeetri hinna osas kordab arvamus varasemat seisukohta). Hauston Arenduse OÜ maakleri poolt 21.01.2005 antud arvamuse (tl 93) kohaselt moodustab hageja kahju ligi 3 miljonit krooni (4,5 ha müügihinnaks on 4 725 000 krooni, kusjuures maad osta soovinud arendusfirma pakkus selle eest 1 890 000 krooni). Mõlemas nimetatud arvamuses on hageja väitel võetud arvesse peatselt valmivat detailplaneeringut. AS Kaanon Kinnisvara 17.02.2005 seisukohta (tl 90) ei ole võimalik selle üldsõnalisuse tõttu arvestada.
4. Kostja esitas arvutused liinide ümbertõstmise ligikaudsete kulude kohta (tl 86). Selle kohaselt moodustavad liinide ümberpaigutamise kulud ca 4,2 kuni 5,4 miljonit krooni. Tegemist on kostja väitel minimaalse kuluga, sest projekti tellimata ei ole võimalik määrata vajalike mastide tegelikku arvu, samuti lisanduvad olemasoleva liini demonteerimise kulud (ka ei ole teada, kuhu üldse on võimalik liine ümber paigutada ning millised on sellega seotud muud kulud). Eeltoodust nähtuvalt on kostja arvestuslikud kulud liinide ümberpaigaldamisel vähemalt samas suurusjärgus - tõenäoliselt aga suuremad - kui hagejale tekkiv kahju. Elektriülekandeliine kui tehnorajatist ei ole võimalik ümber paigaldada suuremate lisakulutusteta. Siinkohal ei saa jätta ka arvestamata, et kõnealuse tehnorajatise püsimise vastu on ilmne avalik huvi: vaidluse all ei ole asjaolu, et tegemist on elektriülekandeliinidega, mille kaudu varustatakse elektrienergiaga tuhandeid kliente (objekte). Sellest tuleneval on kolleegium seisukohal, et hageja nõuet tehnorajatise eemaldamiseks ei ole võimalik rahuldada. Küll on hagejal võimalik muul viisil oma õigusi kaitsta. Asjaolu, et seadusandlikult ei ole eraldi reguleeritud võimalust omanikul, kelle kinnistul paikneb tehnorajatis, nõuda kahju hüvitamist (tasu tehnorajatise talumise eest), ei tähenda, et isik ei võiks kahju olemasolu korral selle hüvitamist kahju tekitajalt nõuda. Pealegi tuleneb ka

§ 15

4 lg-st 1 põhimõte, et kinnisasja omanikul on õigus nõuda tasu tema kinnisasjale püstitatud tehnorajatise talumise eest (

§ 15

4 lg 2, mis kohustas maaomanikku taluma tehnorajatist tasuta kuni 01.10.2009, on Riigikohus tunnistanud varemmärgitud otsuses alates 30.10.2004 põhiseadusevastaseks). 14. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis tulenevalt kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg-test 1 ja 8 jäävad apellandi kohtukulud tema enda kanda. Ü.Jänes V.Lips A.Tänav 5