Obsah (4)

§ 6§ 40§ 8§ 19

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number 19.04.2006.a, Tallinn 3-04-369 (endine nr 3-2480/04) Hal

§ 6

lg 2 p 2 sätestatud maa mittetagastamise alus, sest õigusvastaselt võõrandatud maad ei ole antud teisele füüsilisele isikule TaluS alusel põliseks kasutamiseks. Tegemist on erinevate nõudeõiguste kokkulangevusega ja maa kasutusõigus kuulus isikule, kellel on õigus nõuda maa tagastamist. Maakasutajal ei ole õigus tugineda usalduse kaitse põhimõttele ja nõuda TaluS alusel eraldatud maa ostueesõigusega erastamist. Maa ostu-eesõigusega erastamiseks tuleb seaduses sätestatud tähtajal esitada nõuetekohane avaldus.

§ 40

lg 3 kohaselt võetakse avaldusi maa ostu-eesõigusega erastamiseks vastu kuni 31.12.04.a., kui seadusest ei tulene varasemat tähtaega. Varasem tähtaeg tuleneb 30.11.97.a. jõustunud

ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse rakendussätete § 14 lg 2, mille kohaselt tuli avaldus maa ostu-eesõigusega erastamiseks esitada hiljemalt 1998.a. 01.jaanuariks. A.L. esitas maa ostu-eesõigusega erastamise avalduse 12.01.04.a. ja selles ta soovib 2 ha maa erastamist. See avaldus ei saa olla maa ostu-eesõigusega erastamise aluseks. On olemas dateerimata ajaga maa asendamise avaldus ja A.L. soovis Läänemaal, Oru vallas Vedra külas asuva maa asendamist. Maade asendamise avaldused on üldjuhul käsitletavad maa erastamise avaldusena, kuid avalduses puudub antud juhul kuupäev ja selle tõttu ei saa seda käsitleda erastamise avaldusena. Seega puudub avaldus, mis on maa erastamise menetluse algatamise eelduseks. Maa tagastamise toimikus on 29.07.02.a. Saue Vallavalitsusele esitatud avaldus, milles A.L. soovib Kuldsaare 10 maade tagastamist ja palub vormistada vajalikud dokumendid. Ta märgib selles avalduses, et nõudeõigus oli osaliselt loovutatud T.L.le ehk veel 2002 aastal kinnitab, et ta soovib maa tagastamist ja maatükk nr 1 nõudeõigus kuulub kaebajale. Maa erastamise menetlusse ei ole kaasatud puudutatud isikuid. Haldusmenetluses oleks tulnud HMS § 11 lg 1 p 3 kohaselt kaasata muude isikute kõrval ka kaebaja. T.L.t ei kaasatud maa erastamise menetlusse ja vald varjas menetluse läbiviimist. Rikutud on isiku õigust heale haldusele. HMS § 40 lg 1 alusel oleks ta saanud esitada oma vastuväiteid, kuid seda ei ole võimaldatud. Maa erastamise eeltoimingute tegemisel rikuti 3 Vabariigi Valitsuse 23.10.03.a. määrust nr 264 Katastrimõõdistamise teostamise ja katastrimõõdistamise kontrollimise korra punkti 21 lõiget 2, sest piiriprotokolli koostamise juurde ei ole kutsutud maa tagastamise nõudeõigust omavat isikut. HMS §-le 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Saue Vallavalitsuse korraldus nr 847 ei vasta neile nõuetele, kuna sellest ei nähtu, et maa erastamise tõttu ei ole võimalik maad tagastada. Ei selgu, millistel kaalutlustel on eelistatud maa erastamist maa tagastamisele. Tagastamisnõudega maa õigusvastane erastamine tõi kaasa tagajärje kaebuse esitajale, kuna ta ei saanud nõudeõigust realiseerida. Asja kohtulikul arutamisel jäi kaebaja oma kaebuse juurde, kaebuse nõuet ei laiendanud ega muutnud. Kaebuse esitaja leidis, et kuigi korralduse alusmaterjalidest nähtub, et Saue Vallavalitsuse poolt on välja antud 09.03.04.a. korraldus nr 186 Xxxxxxx katastriüksuse moodustamiseks ja A.L. sai maatüki nr 1 taluseaduse alusel ja maa on looduses eraldatud aktiga 10.03.92. aastal, ei vasta andmed tegelikkusele. Kuna maa ostueesõigusega erastamisel on tehtud viide

§ 8

lg 1 ehk maa on antud talumaana põliseks kasutamiseks Eesti NSV Taluseaduse alusel A. L., siis see maa ei kuulu tagastamisele, välja arvatud juhul, kui õigustatud subjekt ja taluperemees ei lepi kokku teisiti või kui maa sihtostarbelist kasutamist ei ole alustatud vastavalt sama seaduse § 6 lg 2 p 2; A.L.`ele eraldatud maa on kasutamata ja ei vasta tõele, et see maa on olnud sihtostarbelises kasutuses enne 1996.aasta 01. aprilli. Kaebaja on kaebuses toetunud eelkõige väitele, et A.L. ei oleks saanud olla selleks seaduses nimetatud füüsiliseks isikuks, kellele oleks saanud maad anda taluseaduse alusel, kuna ta on samal ajal õigusvastaselt võõrandatud vara (maa) tagastamise õigustatud subjekt ja esitanud avalduse maa tagastamiseks. Palub välja mõista vastustajalt tasutud riigilõiv ja õigusabitasu summas 5 550 krooni (tlk 162167). Riigilõiv 10 kr tasutud kohtu kantseleisse (tlk 8). Summa 1350.- kr tasuti T.Kukke arvelduskontole, ülejäänud summa sularahas ja see võetakse vastu ilma sularaha sissetuleku kviitungit vormistamata, kuna raamatupidamises ei ole sellist korda sisse viidud, et kaebaja saaks vastu kviitungi. VASTUSTAJA SEISUKOHT Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub kaebuse jätta rahuldamata. Vaidlustatud korraldus on antud pädeva organi poolt, kooskõlas kehtiva õigusega, on proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastab vorminõuetele. Kaebuse esitaja ei ole tõendanud vastupidist. A.L.le anti maa talu rajamiseks ja kaebuse esitaja asja arutamisel seda on tunnistanud. Kaebuse esitaja on ekslikult esitanud ka ise avalduse, milles märgib, et soovib maad TaluS alusel ja kaebaja selgitas avalduse esitamist sellega, et ta teadis, et emale on eraldatud maa TaluS alusel ning ta sisuliselt kordas oma avalduses ema soovi, kuna seadused ei olnud üheselt mõistetavad. Korralduse nr 847 sisuks on A.L.le katastriüksuse ostu-eesõigusega erastamine. Kehtiva õiguse kohaselt viidati

§ 8lg 1, 20 lg 1 ja § 22 lg 1, millede kohaselt ei tagastata ENSV Talu

S 4 alusel põliseks kasutamiseks antud maad ning isikul, kellele maa on antud põliseks kasutamiseks, on õigus see maa ostueesõigusega erastada. Maa ostueesõigusega erastamise korra p 7 tulenevalt saab isik maad ostu-eesõigusega erastada, kui ta on esitanud sellekohase avalduse 1998 aasta jaanuariks. Korraldus vastab seaduse nõuetele. Harju Maakonna Valitsuse 06.11.90.a. määrusega nr 256 p-ga 5 otsustati ära võtta Saue Agrofirma maast 6,6 ha suurune maa-ala ja anda see ENSV TaluS alusel tähtajata kasutamiseks A.L.le Kuldsaare talu taastamiseks; p 5 alusel koostati 10.03.92.a. maa looduses eraldamise akt nr 16 ja eraldati looduses 7, 18 ha suurune maa-ala tähtajatuks kasutamiseks, maa-ala piirid on looduses eraldatud ja maakasutajale kätte näidatud. Seda maa-kasutust ei ole kaebaja vaidlustanud ja väljaantud haldusaktid on jõustunud, nende õigusvastasust ei ole keegi tuvastanud. Ka käesolevalt ei laiendanud kaebuse esitaja oma kaebuse nõudeid ja kinnitas asja arutamise käigus korduvalt, et vaidlustab üksnes korralduse nr

1. Kõik haldusaktid ja varasemad otsused on kaebuse esitajale olnud kättesaadavad . TaluS alusel maa saamisest oli T.L. teadlik, kuna esitas ka ise ekslikult samasuguse taotluse. 24.07.92.a. esitas A.L. Saue VV-le õigusvastaselt võõrandatud maa asendamise avalduse reg. nr-ga 222 ja ta soovis Läänemaal Oru vallas Vedru külas asuva Saare talu maa asendamist maaga, mida kasutab A.L. TaluS alusel. Maa ostueesõigusega erastamie korra p-st 12 käsitletakse maa asendamise avaldust maa ostueesõigusega erastamise avaldusena. Kaebaja nõustus selle seisukohaga 15.11.04 esitatud kaebuse punktis 2.
2. Maa asendamise avalduse esitamise aega kinnitab väljavõte Saue VV õigusvastaselt võõrandatud maa asendamise avalduste registreerimise raamatust, mille väljavõtte kohus võttis toimikusse. Seega esitas A.L. maa ostu-eesõigusega erastamise avalduse enne 1998.a.
3. jaanuari. Täidetud olid kõik tingimused maa ostu-eesõigusega erastamiseks. Vald selle tõttu ei saanud keelduda kaalumast ostu-eesõigusega erastamist. 07.
4. 92 tegi A.L. maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise avalduse T.L. kasuks. Selle avaldusega loovutas A.L. õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise nõudeõiguse ja sellise avaldusena käsitleb tahet ka A.L.. T.L. on seda tahet käsitlenud kord samamoodi, kord asunud väitma, et loovutati TaluS alusel erastamisele kuuluv maa. A.L. loovutas nõudeõiguse Kuldsaare 10 talu maade osas ja see puudutas kindlat avalduses märgitud maatükki. See avaldus on kehtiv. Maatükki, mis oli selle avaldusega hõlmatud, ei olnud aga võimalik tagastada

§ 6lg 2 p 2 alusel, sest maatükk oli kasutamisel Talu

S alusel ja selle ostu-eesõigusega erastamise avaldus oli samuti jõus. A.L. soovis jätkuvalt TaluS alusel kasutusel oleva maa ostu-eesõigusega erastamist. T.L.le määrati selle tõttu nõudeõiguse ulatuses kompensatsioon. T.L. ei ole vaidlustanud temale kompensatsiooni määramist ja korraldus on jõustunud. Kaebaja teistsugune väide, et 07.04.92.a. loovutas A.L. T.L.le hoopis TaluS alusel kasutatava maa kasutusõiguse ja esitas 29.06.92.a. maa ostmise avalduse (asub Kreegi katastriüksuse toimikus selle osana) ja mille eesmärk olevat soov osta just nimelt see maatükk, mille suhtes talle TaluS järgne maakasutus olevat loovutatud, ei ole põhjendatud. 07.04.92.a. avalduse sisu ei saa olla selline, kuna maa asendamise nõudeõiguse loovutus ei saanud toimuda, kuna nõudeõiguse loovutamise avaldus esitati 07.04.92.a., samas maa asendamise avaldus esitati alles 24.06.92.a. Seda, mida ei olnud veel taotletud, ei saanud loovutada. 07.04. nõudeõiguse loovutamise avalduses on tehtud viide tõendile nr 7245 (esitatud 5 kohtule 03.04.06 istungil). Tõendi sisuks on A.L. avaldus, millega ta soovib Kuldsaare talu maade tagastamist. Kuna A.L. taotles maa tagastamist, siis on ta saanud loovutada ainult tagastamise nõudeõiguse. T.L. tagastamise nõudeõiguse loovutamise tulemusel on muutunud õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õigustatud subjektiks maatüki osas, mille suhtes talle tagastamise nõudeõigus loovutati. 07.04.92.a. nõudeõiguse loovutamise aktile ja selles sisalduvale Kuldsaare talu ringpiiri plaanile on nõudeõigus loovutatud maatüki suhtes, mis asub kupitsate 1,2,3,4,9,10,11 ja 1 vahel. Kuna see maatükk on antud A.L.le ENSV TaluS alusel põliseks kasutamiseks ja A.L. esitas tähtaegselt maa ostu-eesõigusega erastamise avalduse, siis tulenevalt

-sest T.L.le kõnealust maad ei saa tagastada ja tal oli õigus kompensatsioonile. Ühe ja sama maatüki osas tuli erinevatel alustel läbi viia paralleelne menetlus- maa tagastamise ja ostueesõigusega erastamise menetlused ja need menetlused ei välista üksteist. Ei saa nõustuda seisukohaga, et kui TaluS alusel maad kasutav isik tunnistati õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes subjektiks, siis tekkis tal õigus nõuda üksnes endiste talumaade tagastamist ja temale ei laine usalduskaitse. ENSV TaluS alusel oli talude taastamise eelisõigus enditel omanikel ehk isikutel, kes

jõustumisega tunnistati tagastamise õigustatud subjektideks. Enamus TaluS alusel maad kasutanud isikud olid endised omanikud ja hilisemad tagastamise subjektid. Seadus ei kehtesta keeldu erastada neile iskutele TaluS aluseks kasutamiseks antud maad. TaluS alusel maad põliselt kasutavatel isikutel oli õiguspärane ootus, et neile kindlas suuruses eraldatud maakasutus jääb püsima. Hilisemad tagastamise subjektid ei erine siinkohal teistest isikutest, kes kasutasid maad TaluS alusel. Kui lähtuda kaebaja seisukohast, siis satuksid hilisemad tagastamise subjektid ebavõrdsesse olukorda ja nende õiguspärane ootus kahjustuks, kuna tagastamise menetluses võib olla mitmeid subjekte ja tegelik nõudeõiguse suurus võib jääda vähemaks, kui isik oli saanud maad TaluS alusel. Tagastamise puhul ei ole teada, missugustes piirides maad tagasi saab anda, see oleneb subjektide kokkuleppest ja ei ole välistatud tagastamine hoopis vähemas ulatuses ja teistes piirides. Usalduse kaitse põhimõttest lähtudes pidi vastustaja arvestama A.L. tahtega kasutada ja erastada maa TaluS alusel ja seda sõltumatult, kas nad on maa tagastamise subjektid või mitte. A.L. hilisemat avaldust nõudeõiguse tühistamiseks ei arvestatud, kuna vastustaja leidis, et notariaalset tahteavalduse muudatust ei saanud ühepoolselt muuta. Selle tõttu sai T.L. ka kompensatsiooni. Kaebuse esitaja kaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata ning sellest tulenevalt ei saa kaebaja kohtukulu hüvitamise taotlust rahuldada. A.L. SEISUKOHAD Kaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. A.L. esindaja selgitused. Kaebaja mõistab TaluS ja sellest tulenevaid õigusi valesti.

§ 19

lg 3 sätestab nõudeõiguse loovutamise seisuga 07.04.92 (kehtiv redaktsioon kuni 28.04.93) järgmiselt- isikud, kellel on õigus nõuda maa tagastamist, asendamist ja kompenseerimist võivad nõudeõiguse loovutada oma abikaasale ja alanejale sugulasele ning õdedele ja vendadele ning nende alanejatele sugulastele, kes taotlevad 1) omandusse neile Eesti NSV TaluS alusel põliseks kasutuseks antud maad 2) maad neile omandiõiguse alusel kuuluvate hoonete juurde kooskõlas

§ -dega 7.8 ja 9. T.L. 6 ei vastanud juba nõudeõiguse loovutamise ajal nendele tingimustele ja loovutus oli sisult õigustühine. T.L.le ei ole kunagi eraldatud maad ka TaluS alusel, ehkki ta on esitanud avalduse maa erastamiseks TaluS alusel. Nõudeõiguse loovutamise ajal kehtinud

§ 19kohaselt nõudeõiguse loovutamise avaldus oli tehing ehk see oli kahepoolne akt.

Vastustaja poolt esitatud nõudeõiguse loovutamise dokumendis puudub T.L. allkiri selle kohta, et ta võttis loovutuse üle. Notariaalselt oli tõestatud vaid A.L. allkiri. See avaldus oli ühepoolne ja 27.05.98 tegi A.L. vallale uue avalduse, et tunnistataks kehtetuks 07.04.92 avaldus ja seda sai teha ühepoolselt. Selle tõttu ei ole õige kaebaja väide, et vastustaja või A.L. tunnistas nõudeõiguse loovutust. A.L. ise kordas asjaolude selginemisel oma tahet 08.09.03.a. T.L.l ei ole õigust maa tagastamiseks ja tema õigusi ei ole rikutud. Tema õigusi puudutav korraldus maa kompenseerimiseks on vaidlustamata ja kaebaja on järelikult nõustunud, et temale maad ei tagastata ning see kompenseeritakse. Kaebaja sai võimaluse kaebuse esitamiseks ja asja lahendamiseks kohtus, kuid ta ei soovinud kaebust esitada muudele haldusaktidele. Kui ka lugeda nõudeõiguse loovutus kehtivaks, ka siis ei oleks võimalik keelata TaluS alusel maa erastamist, kuna TaluS alusel maakasutust ei ole lõpetatud ja seda ei ole A.L. ka taotlenud. Vaidlust ei ole küsimuses, et maa asendamise avaldust saab käsitleda maa ostu-eesõigusega erastamise avaldusena. Kõik kaebaja avaldused on suunatud maa ostu-eesõigusega erastamisele. Avalduse esitamise tähtaegsus on kinnitatud kohtule esitatud materjalidega. Kaebajat ei tulnud kaasata menetlusse, mis puudutas A.L. maa ostu-eesõigusega erastamise lahendamist. Samas on vallavalitsuse seisukohtade toetamisel esitatud kirjaliku materjali ja suuliste selgituste kaudu leidnud kinnitust, et T.L. oli teadlik kõikidest toimingutest ja nähtuvalt tema oma selgitustest distantseerus sellest ise. A.L. võis samal ajal esitada avalduse maa tagastamiseks õigusvastaselt võõrandatud varana ja loovutada nõudeõiguse oma pojale, kuid see ei takistanud tal maad erastada jätkuvalt taluseaduse alusel; õigusvastaselt võõrandatud varana ei tagastata maad kas osaliselt või tervikuna

§ 6

lg 2 p 2 alusel, kui maa on antud

vastuvõtmise ajaks teisele füüsilisele isikule põliseks kasutamiseks. Ka A.L. oli seaduses märgitud isikuks, kuna tagastamist taotlesid veel teisedki õigustatud subjektid. Kuna A.L. oli saanud maa taluseaduse alusel ja seda maakasutust ei ole lõpetatud, on temal eelisõigus jääda maad kasutama taluseadusest tulenevatel õigustel, kui see on kasulikum ja selgem erastamise viis. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagasisaajad, kelleks on ka nõudeõiguse loovutamise läbi kaebuse esitaja, ei saa seda maad tagastamiseks, vaid neile määratakse kompensatsioon. Kuna kaebuse andmetel on maa looduses piiritlemine toimunud juba 1992.a., s.o. ajal, mil A.L. ei olnud veel tunnistatud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes õigustatud subjektiks, siis peab kaebuse esitajal olema mittepiisav informatsioon selle kohta, kas A.L. kasutas taluseadusest tulenevaid õigusi või mitte. Kui ta eelistas jätkuvalt maa erastamist taluseadusest tulenevalt, siis nõudeõiguse loovutus seda ei saanud takistada. Muid tingimusi, mis võiksid seada kahtluse alla korralduse õiguspärasuse, ei ole kohtule esitatud. A.L.. Leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Ta on TaluS alusel saanud kasutada maad, mis eraldati seaduslikult ja ta ei ole soovinud loobuda ega loobunud TaluS alusel maa kasutamisest. T.L. ja tema vend kündsid maa ja kasutasid maad kartulimaana, maal karjatati loomi, tehti heina. Kaebaja selgitus, et maale on veetud fekaale kiusust, ei ole õige. Kuna Toomas läks teiste 7 pereliikmetega tülli, siis ta jäi toimetustest eemale. Segaduste põhjuseks avalduste osas võib olla asjaolu, et seadusandlus muutus pidevalt ning ei olnud ette näha, missugused avaldused on piisavad. Ta oli perega arutanud, kuidas oma kolme poega ja nende peresid abistada. T.L.`le oli antud peale A.L. abikaasa surma elamu, mis oli rajatud kõigi koduks. Seejärel tema kolis teiste laste ja peredega õigusvastaselt võõrandatud maal päritud kehva elamusse, millest teine pärija loobus. T.L. erastas oma elamu ümber maa selles suuruses, mis ta soovis; mingil ajal soovis kaebaja, et ta saaks osa riigimaantee äärde jäävast maast, so nende piirikupitsate vahel, mis fikseeriti endise talumaa ringpiiri plaanil- tlk

1. Kuna maa ostu-eesõigusega erastamise protsess läks keeruliseks ja osa maad vähendati, mingi osa anti M.Muldole, siis ta ei ole kõiges hästi orienteerunud ja palus abi teiselt pojalt. Selgitab mitmete avalduste esitamist sellega, et nii nagu ta vallatöötajate selgitustest aru sai, nii ta püüdis oma avaldusi korrigeerida, et asjad ei seiskuks ja tekiks selgus. Ise ta ei ole soovinud TaluS alusel saadud maast loobuda ja ta sai lubada Toomasele vaid nõudeõiguse loovutust õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes, oma sellist tahet püüdis korduvavaldustega ka märkida. Kuna üks poegadest sai surma, siis oli vaja abistada poegade peresid ja temale oli kasulik erastada maa TaluS alusel. Ta tegi nõudeõiguse loovutamise avalduse Toomase õpetuse kohaselt; hiljem soovis oma nõudeõiguse loovutuse avaldust muuta saadud erinevate selgituste alusel. Maakasutus TaluS alusel oli jõus ja vald sellena ka ostu-eesõigusega erastamise lubas teostada ning lõppeks teostas ja see on tema soovi kohane vastustaja tegevus. Ta on püüdnud kogu menetluse kestel saavutada kontakti T.L.ga, kuid see ebaõnnestus kaebaja tõttu; ka ei ole õnnestunud läbirääkimised, et ta edaspidi annab pere rahu nimel maanteeäärse maa kaebajale; vastava eellepingu projekti koostamiseks või tegemiseks ei ole kaebaja soovinud temaga rääkida. Nüüd ei ole ta sellel teemal enam kaebajaga suhelnud. Tema huviks oli võimaldada kõigile lastele ja lastelastele toimetulek ja rahulik kooseksisteerimine ja selle tõttu ta ei välistanud edaspidiseid leppeid. Kinnitab, et ta esitas 1992.a. avalduse , mis registreeriti nr-ga 222, nagu seda esitas ja kinnitas valla esindaja. Kuna ta soovis maa ostu-eesõigusega erastamist, siis püüdis seda väljendada igas avalduses. Harju Maakonnavalitsuse määrust 256 ei ole muudetud ja ta leiab, et kasutas maad sihtotstarbel ja nii, nagu perel oli võimalusi ning jaksu, arvestades peret tabanud traagilisi õnnetusi. Maad kasutas ka T.L. ja keegi ei heitnud ette, et midagi oleks valesti. Leiab, et Toomas teadis kõigist toimingutest ja salajas ei ole tehtud midagi. KOHTU SEISUKOHT Kohus, kuulanud ära protsessiosaliste seletused, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. 1) Kohtule esitatud materjali ja selgitustega on leidnud tõendamist, et Harju Maakonna Valitsuse 06.11.90.a. määrusega nr 256 “Maade andmine talude rajamiseks “ p-ga 5 võeti ära Saue Agrifirma maast 6,6 ha suurune maa-ala ja anti Eesti NSV TaluS alusel A.L.`le tähtajatuks kasutamiseks. Maa on looduses eraldatud aktiga nr 16 10.03.92.a. ja maa koosnes kahest lahustükist kogupindalaga 7, 18 ha ( edaspidi maatükk nr 1 suurusega 1,92 ha ja nr 2 suurusega 5,26 ha). Kaebaja seisukoht, et maad ei ole kasutatud sihtotstarbelisest, ei ole asjakohane juba põhjusel, et A.L. TaluS tulenevat maakasutust ei ole keegi lõpetanud ja maa talupidamiseks eraldamise õigusvastasus tuleb eraldi kindlaks teha selle vaidlustamisega kohtus. Kaebuse esitaja ei ole enne maa erastamist A.L.le ega ka käesoleva ajani esitanud kohtule vastavat vaidlustust. 8 A.L.le TaluS alusel maa määramisest oli T.L. teadlik, vastupidiselt ei oleks ta saanud esitada ise avaldust, milles ta palub lubada osta maad, mis temale on eraldatud TaluS alusel (tlk 139). Kaebaja selgitas asja arutamisel, et ta kirjutas selle avalduse juba 29.06.92.a. ja mõtles selle all sama maad, mis oli emale eraldatud maa TaluS alusel, kuid ei oska tagantjärgi selgitada, milleks see oli vajalik. Et kaebaja sai aru emale TaluS alusel maa eraldamisest, kinnitab ka tema pöördumine Maa-Ametisse aastal
2. 2) Toimikusse on esitatud (tlk 10-11) Harju MK Valitsuse määrus nr 256, maa looduses eraldamise akt (tlk 12), milles märgitakse, et A.L.le eraldatakse maa Kuldsaare talu peremehena Kuldsaare talu taastamiseks suuruses 7.18 ha; akti lisana märgitakse ära Kuldsaare talu ringpiiri plaani. Eraldatud maa-ala piirid on looduses tähistatud 11+5 piirimärgiga ja mis jäävad hoiule maakasutajale. Kõrgepingeliinide alla jääval maal on kaitsetsooni piirangud. Kaebuse esitaja väide, et selle maaeraldusega ei saa arvestada ja maakasutusest ei tekkinud A.L.le mingeid õigusi, ei ole kooskõlas seaduse nõuetega. AÕSRS § 18 lg 2 kohaselt õigusvastaselt võõrandatud ning Eesti NSV taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks antud maa ei kuulu

§ 6

lõike 2 p 2 alusel endistele (õigusjärgsetele) omanikele või nende pärijatele tagastamisele ainult siis, kui maa eraldamisel on kinni peetud TaluS § 8 sätetest. T.L. on ise olnud teadlik A.L.le maa eraldamisest TaluS alusel, ta on püüdnud ka sellist maakasutust näidata, kui kirjutas avalduse 29.06.92.a. maa ostmiseks Saue Vallavalitsusele (tlk 139) ja märkis, et Püha külas Kreegi talu maa on antud põliseks kasutamiseks talumaana. Kaebaja ei osanud selgitada, miks ta märkis talumaa kasutuse temale kuuluva õigusena. AÕSRS § 18 lõike 2 kolmanda lause kohaselt kuulub vaidlus TaluS ja sellega võrdsustatud õigusaktide (sh ühismääruse) alusel maa eraldamise õigsuse üle lahendamisele kohtus. Kaebaja ei ole kohtusse pöördunud ning maa eraldamise ja kasutamise õiguspärasust ei olnud keegi kahtluse alla seadnud. Käesoleva ajani ei ole keegi esitanud vaidlust TaluS alusel eraldatud maa haldusaktide kohta ning selle õigusvastasus ei ole tuvastatud. Maakasutust ei ole lõpetatud. Maareformi õigustatud subjekti õigus pöörduda kohtusse maa talupidamiseks eraldamise õigusvastasuse kindlakstegemiseks, kui selle maa tagastamine sõltub varasema maaeralduse õiguspärasusest, käsiteleb kohtupraktikas näiteks Riigikohtu halduskolleegiumi 06.02.2001.a. otsus haldusasjas nr 3-3-1-60-

1. Kaebuse esitaja kinnitas istungil et tema ja keegi teine ei ole A.L.le maa talupidamiseks eraldamise õigusvastasuse kindlakstegemiseks kohtusse pöördunud. Vastustaja on õigesti arvestanud TaluS tuleneva maa-eraldamisest tekkinud A.L. õigustega. Harju Maakonnavalitsuse määrus nr 256 ja maa looduses eraldamise akt on esitatud kohtule ja asuvad tlk 10- 13 ja neid akte ei ole tunnistatud kehtetuks ega tühistatud. 3) Kaebaja seisukoht, et A.L. ei ole esitanud seaduses sätestatud tähtajal nõuetekohast maa ostueesõigusega erastamise avaldust, ei leidnud kinnitust. Asja materjalidega on tõendatud, et A.L. esitas õigusvastaselt võõrandatud maa asendamise avalduse (tlk 19) ja selle nurgale on ametnik märkinud nr-i
2. A.L. ei olnud ise avaldust täites märkinud selle esitamise või kirjutamise aega, kuid sellele avaldusele on kuupäeva kirjutanud ametnik “24.juuli”. Kuna ametniku käeskirjast võis välja lugeda ka “24.juuni”, siis on ekslikult nimetatud seda avaldust ka “24.juuni” avaldusena. Vastustaja esitas selguse saamiseks vallas avalduste kohta peetava arvestuszurnaali väljavõtte, millest nähtub, et 1992.a. oli esitatud kande nr 222 all A.L. avaldus taotletava maa kohta Püha külas Kuldsaare ja asendusmaana märgitakse ära Läänemaa, Oru jne, allkirjastab selle dokumendi üleandmise T.L.. Zurnaali samal lehel on teiste isikute avaldused juulikuust, seega loeb kohus, et asja materjalidega on tõendatud, et A.L. avaldus oli esitatud kande nr 222 all 24.07.92.a. ehk enne 01.01.1998.a. Kaebaja ja protsessiosalised ei 9 vaidlustanud asjaolu, et maade asendamise avaldused loeti maa ostu-eesõigusega erastamise avaldusteks. Seega on olemas avaldus, mis oli aluseks TaluS alusel eraldatud maa ostueesõigusega erastamise menetluse algatamiseks. 4) Maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise avalduse tegi A.L. 07.04.92.a.

§ 19

sätestas piirangud tagastatud või asendatud maa käsutamisel ning maa tagastamise või asendamise õiguse loovutamisel; § 19 lg 4 kohaselt maa tagastamise asendamise nõudeõiguse loovutamise korra kehtestas Vabariigi Valitsus. Vastava korra reguleeris Vabariigi Valitsus 29.01.92.a. määrusega nr

1. Määrust muudeti EV Valitsuse määrusega 27.07.93.a. nr 234, mis jõustus 10.08.
2. Määrustest tuleneb, et isikutele, kellel on õigus nõuda maa tagastamist, asendamist või kompenseerimist (õigustatud subjektid), on õigus teha maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutusi. Loovutusavalduse sai teha õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes, so vara suhtes, mis kuulus endistele õigusjärgsetele omanikele. Antud vaidluses kattus TaluS alusel eraldatud maa õigusvastaselt võõrandatud varaga. A.L. oli esitanud teisegi avalduse, so avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Õigusvastaselt võõrandatud ning TaluS alusel põliseks kasutuseks antud maad ei tagastata õigusjärgsetele omanikele. Seega olid alused, mis ei annaks võimalust selle maa mittetagastamiseks ja kaebaja sai neid õigusnorme lugeda määrusest. A.L. võis teha sisult tingliku avalduse, mis ei tähenda, et tehtud avaldus realiseeruks ja antud tingimustele oleks tekkinud õiguspärane ootus, et TaluS alusel maa erastamise võimalusel isik peaks temale kasulikumast maa erastamise võimalusest loobuma. Antud juhul oli A.L. kaebaja palvel vormistanud avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõiguse loovutamiseks ja vastupidine ei leidnud tõendamist. Kaebaja väitis, et tema sai aru, et ema vormistas nõudeõiguse loovutuse temale TaluS alusel eraldatud maaga seotud õiguste loovutamiseks. Kohus selgitab, et eelnevalt märgitud õigusnormid kinnitavad, et nõudeõiguse loovutuse sai teha õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes ja TaluS alusel saadud õigused ning kohustused märgitud viisil ja avaldusega ei olnud loovutatavad. Kaebaja seisukoht ei ole keidnud kinnitust, kuna ema ei olnud TaluS alusel maa kasutamisest loobunud, nõudeõiguse loovutamise avalduses tlk 14 07.04.92.a. märgib ta ära, et ta loovutab Saue Vallas Püha külas oma pojale Kudsaare talu maatükki nr 1 mis asub piirikupitsate vahel 1,2,3, 4, 9,10,11 piiridesse jääva maa osas ja tema avalduse alusel, mis on tehtud Harju Maavalitsusele ja väljastatud tõend nr
3. Kuna vastustaja kohtule lisatud dokumentides ei olnud viidatud avaldust, siis asja arutamisel kohtus 03.04.06.a. esitas vastustaja A.L. avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise kohta (tlk 151); see avaldus oli liikunud omavalitsuses peetud toimikusse 7245 ja avalduse nurgale on tehtud vastavalt kanne
4. Seega on leidnud kinnitust, et A.L. oli esitanud avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kohta ning pidas nõudeõiguse loovutamisel silmas tahet, mis tulenes õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldusest. Vastustaja on sellisena ka avaldust tõlgendanud ja edaspidiselt kaebaja tahet kontrollinud. T.L. esitas samas eksitava avalduse, so avalduse 29.06.92.a. (tlk 139), milles märkis, et temal on saada TaluS alusel põliseks kasutamiseks antud maad. T.L.le ei ole TaluS alusel maad eraldatud. Maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise avaldus tlk 14 on notariaalselt kinnitatud avaldus, milles A.L. loovutab oma pojale T.L.le nõudeõiguse õigusvastaselt võõrandatud varale tulenevalt avaldusest, millel märge 7245 ja see loovutusavaldus tehti 07.04.92.a. Tlk 17 on avaldus maa tagastamise kohta A.L.lt, milles ta soovib maa tagastamist õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes ja seal märgib, et loovutas selle vara nõudeõiguse osaliselt. 10 Maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise kord (M 29.01.92.a. RT 1992,6,101), mis kehtis kuni selle muutmiseni 10.08.93.a. sätestas p-is 1, et isikud, kellel on õigus nõuda maa tagastamist, asendamist või kompenseerimist (õigustatud subjektid) võivad maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutada oma abikaasale ja alanejatele sugulastele ning õdedele ja vendadele ning nende alanejatele sugulastele, kes taotlevad omandusse maad, mis on neile antud põliseks kasutamiseks Eesti NSV taluseaduse alusel või taotlevad maad neile omandiõiguse alusel kuuuluvate hoonete juurde kooskõlas Eesti Vabariigi maareformi seaduse (RT 1991, nr 34, art 426) paragarahvidega 7,8 ja
5. Nõudeõiguse loovutamist ei rakendata kompensatsiooni taotlemise korral. Uus redaktsioon anti 27.07.93.a. (RT 1993,54,756). Maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise korra p 2 märkis, et isikud, kes soovivad loovutada maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse, esitavad määrusele lisatud vormikohase avalduse ja A.L. vastav vormikohane avaldus esitati (tlk 14). Määruse p 4 kohaselt võis õigustatud subjekt nõudeõiguse loovutamise avalduse esitada kuni talle maa tagastamise või asendamise küsimuse otsustamiseni kohaliku omavalitsuse täitevorgani poolt. Punkt 5 kohaselt isik, kelle kasuks nõudeõigus on loovutatud, on kohustatud omandiõiguse vormistamiseks esitama maa asukoha järgsele kohaliku omavalitsuse organile talumaa kasutamist või hoonete omandiõigust tõendavad dokumendid. T.L.l ei olnud eraldatud TaluS alusel maad, temale kuuluva elamu juurde oli eraldatud õue-aiamaa. Kaebaja elamu ei asunud õigusvastaselt võõrandatud maal. Kohus nõustub kolmanda isiku esindaja seisukohaga, et nõudeõiguse loovutamise esitamise ajal ei olnud T.L. esitanud maa ostmise või erastamise avaldust, talle ei olnud keegi eraldanud maad TaluS alusel ehk ta neid tingimusi ei täitnud. Kaebaja viidatud vastus Maa- Ametilt 20.05.03.a. kirjaga nr 16/2442 (tlk 108) T.L. pöördumisele 14.05.03.a. ei anna kohtule asja lahendamisel olulist teavet, kuna pole teada, missugustele küsimustele esitati vastus, sest kaebaja ei ole kohtule lisanud oma pöördumist. A.L. avaldas septembris 2003 (tlk 53), et soovib Kuldsaare erastamist TaluS alusel ja ta ei nõustu mingite kokkulepetega ja soovib ise selle maa erastamist, esindaja usaldamist ja menetluse jätkamist; enne seda oli ta 27.05.98.a. avaldanud, et palub tunnistada kehtetuks tema poolt esitatud avaldus maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise kohta, mis on koostatud 07.04.92.a. T.L. kasuks, põhjendab seda EV seaduste vahepealse muutumisega. Maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise korra muutmisel võis nõudeõiguse õigusvastaselt võõrandatud vara osas loovutada oma abikaasale ja alanejatele sugulastele ning õdedele ja vendadele ning alanejatele sugulastele, kes taotlevad omandusse neile ENSV TaluS alusel põliseks kasutamiseks antud maad; maad neile omandiõiguse alusel kuuluvate hoonete juurde kooskõlas maareformi seaduse §-dega 7,8 ja 9; hoonestamata maad. Korras selgitatakse, et hoonestamata maana käsitletakse maatükki, millel ei ole hooneid ega rajatisi ja millest on võimalik kujundada kinnistu vastavalt maakorraldusnõuetele. Nõudeõiguse loovutamist ei rakendata kompensatsiooni taotlemise korral. Esialgset määrust täiendati p-dega 6 ja
6. Punkt 6 kohaselt, kui maad ei ole võimalik tagastada või asendada isikule, kellele on maa tagastamise või asendamise nõudeõigus loovutatud, tagastatakse, asendatakse või kompenseeritakse maa õigustatud subjektile seaduses sätestatud ulatuses ja korras. Ilmselt seda võis silmas pidada A.L., kui kirjutas oma avalduse 27.05.98.a. Punkt 8 märkis, et kuni maa tagastamise või asendamise küsimuse otsustamiseni on isikul, kellele maa tagastamise või asendamise nõudeõigus on loovutatud, samuti õigustatud subjektil õigus esitada käesoleva määruse punktis 2 nimetatud organile nõudeõiguse loovutamisest loobumise avaldus ja posti teel saadetud või esindaja poolt üleantud avaldus peab olema tõendatud notariaalselt või sellega võrdsustatud korras. Seega ei nõustu kohus seisukohtadega, mille kohaselt ei olnud võimalik esitatud nõudeõiguse loovutamise avaldusest loobuda. See põhimõtteline võimalus oli korrast tuleneval alusel olemas nii õigustatud subjektil kui ka isikul, kellele oli maa tagastamise asendamise nõudeõigus loovutatud. 11 Maareformis oli reguleeritud küsimus määruses toodud viisil ja ei vaja selles osas täiendavat tõlgendamist lähtudes VÕS sätetest. 5) Maa tagastamise või nõudeõiguse loovutamise avalduses Harju Maavalitsusele (tlk 14), mida vastustaja loeb õigeks ja pädevaks loovutamise avalduseks, märgitakse, et A.L. loovutab käesolevaga oma pojale T.L.le nõudeõiguse Saue vallas Püha külas Kuldsaare talu maatükk nr 1 mis asub kupitsate 1,2,3,4,9,10,11 piiridesse jääva maana. Avaldus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks on esitatud Harju Maavalitsuses ja väljastatud selle kohta tõend nr
7. Avalduse kuupäevaks on 07.04.92.a. ja lisatud avaldaja allkiri. Avalduse koostaja käekirjas on märgitud ka nõusolek nõudeõiguse ülevõtmisks. Edasi märgitakse allkiri- Xxxxxxx, nimi Xxxxxxx T. B.i poeg ja aadress. Kaebaja leidis, et see on tema allkiri ja ta kirjutab allkirja erinevalt; A.L. kinnitab, et T.L. ise ei olnud notari juures ja esindaja selle tõttu väidabki, et dokumendil kaebaja allkiri puudub. Notari kandest on loetav, et A.L. juuresolekul kinnitab ta A.L. allkirja ehtsust ja allakirjutanu isikusamasut. Kuna tekst on osaliselt kaetud pitsatiga, siis täpsemaid andmeid kohus ei saa siinkohal esitada. Arvestades protsessiosaliste vastuolulisi seisukohti, kelle allkiri dokumendil on, ei õnnestunud asja menetluses üheselt välja selgitada, kas T.L. viibis notari juures või mitte, kuid kohus leiab, et see küsimus ei ole asja lahendi seisukohalt olulise tähtsusega. Kohus leiab, et nõude loovutamise võis teha õigustatud subjekt notari juures üksi ja kuni isik, kellele see õigus oli loovutatud sellele vastu ei vaidle ehk ei kasuta loobumisõigust, ei muutu dokument kehtetuks. Harju Maavalitsus vormistas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni otsuse 02.04.1997.a. nr 10813 (toimik 222) ja haldusakti kohaselt omandireformi objektiks on õigusvastaselt võõrandatud vara Saue vallas, maaüksus Kuldsaare 10, kinnistu nr 1176 pindalaga 17, 34 ha. Loeti tõendatuks, et vara kuulus Ein Augustile ja õigustatud subjektideks loeti isa pärijana Hein Karl ½ ulatuses maa osas; vanaisa pärijatena Hein Tõnu, Hein Ants, A.L., sh nõudeõiguse loovutusega poeg T.L.le; ja Vinn Heli (kõigil 1/8 ulatuses maa osas vanaisa pärijatena; tlk 16). A.L. esitas Saue Vallavalitsusele avalduse 19.07.02.a. selles, et ta soovib maa tagastamist kooskõlas eelmärgitud otsusega Kuldsaare maaüksuse kinnistu nr 1176 maa suhtes terves ulatuses, so. 1/8 ulatuses. Maa tagastamise tingimusena märgib ära osalise nõudeõiguse loovutuse T. Xxxxxxxle (tlk 17). Kohus arvestab vastustaja selgitusega, et A.L. avalduste suhtes viidi läbi kaks paralleelselt kulgevat menetlust ja selle tõttu olid vormistatud ka märgitud haldusakt ja dokumendid. A.L.l oli õigus saada õigusvastaselt võõrandatud varana 1/8 mõttelist osa, kuid asja arutamisel ei suutnud protsessiosalised selgitada, mis nad sellise vormistuse juures olid üheselt silmas pidanud. A.L. selgitused ja avaldused ning avaldus 07.04.92.a. viitab tema tahtele, et ta ei soovinud loobuda kogu 1/8 mõttelisest osast, vaid selles osas üksnes osaliselt. Sellist tahteavaldust kinnitab piirikupitsate vahelise ala äranimetamine. Kohus leiab, et selline loovutusavaldus on sisult ainetu, kuna A.L. õigus mõttelisele osale suuruses 1/8 ei saanud garanteerida, et tema õigus on saada tagasi maa, mis asub nende piirkupitsate vahel. Selles mõttes ei saanud ta omandireformi subjektina oma ainutahtega piirata teiste õigustatud subjektide õigusi ja vabadusi. See avaldus ei kohustanud vastustajat lahendama teiste õigustatud subjektide avalusi nii, et vaid A.L. tahe oleks võetud arvesse konkreetse maatüki saamiseks. 6) Kohus leiab, et lõppastmes läbi kahe paralleelse menetluse läbiviimist on vastustaja teinud õiged järeldused ja lahendanud A.L. maa ostu-eesõigusega erastamise avalduse nii, et kaebaja õigusi ja vabadusi ei ole piiratud. A.L.l oli õigus osta maad tulenevalt TaluS alusel põliseks kasutamiseks antud maa alusel.

§ 8lg 1, § 22 lg 1 kohaselt ei tagastata ENSV Talu

S 12 alusel põliseks kasutamiseks antud maad ning isikul, kellele on antud maa põliseks kasutamiseks selle seaduse alusel, on õigus see maa ostu-eesõigusega erastada. A.L. oli esitanud vastava avalduse enne 1998 a jaanuari ja kaebaja teistsugune seisukoht on vale.

§ 6lg 2 p 2 alusel ei saanud tagastada õigusvastaselt võõrandatud varana maatükki, mis oli kasutamisel Talu

S alusel. A.L. maakasutusõigust ei ole lõpetatud ja selle ostu-eesõigusega erastamise avaldus on samuti jõus ja kohtu poolt on juba korduvalt märgitud, et see oli tähtaegne, kuna Maa ostueesõigusega Korra p 12 tulenes, et maa asendamise avaldus loeti maa ostu-eesõigusega erastamise avalduseks. A.L. suhtes kehtis usaldusekaitse, TaluS alusel eraldatud maa ostueesõigusega erastamiseks. Kaebuse esitaja ei vaidlustanud tema suhtes välja antud kompensatsiooni määramise korraldust ja see on jõustunud. Kohtus seda ei vaidlustatud, mistõttu ei avalda kohus oma seisukohta kompenseerimise õiguspärasuses. Selles korralduses nr 982 06.12.05.a. on üksikasjaliselt antud ülevaade, mis moodi lahendati õigustatud subjektide avaldused. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et A.L. 07.04.92.a. avaldus oli seotud piirikupitsate (tlk 106 pöördel) piiridesse jääva maaga ja A.L. on selles osas seda selgesõnaliselt ka avalduses märkinud. Kaebuse esitaja saaks seega kõnelda tema õiguste rikkumisest vaid seotult märgitud avalduse piiridesse jääva maaga ja mitte kogu TaluS alusel eraldatud maaga. Kaebaja väited seotult asjaoluga, et A.L. on esitanud maa ostu-eesõigusega erastamiseks veel ka 12.01.04.a. , milles soovib maa erastamist 2 ha ulatuses ja et see ei saa olla maa ostu-eesõigusega erastamise avalduseks, ei ole asjakohane. Kaebuse esitaja sai veenduda, et A.L. oli esitanud TaluS alusel maa ostmiseks seadusele vastava avalduse. Tema õigusi ja huve ei saa puudutada A.L. suhtes tehtud toimingud ja otsus, mis puudutab seda avaldust. Maja jääb välja piirikupitsatega märgitud alast. Ka ei esine muid põhjusi, mis võimaldaksid kaebuse esitajale vaidlustuse kõigi A.L. avalduste või tema suhtes tehtud toimingute suhtes. Kaebaja leiab õigesti, et see avaldus ei olnud aluseks, millega erastati TaluS alusel erastamisele kuuluv maa. TaluS alusel eraldatud maa kattub piirikupitsatega tähistatud osas endise õigusvastaselt võõrandatud maa piiridega ja maaala vähenemis põhjused oli kohus eelnevalt nimetanud otsuse asjaolude alalõigus

1. Kinnistu äärde jääva Tallinn-Paldiski maantee T-8 teemaa ulatuses. Piirikupitsate lähedusse jääv maa anti M.Muldole. Kohus nõustub ka vastustaja seisukohaga, et A.L. oleks õigusvastaselt võõrandatud varana maa tagastamisel jäänud ilma suurest osast maast, mis oli eraldatud temale TaluS alusel, kuna õigustatud subjekte oli mitu ja selle tõttu oli ta õigustatud nõudma maa tagastamist tema suhtes kehtiva maa-eralduse alusel. Kui isikud ka koostavad ekslikult nõudeõiguse loovutuse, ei tähenda see asjaolu iseenesest, et A.L. õigused TaluS alusel tulenevast õigusest maa ostueesõigusega erastamiseks oleks saanud jätta tähelepanuta. Kaebuse esitaja ei avaldanud kohtule, missuguse avalduse (tähtaegse avalduse) alusel tekkis temal õigus nõuda maa ostueesõigusega erastamist. Kaebaja kasuks on vastustaja tõlgendanud maa ostmiseks esitatud avaldusena 29.06.1992.a. (tlk 139), kuna seal on märgitud, et senine maakasutus oli määratud õue-aiamaana ja 15.04.1983 oli õue-aimaa eraldatud ning seal paiknevad tema hooned. Selle avalduse alusel TaluS tulenevalt kaebajale maad ei eraldatud ega saanudki eraldada, kuna talumaa oli eraldatud A.L.le. Kui vastustaja oleks selle avaldusega jätnud arvestamata, siis oleks kaebuse esitajal maa erastamiseks avaldus puudu. Mitmesugused muudatused seadusandluses on põhjustanud erinevatel aegadel avalduste dubleerimist või siis vormimuutusi, kuid lõppastmes on A.L. tahe tõlgendatud õigesti ja selle tühistamiseks ei ole alust. HKMS § 7 lg 1 kohaselt võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusaktiga või toiminguga rikutakse tema õigusi ja piiratakse vabadusi ehk seadusandja seob halduskohtusse pöördumise õiguse otseselt isiku enda konkreetsete subjektiivsete õiguste tegeliku või väidetava 13 rikkumisega ning seadus ei anna isikule õigust vaidlustada haldusakti avalikes huvides. Kohus peab kontrollima, kas vaidlustatud haldusakt või toiming puudutab kaebuse esitaja seadusest tulenevaid õigusi või mitte ning kui kohus leiab, et vaidlustatud haldusakt või toiming ei riku isiku õigusi ega piira vabadusi, siis pole kohtul alust analüüsida kõiki kaebaja väiteid, mis puudutavad haldusakti või toimingu seadusevastasust. Kohus tuvastas, et kaebuse esitajal ei ole õigust erastada seda maad, mis jäi A.L.le vaidlusaluse korralduse alusel. Seega ei saa kaebaja õigusi rikkuda haldusakti motiveerimise vead või siis tema kaasamata jätmine piiriprotokolli koostamisele. Haldusaktis on märgitud piisavalt selgelt koos õiguslike viidetega, et moodustatud on Xxxxxxx maaüksus asukohaga Püha külas, Saue vallas, Harjumaal, märgitud katastritunnus ja maa suurus. Kas väljaspool kaebaja loodetud maa erastamise piirimärke on maa suurus absoluutselt samane TaluS või õigusvastaselt võõrandatud maa piiridega, ei puutu kaebuse esitajasse. Et kaebuse esitajale määrati kompensatsioon korraldusega nr 982, ja seda korraldust sai kaebaja vaidlustada koos A.L. suhtes tehtud otsusega, siis ei võetud avalduste lahendamise sellise järejekorra alusel kaebajalt võimalust kaitsta oma õigusi ja huve kohtus. Kaebaja on esitanud kohtule mitmeid kirju ja haldusakte, mis kinnitavad, et ta oli kursis toimingutega, mis tehti tema ja ema avalduse alusel. Kaebajale oli teada ka Saue Vallavalitsuse 09.03.04.a. korraldus nr 186, mis võimaldas selle vaidlustamise või andis selgituse, et ema avalduse alusel moodustati katastriüksus Xxxxxxx suurusega 15 372 ruutmeetrit. Kaebajale oli teatatud ajad, mil ta sai külastada vallavalitsuse maanõunikku või teisi pädevaid isikuid (näiteks tlk 43). MaaAmetisse oli kaebaja pöördunud 14.05.2003.a. ja saadud vastuse alusel sai kaebaja võtta seisukoha, kas tal on vaja valla poole pöörduda, et saada lisaselgitusi või teavet. Asjaolu, et kaebuse esitaja on teistsugusel seisukohal, kui vastustaja, põhjustas kohtukaebuse, kuid ei märgi, et kaebaja oli hoitud eemal maa erastamisega seotud menetlusest. Samal ajal on menetletud kaebaja tahteavaldust Kreegi katastriüksuse moodustamiseks (tlk 147), kaebaja suhtles selle käigus vallaga ning maamõõdubürooga, sai vallalt selgitavaid kirju. Kaebaja sai esitada vastuväited, kuid ta ei ole enne kohtusse pöördumist vallale soovinud midagi muud esitada, kui ta on esitanud. Kaebuse lõplik seisukoht, et maa ei kuulunud A.L.le ostu-eesõigusega erastamisele ei ole leidnud kinnitust, kuna seadus sätestab, et TaluS alusel eraldatud maa ostu-eesõiguse avalduse rahuldamise korral omab A.L. eelisõiguse. Küsimus, kas A.L. sai olla selleks füüsiliseks isikuks, kelle TaluS alusel sai eraldada maad, ei ole asjakohane, kuna tema suhtes maa oli eraldatud ja see eraldus on jõus. 7) Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis ei kuulu hüvitamisele kaebaja kantud kohtukulu – HKMS § 92 lg
2. Karin Kalmiste Kohtunik 14