KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtuasja number 2-03-331 Otsuse kuupäev 20. jaanuar 2006 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, kohtu liikmed Reet All

§-de 394 – 401 käsunduslepingut reguleerivatele normidele. Samuti puuduvad lepingul TsK §-de 438 – 442 kohased ühise tegutsemise lepingu tunnused. Lepingu tekstist ei nähtu ühine majanduslik eesmärk, milline oli osaliste osamaks ja kuidas pidi toimuma ühiste asjade ajamine. Raha üleandmine kostjale hagis märgitud aegadel ja summades tuleb lugeda tõendatuks. Kostja on tunnistanud 1.900 dollari saamist. Kostja seletuse kohaselt on ta saanud hagejalt korduvalt raha ka hageja maja valvamiseks ja sigala majandamiseks, kuid raha on olnud ebapiisav. Tõendamata on asjaolu, kuidas pidi kostja saadud rahasummasid hageja jaoks kasutama ja milliseid kokkuleppeid kostja rikkus.

1. augustil
2. a. ja
3. detsembril
4. a. kostja pangaarvele kantud summadel ei ole seost
5. juuni
6. a. lepinguga. Juhul, kui hageja leiab, et antud summad ja kostjale veoautode ostmiseks ning Eestisse toimetamiseks antud rahasummad on tema tasu loodetava sigala eest, on tal võimalus nõuda need summad tagasi kui kostja poolt alusetult saadud vara. Kuni
7. juulini
8. a. kehtinud TsK § 272 lg. 3 võimaldas varasemat võlga vormistada ümber laenuks. Kostjale antud 1.900 USA dollarit (26.030 Eesti krooni) on ümber vormistatud laenuks, samuti on lepingus fikseeritud kostjale antud laen 15.000 Rootsi krooni (34.200 Eesti krooni) veoautode ostmiseks. Laenu tagasinõuet ei ole hageja kostja vastu esitanud. Hageja nõue saekaatri ja servamismasina Eestisse toimetamise jaoks kostjale antud rahasumma 12.000 Rootsi krooni (27.360 Eesti krooni) osas on ebaselge. Hageja väiteid lepingu rikkumisest ei tõenda ka tunnistajate ütlused. Tunnistajate R.J.i, S.G.V.i, T.O.i ütluste kohaselt olid nad
9. juunil
10. a. lepingu sõlmimise juures hageja elukohas, kus viibis ka kostja. R.J.i ütluste kohaselt on ta andnud hagejale sigala ülalpidamiseks raha, kuid summasid ta nimetada ei oska ega tea, mida hageja rahadega edasi tegi. Kostja kätte anti raha saekaatri käibemaksu eest tasumiseks. Saekaatris kostjal osalust ei olnud. S.G.V.i ütluste kohaselt maksti kostjale sigala ostmiseks 1.900 dollarit käsiraha, mis anti üle ühes Eestis asuvas kämpingus Kernus. Seda, mis lepingusse kirja sai, ta ei mäleta. Kostja sai hageja kaudu raha ja Rootsist autosid ning kostja kütusekulu ja laevapiletid maksti nende poolt kinni. T.O.i ütluste kohaselt usaldasid nad kostjat ostma sigalat, et ehitada see 5 ümber hobusetalliks.
11. juuni
12. a. leping sisaldab kokkulepet selle kohta, kes on hoone omanikud ja milline on investeeringu suurus. Ajavahemikus
13. a. algusest kuni
14. a. suveni hageja juures sigalas töötanud R.K. ütluste kohaselt tahtis hageja osta sigalast suuema osa endale, kuid ei saanud kostjaga hinnas kokkuleppele. Samuti alates
15. a. lõpust sigalas töötanud L.D.i ütluste kohaselt kasutab sigala ühte osa kostja ja teist poolt hageja. Tunnistaja H.S. ütluste kohaselt on ta kostja kutsel käinud sigalas öövalves. Kostja väitel oli töö hageja jaoks. Samuti on ta valvanud hageja ehitusmaterjale ja tööriistu. Töö eest maksis kostja. Tunnistaja V.G. ütlustest nähtub, et ta töötas alates
16. a. 2 – 3 aastat kostja heaks seoses saeraami ehitusega. Hageja tellimusel ei ole ta tööd teinud ja seda, kellele saeraam kuulus, ta ei tea. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi 208.817 krooni ulatuses rahuldada. Kohus on tuvastatud asjaolude pinnalt teinud ebaõigeid järeldusi, vääralt kohaldanud materiaalõigust ja rikkunud protsessiõiguse norme. Poolte vahel lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsK §-des 394 – 401 toodu langeb kokku lepingu eesmärgiga. Lepingupoolte ühine majanduslik eesmärk on tõendatud nii lepingu kui tunnistajate R.J.i, S.G.V.i ja T.O.i ning R.K. ütlustega kohtuistungil. Tunnistajad andsid ütlusi nii lepingu sõlmimise asjaolude kui ka eesmärgi kohta, milleks oli aktsiaseltsi asutamine, mis tegeleks hobuste kasvatamisega sigalas. Kohus ei arvestanud eelnimetatud tunnistajate ütlustega, kes kinnitasid hageja soovi osta sigala hoonete kompleks eesmärgiga pidada seal hobuseid. Kogutud tõenditega ei ole kooskõlas kohtu seisukoht hageja poolt kostja volitamise osas tehingute või muude õigustoimingute tegemise kohta. Kui kohus loeb sõlmitud kokkulepet ühtseks dokumendiks, siis sellest nähtub, et hageja on volitanud kostjat aktsiaseltsi asutama ja müüma asutatud aktsiaseltsile kostja omandis olevad hooned. Jättes aktsiaseltsi asutamata, jättis kostja oma kohustuse täitmata. Samuti ei vormistanud ta sigala ostu-müügilepingut, mille sõlmimise suhtes oli eelnevalt kirjalikult kokku lepitud ja mida tõendavad ka kohtus üle kuulatud tunnistajate ütlused. Tunnistajate S.G.V.i, T.O., R.J. ja L.R. ütlustega on tõendatud ka raha ja esemete üleandmine kostjale. Vastustaja seisukoht Vastustaja leiab, et apellatsioonkaebuses toodu põhjal ei ole alust linnakohtu otsuse tühistamiseks. Hageja on apellatsioonkaebuses muutnud hagi aluseks olevaid asjaolusid ning tuginenud nõudele, mis on erinev hagi aluseks olnud nõudest, leides, et poolte vahel tekkinud õigussuhe on käsund ja viidanud sellega seonduvatele õigusnormidele. Hageja sai oma rikutud õigusi kaitsta üksnes ostu-müügilepingust tuleneva õigussuhte alusel, milles hageja oma väidete kohaselt maksis kostjale hagi hinna ulatuses käsiraha. Muudetud hagiavalduses tugines hageja TsK kohustisõigust reguleerivatele §-dele 162, 163 ja
17. Apellatsioonkaebuses on hageja oma hagi alust muutnud, mis ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 319 lg. 2 kohaselt lubatud. Lepingu juurde lisatud volikiri on tehtud Tallinna Linnvalitsuses ja selle dokumendi vormistamine muul ajal ei ole välistanud kostja võimalust sellel olevate allkirjade kasutamiseks
18. juuni
19. a. lepingu juures. Lepingust ei nähtu ega ole võimalik aru saada, millised kohustused kostjal tekkisid hageja, S.G.V.i, T.O.i, R.J.i ja L.R.i ees seoses sigala ostmisega. Seetõttu on välistatud kohustuste rikkumine kostja poolt. Arvestades TsÜS § 64 lõiget 3, ei saa kohus hageja vastupidiseid väiteid arvestades tõlgendada käesoleva kaasuse asjaolusid kostja kahjuks. Puudub õiguslik alus, millele 6 tuginedes saaks kohus tõlgendada hageja kasuks müüja poolt kostjale antud õiendit, mille kohaselt kostja tasus ostetud vara eest ositi alates
20. a. kuni
21. a., ja
22. aprillil
23. a. sõlmitud lepingut, mis ei kohustanud kostjat võõrandama vara hagejale ega ka hageja osalusega äriühingule. Leping ei kohustanud kostjat tegema hageja jaoks mingeid muid tegusid. Kohus on tuvastanud, et
24. juunil.
25. a. sõlmitud leping ei vasta

§-dele 394 – 401, mistõttu on kontekstist välja rebitud hageja poolt esitatud väide, et kohus luges sõlmitud kokkuleppe ühtseks dokumendiks; üksnes see väide ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnaohus ei tohiks asja läbivaatamisel teha maakohtu poolt juba tuvastatud asjaoludest teistsuguseid järeldusi kui maakohus ega väljuda apellatsioonkaebuse raamidest, kuna vastupidisel juhul rikub ringkonnakohus TsMS § 319 lg. 2 nõudeid. Kostja on Rapla Maakohtule

1. novembril
2. a. esitanud kaitsekõne, milles põhjendab hageja nõudega mittenõustumist. Selles kõnes toodud seisukohtadega peaks ringkonnakohus arvestama, kuna hageja ei ole apellatsioonkaebuses viidanud ühelegi materiaal- ega menetlusõiguse normile, mida maakohus oleks rikkunud. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normide rikkumise tõttu tühistada, tsiviilasi tuleb saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kuni
3. jaanuarini
4. a. kehtinud TsMS § 227 lg. 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 228 lause 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist seadust või seaduse alusel antud õigusakti tuleb asjas kohaldada ning kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 231 lg. 4 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas; kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja väidetega; kohus peab otsuses kõiki kogutud tõendeid analüüsima; kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Osundatud sätete koosmõjust tuleneb, et kohtuotsuses tuleb tuvastada vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud või nende puudumine, samuti kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe või tuvastada niisuguse suhte puudumine, kusjuures kohtuotsus ei või olla vastuoluline ning kohtu järeldused peavad loogiliselt tulenema hinnatud tõenditest. Maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta. Vastuolus TsMS § 231 lõikega 4 on kohus jätnud otsuses märkimata, milliseid seadusi ta vaidluse lahendamisel kohaldas. Pooltevahelise õigussuhte on kohus jätnud kvalifitseerimata: kohtuotsusest ei nähtu, millise õigussuhtega oleks tegemist tingimusel, et hageja poolt hagi alusena esiletoodud faktilised asjaolud on tõendatud. Kohus ei ole ka tuvastanud, et hageja poolt esiletoodud asjaolud võimaldaksid väita, et poolte vahel õigussuhe puudus. Jätnud õigussuhte kvalifitseerimata, on kohus jätnud määratlemata need õigusnormi koosseisulised tunnused, millele vastavate faktiliste asjaolude tuvastamist vaidluse lahendamine eeldab. Vaidlustatud otsuses ei ole samuti tuvastatud, kas faktilised asjaolud, millele pooled oma nõuete või vastuväidete alusena tuginevad, on aset leidnud: otsusest ei nähtu, millal ja milles pooled kokku leppisid, kas, millal ja mille tarbeks hageja kostjale raha andis või üle kandis ning kas või kuidas kostja seda raha kulutas. Tõendeid ei ole kohus hinnanud või on ebaõigesti hinnanud. Nii on tunnistajate ütlusi otsuses enamasti üksnes kirjeldatud, otsusest ei nähtu aga, millise hinnangu on kohus tunnistajate ütlustele andnud, millised asjaolud on kohus nende ütluste alusel tuvastanud ning millistele järeldustele ta nende alusel on jõudnud. Otsusest ei selgu, milline järeldus on konkreetse tunnistaja ütluste põhjal tõendamisele kuuluvate asjaolude kohta tehtud. Seevastu raha üleandmise kostjale (konkreetseid asjaolusid siiski tuvastamata) on kohus muuhulgas 7 lugenud tõendatuks tunnistajate ütluste alusel. Samas tuleneb kohustuse täitmise üldisest mõttest, et võlgnik võib ja peakski end varustama tõendiga täitmise kohta, ja kui hageja andis võlgnikule raha oma kokkuleppest tuleneva kohustuse täitmiseks, nagu ta väidab, saab ta raha üleandmist tõendada üksnes TsK § 233 lõikes 2 märgitud tõendiga, muud tõendid ei ole aga TsMS §-st 93 tulenevalt lubatavad. Sellele asjaolule ei ole kohus ka hageja tähelepanu juhtinud. Otsus sisaldab järeldusi, mida ei ole põhjendatud: kohus on otsuses märkinud, et pooltevaheline leping ei vasta

§-de 394 – 401 käsunduslepingut reguleerinud normidele, otsus ei sisalda aga põhjendusi, kuidas kohus niisuguse järelduseni jõudis. Samuti on kohus leidnud, et lepingul puuduvad ühise tegutsemise lepingu tunnused vastavalt TsK §-dele 438 – 442, otsusest ei nähtu aga, mis andis kohtule aluse niisuguseks järelduseks. Ei käsunduslepingu ega ka ühise tegutsemise lepingu kohta olnud seaduses sätestatud kohustusliku vormi nõudeid, maakohus on poolte suhteid otsuses käsitlenud aga üksnes

1. juuni
2. a. lepinguteksti põhjal, arvestamata poolte tahet ja eesmärke selle teksti koostamisel või muul ajal kokkulepete sõlmimisel. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta poolte tahte väljaselgitamiseks ei arvestanud teisi tõendeid, sealhulgas poolte endi poolt antud seletusi ning tunnistajate ütlusi. Samuti on otsuses vastuolulisi järeldusi ja hinnanguid. Nii on kohus otsuse
3. leheküljel leidnud, et kirjalikust lepingust ei tulenenud kostjale kohustusi, samaaegselt on ta leidnud aga ka, et tunnistajate ütlused ei tõenda kostja poolt lepingu rikkumist. Kui kohustust ei olnud, siis on asjakohatu rääkida selle rikkumisest. Kohus on otsuses märkinud, et seadmete Eestisse toimetamise jaoks on kostjale üle kantud 12.000 Rootsi krooni, kuid selles osas on nõue ebaselge. Samas, kui nõue on esitatud konkreetse rahasumma väljamõistmiseks, siis on tegemist selge nõudega, iseasi on, kas on alust selle nõude rahuldamiseks. Mida kohus on nõude ebaselguse all silmas pidanud, otsusest ei nähtu. Kohus ei ole vaidlust lahendades seotud hageja poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid üksnes poolte poolt esiletoodud faktiliste asjaoludega, maakohus ei ole aga vaidlust lahendades seda arvestanud. Hageja on esitanud kostja vastu rahalise nõude ja maakohus on otsuses leidnud, et vähemalt osaliselt on nõutav rahasumma vormistatud laenuna kooskõlas TsK § 272 lõikega 3, otsusest ei nähtu aga, mis välistab niisugustel asjaoludel hagi rahuldamise nimetatud osas. Otsusest ei nähtu samuti, mida on maakohus pidanud silmas, kui on märkinud, et laenu tagasinõuet ei ole hageja esitanud. Kolleegium leiab, et apellatsioonimenetluses ei ole võimalik kohtuotsuse puudulikkust kõrvaldada, kuna asjas oluliste faktiliste asjaolude olulisel määral esmakordne tuvastamine apellatsioonimenetluses rikuks poolte õigust kohtuotsuse peale edasi kaevata, sest kassatsiooni korras ei saa kaevata tõendite hindamise ja faktiliste asjaolude tuvastamise peale. Lisaks sellele ei ole aga maakohus täiel määral täitnud ka eelmenetluse ülesandeid. TsMS § 164 lg. 1 punktide 1 ja 2 kohaselt selgitab kohus eelmenetluses muuhulgas välja hageja nõuded ja kostja vastuväited, samuti nende protsessiosaliste põhjendused ja tõendid, mis protsessiosalistel on esitada oma väidete põhjendamiseks, aga ka, mida iga tõendiga tahetakse tõendada. Sellest tuleneb ühtlasi, et kui pooled isegi kontsentreerivad oma sisulise vaidluse mingile konkreetsele küsimusele, ei tohi kohus jätta käsitlemata vaidluse lahendamise teisi aspekte ja peab menetluses juhtima poolte tähelepanu kõigi oluliste küsimuste kohta seisukoha avaldamise vajadusele. Maakohus ei ole vaidlust lahendades neid põhimõtteid järginud. Kohtuotsuse kohaselt jäi maakohtule ebaselgeks hageja nõue 12.000 Rootsi krooni osas, sellele vaatamata ei teinud kohus hagejale ettepanekut oma nõuet selles osas selgitada ning põhjendada. Kohus ei juhtinud eelmenetluses hageja tähelepanu faktiliste asjaolude täieliku esiletoomise vajadusele ega kostja tähelepanu vajadusele avaldada oma seisukoht kõigi hageja poolt esiletoodud faktide kohta. Kohus ei diskuteerinud pooltega ka vaidluse õigusliku külje üle ega teinud neile ettepanekut selle kohta oma arvamuse 8 avaldamiseks. Kirjeldatud protsessiõigusnormide rikkumist apellatsioonimenetluses kõrvaldada ei ole võimalik, kuna uute asjaolude esiletoomine apellatsioonimenetluses on erandlik ega ole võimalik sellel põhjendusel, et esimese astme kohtu menetluses ei ole kohus eelmenetluse ülesandeid täiel määral täitnud. Reet Allikvere Kai Kullerkupp Malle Seppik