2-05-1077 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Margo Klaar, Ülle Jänes Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 20. märt

alusel kahju hüvitamisest põhjusel, et tegemist ei ole liikluskindlustuse kindlustusjuhtumiga (t lk 17-18). 23.03.2005 otsusega rahuldas kindlustuse vahekohus kostja kaebuse, leides, et tegemist on liikluskindlustuse kindlustusjuhtumiga ning kahju summas 11 841,20 krooni kuulub hageja poolt liikluskindlustuse seaduse ja liikluskindlustuse lepingu alusel hüvitamisele (t lk 19-26). Hageja nõue ja põhjendused

1. Hageja palus tuvastada, et vaidlusaluse kahjujuhtumi korral puudub kindlustusandjal liikluskahju hüvitamise kohustus. Kindlustuse vahekohtu otsus ei ole kooskõlas õigusaktidega ning tegemist ei ole liikluskindlustuse kindlustusjuhtumiga.
2. Kokkupõrke ajal asetses rehvi jäänus liikumatult sõiduteel, keset selle parempoolset sõidurada. Kostja kirjalikust seletusest, vahekohtu istungil antud ütlustest ning sõiduki Scania juhi Uno Karjama selgitustest nähtub, et sõiduki BMW poolt toimus otsasõit liikumatult asetsenud esemele.
3. Antud juhul ei ole kohaldatavad riskivastutuse ehk suurema ohu allika valdaja vastutust reguleerivad sätted. Kahju ei põhjustatud suurema ohu allika poolt.

§ 2

kohaselt on liikluskindlustuse objektiks suurema ohu allika valdaja tsiviilvastutuse kindlustus ning sama seaduse §-s 27 nimetatud juhtudel õnnetusjuhtumite kindlustus. Sõiduki Scania registreerimismärgiga 963 MDY valdajal ei ole tekkinud vastutust, mis allub VÕS § 1056 ja VÕS § 1057 sätestatud vastutuse tekkimise regulatsioonile.

1. Käesoleval juhul eraldus sõiduki küljest selle osa, mis jäi sõiduteele eraldi asetsema. Rehvi protektor ei vasta oma olemuselt suurema ohu allika määratlusele alates hetkest, millal ta on sõidukist eraldunud ja tema võimalik liikumine on peatunud. Eseme sõiduteele sattumise eelajalugu ei ole kriteeriumiks, mille alusel otsustatakse, kas esemega seotud isik vastutab riskivastutuse sätete alusel või mitte.
2. Kuivõrd rehvi protektorit ei saa vaadelda suurema ohu allikana, puudub võimalus kahju hüvitamiseks läbi liikluskindlustuse süsteemi, sest puudub põhikriteerium kindlustusobjektina ehk suurema ohu allika valdaja tsiviilvastutus. Kostjal on teoreetiline võimalus nõuda kahju hüvitamist veoki Scania valdajalt VÕS § 1043 sätestatud alusel. Kahju hüvitamine suurema ohu allika valdaja vastutust reguleerivate sätete alusel on välistatud.
3. Isegi kui asuda seisukohale, et tegemist on riskivastutusega, ei kuulu kahju hüvitamisele

alusel.

§-s 26 määratletakse liikluskindlustusjuhtumi sisu ja eeldused, mis peavad olema täidetud selleks, et juhtum oleks käsitletav kindlustusjuhtumina.

§ 26

lg 1 kohaselt on liikluskindlustuse kindlustusjuhtum (liikluskahju) kindlustamisele kuuluva sõidukiga samas paragrahvis sätestatud tingimustel kahju tekitamine. 9. Käesolev olukord allub

§-s 26 lg 3 regulatsioonile.

§ 26

lg 3 kohaselt on liikluskahju sõidukilt või koormast eraldunud osade, samuti muude esemete liikumise tagajärjel tekkinud kahju, mis on põhjuslikus seoses sõiduki liikumisega. Seejuures on oluline, kas kokkupõrge eelnimetatud asjadega toimus kannatanu süül või mitte ja kas kannatanu oleks 2

§ 26

lg 3 kohaselt peab toimuma kokkupõrge sõiduki osa või koorma osa liikumise tagajärjel, st kahju peab saabuma sõiduki osa või koorma osa vahetu liikumise tagajärjel. Käesoleval juhul sõideti otsa sõiduteel asetsenud detailile ja kahju ei tekkinud detaili liikumise tagajärjel. Nimetatud asjaolu suhtes puudub vaidlus. 10.

§ 26

lg 3 teise lause kohaselt on oluline, kas kokkupõrge eelnimetatud asjadega toimus kannatanu süül või mitte ja kas kannatanu oleks saanud õnnetust vältida. Nimetatud sätte sisu ja mõtte kohaselt tuleb kannatanu ja liikuva detailiga (sõiduki või koorma osa) kokkupõrke toimumise järgselt hinnata, kas kokkupõrge liikuva detailiga oli välditav ning kas kannatanu on süüdi liikuvale detailile otsasõitmises.

§ 26

lg 3 teine lause võimaldab välistada ühe poole vastutuse juhuks, kui kannatanu ei käitu mõistlikult vältimaks kahju saabumist kokkupõrke tagajärjel liikuva objektiga (sõiduki või koorma osa). Juhul kui ei ole aga tuvastatav sõiduki või koorma osa liikumine (põhitingimus), ei oma juhtumi kvalifitseerimisel

§ 26lg 3 teine lause tähtsust.

11. Seega tuleks

§ 26

lg-t 3 tõlgendada selliselt, et esmalt tuleb tuvastada, kas suurema ohu allika valdajal tekkis tsiviilvastutus VÕS § 1057 sätestatud alustel. Edasi tuleb tuvastada, kas eraldunud asi liikus. Vaidlusaluse juhtumi korral ei ole tegemist liikluskindlustuse juhtumiga ning kahju ei kuulu kostjale hüvitamisele

alusel. Kostja vastuväited 12. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja tugines kindlustuse vahekohtu 23.03.2005 otsuse nr 71/05/24 p-des 5, 6 ja 7 toodud põhjendustele ja on nimetatutega nõus ega nõustu hageja käsitlusega

§ 26lg 3 tõlgendamisel.

13. Lähtuda tuleb toimunu asjaoludest. Kuna liikluskahju on sõidukilt eraldunud osade, samuti muude esemete liikumise tagajärjel tekkinud kahju, mis on põhjuslikus seoses sõiduki liikumisega, siis on ilmne, et purunenud rehv tuli alt ära kostja ees liikunud veoki haagiselt ja liikus tagantsõitjale ehk kostjale vastu, mitte ettepoole, mistõttu põhjuslik seos sõiduki liikumisega on olemas. Arvestades sõidukite vahemaad ja tagantsõitja liikumiskiirust, võis rehv peatuda murdosa sekundit enne kokkupõrget, kostja ei ole nähtavuse puudumise tõttu (pime aeg) päris kindel, et rehv üldse peatunud oli. Seepärast omab tähendust

§ 26lg 3 teises lauses sätestatu ehk kas kostja oleks saanud õnnetust vältida.

Käesolevas vaidluses kindlaks tehtud asjaoludel ta seda teha ei saanud (pärast kostjat sõitsid rehvitükile otsa veel kaks autot, kelle juhid samuti ei saanud õnnetust vältida). Kostja on seisukohal, et kokkupõrge rehvitükiga ei toimunud kostja süül. 14.

§ 26lg 3 kohaselt on liikuskahju eseme liikumise tagajärjel tekkinud kahju.

Seega ei oma tähendust, kas ese liikus kokkupõrke hetkel, vaid see, et ese, mis liikluskahju põhjustas, oleks üldse liikunud. Tegemist oli liikuva auto rattalt tulnud rehviga ja küsimust ei saa olla selles, et rehv (isegi kui ta oleks olnud peatunud) oli liikunud enne peatumist. Rehvi liikumist kinnitab, et rehv oli keset sõidurida ning kuna tegemist oli veoauto haagise parempoolse rehviga, siis veoauto oma mõõtmetelt eeldab, et parempoolne ratas liigub tee parempoolse serva lähedal, seega rehvi mitteliikumisel oleks see pidanud asuma tee ääres. 15. Õige ei ole hageja seisukoht, et kohaldatavad ei ole suurema ohu allika valdaja vastutust reguleerivad sätted ja et kahju ei ole põhjustatud suurema ohu allika valdaja poolt. Rehvi ei saa käsitleda iseseisvas tähenduses VÕS § 1056 ja

§ 26

lg 3 kooskäsitluses ning samuti ei saa eraldunud rehvi käsitleda eraldi sõidukist kui suurema ohu allikast VÕS § 1056 tähenduses. Sõiduk ja tema valdaja on kindlaks tehtud, kindlustusjuhtumi asjaolud samuti ja 3

§ 26

mõistes.

§-s 26 määratletakse liikluskindlustusjuhtumi sisu ja eeldused, mis peavad olema täidetud selleks, et juhtum oleks käsitletav kindlustusjuhtumina.

§ 26

lg 1 kohaselt on liikluskindlustuse kindlustusjuhtum (liikluskahju) kindlustamisele kuuluva sõidukiga käesolevas paragrahvis sätestatud tingimustel kahju tekitamine.

§-s 26 lg 2 kohaselt on liikluskahjuga tegemist ainult siis, kui samal ajal esinevad järgmised tingimused: 1) teeliikluses on tekitatud kahju kindlustamisele kuuluva sõidukiga; 2) kahju on tekitatud sõiduki liikumise või paiknemise tagajärjel; 3) esineb põhjuslik seos sõiduki liikumise või paiknemise ja tekitatud kahju vahel; 4) sõiduki valdajal on tsiviilvastutus seoses kahju tekitamisega.

§ 26

lg 3 kohaselt liikluskahju on sõidukilt või koormast eraldunud osade, samuti muude esemete liikumise tagajärjel tekkinud kahju, mis on põhjuslikus seoses sõiduki liikumisega. Seejuures on oluline, kas kokkupõrge eelnimetatud asjadega toimus kannatanu süül või mitte ja kas kannatanu oleks saanud õnnetust vältida.

1. Kostja seletusega leidis kinnitust, et rehvi protektorile otsasõitu oli võimatu vältida, kuna kõik toimus kiiresti, tegemist oli musta asjaga mustal asfaldil. Liiklusõnnetuse ajal tibutas vihma. Kostja sõitis 80 km/h. Kostja möönis kohtuistungil, et hageja töötaja selgituse kohaselt oli süüdlane kindel ja seletuskirja tuli kirjutada, et kokkupõrke hetkel seisis rehv keset sõidurada. Kostja seletusega on tuvastatud, et pärast tema otsasõitu rehvi protektorile, sõitsid ka teised sõidukid vaidlusalusele rehvitükile otsa. Tunnistaja U. K. ütlustega on tuvastatud, et tema juhitud sõidukil Scania purunes rehv. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt peatas ta sõiduki ja läks õnnetuspaigale. Rehvitükk asetses autost umbes 200 m kaugusel.
2. Kohus jättis tähelepanuta K. L. ja U. K. kahjujuhtumi kirjeldused Salva kahjukäsitluses kuna kostja on andnud juhtumi kohta seletuse ja U. K. tunnistajana ütlusi kohtuistungil (t lk 9,15).
3. Kohaldamisele kuulub

§ 26

lg 3, mille kohaselt on määrava tähtsusega asjaolu, kas sõidukilt või koormast eraldunud asjaga toimunud kokkupõrke tagajärjel tekkinud kahju kuulub hüvitamisele, kas sellele asjale otsasõitnu oleks saanud õnnetust vältida ja kas õnnetus toimus tema süül. Hageja tuginemine vaid osundatud sätte esimeses lauses märgitule, mille kohaselt tuleks liikluskahjuks lugeda ainult sõidukilt või koormast eraldunud osa või muu 4

§ 26

lõike 3 teises lauses sätestatud tingimus (kannatanu süü ja tema käitumise seos kahju tekkimisega läbi õnnetuse vältimise võimaluse), kuivõrd tegelikus liiklussituatsioonis (näiteks pimeda ajal asulavälisel valgustamata teel kiirusega 90 km/ sõites) ei pruugi teisest sõidukist või selle koormast eraldunud liikuva asjaga kokkupõrke vältimine olla üldse seotud juhi käitumise ja võimetega.

1. Kui seadusandja peab siiski kahju hüvitamise tingimusena oluliseks kannatanu süüd ning tema poolt õnnetuse vältimise võimalust, tuleb liikluskahjuks lugeda ka sõidukist või selle koormast sõiduki liikumise käigus eraldunud, kuid seisvale asjale otsasõitmisega kaasneva kahju. Seejuures tuleb hinnata sellise otsasõidu toimumise asjaolusid (teeolud, ilmastikutingimused, sõidukiirus, juhi nähtavusulatus ning takistuseks oleva asja nähtavus ja tähistatus, asukoht, teiste liiklejate käitumine jms), ja hinnata, kas sõiduki juht oli asjale otsasõidus süüdi ning kas tavaline mõistlik liikleja oleks samadel asjaoludel saanud otsasõitu vältida või mitte.
2. Käesoleval juhul ei ole kostja pimeda ajal valgustamata teel paiknenud rehvi protektorile otsasõitmises süüdi. Asja materjalide kohaselt ei olnud sõiduraja keskel, märjal asfaltkattega teel liikumise tagajärjel paiknenud must protektor sellest ohutuks möödumiseks vajalikust kaugusest märgatav. Protektor ei olnud tähistatud, kostja sõidukiirus oli alla suurima lubatud kiiruse (90 km/h) ning ka pärast kostjat tulnud teised sõidukid sõitsid rehvi tükkidele otsa. Seega ei saanud kostja õnnetust vältida, hageja ei ole vastupidist tõendanud.
3. Hageja möönis, et sõiduki Scania registreerimismärgiga 963 MDY valdajal ei ole tekkinud vastutust, mis allub VÕS § 1056 ja § 1057 sätestatud vastutuse tekkimise regulatsioonile. Mootorsõiduki valdaja riskivastutus tuleneb VÕS § 1057, aga kindlustusandjal tekib kahju hüvitamise kohustus ainult siis, kui kahju tekkimine vastab

sätestatud nõuetele. Kuna käesolevas asjas kuulub kohaldamisele

§ 26, siis ei tõusetu küsimust VÕS-i sätete kohaldamisest.

1. Kindlustuse vahekohtu 23.03.2005.a otsusest nähtuvalt ei ole hageja vaidlustanud rehvile otsasõidust tingitud BMW registreerimismärgiga 500 USD kahjustuste remondi maksumust summas 11 841,20 krooni vastavalt Ammeco Auto OÜ 11.10.2004 remondikalkulatsioonile (t lk 10-14, 24). Hageja hindas tuvastatava varalise nõude väärtuseks 11 841,20 krooni (t lk 33). Seega tuleb hagejalt välja mõista kostja käsuks liikluskahju hüvitis summas 11 841,20 krooni.
2. Eeltoodud tõenditega on leidnud kinnitust, et tegemist on kindlustusjuhtumiga

§ 26tähenduses.

Seega on hagi põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused

1. S. K. AS esitas otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega tuvastada, et S. K. AS-il puudub liikluskahju hüvitamise kohustus ning mõista kostjalt hageja kasuks välja kohtukulud.
2. Kohus jõudis ebaõigele järeldusele, et vaidluses omab tähtsust vaid

§ 26

lg 3 teises lauses sätestatu ning seetõttu on määrava tähtsusega antud asjas vaid asjaolu, kas sõidukilt või koormast eraldunud asjale otsasõitu oleks saanud vältida ja kas õnnetus toimus tema süül. Kohus jättis kohaldamata

§ 26

lg 3 esimese poole, milles on piirangud

alusel hüvitamisele kuuluva kahju tekkimisele. Piirang kehtib sõltumata sellest, 5

§ 26

määratletakse liikluskindlustusjuhtumi sisu ja üldised eeldused, mis peavad olema täidetud selleks, et juhtum oleks käsitletav kindlustusjuhtumina.

§ 26

lg 2 kohaselt on kindlustusjuhtumi eelduseks, et liikluskahju põhjustatakse vahetult sõiduki enda poolt, mitte aga kahju põhjustamine sõidukist eraldunud koorma osa või sõidukilt eraldunud osa poolt. Käesolev olukord allub

§ 26

lg 3 regulatsioonile.

§ 26

lg 3 kohaselt on liikluskahju sõidukilt või koormast eraldunud osade, samuti muude esemete liikumise tagajärjel tekkinud kahju, mis on põhjuslikus seoses sõiduki liikumisega. On oluline, kas kokkupõrge eelnimetatud asjadega toimus kannatanu süül või mitte ja kas kannatanu oleks saanud õnnetust vältida. Liikluskahju on vaid eraldunud esemete liikumise tagajärjel tekkinud kahju. Kui maanteel sõidetakse otsa liikumatule objektile, ei ole nimetatud eeldus täidetud ning tegemist ei ole liikluskindlustuse kindlustusjuhtumiga.

§ 26

lg 3 teises lauses sätestatu omab juhtumi kvalifitseerimisel tähtsust üksnes siis, kui esimeses lauses toodud eeldus on täidetud. 29.

§ 26lg 2 p-s 2 eristatakse kahju tekkimist liikumise või paiknemise tõttu.

Seaduse mõttes toimus liiklusõnnetus sõiduki ebaõige paiknemise tõttu.

§ 26

lg 3 kohaselt peab kokkupõrge sõidukist või koormalt eraldunud osaga olema toimunud selle liikumise tagajärjel. Seadusest nähtub üheselt, et kahjujuhtumi toimumise hetkel peab sõidukilt või koormast eraldunud osa olema liikuv, st olema hetkel liikumises. Juhul, kui ese kukkus sõidukilt ja jäi sündmuskohale asetsema, on

mõttes tegemist paiknemisega ja sellistel asjaoludel tekkinud kahju hüvitamist ei näe

§ 26lg 3 ette.

30. Kohus andis ebaõige hinnangu riskivastutust puudutavatele sätetele, leides, et kuna kohaldamisele kuulub

§ 26

, siis ei tõusetu küsimust VÕS-i sätete kohaldamisest.

§ 2

kohaselt on liikluskindlustus suurema ohu allika valdaja tsiviilvastutuse kindlustus. Selleks, et kindlustusandjal tekiks kindlustushüvitise maksmise kohustus, peab olema juhtumist tuvastatud riskivastutuse tekkimise alused (VÕS § 1056, § 1057).

ei sätesta iseenesest konkureerivat suurema ohu allika valdaja vastutuse kontseptsiooni, vaid tugineb VÕS-ile.

§ 26

lg 2 p 4 sätestab liikluskahju koosseisu elemendi: sõiduki valdajal on tsiviilvastutus seoses kahju tekitamisega.

§ 26

lg 2 p 4 mõistes peetakse silmas vastutust, mis allub VÕS § 1056 ja VÕS § 1057 regulatsioonile.

ei laienda VÕS-is sätestatud suurema ohu allika valdaja vastutuse kontseptsiooni, vaid kitsendab seda. Seega tuleb tuvastada, kas antud asjas on veoki Scania valdajal tekkinud tsiviilvastutus VÕS § 1056 või § 1057 alusel. Hageja leidis, et veoki Scania valdajal ei ole tekkinud tsiviilvastutust, mis alluks VÕS §-de 1056 ja 1057 regulatsioonile ning hagi oleks tulnud nimetatud asjaolu tõttu rahuldada.

1. Rehvi protektor ei vasta oma olemuselt suurema ohu allika määratlusele alates hetkest, millal ta on sõidukist eraldunud ja tema võimalik liikumine on peatunud. Rehvi protektor iseenesest ei ole käsitletav suurema ohu allikana. Kuna rehvi protektorit ei saa vaadelda suurema ohu allikana, puudub võimalus kahju hüvitamiseks läbi liikluskindlustuse süsteemi, sest puudub suurema ohu allika tsiviilvastutus. Vastustajal on teoreetiline võimalus nõuda kahju hüvitamist veoki Scania valdajalt VÕS § 1043 alusel. Vastused apellatsioonkaebusele
2. K. L. ning V&T OÜ ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palusid jätta selle rahuldamata. 6

§ 26

tähenduses, mille puhul kindlustusandjal on kohustus hüvitada kindlustatu tekitatud liikluskahju. Apellant vaidlustas linnakohtu tõlgenduse

§ 26

lõikest 3, mille kohaselt linnakohus leidis, et määravaks ei saa pidada sõidukilt või koormast eraldunud osa või muu eseme liikumist. 35. Vastavalt

§ 26

lõikele 2 on liikluskahjuga tegemist ainult siis, kui samaaegselt esinevad järgmised tingimused: 1) teeliikluses on tekitatud kahju kindlustamisele kuuluva sõidukiga; 2) kahju on tekitatud sõiduki liikumise või paiknemise tagajärjel; 3) esineb põhjuslik seos sõiduki liikumise või paiknemise ja tekitatud kahju vahel ning 4) sõiduki valdajal on tsiviilvastutus seoses kahju tekitamisega.

§ 26

lg 3 kohaselt on liikluskahju sõidukilt või koormast eraldunud osade, samuti muude esemete liikumise tagajärjel tekkinud kahju, mis on põhjuslikus seoses sõiduki liikumisega. Seejuures on oluline, kas kokkupõrge eelnimetatud asjadega toimus kannatanu süül või mitte ja kas kannatanu oleks saanud õnnetust vältida. Seega reguleerib § 26 lg 2 n-ö tavajuhtumit, kus kahju tekitatakse sõidukiga. Seevastu § 26 lg 3 näeb ette täpsustuse, mille kohaselt liikluskahjuks loetakse teatud tingimustel ka sõidukilt või koormast eraldunud osade ning muude esemete mõjul tekkinud kahju. 36. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi tõlgendusega, mille kohaselt

§ 26

lg 3 võimaldab liikluskahjuks lugeda üksnes niisuguse kahju, mille tekkimise hetkel sõidukilt või koormast eraldunud ese oli vahetus liikumises. Kolleegiumi arvates ei tulene

§ 26

lg 3 sõnastusest, nagu soovinuks seadusandja piirata liikluskahju mõiste üksnes niisuguste juhtudega. Sättes räägitakse kahju tekkimisest osade või esemete liikumise tagajärjel, kuid eseme liikumise tagajärjed võivad avalduda ka peale seda, kui eseme liikumine on lakanud. Kolleegium leiab, et seadusandja on

§ 26

lg 3 puhul silmas pidanud seda, et kahju tekkimise hetkel peab olema võimalik kindlaks teha kahju põhjustanud eseme (sõidukilt või koormast eraldunud osa) vahetu seos sõidukiga, millelt ese eraldus. Seejuures tuleb lähtuda arusaamast, et sõidukiga teeliikluses osalemise juurde kuulub ka sõiduki või selle osade purunemise ning sõidukilt esemete eraldumise riisiko, mille tagajärjel teistel isikutel kahju tekkimine on kaetud mootorsõiduki valdaja vastutusega (VÕS § 1057). Seega on

§ 26

lõikes 3 sätestatud kahjuga tegemist juhul, kui kahju tekkimise hetke seisuga on võimalik vahetult sündmuspaigal kindlaks teha, et ese eraldus konkreetselt sõidukilt seoses sõiduki liikumisega. Niisuguse vahetu seose olemasolu küsimus tuleb lahendada iga üksiku juhtumi asjaoludest lähtudes. Ringkonnakohus leiab, et vaidlusalusel juhul oli nimetatud vahetu seos veoki Scania ja sellelt eraldunud rehvi protektori vahel olemas, kuivõrd vaidlustamata asjaolude kohaselt peatas veoki juht juhtunut märgates veoki ning kohapeal oli võimalik kindlaks teha, et kahju tekkis sellelt veokilt pärinevale rehvile otsasõidu tõttu. Õige ei ole apellandi seisukoht, nagu lõppenuks veoki ning sellelt eraldunud rehvi protektori vaheline seos alates hetkest, mil rehvi protektori liikumine lakkas. Sõidukilt eraldunud eseme liikumise kestus saab sõltuda eeskätt selle eseme füüsikalistest omadustest (kuju, materjal, mass jm) ning seetõttu ei saa ainuüksi eseme liikumise fakt olla määrav sõiduki ja eraldunud eseme vahelise seose tuvastamisel. 7

-s sätestatud tingimused. Vaidlusalusel juhul ei ole esitatud asjaolusid, millest lähtudes tuleks mootorsõiduki valdaja vastutus lugeda välistatuks. Vastavalt VÕS §-le 1057 vastutab mootorsõiduki otsene valdaja mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest, välja arvatud sama paragrahvi punktides 1 – 5 loetletud erandid. Mootorsõiduki valdaja vastutuse puhul puudub vajadus eraldi hinnata, kas mootorsõiduki käitamise käigus tekkinud kahju põhjustati suurema ohu allikaga, kuna VÕS § 1057 sätestab vastutuse erikoosseisu. Seega ei ole asjakohane apellandi arutlus selle üle, kas veokilt eraldunud rehv vastab suurema ohu allika mõistele. Kolleegium on seisukohal, et sõiduki käitamisriski juurde kuulub ka sellelt teeliikluses osade eraldumise oht. 38. Kolleegium nõustub linnakohtu otsuse ülejäänud põhjendustega ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel. 39. Apellandi kohtukulud tasutud riigilõivu näol tuleb vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 ning kuni 31.12.2005.a kehtinud TsMS § 60 lg-tele 1 ja 8 jätta tema enda kanda. Kohtunikud: M. Klaar Ü. Jänes K. Kullerkupp 8