KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-04-99 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. veebruar 2006. a, Tallinn Kohtukoosseis Eesistuja Ülle Jänes, liikmed Valdo Li

) § 76 lg-le 1, § 101 lg 1 p-dele 1, 3 ja 6 ning § 108 lg-le

1. Apellatsioonkaebuse põhjendused
2. Kostja palub apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistada, jättes kostjalt 165 500 krooni välja mõistmata või saata tsiviilasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebuse kohaselt ei vasta otsuses märgitud kostja omaksvõtt tegelikkusele, sest kostja ei ole kunagi omaks võtnud asjaolu, millele hageja rajas oma nõude. Kostja tunnistas võlgnevust summas 294 500 krooni. Kostja tasus hageja poolt koostatud laenulepingute alusel hagejale põhivõla, viivise ja leppetrahvi. 30.10.2002 leping on välja kasvanud varem antud laenu arvelt (09.09.2002 ja 07.10.2002), hageja tegevus laenu andmisel on seadusevastane. Põhja Ringkonnaprokuratuuri menetluses on kostja avalduse alusel algatatud kriminaalasi hageja vastu, mille käigus uuritakse viimase ebaseadusliku majandustegevuse vastavust seadustele. Kuna kriminaalasja raames uuritakse ka vaidlusaluse laenu andmist, on kostja arvates enne kriminaalasja lahendamist käesoleva tsiviilasja läbivaatamine võimatu, mistõttu taotles apellant TsMS § 231 lg 1 p 3 alusel antud tsiviilasja peatamist. Kohus ei hinnanud kostja 15.04.2005 seisukohti hageja maksejõulisusest. Hageja ole kunagi taotlenud kohtuotsuse viivitamata täitmist. Vastus apellatsioonkaebusele 2
3. Hageja palub jätta kaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata ning kohtukulud apellandi kanda. Õiguskaitseorganitele avalduste esitamisega on kostja püüdnud hoiduda kõrvale võlgade tasumisest või vähemalt nende tasumist edasi lükata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
4. Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud asja materjaliga, leidis, et kaevatava kohtuotsuse põhjendused vajavad muutmist. Kohtul ei olnud alust tugineda vaidluse lahendamisel hagi õigeksvõtule, sest kostja ei võtnud hagi aluseks olevaid asjaolusid kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 116 tähenduses omaks. Seetõttu on ebaõige ka kohtu seisukoht viivitamatu täitmise kohta, tuginedes kehtinud TsMS § 244 lg 1 p-le 4, ning see tuleb otsusest välja jätta. Tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.
5. Apellatsioonkaebuse sisust nähtuvalt on kostja vaidlustanud kohtuotsuse 165 500 krooni väljamõistmise osas („jätta kostjalt 165 500 krooni välja mõistmata…“). Kaebuse kohaselt on kostja tunnistanud võlgnevust summas 294 500 krooni, kuid kohus rahuldas hagi 460 000 krooni ulatuses (vahe 165 000 krooni). Kostja on esimese astme kohtus võlgnevust küll osaliselt tunnistanud, kuid kaebuse väited selle suuruse kohta ei ole õiged. 07.05.2004 vastuses hagile on kostja tunnistanud võlgnevust nii summas 301 500 krooni kui summas 294 500 krooni, väites, et on esialgsest 700 000 kroonisest laenust tagastanud kokku 398 500 krooni (38 500 + 270 000 + 90 000). Vastuses sisalduva arvutuse kohaselt on tunnistatud võlgnevust seega summas 301 500 krooni (700 000 - 398 500). Kuid kohus ei olnud sellega seotud, vaid pidi otsustama, kas hageja nõue on põhjendatud ja tõendatud. Kuigi kostja on vastuses ka väitnud, et võlgnes 30.10.2002 võlakohustuse vormistamisel 500 000 krooni (mis vormistati ümber 550 000 krooniseks võlaks), ei olnud kohtul alust hinnata seda hagi õigeksvõtuna. Sisuliselt ei ole kohus seda ka teinud, vaid lähtus hagi rahuldamisel 30.10.2002 võlakirjas märgitud summast, s.o 550 000 kroonist, arvestades kostja poolt selle kohustuse täitmiseks ajavahemikus 08.02.2003 - 05.05.2003 tasutud summasid, s.o 90 000 krooni (allkirjad raha vastuvõtmise kohta koos tõlgetega eesti keelde tl 38-49).
6. Linnakohus leidis seega õigesti, et 30.10.2002 võlakirja järgi saadud summast on kostjal 460 000 krooni tagastamata ning mõistis selle summa kostjalt välja. Laenulepingu tähtajaks oli 25 päeva. Lepingust tulenevat kohustust kostja tähtajaks ei täitnud, kuid osa summast on ta hiljem tagastanud.

§ 396

lg-st 1 tulenevalt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kostja ei vaidlustanud laenulepingut selle rahatuse tõttu, vaid väitis, et varasemad võlgnevused on uueks võlakohustuseks ümber vormistatud. Seadus seda ei keela.

§ 396

lg 2 kohaselt võib isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Kohtul ei olnud alust arvestada kostja väiteid varasemate lepingute alusel tasutud rahasummade kohta ning teha summalist tasaarvestust kostja poolt näidatud viisil. Laenulepingu sõlmimisel 30.10.2002 oli kostjale teada, millised olid poolte varasemad rahalised suhted. Kui kostja kirjutas sel päeval alla võlakohustusele summas 550 000 krooni, siis tuli tal võetud kohustus selles mahus ka täita. Seda ka juhul, kui 50 000 krooni oli kokkuleppeliseks tasuks laenu kasutamise eest (

§ 397

lg 1 ei keela sõlmida intressi tasumise kokkulepet ka juhul, kui tegemist ei ole majandus- või kutsetegevuses antud laenuga). Apellandi teistsugune käsitlus ei ole õige. 3

1. Hageja majandusetegevuse seaduslikkus ei ole käesoleva vaidluse esemeks, mistõttu apellandi sellekohased väited ei võimalda teha hageja nõude suhtes teistsugust lahendit. Ka asjaolu, et õiguskaitseorganid kõnealuse küsimusega tegelevad, ei vabasta kostjat võetud laenu tagastamise kohustusest.
2. Kuna ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse lõppjärelduse muutmata, siis tulenevalt kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg-test 1 ja 8 peab apellant hüvitama vastustaja kohtukulud. Vastustaja taotluse kohaselt on ta kandnud apellatsioonimenetluses õigusabi kulusid 5400 krooni, milline summa tuleb apellandilt välja mõista. Kohus peab nimetatud kulutust vajalikuks ja põhjendatuks. Ü.Jänes V.Lips A.Tänav 4