2-04-472/1

2-04-472 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Merike Varusk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht

1. märtsil 2006 kell 15:00, Tallinn, Harju Maakohtu Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2-04-472 Tsiviilasi Eesti Energia Aktsiaseltsi hagi A.H. vastu võlgnevuse nõudes Menetlusosalised ja nende Hageja Eesti Energia Aktsiaselts (registrikood xxx; elukoht Laki 24, Tallinn 12915); hageja esindaja Marek Aunver (Alarnex Grupp OÜ; Jõe tn 3, Tallinn 10151); kostja A.H. (isikukood xxx; elukoht xxx); kostja esindaja advokaat Marko Mehilane (Advokaadibüroo Lepik & Luhaäär; Dunkri 7, Tallinn 10123). esindajad Kohtuistungi toimumise aeg
2. veebruar 2006 Istungil osalenud isikud Hageja esindaja Marek Aunver; kostja esindaja advokaat Marko Mehilane. RESOLUTSIOON Jätta hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud hageja kanda. Edasikaebamise kord 1 2-04-472 Harju Maakohtu otsuse peale on pooltel õigus apellatsiooni korras edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. I Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt varustas hageja kostjat elektrienergiaga aadressil Lasketiiru elamu, Männiku vastavalt poolte vahel sõlmitud lepingule. Poolte vahel oli sõlmitud suuline leping. Lepingu kohaselt kohustus hageja varustama kostjat elektrienergiaga ning kostja osutatud teenuste eest nõuetekohaselt tasuma. Lepingu sõlmimine eeldab vähemalt kahe tahteavalduse olemasolu, milleks on pakkumus (ofert) ühelt poolt ja nõustumus (aktsept) teiselt poolt. Mõlemad koos toovad kaasa õigusliku tagajärje lepingu sündimise näol. Võimaldades kostjal elektrienergiat tarbida ning luues selleks kõik eeldused, väljastades kostjale arveid ja võttes vastu makseid tarbitud elektrienergia eest, esitas hageja kostjale oferdi. Kostja, teades maksetingimusi ja alustades hageja poolt pakutud elektrienergia tarbimist ning tarbitud elektrienergia eest tasumist, aktsepteeris hageja pakkumust. Seega on kostja konkludentselt astunud hagejaga lepingulistesse suhetesse, sest aktsept kui tahteavaldus ei pea tingimata väljenduma sõnade kasutamise kaudu mingis kindlas vormis, vaid see võib toimuda ka teatud tegevuse abil ehk aktsept võib tuleneda ka isiku teatud viisil käitumisest, milleks antud juhul on kostja elektrienergia tarbimine ja tarbimise eest tasumine. Tehes kostjale oferdi, ei oodanud hageja kostjalt mingit kindlas vormis nõusoleku väljendamist. Sellisel juhul on alust eeldada, et oferendi jaoks on piisav konkludentne aktsept, mida kostja ka väljendas. Samuti nagu ofert, seob ka aktsept selle andjat. Seega ei või seda tagasi võtta või tühistada. Seega luges hageja kostjaga lepingu sõlmituks, sest kostja aktseptis oferdi ja kokkulepe oli saavutatud kõigis olulistes punktides, vastasel korral ei oleks kostja saanud mitme aasta jooksul tarbitud elektrienergia eest tasuda. Vastavalt lepingule varustas hageja korrektselt kostjat elektrienergiaga pidades oma kohustustest kinni. Kostja enda kohustust tarbitud elektrienergia eest tasuda ei täitnud ja tal tekkis võlgnevus hageja ees, mille põhiosa hagiavalduse esitamise seisuga on 16 585.50 krooni. Hageja on saatnud kostjale mitmeid meeldetuletuskirju ja pretensioone nõudega võlgnevus tasuda või alustada läbirääkimisi võlgnevuse likvideerimise osas, kuid kostja ei ole võlgnevust likvideerinud. Käesolevaks hetkeks on kostja tarbimiskohal elektrienergiaga varustamine katkenud. Eeltoodust tulenevalt palub hageja võlgnevuse summas 16 585.50 krooni kostjalt välja mõista ja kohtukulud jätta kostja kanda. II Kostja vastuväited Kostja leiab, et esitatud hagi on alusetu ja palub jätta selle rahuldamata ning kohtukulud hageja kanda. Kostja vaidleb hagile vastu alljärgnevatel põhjustel. Hageja on esitanud hagiavalduses eksitava väite, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud suuline elektrienergia ostu-müügi leping. Hageja leiab, et elektrienergia tarbimise võimaldamine elamule oli ofert lepingu sõlmimiseks ning elektrienergia tarbimine kostja poolt aktsept lepingu sõlmimiseks. Kostja märgib, et nimetatud väide suulise lepingu sõlmimise kohta on paljasõnaline, meelevaldne ja täielikult tõendamata. Hageja ei ole suutnud välja tuua, mis ajast on väidetav suuline leping sõlmitud, samuti lepingu sisu. Kostja märgib, et elektrienergia 2 2-04-472 müügileping on nn tüüptingimustega leping, mis sõlmitakse iga tarbijaga kirjalikult samadel tingimustel. Kuidas toimub tarbijaga lepingu sõlmimine ning millised dokumente ja tahteavaldusi nõuab Eesti Energia AS lepingut sõlmida soovivalt isikult, on kirjeldatud Eesti Energia AS-i koduleheküljel. Nõuded on näiteks isikuttõendava dokumendi esitamine, omandi kuuluvust tõendava dokumendi esitamine, volitatud isiku puhul volikiri jne. Hageja ja kostja ei ole ühtegi nimetatud tahteavaldust/toimingut sooritanud ega sõlminud lepingut elektrienergia ost-müügiks. Samuti ei ole kostja ega hageja avaldanud tahet lepingu sõlmimiseks ega ole saavutanud kokkulepet lepingu tingimustes. Kostja ei ole saanud kordagi Eesti Energia AS-ilt arveid, vaid ta tasus tarbitud elektrienergia eest iseseisvalt elamu omaniku Tallinna Jahimeeste Seltsi eest, võttes arvestilt näidud ja arvutades teadaolevate Eesti Energia AS-i tariifide alusel elektrienergia maksumuse. Elamut aadressil Männiku Jahilasketiir, Männiku küla, Saku vald, Harjumaa kasutas kostja Tallinna Jahimeest Seltsiga sõlmitud suulise üürilepingu alusel. Suuliselt sõlmitud üürilepingu kohaselt pidi kostja tasuma ka tarbitud elektrienergia eest. Kostja tegigi seda, võttes arvestilt näidud ja arvutades hageja teadaolevate Eesti Energia AS-i tariifide alusel elektrienergia maksumuse. Maksmisel viitas kostja üürileandja poolt antud viitenumbrile. Üürileping lõppes jaanuaris 2002.a, pärast mida kolis kostja elamust välja. Üürilepingu kehtivuse ajal ajavahemikus märts 1999.a kuni jaanuar 2002.a tasus kostja ka tarbitud elektrienergia eest, kuid mitte Eesti Energia AS-iga sõlmitud suulise ostu-müügi lepingu alusel, vaid tulenevalt Tallinna Jahimeest Seltsiga sõlmitud üürilepingust. Kostja täitis oma üürilepingujärgseid kohustusi korrektselt, tasudes kuni jaanuarini 2002.a, s.o. ajani, mil kostja kasutas üürnikuna elamut, tarbitud elektrienergia eest täielikult. Kostja leiab, et hagi on esitatud vale isiku vastu. Kostja andmetel on elamu omanikuks endiselt Tallinna Jahimeeste Selts. Samas kostjal puuduvad andmed selle kohta, kas elamu omanik Tallinna Jahimeest Selts andis pärast üürilepingu lõppemist kostjaga 2002.a jaanuaris nimetatud elamu üürile uuele üürnikule või kasutab elamut ja tarbib elektrienergiat ise. IV Kohtuistung 21.02.2006 toimunud kohtuistungil jäi hageja esindaja hagiavalduses toodud nõude juurde. Kostja esindaja jäi oma eelnevate seisukohtade juurde ja väitis endiselt, et poolte vahel ei olnud sõlmitud lepingut. Kui ei olnud lepingut, ei saa kohaldada ka tüüptingimusi. Isegi kui tüüptingimused olid olemas, siis asjaolu, et hageja oli need kuskil kehtestanud, ei tee neid kohustuslikuks kolmandatele isikutele. Kostja esindaja palub jätta hagi rahuldamata. IV Kohtu põhjendused Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: Asjaõigusseaduse (edaspidi AÕS) § 26 lg 1 (kuni 30.06.2002 kehtinud redaktsioon) sätestas, et asjast kasu saamiseks õigustatud isik peab kandma asjaga seotud kohustused ja kulutused. AÕS § 26 lg 2 (kuni 30.06.2002 kehtinud redaktsioon) sätestas, et kui AÕS § 26 lg 1 nimetatud isik ei ole omanik ega ole selged tema kohustused, kannab asjaga seotud kohustused ja kulutused asja omanik. Kohus, kuulanud ära poolte seisukohad ja hinnanud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. 3 2-04-472 Hagiavalduse kohaselt varustas hageja kostjat elektrienergiaga aadressil Lasketiiru elamu, Männiku vastavalt poolte vahel suuliselt sõlmitud lepingule. Lepingu kohaselt kohustus hageja varustama kostjat elektrienergiaga ning kostja osutatud teenuste eest nõuetekohaselt tasuma. Hageja leiab, et kostja, kes teadis hageja maksetingimusi ja alustades hageja poolt pakutud elektrienergia tarbimist ning tarbitud elektrienergia eest tasumist, aktsepteeris hageja poolt pakutud tingimusi. Hageja varustas kostjat korrektselt elektrienergiaga pidades oma kohustustest kinni, kuid kostja enda kohustust tarbitud elektrienergia eest tasumisel ei täitnud alates 12.01.2002 ja tal tekkis võlgnevus hageja ees, mille põhiosa hagiavalduse esitamise seisuga on 16 585.50 krooni. Kostja leiab, et esitatud hagi on alusetu ja palub jätta selle rahuldamata ning kohtukulud hageja kanda. Kostja vaidleb hagile vastu, kuna leiab, et hageja ja kostja vahel ei ole sõlmitud suulist elektrienergia ostu-müügi lepingut. Kostja kasutas elamut aadressil Jahilasketiir, Männiku küla, Saku vald, Harjumaal Tallinna Jahimeest Seltsiga sõlmitud suulise üürilepingu alusel. Suuliselt sõlmitud üürilepingu kohaselt pidi kostja tasuma ka tarbitud elektrienergia eest. Kostja tegigi seda, võttes arvestilt näidud ja arvutades hageja teadaolevate Eesti Energia AS-i tariifide alusel elektrienergia maksumuse. Maksmisel viitas kostja üürileandja poolt antud viitenumbrile. Üürileping lõppes jaanuaris 2002.a, pärast mida kolis kostja elamust välja. Üürilepingu kehtivuse ajal ajavahemikus märts 1999.a kuni jaanuar 2002.a tasus kostja ka tarbitud elektrienergia eest, kuid mitte Eesti Energia AS-iga sõlmitud suulise ostu-müügi lepingu alusel, vaid tulenevalt Tallinna Jahimeest Seltsiga sõlmitud üürilepingust. Kostja täitis oma üürilepingujärgseid kohustusi korrektselt, tasudes kuni jaanuarini 2002.a, s.o. ajani, mil kostja kasutas üürnikuna elamut, tarbitud elektrienergia eest täielikult. Kostja leiab, et hagi on esitatud vale isiku vastu. Kostja andmetel on elamu omanikuks endiselt Tallinna Jahimeeste Selts. Kohus leiab, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja ei ole Harju maakonnas Saku vallas Männikul asuva Lasketiiru elamu omanik. Vastavalt Tallinna Linnakohtu Kinnistusoakonna väljavõttele (tl 107) kuulub kinnistu asukohaga Saku vald, Männiku küla, Jahilasketiir Tallinna Jahimeeste Seltsile. Samuti puudub poolte vahel vaidlus selles, et kostja tasus tema poolt tarbitud elektrienergia eest kuni jaanuarini 2002.a. Kohus leiab, et hageja väited selle kohta, et poolte vahel oli sõlmitud suuline leping elektrienergiaga varustamise kohta aadressil Jahilasketiir, Männiku, Saku vald, Harju maakond, on paljasõnalised. Kostja on vaielnud vastu asjaolule, et poolte vahel oli sõlmitud suuline leping. Hageja väidetel kinnitab poolte vahel sõlmitud suulist lepingut makseraamat, mis on kostja valduses, kostja esindaja 21.02.2006 toimunud kohtuistungil avaldatud vastuväidete kohaselt ei ole makseraamatut kostja valduses kunagi olnud. Samuti tõendab hageja hinnangul poolte vahel sõlmitud suulise lepingu olemasolu see, et kostja on tasunud regulaarselt hagejale tarbitud elektrienergia eest kuni 2002.a jaanuarini. Kostja vastuväidete kohaselt kasutas kostja elamut asukohaga Lasketiiru, Männiku, elamu omanikuga sõlmitud suulise üürilepingu alusel, suulisest üürilepingust tulenes ka kostja kohustus tasuda tema poolt tarbitud elektrienergia eest hagejale. Kohus leiab, et kuna kostja ei ole elamu, mida hageja varustas elektrienergiaga, omanik ja kostja väidetel ei ole poolte vahel sõlmitud suulist elektrienergia müügilepingut, siis ei ole tõendatud poolte vahel suulise elektrienergia müügilepingu sõlmimine. Kuna selged ei ole kostja ja elamu asukohaga Jahilasketiir, Männiku, Saku vald, Harju maakond, omaniku vahel sõlmitud suulisest üürilepingust tulenevad kostja kohustused, siis tulenevalt
3. juunini 2002 kehtinud AÕS § 26 lg 2 kannab vaidluse korral asjaga seotud kohustused ja kulutused asja omanik. 4 2-04-472 Hageja hinnangul oleks kostja pidanud vastavalt hageja kehtestatud tüüptingimustele teavitama hagejat lepingu lõpetamisest, kostja vastuväidete kohaselt ei olnud ta sellest kohustusest teadlik. Kohus leiab, et kuna ei ole tõendatud, et poolte vahel oli sõlmitud suuline elektrienergia varustamise leping ning kostja poolt tüüptingimuste sisust teadasaamine, siis tuleb tulenevalt võlaõigusseaduse § 39 lg 1 kohaselt kahtluse korral tõlgendada tüüptingimust kasutaja kahjuks. Seega leiab kohus, et tõendamata on kostja kohustus teavitada hagejat lepingu lõppemisest ja nimetatud asjaolust tulenevalt ei saanud hagejal tekkida tarbitud elektrienergia võlgnevuse nõue kostja vastu. Kohus peab vajalikuks märkida, et kuna kostja on hagejat 20.01.2004, seega enne hagiavalduse esitamist, informeerinud kirjalikult asjaolust, et ta kasutas elamut asukohaga Lasketiiru elamu Männiku üürilepingu alusel ja on eluruumi üürileandjale üle andnud jaanuaris 2002.a (tl 23, 24) ning ebaselged on poolte vahel väidetava suulise lepinguga seotud asjaolud, siis oleks pidanud hageja kontrollima kostja vastu hagi esitamise aluseks olevaid asjaolusid ja hindama käesolevas asjas kostjaks oleva isiku vastu hagi esitamise otstarbekust ja põhjendatust. Harju Maakohtu 17.10.2005 määrusega on kohus rahuldanud kostja taotluse riigi õigusabi saamiseks. Tulenevalt kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg 1, mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on tehtud otsus, teiselt poolelt tema kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostja kohtukulud välja mõista hagejalt. Kuna kostja esindaja 21.02.2006 toimunud istungil selgitas, et esitab taotluse õigusabikulude väljamõistmiseks hiljem ja ta ei ole vastavat taotlust esitanud käesoleva ajani, siis leiab kohus, et käesoleval juhul tuleb kohaldada kohtukulude väljamõistmisel kohaldada alates 01.01.2006 kehtima hakanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid ja määrata tulenevalt TsMS § 173 kindlaks menetluskulude jaotus. Eeltoodust tulenevalt tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Muud poolte seisukohad ja esitatud tõendid ei ole asjakohased. Merike Varusk Kohtunik 5