← Eesti

2-06-3181/7

Obsah (5)§ 1§ 31§ 29§ 130§ 23

Tsiviilasi nr 2-06-3181 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Hiie Lindmets Määruse tegemise aeg ja koht 03. aprill 2006 Tartu Kohtumaja Tsiviilasja number 2-06-3181 Tsiviilasi OÜ Si

§ 1

lg 2 kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.

§ 31

lg 4 kohaselt võlgniku maksejõuetust eeldatakse, kui pankrotiavalduse on esitanud võlgnik.

§ 29

lg 1 kohaselt lõpetab kohus määrusega pankrotimenetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu, vaatamata võlgniku maksejõuetusele, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ja puudub vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalus. Võlgnik registreeriti ettevõtteregistris 02.02.

  1. 07.11.1996 kanti võlgnik äriregistrisse aktsiakapitaliga 600 000 krooni. Tegevusalaks oli õigusabi ning raamatupidamisteenuste osutamine. Viimastel aastatel osutati ainult raamatupidamisteenust. Võlgniku tegevus ei ole kunagi olnud edukas. Tegevuse tulemiks on olnud üksnes kahjum. Majandustegevus lõppes
  2. a septembris.
  3. a majandusaasta aruande kohaselt saadi kasumit. Kasumi põhjuseks oli aktsiate nimiväärtuse vähendamine 1 100 000 krooni võrra. Ilma aktsiate nimiväärtuse vähendamiseta olnuks tegevuse tulemiks kahjum summas 120 903 krooni. Ajutise halduri andmetel on võlgnikul vara 8559 krooni järgmiselt:
  4. kassas olev sularaha 344 kr;
  5. inventar bilansilise jääkmaksumusega 8215 kr. Inventari hulka kuuluvad: koopiamasin, raamatupidamisprogramm Hansa Raama, arvuti Polaris, monitor 19’’ LG, printer Canon S
  6. Inventari turuväärtus on madalam selle bilansilisest jääkmaksumusest. Arvestades, et võlgniku juhataja on kinnitanud valmisolekut omandada inventar selle bilansilise jääkmaksumusega, on ajutise halduri aruandes käsitatud vara bilansilist väärtust selle hariliku väärtusena. Võlgniku koostatud viimase bilansi seisuga 09.03.2006 oli võlgade summa 307 993,74 krooni järgmiselt:
  7. võlg S.K. le 17 525,84 kr;
  8. võlad hankijatele: Infopluss Eesti AS 696,2 kr ja Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakond 25 672,7 kr (kohtutäituri kinnitusel on Tartu Linnavalitsusele tasumata võla jääk 11 264,25 kr);
  9. maksuvõlad: käibemaks 10 606 kr, kinnipeetud tulumaks 17 503 kr, sotsiaalmaks 132 648 kr, töötuskindlustusmaksed 3886 kr, kogumispensioni maksed 2868 kr, maksuintressid 96 588 kr – kokku 264 099 kr. Seega võlgniku 2 teadaolevad võlad ca 308 tuh krooni ületavad olemasoleva vara orienteeruvat turuväärtust ca 36 korda. Vastavalt ÄS §-le 176 oli osaühingu tegevuse jätkamine õiguspärane seni, kuni osaühingu omakapital ehk netovara oli võrdne vähemalt 50 000 krooniga. Võlgniku netovara tase langes seaduses ettenähtust madalamale
  10. a. Sellest hetkest alates, mil võlgniku netovara vähenes alla 50 000 krooni, oli võlgniku juhatajal vastavalt ÄS §-le 171 lg 2 p 1 kohustus kutsuda kokku osanike koosolek (või teha ainuosanikule ettepanek seaduses sätestatud otsuse vastuvõtmiseks. Võlgniku juhatuse liige on rikkunud ÄS §-i
  11. ÄS § 180 lg 51 kuni 31.12.2005 kehtinud redaktsiooni kohaselt pidanuks juhataja ka ise hindama tema poolt juhitava äriühingu tulevikuperspektiivi ning vajadusel esitama viivitamatult pankrotiavalduse. Võlgniku majandustegevuse tulemiks on olnud kogu aeg üksnes kahjum ning käive on alates
  12. aastast stabiilselt langenud. See asjaolu võib viidata kas ebaõnnestunud äriplaanile või võlgniku personali suutmatusele osutada piisavalt kvaliteetset (turu nõudlusele vastavat) teenust. Tõenäolisem on, et maksejõuetusel on ka muid põhjusi. Juhataja ei ole osanud anda loogilist seletust ettevõttes toimunu ning maksejõuetuse tekkimise põhjuste kohta (mis omakorda võib tähendada seda, et juhataja ei osalenud ettevõtte sisulises juhtimises). Märkimisväärselt suure kahjumiga tegevuse jätkamisele nii pika aja jooksul ei ole mõistlikku seletust. Majandustegevuse tulemuslikkust iseloomustavad näitajad ei saanud ei juhatajas ega osanikus tekitada optimismi. Reeglina ei mõisteta ettevõtlusena niisugust tegevust, kus ettevõtja oma tegevusele kümne aasta jooksul üksnes “peale maksab”. Antud juhul jääb mulje, et osanikud finantseerisid väga tagasihoidliku mahuga ning kahjulikku tegevust kõigepealt oma raha arvel 1,2 miljoni krooni ulatuses ning seejärel võlausaldajate, peamiselt Eesti Vabariigi, vara arvel veel umbes 300 000 krooni ulatuses. Kui oma raha raiskamist ei saa kellelegi keelata, siis sellest hetkest, kui omakapital oli hävinud ning selgelt perspektiivitu tegevus jätkus üksnes võlausaldajate raha arvel, võib võlgniku juhatuse käitumist pidada kuritegelikuks. Ilmselt on võlgnik viivitanud pankrotiavalduse esitamisega raske hooletuse tõttu, mistõttu on juhatuse tegevusel raske juhtimisvea tunnused. Ei ole teada, et juhatus või osanik(ud) oleks teinud ettevõttes mingeid radikaalseid ümberkorraldusi selleks, et lõpetada kahjumi teenimine. Vastupidi – 26.07.1999 andis võlgnik V.P. ilma intressita ja ilma tagatiseta laenu 568 000 krooni kuueks aastaks s.o tagastamise tähtajaga 26.07.
  13. Sellise tehingu motiive praegune juhataja seletada ei oska. On ilmne, et võlgniku probleemid olnuks väiksemad, kui tema raha olnuks tema enda kasutuses. Suure summa pikaks ajaks tasuta ning ilma tagatiseta välja laenamist, on raske pidada võlgniku jaoks majanduslikult kõige otstarbekamal viisil käitumiseks või juhatuse hoolsuskohustuse järgimiseks. Nii võlgniku juhatus kui osanik on väga pikka aega aktsepteerinud olukorda, kus ettevõtte jooksvad kulud on suuremad jooksvast tulust. Osanikul olnuks mõistlik võtta juba aastaid tagasi vastu tegevuse lõpetamise otsus, et esiteks peatada omaenda vara hävimine ning hiljem ka võlausaldajatel kahju tekkimine. Millegipärast seda ei tehtud. Maksuamet tegi
  14. a võlgnikule ettekirjutuse seoses nn “ümbrikupalkade” maksmisega
  15. –
  16. aastal. Raamatupidamises saab kirjendamata väljamakseid teha üksnes raamatupidamises kirjendamata sissetulekute arvel. Ehkki võlgniku kirjendatud kulud olid juba niigi suuremad tema kirjendatud tuludest, ei pidanud võlgnik paljuks seda, et tema tegelikud kulud on ametlikest kulutustest veelgi suuremad. Taolise ebaloogilise kui ka ebamõistliku tegevuse puhul võib teha järelduse, et võlgniku tegevuse sisuline tulem erineb märkimisväärselt raamatupidamise andmetes kajastatud tulemist. See seletab tegevuse pikaajalist jätkamist ning seda, et ametlikult maksti tegevusele peale nii võlgniku kui tema võlausaldajate vara arvel ning lisaks veel mitteametlikult kellegi vara arvel. Võlgniku osakapital oli küllalt suur. Tal oli võimalik reageerida kahjumile õigeaegselt ning hoida ära võlausaldajatel kahju tekkimine. Võlgnik seda aga ei teinud. Seega võib võlgniku maksejõuetusel olla muuhulgas seos äriplaani nõrkusega või muude majanduslikku laadi teguritega. Eelkõige kujunes aga võlgniku püsiv maksejõuetus välja seetõttu, et olukorras, kus jooksvalt kahjumi teenimine oli ilmne, ei võtnud juhatus tarvitusele mingeid abinõusid netovara 3 taseme taastamiseks või kahjumiga tegevuse lõpetamiseks. Selline käitumine on käsitatav raske juhtimisveana. Eeldusel, et võlgniku juhatuse liige ei tagane oma kinnitusest, et ta on valmis bilansilise jääkväärtusega ära ostma võlgnikule kuuluva materiaalse vara, on vara müügist saadava raha arvel võimalik katta ajutise pankrotimenetluse kulusid. Võlgnikul puudub vara, mis võimaldaks katta pankrotimenetluse kulusid pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist. Võlgnikul on kokku neli võlausaldajat, kellest üks on võlgniku juhatuse liige. Ülejäänud kolmest võlausaldajast kahe nõuded on väikesed ning ka võlgniku pankroti korral ei oleks ette näha nende nõuete rahuldamist märkimisväärses ulatuses. Suurim võlausaldaja on Maksu- ja Tolliamet, kellel on erinevalt tavalistest võlausaldajatest õigus nõuda oma kohustusi rikkunud juhatuse liikmelt kohustuse rikkumise tõttu tekkinud võla tasumist otse endale, mitte äriühingule. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 8 lg 1 kohaselt on juriidilise isiku seaduslik esindaja kohustatud tagama esindatava maksuseadusest tulenevate rahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise esindatava vara arvel. Vastavalt MKS §-le 40 lg 1 kui seaduslik esindaja rikub tahtlikult või raskest hooletusest MKS §-s 8 nimetatud kohustusi, vastutab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. Pankroti väljakuulutamine ainult Maksu- ja Tolliameti nõude tõttu ei oleks otstarbekas. Maksuhaldur saab soovi korral ise oma õigusi piisavalt efektiivselt kaitsta ning see õiguste kaitsmine oleks odavam kui pankrotimenetluse läbiviimine. Eeltoodud asjaoludel leiab kohus, et OÜ Silentium on maksejõuetu, ta ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Ajutise halduri aruandest nähtub, et võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks. Kohus leiab, et kuna võlgnik on alates 2004 tegutsenud netovara puudujäägiga, vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalused puuduvad, tuleb OÜ Silentium pankrotimenetlus lõpetada pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu.

§ 130

lg 4 kohaselt likvideerib ajutine haldur juriidilisest isikust võlgniku kahe kuu jooksul pankrotimenetluse lõpetamise määruse jõustumisest arvates. OÜ Silentium dokumentide hoidjaks määrab kohus osaühingu juhataja S.K. .

§ 23

lg 1, 2 kohaselt on ajutisel halduril õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, mille suuruse määrab kohus, samuti nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus ajutise halduri ülesannete mahtu, keerukust ja ajutise halduri kutseoskusi. Ajutise halduri tasu piirmäärad ja hüvitamisele kuuluvate kulutuste arvestamise korra kehtestab justiitsminister. Ajutine haldur on esitanud taotluse, millega palub määrata ajutise halduri tasuks koos kõigi tehtud kulutustega 7151,68 krooni. Kohus leiab, et arvestades justiitsministri 18. detsembri 2003 määrusega nr 71 kehtestatud „Pankrotihalduri ja ajutise pankrotihalduri tasude piirmäärad ja hüvitamisele kuuluvate kulutuste arvestamise korra“ §des 2; 7 lg 1, 2 sätestatut, ajutise halduri ülesannete mahtu, keerukust ja kutseoskust, tuleb määrata Einar Vallandile tasuks ajutise halduri ülesannete täitmise eest 6000 krooni. Justiitsministri 18.12.2003 määruse (redaktsioon alates 16.02.2006) § 1 lg 6 alusel määrata hüvitatavad kulutused 1151,68 krooni koos käibemaksuga büroole, mille kaudu haldur tegutseb, s.o OÜ-le Õigusbüroo Faktootum. Kohtunik 4

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.