2-03-771/4

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis R. Allikvere, M. Klaar, M. Merimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 31.märts 2006 Tallinn Tsiviilasja number 2-03-771 Tsiviilasi N. Š. ja S. Š. hagi Eesti Vabariigi ja Tallinna linna vastu eluruumi vastuandmiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Linnakohtu 20.12.2005 otsus tsiviilasjas nr 2/2711869/03 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik N. Š. ja S. Š. apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg 13.märtsil 2006, avalik kohtuistung Menetlusosalised esindajad ja nende Apellandina hageja N. Š. ja hageja S. Š. seaduslik esindajana N. Š., vastustajatena kostjate Eesti Vabariigi esindaja adv R. S. ja Tallinna linna esindaja K. K. Resolutsioon Tallinna Linnakohtu 20.12.2005 otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Välja mõista N. Š.lt Eesti Vabariigi kasuks kohtukuluna tasu õigusabi eest summas 2000,00 (kaks tuhat) krooni. Edasikaebamise kord Kassatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest alates, kuid mitte pärast viie kuu möödumist ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Asjaolud, hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt oli N. Š. sisse registreeritud Tallinnas, XXX asuvasse eluruumi. Enne teda oli sinna sisse registreeritud ka tema poeg S. Š., abikaasa A. Š. ja ämm V. Š.. Peale V. Š. välja kolimist XXX asuvast eluruumist, jäid sellesse korterisse elama A. Š. ja S. Š.. A. Š. sõlmis 06.02.1995 Tallinna Kesklinna Valitsusega üürilepingu XXX eluruumi osas. Tallinna Linnavalitsuse 21.05.1993 määrusega nr 99 otsustati XXX elamu üle anda riigi omandisse ja Vabariigi Presidendi Kantselei bilanssi. Elamu üleandmisel võttis Vabariigi Presidendi Kantselei 17.05.1993 kirjaga nr 247 endale kohustuse kindlustada XXX elanikud elamispinnaga olemasoleval pinnal või vastastikusel kokkuleppel asenduskorteritega. Eesti Vabariik ei ole nimetatud kohustust N. Š. suhtes täitnud. Samuti keeldus Tallinna linn N. Š.t korteri taotlejate järjekorda võtmast, sest vaidlusalune elamu ei kuulu Tallinna linnale, vaid Eesti Vabariigile. 18.02.1987 tunnistati XXX elamu varisemisohtlikuks. 1994.a. lõpus kukkus 2 elamu katus sisse, elekter ja vesi lülitati välja. 15.12.2002 hävis tulekahjus elamu mansardkorrus ja pööning. 14.09.2005 kohtuistungil kaasas kohus N. Š. taotlusel menetlusse hagejana S. Š..10.10.2005 esitasid hagejad hagiavalduse, milles märkisid, et hagejad ja A. Š. elasid vaidlusaluses korteris kuni 2000.a. märtsini, mil N. Š. lahkus eluruumist seoses abielu lahutamisega A. Š.st. Seejärel lahkus ka S. Š. vanavanemate juurde. 15.12.2005 kohtuistungil väitis N. Š., et elas XXX kuni 2004.a. ja S. Š. 2003.a. 05.12.2005 kohtuistungil palusid hagejad kohustada Eesti Vabariiki andma tulekahjus hävinud Tallinnas, XXX asunud eluruumi asemele N. Š.ga sõlmitava tähtajatu üürilepingu alusel 2-toaline asenduskorter üüri suurusega 20 krooni/m

1. Hagejatel on alternatiivne nõue ka Tallinna linna vastu, kui kohus jätab hagi Eesti Vabariigi vastu rahuldamata. Kostjate vastuväited Eesti Vabariik hagi ei tunnistanud. N. Š. ei ole kunagi olnud üürnik ega üürniku perekonnaliige XXX elamus. XXX üürnikuks oli V. Š., kellele 18.01.1991 eraldati 1-toaline korter Tallinnas, YYY. V. Š. perekonnaliikmeteks, kes kasutasid koos temaga XXX elamus eluruumi, oli tema poeg A. Š. ja pojapoeg S. Š.. V. Š. asumisega teisele elamispinnale ei muutunud XXX üürnikuks A. Š., kuna teda ei ole selleks tunnistatud. Tallinna linna ja A. Š. vahel ei ole sõlmitud kirjalikku üürilepingut XXX kasutamiseks enne elamu Vabariigi Presidendi Kantseleile üle andmist. Tallinna Kesklinna Valitsuses sõlmis 06.02.1995 A. Š.ga üürilepingu eluruumi suhtes, mis oli riigi omandis ja mille suhtes Tallinna Kesklinna Valitsusel puudus käsutamise õigus. Üürilepingu sõlmimine mitteomaniku poolt on vastuolus AÕS §-ga 68 ja seega tühine vastavalt TsÜS § 66 lg-le
2. Tallinna Kesklinna Valitsuse ja A. Š. vahelise üürilepingu tühisus ei saanud kaasa tuua tema endisele abikaasale N. Š.le üürniku õigusi või üürnikuga võrdseid õigusi. A. Š. sai Tallinna linnalt asenduskorteri. Oma perekonna koosseisu kohta märkis A. Š., et teisi perekonnaliikmeid tal ei ole. N. Š. kasutuses on teine eluruum. Tallinna linn toetas Eesti Vabariigi seisukohti. Tallinna linn võttis omaks, et Tallinna Kesklinna Valitsusel puudus õigus A. Š.ga üürilepingut sõlmida, hagejate viidatud leping on tühine ja selle tühisust on ka A. Š. tunnistanud. Elamu üleandmise aktile oli lisatud elanike nimekiri, mille järgi elasid XXX korteris A. Š. ja S. Š.. Nõue on esitatud Eesti Vabariigi kui vaidlusaluse eluruumi omaniku vastu. Alates 21.05.1993 ei oma Tallinna linn enam puutumust vaidlusaluse elamuga. Hoolimata sellest, et Tallinna linn ei ole alates
3. aastast XXX asuva elamu omanik, võeti A. Š. Vabariigi Presidendi Kantselei palvel munitsipaaleluruumi ja sõlmiti temaga üürileping. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Kohus jättis hagi rahuldamata. ES § 45 lg 1 on eesmärgilt kaitsenorm, mille eelduseks on eluruumi faktiline kasutamine (perekonnaliikmete osas kooselu), mitte sissekirjutus. Tallinna Linnavolikogu 27.05.2004 otsusega nr 120 otsustati anda A. Š.le üürile kööktuba üldpinnaga 20 m2 Tallinnas, ***. Eluruum asub kesklinnas ja on samas suurusjärgus XXX asunud eluruumiga. Hagejate nõue kohustada kostjaid lisaks kööktoale veel 2-toalise korteri suhtes üürilepingut sõlmima, ei ole XXX asunud eluruumiga vastavuses. A. Š. eluaseme küsimus lahendati Tallinna linna poolt Vabariigi Presidendi Kantselei palvel ja A. Š. poolt esitatud avalduse alusel. A. Š. on korteri vastu võtnud ja sellega on Tallinna linn Eesti Vabariigi kui üürileandja kohustused viimase eest täitnud. Eluruumi saamise avalduses ei ole A. Š. teisi perekonnaliikmeid näidanud. Avalduses on otseselt märgitud, et taotlus ei ole N. Š. huvides 3 esitatud. Eluasemekomisjoni istungil märkis A. Š. omakäeliselt, et ta moodustab perekonna üksinda. Tallinna Linnakohtu 01.02.2002 otsusega lahutati A. Š. ja N. Š. abielu. S. Š. jäi N. Š. kasvatada, kusjuures kohtuotsuses on märgitud, et pooled elasid erinevates elukohtades. Eeltoodust saab järeldada, et kohustuse täitmise (üürilepingu sõlmimise) ajal ei olnud A. Š.l temaga kooselavaid perekonnaliikmeid. Kohtuistungil täpsustatud nõude kohaselt ei taotle hagejad S. Š.ga üürilepingu sõlmimist. Hagejad soovisid, et Eesti Vabariik sõlmiks N. Š.ga 2-toalise korteri kasutamiseks tähtajatu üürilepingu üüri suurusega 20 krooni/m
4. Nimetatud üürimäär kehtib sotsiaalkorterites. Kohustada Eesti Vabariiki samadel tingimustel N. Š.ga üürilepingut sõlmima, ei ole põhjendatud, sest selleks puudub õiguslik alus. Samuti on alusetu nõuda, et üürileping oleks tähtajatu, sest Eesti Vabariigi poolt võetud kohustuse ajal kehtinud ES § 45 lg 1 järgi oli üürileandjal kohustus kindlustada üürnik ja temaga koos elavad perekonnaliikmed teise eluruumiga üürilepingu kehtivuse ajaks. N. Š. üürib käesoleval ajal eluruumi Tallinnas, ***. Seega on hagejal samal õiguslikul alusel eluruum olemas. V. Š. perekonnaliikmeteks on tema poeg Andrei ja pojapoeg S. Š.. N. Š. ei ole V. Š. perekonnaliikmeks tunnistatud. 06.02.1995 sõlmis Tallinna Kesklinna Valitsuses A. Š.ga üürilepingu. Üürilepingu tühisuse osas tuleb nõustuda kostjate seisukohaga, sest Tallinna Kesklinna Valitsusel puudus nimetatud ajal mistahes alusel õigus vaidlusalust eluruumi käsutada, so üürilepingut sõlmida. 02.08.1993 sõlmis Vabariigi Presidendi Kantselei Kadrioru EEV-ga töövõtulepingu, mis andis viimasele õiguse üürilepinguid sõlmida, kuid viidatud üürilepingu sõlmimise ajaks oli nimetatud leping lõppenud. Mitteomaniku poolt üürilepingu sõlmimine on vastuolus AÕS §ga
5. Arvestades, et elamu on korduvalt põlenud, kusjuures 2002.a. toimunud tulekahjus hävis nii katus kui ka elamu mansardkorrus, on N. Š. seletused vastuolulised ja eksitavad. 1994.a. lõpus hagejad lahkusid vaidlusalusest eluruumist ja ei ole pärast seda elamiseks kasutanud. Eeltoodu järeldub ka üürniku kaardist, mille kohaselt viimane üüriarvestus tehti 1994.a. aprillis. Kohtuistungil esitas hageja küll Kadrioru KME poolt 1997.a. septembris väljastatud makseteate, kuid see on esitatud ajal, kui Eesti Vabariik oli lepingu Kadrioru KME õiguseellase Kadrioru EEV-ga lõpetanud. Tallinna linn ei ole vaidlusaluse elamu omanik ega üürileandja. Tallinna linna kui omavalitsusüksuse kohustus elanike elamistingimusi parandada väljub käesoleva tsiviilõigusliku vaidluse raamest. Pooled on dokumentaalsete tõendite ärakirju korduvalt esitanud, need on omavahel identsed ja tõenduslik tähendus korduval esitamisel puudub. Dokumentaalseid tõendeid, mida eraldi ei analüüsitud, tuleb hinnata usaldusväärseteks, kuid mainitud tõendid olid kogumis teisejärgulise tähtsusega. Tunnistaja J. V. oli N. Š. lähisugulane ja tunnistaja S. B. hageja hea tuttav. Vaidlusaluses elamus ei ole viimati nimetatud tunnistaja kunagi elanud. Tunnistajate ütlusi N. Š. mainitud seletustega kogumis hinnates, olid ka need ebaveenvad. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused N. Š. ja S. Š. palusid linnakohtu otsuse tühistada ning saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Tõendatud on, et peale 1991.a. V. Š. enam vaidlusalust eluruumi ei kasutanud. A. Š. ja S. Š. jäid XXX eluruumi kasutama. Eesti Vabariigi seletus, et peale korterist lahkumist V. Š. jäi ka eluruumi üürnikuks, on väär, kuna ta kolis YYY asuvasse korterisse alaliselt elama. XXX korteris elas peale V. Š. lahkumist ka N. Š.. Seega elamu XXX üleandmisel 1996.a. korteris nr 6 elas perekond: A. Š. ja hagejad. XXX eluruumi kasutasid faktiliselt nii hagejad kui ka A. Š.. 4 A. Š. ei tunnistanud üürilepingu sõlmimist, milline olevat toimunud mais 1995.a., mitte aga 02.02.1995 (peaks olema 06.02.1995) üürilepingut. N. Š. on kantud Tallinna Kesklinna Rahvastikuregistrisse. 02.04.1995 üürilepingut tühistatud ei ole ja seda ei ole ka kostjad vaidlustanud. Kohus heitis hagejatele ette, et kohtuistungil täpsustatud nõude kohaselt ei taotle hagejad S. Š.ga üürilepingu sõlmimist. Kuid korter, millele hagejad oleksid saanud taotleda üürilepingu sõlmimist, on maha põlenud ja elamu lammutatud. Vastused apellatsioonkaebusele Tallinna linn ja Eesti Vabariik palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning linnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Kohtukolleegium leiab, et Tallinna Linnakohtu 20.12.2005 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kohtukolleegium nõustub täiesti kaevatava otsuse põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS §-st 654 lg 6 korrata. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkusest ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kaebuses küll väidavad hagejad, et kasutasid faktiliselt eluruumi Tallinnas, XXX, kuid selles põhimõtteliselt vaidlust ei ole. Asja materjalidest nähtuvalt elasid hagejad nimetatud aadressi kuni
6. aastani, mil nad sealt ise lahkusid ja see lahkumine oli seotud abieluliste suhete lõppemisega (t.l.67-68). Seda on hagejad kinnitanud ka kohtule 11.10.05 esitatud avalduses (t.l.173). Nimetatud avaldusest nähtub, et hagejad lahkusid XXX korterist
7. aastal, kuna isa (Andrei Š.) hakkas ohtrasti alkoholi tarvitama. Samuti nähtub 01.02.2002 kohtuotsusest, et hagejad ei elanud ka
8. aastal vaidlusaluses korteris, vaid Tallinnas, ZZZ (t.l.67). Asjas esitatud tõenditest ei nähtu, millal siis hagejad asusid uuesti peale abielulahutust elama XXX korterisse koos A. Š.ga ja muutusid tema pereliikmeteks. Ka kaebusest seda ei nähtu. Kaebusest ei nähtu ka, milliseid tõendeid kohus on valesti hinnanud apellantide arvates. Linnakohus on kõiki tõendeid kogumis hinnates põhjendatult jätnud hagi rahuldamata. Rahvastikuregistrisse kandmine ei tõenda eluruumis faktilist elamist ega anna iseenesest seaduslikku alust kostjatelt elamispinna nõudmiseks. Kaebuses toodud väide, mille kohaselt hagejad olid sunnitud lahkuma
9. aastal XXX eluruumist seetõttu, et see oli elamiskõlbmatu on vastuolus hagejate poolt varem avaldatuga. Varem on hagejad avaldanud ka, et elasid XXX kuni
10. aastani. Linnakohus on kõiki asjas esitatud tõendeid kogumis hinnanud ja ükski kaebuses toodud väide ei anna alust kaevatava otsuse tühistamiseks. Vastustaja Eesti Vabariik on esitanud taotluse kohtukulude hüvitamiseks osutatud õigusabi eest summas 4885,20 krooni. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne käesoleva seadustiku jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud. Seni kehtinud TsMS § 60 lg 1 ja 8 ja 61 lg 1 alusel leiab kohtukolleegium, et taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt ja nimelt on vajalikud ja põhjendatud kulutused õigusabile summas 2000,00 krooni. Kohtukolleegium arvestab ka, et üks hagejatest on veel alaealine. Ülaltoodu alusel apellatsioonkaebus rahuldamisele ei kuulu. R. Allikvere M. Klaar M. Merimaa