ØTsiviilasi nr 2-04-280 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number Kohus 2-04-280 Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiit Kollom (eesistuja), Gaida Kivinurm ja Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 30.03.2006 Tallinnas Tsiviilasi G. AS hagi OÜ F. vastu 299 505 krooni 95 sendi saamiseks ja Ø. hagi OÜ F. vastu 107 006 krooni 15 sendi saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Linnakohtu 07.11.2005 otsus tsiviilasjas nr 2/20-2806/04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik OÜ F. apellatsioonkaebus vastuapellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg 14.02.2006 Menetlusosalised ja nende esindajad Hagejate esindaja A. S. ja kostja esindaja O. S. ja Ø. RESOLUTSIOON Tallinna Linnakohtu 07.11.2005 otsus tühistada osaliselt hagide täieliku rahuldamise ja kohtukulude osas ning teha uus otsus hagide osaliseks rahuldamiseks. Välja mõista OÜ-lt F. kakssada kolmkümmend kolm tuhat viissada viiskümmend üheksa (233 559) Eesti krooni G. AS kasuks ja nelikümmend seitse tuhat kuussada kaheksakümmend üks (47 681) Eesti krooni Ø. kasuks. Ülejäänud osas jätta haginõuded rahuldamata. Poolte kohtukulud jätta nende endi kanda. Apellatsioonkaebused rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vandeadvokaadi vahendusel otse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Asjaolud Hagiavalduse kohaselt võõrandas Norra kodanik O. W. talle kuuluva G. AS kaudu ja Norras registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjana ärinime all Ø.
- aastal OÜ-le F. 5 kasutatud autot (neli veokit Scania ja Volvo FL 408) ning 1 370 kasutatud rehvi. Vaidlus sõidukite tarnimise kokkuleppe ja kauba Eestisse saabumise üle puudub, kuna kostja on selle õigeks võtnud oma 25.09.2003 kirjas. G. AS on esitanud kostjale kauba eest tasumiseks arved kogusummas 161 500 Norra krooni ja Ø. on esitanud kostjale kaks arvet rehvide eest kogusummas 57 700 Norra krooni. Kuni hagi kohtule esitamiseni ei ole kostja hagejaile viimaste poolt esitatud arveid tasunud. Hagejate arvates kuulub käesolevas vaidluses kohaldamisele Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsioon kaupade rahvusvahelise ostu-müügi lepingute kohta (edaspidi CISG), mille lepinguosalised riigid on nii Eesti Vabariik kui Norra Kuningriik. Vastavalt CISG artiklile 53 peab ostja kauba vastu võtma ja maksma selle eest kindlaksmääratud hinna. Kostja on aktiga nr 0308 kinnitanud kauba kättesaamist ja asjaolu, et nelja auto ja 1 350 rehvi väärtus kokku on 243 000 Norra krooni ehk 406 512,10 Eesti krooni. Kostja ei ole vaielnud vastu 18.10.2002 pretensioonile, kus tarnitud kauba väärtuseks on märgitud 268 000 NOK. Hageja on oma kohustuse vara üleandmise näol täitnud ning kostja pole vaatamata hageja esitatud pretensioonile hagejale saadud vara eest tasunud. CISG artikli 62 kohaselt võib müüja nõuda, et ostja võtaks kauba vastu, tasuks selle eest ostuhinna ning täidaks muud omapoolsed kohustused. Hageja ei nõustunud kostja väitega aktis nr 0308, et kaup on kasutamiskõlbmatu ega ole realiseeritav. Vastavalt teede- ja sideministri 13.03.2001 määruse nr 15 ,,Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise eeskiri" §-le 4 kuuluvad registreerimisele kõik Eestisse kasutamiseks sissetoodud sõidukid. Sama määruse § 8 lg 1 p 3 alusel kustutatakse sõiduk registrist selle kasutamisest loobumise korral. Kõnealused 5 sõidukit registreeris kostja oma nimele autoregistrisse ning Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse andmetel on viiest autost neli edasi müüdud, mistõttu ei ole tõene väide sõidukite realiseerimiskõlbmatusest. Lähtudes eeltoodust, palus G. AS kostjalt välja mõista 299 505,95 Eesti krooni (161 500 NOK) ja Ø. palus kostjalt välja mõista 107 006,15 Eesti krooni (57 700 NOK). Kokku moodustas hagihind 406 512,10 Eesti krooni vastavalt Norra krooni kursi noteeringule Eesti Pangas riigilõivu tasumise päeval 26.03.
- Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja poolt kauba saamisel selgus, et kaup ei ole realiseerimiskõlblik, mille kohta koostati 07.09.2001 akt nr
- Selle aktiga pooled lõpetasid ostu-müügilepingu ja kostja vabanes kohustusest tasuda kauba eest. Pärast lepingu lõpetamist leppis kostja O. W. iga suuliselt kokku, et aitab sõidukeid Eestis realiseerida ning realiseerimisega seotud kulud kannab O. W. isiklikult. Kostja möönis, et Scania-tüüpi veokid realiseeriti Eesti territooriumil, kuid nende realiseerimise, hoiustamise ja remondiga seonduvad kulutused ületavad realiseerimisest saadud rahasumma. Autod realiseeriti 275 600 krooni eest, kostja poolt kantud kulutused moodustavad kokku 282 546,16 krooni. Rehvide osas pidas 2
(7)kostja nõuet alusetuks, kuna need kõik olid realiseerimiseks kõlbmatud ning viidi prügimäele. 07.09.2001 akt ei käsitle sõidukit Volvo FL 408, kuna vastavalt kaubadeklaratsioonile oli sõiduki võõrandajaks AS Form & Design, mistõttu hagejate nõue Volvo osas on alusetu. Linnakohtu otsus Tallinna Linnakohus rahuldas hagi 07.11.2005 otsusega ja mõistis OÜ-lt F. G. AS kasuks välja 299 505,95 krooni ning Ø. kasuks 107 006,15 krooni. Kohus mõistis kostjalt hageja G. AS kasuks välja 16 000 krooni kohtukulu ja hageja Ø. kasuks 7 000 krooni riigilõivu katteks. Otsuse põhjenduste kohaselt kuulub pooltevaheliste ostu-müügilepingute suhtes kohaldamisele Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsioon kaupade rahvusvahelise ostu-müügi lepingute kohta (edaspidi CISG), mille osalised tehingute osapoolte asukohariigid on. CISG artikli 53 kohaselt peab ostja kauba vastu võtma ja maksma selle eest kindlaksmääratud hinna. Pooltel puudub vaidlus asjaolu üle, et neil oli kokkulepe sõidukite tarnimise kohta Norrast Eestisse ning et see kaup jõudis ka kauba saajani. OÜ F. esindajad ning tarnija G. AS ja O. W. i nimel O. W. kirjutasid 07.09.2001 alla kinnitusakti nr 0308, millest nähtuvalt on kostja väitnud, et saabunud kaup (tollivormistatud deklaratsioonide nr 1265373, 1265368, 1265364, 1264378 alusel kogusummas 243 000 NOK) ei ole kõlblik kasutamiseks ja realiseerimiseks. Kaupu on võimatu arvele võtta ning kaubasaaja keeldub selle eest maksmast. O. W. kinnitab aktis, et ta kannab kõik kulud, mis on seotud eespool nimetatud kaubaga Eesti territooriumil. Kostja väited kauba realiseerimiskõlbmatuse kohta on paljasõnalised, sest puudub selgitus, milles kauba kasutamiskõlbmatus seisnes. Asjas on leidnud tõendamist, et neli veoautot on kostja poolt realiseeritud küllaltki lühikese aja jooksul ning rehvide kasutuskõlbmatuse kohta puuduvad igasugused tõendid. Linnakohus pidas tõendamatuks kostja väidet, et veokid realiseeriti 275 600 krooni eest ning veokite realiseerimise, hoiustamise ja remondiga seotud kulutused moodustavad samas kokku 282 546 krooni. Kostja esitatud kulu- ja tulutabeli vastavust raamatupidamisdokumentidele ei ole selleks pädev isik oma allkirjaga kinnitanud ning tabelile lisatud arvete tasumist tõendavad dokumendid puuduvad. Seega ei ole tõendatud kostja poolt kulude kandmine märgitud ulatuses. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et kostja on tarnitud veokite müügist saanud vaid 275 600 krooni, kui tollidokumentide kohaselt oli veokite deklareeritud kogumaksumuseks 219 200 Norra krooni ehk 406 512,10 Eesti krooni. Kostja väide on paljasõnaline, et rehvide eest ei ole hagejatel õigust tasu nõuda, sest realiseerimiseks kõlbmatud 1 350 autorehvi viidi prügimäele. Kostja poolt autorehvide utiliseerimise kulu kandmise kohta puuduvad tõendid. Kohtule esitatud AS Adelan Prügiveod arvetest ei nähtu, et just hagejate tarnitud rehvid olid prügiveo objektiks. Kohtu hinnangul on ekslik kostja arvamus, et 07.09.2001 aktiga nr 0308 lõpetasid pooled ostu-müügilepingu ja kostja vabanes kohustusest tasuda kauba eest. Lepingu lõpetamine vabastab mõlemad pooled lepingukohustustest, kuid CISG artikli 81 3
(7)kohaselt on lepingut täitnud poolel õigus teiselt poolelt nõuda kõige selle tagastamist, mida esimene pool on lepingu järgi tarninud. Juhul kui kostja arvates oli hagejate poolt tarnitud kaup − sõidukid ja autorehvid − ebakvaliteetne ning hagejad olid seega lepingut rikkunud, pidanuks kostja lisaks kauba eest tasumisest keeldumisele ka selle hagejatele tagastama. Ükski Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsioonis kaupade rahvusvahelise ostu-müügi lepingute kohta loetletud õiguskaitsevahenditest ei näe ette olukorda, mille kohaselt ostja võiks jätta kauba endale ning mitte tasuda selle ostuhinda. Kostja apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada Tallinna Linnakohtu 07.11.2005 otsuse täies ulatuses ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Samuti palub kostja enda kasuks välja mõista kohtukulud. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole esimese astme kohus andnud hinnangut 07.09.2001 kinnitusaktile nr 0308, vaid on ümber jutustanud selle sisu. Nimetatud akt kinnitab kostja väidet, et sõidukid olid kasutamiskõlbmatud. Sellega nõustus ka aktile allakirjutanud hagejate seaduslik esindaja O. W. . 07.09.2001 akti nr 0308 tuleb ostu-müügilepingu lõpetamise tehinguna käsitleda CISG artiklist 26 tulenevalt, mille kohaselt avaldus lepingu lõpetamise kohta on jõus ainult sel juhul, kui see on teisele poolele esitatud teatise varal. CISG artikli 81 kohaselt vabastab lepingu lõpetamine mõlemad pooled lepingukohustustest. 07.09.2001 vastas tehingu tunnustele ka sel ajal kehtinud TsÜS §-de 61 ja 62 järgi, kuna sisaldas poolte otsest tahteavaldust ja oli vormistatud kirjalikult. Teine tõend, mille esimese astme kohus otsuses täielikult hindamata jättis, oli kostja seadusliku esindaja Kjell Ragnar Petterseni seletus tehingu asjaolude kohta. K. R. Pettersen seletas vande all, et pooltel oli suuline kokkulepe autode müügiks ja hiljem nad leppisid kokku, et OÜ F. aitab autosid Eestis realiseerida ja O. W. kannab kõik sellega seotud kulud. Hageja poolt kulude kandmise kohustus kajastub 07.09.2001 aktis. Apellant vaidleb vastu tema raamatupidamisdokumentide tõendina arvestamata jätmisele, kuna kõnealused arved olid vormistatud nõuetekohaselt. Arvetest nähtub, et tasumine toimus kohapeal kassa väljamineku orderite alusel. Hageja esitatud arveid kohus aktsepteeris, kostja arveid aga mitte. Sellega rikkus kohus jämedalt TsMS §-s 73 sätestatud poolte võrdsuse printsiipi. Kostja tugines asjaolule, et Norrast tarnitud sõidukid olid tehniliselt halvas seisukorras ja esitas tõendid (toimiku lk 26-35), mille kohaselt sõidukid olid enne kostjale müümist registrist kustutatud. Hagejate seaduslik esindaja O. W. ei esitanud tõendeid oma väite kohta, et autod olid Norras läbinud tehnilise kontrolli, kuigi kostja seda nõudis. Eesti Riiklikus Autoregistrikeskuses sõiduki registreerimiseks ei ole teedeja sideministri määruse kohaselt vaja teostada tehnilist ülevaatust. Apellant juhib tähelepanu sellele, et autod realiseeriti 275 600 krooni eest, mida kinnitasid nii seaduslikud kui lepingulised esindajad ja kostja esitatud raamatupidamisdokumendid, kuid kohus mõistis kostjalt hagejate kasuks välja 406 512,10 krooni. Sellega rikastusid hagejad kostja arvates alusetult. 4
(7)Hagejad vaidlevad kostja apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata ning rahuldada hageja Ø. vastuapellatsioonkaebus. Hageja Ø. vastuapellatsioonkaebus Hageja Ø. palub tühistada Tallinna Linnakohtu 07.11.2005 otsuse osas, millega mõisteti tema kasuks kostjalt välja 7 000 krooni tasutud riigilõivu katteks, ja teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt välja Ø. kohtukulud täies ulatuses summas 12 350,30 krooni. Apellatsiooniastmes kantud kohtukulud palub hageja jätta kostja kanda. Vastuapellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tuvastas esimese astme kohus ebaõigesti, et hageja (siin ja edaspidi Ø. ) ei ole esitanud kohtule taotlust õigusabikulude hüvitamiseks, ning jättis kohtukulud osaliselt jaotamata. 04.10.2005 kohtuistungil esitas hageja lepinguline esindaja kohtule kirjaliku taotluse kohtukulude hüvitamiseks (toimiku lk 181-185), milles palus kostjalt kohtukuludena välja mõista 12 350,30 krooni. Kohtukulud koosnesid 7 000 kroonist riigilõivust ja 5 350,30 kroonist õigusabikuludest, mille kohta oli esitatud ka advokaadibüroo arve ja õiend teostatud toimingute kohta. Kostja ei vaielnud hageja kohtukuludele vastu. TsMS § 231 lg 5 kohaselt, kui pool taotles, et kohus jaotaks kohtukulud, tuleb resolutsioonis märkida, kuidas kohus kohtukulud jaotab. Hageja arvates oleks esitatud kohtukulud tulnud TsMS § 60 lg 1 ja § 61 lg 1 alusel kostjalt tema kasuks välja mõista täies ulatuses, kuna õigusabikulude puhul oli hageja kulude hüvitamise taotluses juba arvesse võtnud kulude hüvitamise piirmäära viis protsenti hagi rahuldatud osast. Hageja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu ja leiab, et kohus on kohtukulud jaotanud õigesti. Ringkonnakohtu istungil jäid poolte esindajad oma apellatsioonkaebuse juurde ja palusid teise poole apellatsioonkaebuse rahuldamata jätta. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus leidis, et mõlemad apellatsioonkaebused tuleb osaliselt rahuldada. Linnakohus on tuvastanud ja poolte vahel ei ole vaidlust, et kostja seaduslik esindaja ning Ø. sõlmisid suulise ostu-müügi lepingu, mille kohaselt viimane kas ise või firma kaudu, kelle seaduslik esindaja ta on, tarnib kostjale kasutatud sõidukeid ja autokumme ja viimane tasub tarnitud kauba eest. Kaup oli mõeldud põhiliselt edasimüügiks. Poolte esindajate seletusest ei nähtu, et pooled oleks lepingu sõlmimisel kokku leppinud kauba hinnas. Kokku sai kostja selle lepingu alusel 4 veoautot Scania, veoauto Volvo, 1370 kasutatud autokummi ja kummitööde tööpingi. Kostja vastuväide, mida ta kordab ka apellatsioonkaebuses, mille kohaselt ei ole Volvo saadud hagejatelt, on kummutatud asjaoluga, et enne Norrast selle veoauto kostjale tarnimist oli veoauto registreeritud Ø. i omandina, mida kinnitab registritõend (toimiku lk. 31). 5
(7)Kolleegium leiab, et linnakohus on ebaõigesti hinnanud pooltevahelise akti nr. 0308 sisu ja tähendust poolte suhetes. Nimetatud kahepoolses aktis kinnitavad kostja esindajad, et neli veokit Scania ja 1350 autoratast ei ole kõlblikud kasutamiseks ja realiseerimiseks ning kostja keeldub nende eest maksmast. Kolleegium leiab, et selles väljendub ostja tahteavaldus antud kauba osas lepingu lõpetamiseks ja see on hagejale ka teatavaks tehtud. CISG art. 81 lg.2 kohaselt lepingu lõpetamisel võib lepingu täitnud pool (antud juhul müüja) nõuda kõige selle tagastamist, mida ta oli (ostjale) tarninud. Kolleegium leiab, et kauba tagastamise võimatuse korral selle edasimüümise tõttu peab ostja hüvitama müüjale kauba realiseerimisest saadud tulu, mis väljendab kauba müügihinda tarnekohas, kui poolte vahel puudus kokkulepe kauba hinnas. 1350 autokummi olid realiseerimiseks kõlbmatud. Seda kinnitavad eespoolmärgitud kahepoolene akt, kus hagejate esindaja kinnitas oma allkirjaga nende realiseerimiskõlbmatust ja kostja esindaja seletused. Seetõttu tuleb hagi 1350 autokummi maksumuse hüvitamiseks jätta rahuldamata. Mis puutub veokitesse Scania, siis need ei olnud realiseerimiseks kõlbmatud. Aktis on väidetud, et nad on realiseerimiskõlbmatud seetõttu, et neid ei saa Eestis arvele võtta tehnilise kontrolli puudumise tõttu. Aktis ei ole kinnitatud, et nad on oma tehnilise seisukorra tõttu realiseerimiskõlbmatud, ning asjas on tõendatud, et kostja võttis nad autoregistris arvele oma nimele ja müüs nad edasi. Seega on hagejal õigus nõuda nende maksumuse hüvitamist vastavalt nende turuväärtusele Eestis. Kostja seletustega ja tema esitatud tõenditega on tõendatud, et kostja teenis Scaniate müügist 233559 kr. tulu (s.o. müügihind miinus kostja poolt tasumisele kuuluv käibemaks). Hagejad ei ole tõendanud, et kostja sai Scaniate müügist suuremat tulu, ja kostja ei ole tõendanud, et ta enne müüki paremustas neid autosid. Viimases osas nõustub kolleegium linnakohtu hinnanguga kostja tõenditele. Aktist 0308 ei nähtu kostja tahtevaldust lepingu lõpetamiseks ülejäänud tarnitud kauba osas. Seega on hagejal Ø. õigus nõuda veoauto Volvo, kummitööde tööpingi ja 20 autokummi hinna tasumist. CISG art. 53 kohaselt on ostja kohustatud tasuma kauba hinna. Kauba tollideklaratsioonis ühepoolselt märgitud hind ei tähenda, et see on poolte vahel kokku lepitud, samuti kui arves näidatud hind ei tõenda kostja nõustumist sellise hinnaga. CISG art.18 lg.1 kohaselt vaikimine ja tegevusetus ei ole iseenesest aktsept. Art. 55 kohaselt neil juhtudel, kui leping on sõlmitud juriidiliselt kehtival viisi, kuid selles pole hinda otseselt ega kaudselt kehtestatud või pole selle kindlaksmääramise korda ette nähtud, arvestatakse, et pooled on muude viidete puudumise korral mõelnud viidet hinnale, mida lepingu sõlmimise hetkel vastaval kaubandusalal võrreldavates oludes müüdavate kaupade eest tavaliselt võeti. Viimase alusel leiab kolleegium, et kuna kaup oli mõeldus edasi realiseerimiseks Eestis, siis tuleb müügihind leida kauba kohaliku keskmise turuhinna alusel. Kolleegium leiab ja hindab, et 20 realiseerimiskõlbuliku autokummi eest nõutud 10 NOK-i ja kummitööde tööpingi eest 500 NOK-i vastab nende kohalikule turuhinnale, täpsemalt, ei ole turuhinnast kõrgem. 6
(7)Veoautot Volvo ei ole kostja realiseerinud ehk on jätnud selle endale. Selle eest hagis nõutud 46363 kr. vastab kolleegiumi arvates kohalikule keskmisele turuhinnale, arvestades, et nelja Scania müügihind oli keskmiselt 68900 kr. (kogu müügihind koos käibemaksuga 275600 kr. jagatuna neljaga on 68999 kr.) ning seda, et hageja kinnitusel oli tegemist väikese veokiga (toimiku lk. 25). Kuivõrd Volvo oli enne selle müümist registreeritud Ø. nimele, siis tuleb Volvo müügihind välja mõista tema kasuks. Tema kasuks tuleb välja mõista ka 20 kasutatud autokummi hind 371 kr., kummitööde tööpingi hind 927 kr. ning tema kaudu tarnitud Scania eest kostja saadud tulu 70 000 kr.; seega tema hagi tuleb rahuldada osaliselt kokku 47681 kr. ulatuses. Nelja Scania eest tuleb kostjalt G. AS kasuks välja mõista 233 559 kr. tulu, mida kostja sai nende müügist. Apellandi tuginemine aktis märgitud müüja avaldusele hüvitada veoautode ja kõlbmatute autokummidega Eesti pinnal tekkida võivad kulud ei ole arvestatav, sest tasaarvestuse avaldust või vastuhagi kostja ei ole esitanud. Iseenesest õige on vastuapellatsioonkaebuse väide, et kohus on alusetult jätnud tähelepanuta tema taotluse õigusabikulu väljamõistmiseks. Selles mõttes tuleb vastuapellatsioonkaebus iseenesest lugeda põhjendatuks. Kuid kuna ringkonnakohtu otsuse järgi hagid ja kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, siis kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg. 1 ja TsMS ja TMS RakS § 3 alusel jätab kolleegium poolte kohtukulud nende endi kanda. Tiit Kollom Ande Tänav Gaida Kivinurm 7
(7)