lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Ringkonnakohus, ära kuulanud menetlusosalised ja tutvunud esitatud materjaliga, leiab, et kohtuotsus tuleb vaidlustatud osas tühistada tõendite ebaõige hindamise ja materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu. Apellatsioonikohus peab võimalikuks teha tühistatud osas uue otsuse, millega hagi rahuldada. Vaidlus puudub selles, et T. T. töötas alates 1978 aastast Tallinna Spordiinternaatkoolis (hiljem Eesti Spordigümnaasium) majahoidjana ja 04.04.1979 eraldati temale 2-toaline eluruum XXX (t.lk.9). 23.05.2000 sõlmiti T. T.ga tähtajaline üürileping viieks aastaks kuni 23.05.2005 (t.lk.19-21). Alates 09.07.2003 läksid üürileandja õigused ja kohustused üle kostjale. Tallinna Linnakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles kohus tuvastas üürilepingu ülesütlemise tühisuse. Vastavalt VÕS § 325 lg 2 p-le 3 peab üürileandja ülesütlemisavalduses sisalduma ülesütlemise alus. Kohus tuvastas, et üürilepingu ülesütlemisel ei olnud alust, kuna kostja ei ole tõendanud tungiva vajaduse olemasolu eluruumi kasutamiseks. Tallinna Linnakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles kohus jättis rahuldamata hageja nõude üürilepingu pikendamiseks kolmeks aastaks. Selles osas on linnakohtu otsus vastuoluline ja ebaseaduslik ega vasta TsMS § 436 lg. 1 ja § 422 lg 8 nõuetele. Linnakohus tuvastas 30.11.2005 otsuses, et hagejaga 23.05.2000 sõlmitud üürilepingut, millise tähtaeg lõppes 23.05.2005, ei ole üles öeldud. Sellega tuvastas kohus kehtiva üürilepingu olemasolu. Tuvastades, et üürilepingu ülesütlemist ei ole toimunud ja poolte vahel on kehtiv üürileping, pidi kohus tõendeid hinnates lahendama tähtajalise üürilepingu tähtaja möödumise korral lepingu kestuse küsimuse, sest hageja oli vastava nõude esitanud. Vastavalt VÕS § 326 lg 2 kohaselt võib eluruumi üürnik üürileandja poolse üürilepingu ülesütlemise ja tähtajalise üürilepingu tähtaja möödumise korral nõuda üürileandjalt üürilepingu pikendamist kuni kolmeks aastaks. Kuna hageja soovis lepingu pikendamist kolmeks aastaks, pidi kohus kaaluma mõlema poole argumente lepingu tähtaja määramisel. Nii üürilepingu ülesütlemise vaidlustamise kui ka üürilepingu jätkamise nõude juures on tegemist üürniku kaitse sätetega. Kohus tuvastas, et kostja ei ole oma tungivat vajadust hageja kasutuses oleva eluruumi kasutamiseks (väidetavalt laiendada raamatukogu ja korraldada paremini hoone valvamine) tõendanud, s.t 3 asjaolud, et lepingut mitte pikendada, puuduvad. Seda linnakohtu poolt tuvastatut ei ole kostja apellatsioonimenetluses vaidlustanud. Samas on hageja selgitanud, et ta elab XXX eluruumis 04.04.1979.a. väljaantud orderi nr 1440 alusel (teenistuslik eluruum ametkondlikus elamus). Ta on vanaduspensionär (t.lk.31). Kohus on otsuses ebaõigesti märkinud, et hageja ei ole põhjendanud, miks peab lepingut pikendama just 3 aasta võrra. Tegelikult hageja selgitas menetluse käigus, millised rasked tagajärjed tal praegu eluruumi kaotusega kaasneksid, s.t et pensionärina ei ole suuteline koheselt muretsema eluruumi. Ringkonnakohus leiab, et asjaolusid kaaludes tuleb hagi rahuldada. Üürilepingu pikendamiseks lühemaks tähtajaks ei ole alust. Seadusest ei tulene linnakohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole hageja põhjendanud, miks peaks lepingut pikendama just kolmeks aastaks. Ringkonnakohus märgib, et tähtaja pikendamisega mittenõustuv üürileandja pidi esitama oma vastuväited hageja nõudele ja temal oli asja lahendamise ajal kehtinud TsMS § 91 lg 1 kohaselt kohustus oma vastuväiteid tõendada, mida ta ei teinud.
§-le 95 pidi linnakohus hindama seadusest tulenevalt kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult aja objektiivselt ning ühelgi tõendil ei olnud kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Asjakohased ei ole väited tööandja eluruumi kohta. Apellatsioonkaebuse rahuldamisel tuleb vastustajal hüvitada kohtukulud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud (s.t enne 01.01.2006 kehtinud) tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut.
T. kasuks hagi ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 260 krooni..
lg 2 kohaselt, kui isik, kelle kasuks otsus tehti, oli õigusabi eest tasumisest vabastatud, nõuab kohus nimetatud tasu teiselt poolelt sisse riigituludesse. T.T. oli õigusabi eest tasumisest vabastatud ja esindaja vandeadvokaat K.R. kandis õigusabikulusid apellatsioonimenetluses apellanti esindades 2223 krooni, millised kulutused hüvitab talle riik ja vastustaja A OÜ on kohustatud 2223 krooni omakorda riigile hüvitama. U.Loonurm R.Allikvere M.Merimaa 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.