KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Margo Klaar, Mare Merimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 22. märts 2006 Tallinn Tsiviilasja number 2-02-85 Tsivi

§ 458alusel.

Materiaalõiguse norme kohaldab kohus poolte viidetest olenemata. Vaidlus puudub selles, et töösuhe lennuki meeskonnal oli kostjaga. Eelpool nimetatud rendilepingu p 2.2.4 kohaselt sisaldas renditasu ka lennuki meeskonna palga, millest järeldub, et meeskonnale maksis palka kostja. Rendilepingu kohaselt rentis kostja AS-le ELEL (pankrotis) lennuki ja andis rentniku kasutusse ka kolmeliikmelise meeskonna, millest järeldub, et kostja pidi eeldama, et kapten A.N. hakkab juhtima lennukit An-

1. Asja lahendamist ei mõjuta see, et lennuki kapteni A.N.i süüdistusasjas ei ole otsust tehtud, kuna TsMS § 94 lg 3 kohaselt jõustunud kohtuotsus kriminaal- või haldusrikkumise asjas on teo tsiviilõiguslike tagajärgede asja läbi vaatavale kohtule kohustuslik üksnes küsimuses, kas tegu leidis aset ja kas teo pani toime see isik. Kostja töötaja süü on tõendatud Lennuõnnetuse uurimise aruandes 27.05.2002 ja ekspertiisiaktis (oktoobris-novembris 2003.a.) märgituga. Lennuõnnetuse uurimise aruande kohaselt põhjustas lennuõnnetuse lennuki kapteni ebaadekvaatne olukorra hinnang lähenemiseks Kärdla lennuväljale ja sellest tulenevad ebaõiged juhtimisvõtted. Aruandes on kirjeldatud, milles seisnesid ebaõiged juhtimisvõtted. Lennuõnnetusele kaasaaitavate teguritena on aruandes märgitud kaptenipoolne oskuste ülehindamine lennuki An-28 süsteemide tundmisel ja piloteerimisel keerulistes ilmatingimustes, lennuki lennukäsiraamatu nõuete mittetäitmine lennuki süsteemide käitamise ja meeskonnatöö korraldamise osas. Märgitud on ka teise piloodi passiivsus lennuki kapteni abistamisel keerulistesse ilmatingimustesse sattumisel. Ekspertarvamuses on ekspert jõudnud järeldusele, et õnnetuse põhjustas lennuki meeskonna tegevus, mis ei vastanud ilmastikuoludele. Nendes ilmastikuoludes oli lennuõnnetust võimalik ära hoidaja, kapten ei kasutanud kõiki ohutu lennu juhtimisvõtteid. Kostja esindaja väited selles, et komisjonile Poolas esitati valeandmeid, mistõttu uurimise aruanne on ebaõige, on paljasõnalised ja tõendamata. Samuti on tõendamata kahju tekkimine vääramatu jõu tagajärjel. Kostja töötaja süü ja hagejale tekitatud kahju vahel on põhjuslik seos, sest juhul, kui kostja töötaja süül ei oleks toimunud lennuõnnetust, ei oleks hagejal kahju tekkinud. Lennuõnnetuse tagajärjel tekkis hagejal varaline kahju, mis seisneb hagejal kaasas olnud asjade rikkumises või kaotsiminekus summas 4400 krooni ning seoses tervisekahjustusega vaja läinud ravimitele tehtud kulutustes summas 641,80 krooni, mille kohta on esitatud tõendid. Varaline kahju nõutud suuruses kuulub hüvitamisele ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 5041,80 krooni. Moraalse kahju olemasolu peab tõendama hageja. Moraalse kahju põhjustamise eest vastutab kahju tekitanu tulenevalt TsÜS § 172 lg 2 juhul, kui ta ei tõenda, et ta ei ole moraalse kahju tekitamises süüdi. Kostja kui hagejale kahju tekitanud meeskonna tööandja süü väljendub tema lennuki meeskonna õigusvastases tegevuses, so 23.11.2001 toimunud lennuõnnetuse põhjustamises. 5 Hagejale tekitatud moraalse kahju olemasolu on tõendatud hageja poolt kohtuistungil antud seletustega ja esitatud kirjalike tõenditega. Hageja on moraalse kahju tõendamiseks esitanud OÜ K.P. dr H.H. poolt väljastatud tõendi, mille kohaselt diagnoositi hagejal 23.11.2001 Hiiumaa Haiglas lennuõnnetuse tagajärjel vasema VII roide murd, ninatiiva verevalum, parema jalapöia põrutus, parema sääre verevalumiga muljumishaav. 23.01.2002 seisuga oli hagejal järgmised vigastustele järgnenud kaebused: jalalaba valulikkus, paremal säärel verevalum, püsiv rindkere vasaku poole valulikkus, nina turse, nina vaheseina niverdus vasakule, vasak ninakarbik paigast nihkunud. Nina korrigeerimiseks on soovitatav operatiivne ravi. Hinnates lennuõnnetuse asjaolusid hageja seletustega kogumis on hageja elukvaliteedi halvenemine järeldatav ning nende asjaolude tõttu on heaolu langus hagejal veenev. Otsuse tegemisel arvestas kohus ka seda, et lennuõnnetuse tagajärgedel saadud vigastustest ei ole hageja täielikult tervenenud ning endise välimuse taastamiseks on vajalik operatsioon (nina). On ilmselge, et lennuõnnetuse tagajärjel tekitatud kehavigastuste tõttu on hageja nii vahetult pärast õnnetuse toimumist kui pikemal perioodil pärast õnnetust olnud sunnitud taluma füüsilist valu. Kuna esitatud tõendite ja hageja kinnituse kohaselt ei ole hageja jala- ja ninavigastused praeguseni paranenud, siis sellest järeldub, et hageja on pidanud tundma valu nii vigastuste endi, nende ravimise tagajärjel ja peab seda tundma ka praegu. Valu kannatamisega on kaasnenud hagejal heaolu langus. Saadud vigastustega kaasnesid piirangud hageja tegevuses ja elukorralduses. Kui hageja oli ajutiselt töövõimetu, siis ei olnud ta suuteline elama oma tavapärast elu. Hageja elukoht on Kärdlas. Samas on hagejal vaja käia lähetustes ja osaleda koolitustel, mis toimuvad mandril. Kuna lennuhirmu tõttu ei ole hagejal võimalik lennukit kasutada, siis on see hinnatav piiranguna hageja tegevuses ja toob kaasa muudatused tema elukorralduses. Hageja kohtus antud seletused tõendavad, et hagejale põhjustas lennuõnnetus hingelise valu, mille üleelamise tagajärjed ei ole praeguseni möödunud, mis väljenduvad paanikahoogudena, unehäiretena ja paanilise hirmuna õhusõidukite kasutamise ees. Nimetatud asjaolud takistavad hageja tavapärast elukorraldust. Kirjeldatud sümptomid mängivad negatiivset rolli hageja elukvaliteedis. Esitatud tõendite alusel luges kohus tõendatuks hageja moraalse kahju olemasolu ja see on aluseks moraalse kahju väljamõistmiseks. Kohus peab kõiki asjaolusid arvestades, sh lennuõnnetuse spetsiifikat ja võimalikke raskeid tagajärgi, põhjendatuks moraalse kahju hüvitisena välja mõista kostjalt hageja kasuks 500 000 krooni. AS E. apellatsioonkaebus ja selle põhjendused AS E. esitas kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu otsuse tühistada vaidlustatavas osas ja saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtusse. Apellant leiab, et vaidlustatav kohtuotsuse ei rajane seadusel, põhineb tuvastamata asjaoludel ja järeldustel, mis ei vasta asja materjalidele ning faktilistele asjaoludele. Kohus rikkus protsessiõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme. Tõendite uurimisel suhtus kohus formaalselt kostja esitatud tõenditesse ja eriti nendesse tõenditesse, mis tõendavad vääramatu jõu olemasolu, ja nimelt madalamale laskumist teostatavale õhusõidukile tugeva tuulenihke ja kange jäätumise ühismõju olemasolu, mis on tekkinud kahjuga otseses põhjuslikus seoses. Kohus tugines õhusõidukile vääramatu jõu mõju põhjendamisel vaid Vabariigi Valitsuse komisjoni lennuõnnetuse uurimise aruandele ja O.T. vastusele. Kohus pidas põhjendamatult lennuki meeskonna tegevust lennuõnnetuse toimumise ajal süüliseks tegevuseks. Antud juhul lennuki meeskonna süüline tegevus on identne sellise mõistega kui lennureeglitele ja lennuki käitumisele mittevastav tegevus. Antud fakt tehakse kindlaks kriminaalmenetluses ja ei ole leidnud käesoleva ajani mitte mingit kinnitust. Antud tsiviilasjas ei ole sellist küsimust uuritud. 6 Kohus lükkas põhjendamatult tagasi V.O.i ja N.M.u eksperdi arvamuse, mille kostja esitas TsMS § 130 lg-ga 5 kooskõlas ja võeti kohtu poolt asja materjalide juurde dokumentaalse tõendina. Nimetatud arvamus sisaldab eksperdi järeldust sellest, et 100-125 m maapinna kõrguselt stardimaandumisraja lähenemisel oli jäätunud lennukile avaldanud tugev tuulenihe mõju, mis viis lennuki korratu kukkumise olukorda. Õhusõiduki kapten A.N. ei olnud suuteline sellest olukorrast väljuma. Kohus ei põhjendanud, miks ta eelistas ühtesid dokumentaalseid tõendeid teistele dokumentaalsetele tõenditele ja lükkas teised täielikult tagasi. Kohus jättis põhjendamatult rahuldamata kostja taotluse võtta tsiviilasjamaterjalide juurde dokumentaalsete tõenditena eksperdi arvamust lennuõnnetuse toimumise päeval Kärdla lennujaamas meteotingimuste kohta, mis tõendab vääramatu jõu olemasolu ja selle mõju lennukile, samuti lennuõnnetusse sattunud õhusõiduki pardasalvesti andmete lugemist teostatava Poola ettevõtte ATM poolt saadetud 13.06.2003 teadet ning Lääne Maakohtus kriminaalmenetluses ja kohtuistungi käigus läbi viidud P.J. ülekuulamise protokolli, milliste abil soovis kostja tõendada fakti, et lennuõnnetuse uurimiskomisjoni poolt olid esitatud valed andmed. Õige ei ole ka kohtu seisukoht, et kostja peab hüvitama hagejale tekitatud kahju vastavalt TsK §le
2. Antud seaduse säte alusel hüvitatakse kahju vaid siis, kui kahju on tekitatud tööandja töötaja süü läbi töö-(teenistus-) kohustuste täitmisel. Töötaja töö-(teenistus-) kohustused määratakse kindlaks töölepingus. A.N.i töölepingus ei olnud ettenähtud kohustust piloteerida õhusõidukit An-28 AS ELEL (pankrotis) majanduslikus alluvuses. Antud juhul AS ELEL (pankrotis) lennuliinil lennu teostamisel ei olnud A.N. kostja töötajaks TsK § 449 ja rendilepingu p-de 9.4-9.6 tähenduses. A.N. tegutses AS ELEL (pankrotis) alluvuses ja majanduslikes huvides. Hageja ei tõendanud, et kostja tegevus oli õigusvastane ning et kostja tegevuse ja hagejal väidetavalt tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. Kostja andis AS-le ELEL (pankrotis) üle tehniliselt korras õhusõiduki. Antud juhul ei saa tekkida tsiviilvastutust ja kohustust hüvitada kahju TsK § 463 ja TsÜS § 172 alusel. Ülaltoodud asjaoludele tuginedes puudub kostja tegevuses ka süü. Kohtu järeldus, et kostja töötaja süü ja järelikult ka kostja süü ning hagejale tekitatud kahju vahel on põhjuslik seos, ei ole põhjendatud. Käesoleval juhul saab rääkida vaid toimunud lennuõnnetuse ja hageja jaoks saabunud tagajärje vahel olevast põhjuslikust seosest. Hageja nõue kostja vastu hüvitada moraalne kahju, on alusetu ja tõendamata, kuna kostja ei tekitanud hagejale moraalset kahju. Moraalse kahju hüvitamine on võimalik üksnes juhul, kui kahju on tekitatud õigusvastase tegevusega. Antud juhul põhjusliku seose olemasolu ei ole tõendatud. R.R.i vastuapellatsioonkaebus ja selle põhjendused R.R. palus muuta linnakohtu otsuse põhjendavat osa TsK § 458 kohaldamise küsimuses ning asuda seisukohale, et kostja vastutab

§ 458alusel.

Kaebuse põhjenduste kohaselt asus kohus seisukohale, et kostja ei olnud lennuõnnetuse toimumise ajal lennuki An-28 ES-NOV kui suurema ohu allika valdaja ja seetõttu ei vastuta ta

§ 458alusel.

Kohus on nimetatud järelduse tegemisel tõendeid ebaõigesti hinnanud ja kohaldanud vääralt materiaalõigust. Õhusõiduk oli lennuõnnetuse toimumise ajal kostja tegeliku võimu all. Õhusõiduki üle teostab lennu ajal faktilist võimu õhusõiduki meeskond, eelkõige piloot. Antud juhul koosnes õhusõiduki meeskond kostja töötajatest. Fakt, et kostja töötajad teostasid rendilepingu alusel AS ELEL (pankrotis) tellimust, ei muuda kostja töötajaid AS ELEL (pankrotis) töötajateks ega õhusõidukit 7 AS ELEL (pankrotis) faktilise võimu all olevaks. Kuivõrd faktilist võimu lennuki kui suurema ohu allika üle teostasid kostja töötajad, tuleb kostjat lugeda suurema ohu allika valdajaks TsK § 458 tähenduses. Lennutegevusluba ja liiniluba ei saa tõendada asjaolu, kes teostab tegelikku võimu õhusõiduki üle konkreetsel ajahetkel. Kohus on vaidlustatud otsuses õigesti asunud seisukohale, et lennuõnnetus leidis aset lennuki meeskonna ehk kostja töötajate süül. Ainuüksi siit järeldub, et kostja töötajad teostasid ka tegelikku võimu õhusõiduki üle, vastasel korral ei oleks lennuõnnetus saanud toimuda lennuki kapteni süül. Kohus on ebaõigesti hinnanud ka kostja ja AS ELEL (pankrotis) vahel sõlmitud rendilepingut, asudes seisukohale, et rendilepingu alusel sai otseseks valdajaks AS ELEL (pankrotis). Rendileping ei sätesta õhusõiduki andmist AS ELEL (pankrotis) otsesesse valdusse. Vastupidi, rendilepingu p 3.1.4 kohaselt jäi lennuki käitamine endiselt rendileandja ehk kostja kohustuseks. Ka AS ELEL (pankrotis) väitis protsessis, et AS ELEL (pankrotis) ei olnud lennuki kui suurema ohu allika valdaja. Rendilepingu p 1.2 nägi ette kõnealuse lennuki kasutamise regulaarlendude teostamiseks mandri ja Hiiumaa vahel ning sellest võib järeldada, et rendilepingu sisuks oli kokkulepitud lennu teostamine AS ELEL (pankrotis) tellimusel kostja poolt viimase lennuki ja meeskonnaga ehk teisiti öeldes oli kostja tegelik vedaja, AS ELEL (pankrotis) aga lepinguline vedaja. Ka seda asjaolu on kinnitanud AS ELEL (pankrotis) oma vastuses hagiavaldusele. Kuivõrd kostja oli rendilepingu kohaselt tegelik vedaja, siis oli ta ka lennuki An-28 ES-NOV kui suurema ohu allika valdaja lennuõnnetuse toimumise ajal. Tõendite väära hindamise tagajärjel kohaldas kohus vääralt materiaalõigust, asudes seisukohale, et kostja ei vastuta

§ 458alusel.

Kostja kui suurema ohu allika valdaja vastutab temale tekitatud kahju eest ka nimetatud seadusesätte alusel. Vastuväited apellatsioonkaebusele ja vastuapellatsioonkaebusele R.R. ja EV palusid jätta AS E. apellatsioonkaebuse rahuldamata. AS E. palus jätta R.R.i vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused AS-i E. ja R.R.i vastuapellatsioonkaebus oli läbi vaatamisel Tallinna Ringkonnakohtu istungil 06.04.2005 ning kohtuistung lükati edasi seoses analoogsete vaidluste läbivaatamisega Riigikohtus. Riigikohtu tsiviilkolleegium on otsuses nr 3-2-1-34-05 juhtinud ringkonnakohtu tähelepanu, et kohtud on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnormi ning välja selgitamata on jäänud asjas olulised asjaolud. Ringkonnakohus leiab, et analoogne olukord on ka antud tsiviilasjas. Kolleegium nõustub apellantidega selles, et kaevatav otsus ei ole seaduslik ega piisavalt põhjendatud, millega esimese astme kohus on rikkunud otsuse tegemise ajal kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (RT I 1998, 43/45, 666; 2005, 15, 85) § 228. Menetlustoimingute õigsuse kontrollimisel rakendub enne 01.01.2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustik, kuna praegu kehtiva TsMS §-st 6 tulenevalt tehakse tsiviilasja menetlustoiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. TsMS § 228 esimene lause sätestab, et otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist seadust või seaduse alusel antud õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. See säte kohustab kohut, sõltumata menetlusosaliste seisukohtadest, kohaldama õigusnormi, mille rakendamise eeldused ta loeb tuvastatuks kas tõendite hindamise või poolte 8 omaksvõtu kaudu või üldteadaolevate asjaolude alusel. Tsiviilkolleegium, uurinud asja materjale, tegi kindlaks, et esimese astme kohus on jätnud kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 228 rikkumisega kohaldamata asjas kohaldamisele kuuluvad materiaalõiguse normid, mis mõjutas hagi lahendamise käiku sel määral, et asjakohaste õigusnormide kohaldamise korral oleks võinud lahend olla teistsugune. Osundatud rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses, kuna uute materiaalõiguse normide kohaldamisega kaasneks tõendamiseseme muutus ja vajadus anda menetlusosalistele võimalus uute asjaolude ja neid kinnitavate tõendite esitamiseks. Samas ei ole TsMS § 436 lg-s 4 (kohaldub TsMS § 654 lg 1 alusel) ja § 652 lg-s 5 sätestatud tsiviilkohtumenetluse põhimõtetega kooskõlas varem esitamata asjaolude ja tõendite esmakordne uurimine ja hindamine ringkonnakohtus. Esimese astme kohus on jätnud tähelepanu alt välja, et vastavalt lennundusseaduse (LennS) § 53 lg-le 1 rakendatakse ka siseriiklike õhuvedude puhul rahvusvaheliste õhuvedude reeglite ühtlustamise konventsiooni (12.10.1929 Varssavis allakirjutatud konventsioon, mida on parandatud 28.09.1955 Haagi protokolliga ja 25.09.1975 Montreali lisaprotokolliga nr 2; edaspidi nimetatud Varssavi konventsioon) ja Varssavi konventsiooni täiendava, lepinguvälise vedaja teostatavate rahvusvaheliste õhuvedude reeglite ühtlustamise konventsiooni (alla kirjutatud 18.09.1961 Guadalajaras; edaspidi nimetatud Guadalajara konventsioon) sätteid. 28.03.2002 hagi esitamisel kohtule tuginesid hagejad viidatud konventsioonidele solidaarses kahju hüvitamise nõudes lepingulise ja tegeliku (ehk lepinguvälise) vedaja vastu. Asjaolu, et hagejad hiljem hagi aluseks olevaid asjaolusid muutsid, ei vabastanud Tallinna Linnakohut kohustusest pooltevaheline õigussuhe kehtiva õigusega kooskõlas kvalifitseerida, milles kohus ei olnud seotud hagejate poolt kahju tekkimise põhjustele antud õigusliku hinnanguga. Seega leiab tsiviilkolleegium, et linnakohtul oleks tulnud kõnesoleva kahju hüvitamise nõude läbivaatamisel rakendada Varssavi ja Guadalajara konventsioone ning osas, milles need konventsioonid kahju hüvitamise kohustust ei reguleeri, subsidiaarselt Eesti siseriiklikke õigusakte. Nii ei reguleeri viidatud rahvusvahelised konventsioonid kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramist ning linnakohtu tuginemine selles osas võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-st 2 ja § 22 lg-st 1 tulenevalt kahju tekitamise ajal kehtinud õigusaktidele oli õige. Lepingulise vedaja vastutus õhuveol tekitatud kahju eest on reguleeritud Varssavi konventsiooni 3. peatükis. Selle konventsiooni artikli 17 kohaselt vastutab vedaja reisija surmast või vigastusest põhjustatud kahju eest, kui kahju põhjustanud õnnetus toimus õhusõiduki pardal või sinna sisenemise või sealt väljumise ajal. Konventsiooni artikli 18 kohaselt vastutab vedaja registreeritud pagasi hävimisest, kaotsiminekust või kahjustamisest tingitud kahju eest juhul, kui kahju põhjustanud sündmus toimus õhuveo ajal. Seega reguleerib Varssavi konventsioon kahju hüvitamise nõudeid juhul, kui lennuõnnetuse käigus on reisija saanud vigastada või surma või kui on kahjustatud reisijaga kaasas olnud asju. Kahju võib vastavalt Varssavi konventsiooni kohaldamise praktikale olla nii varaline kui mittevaraline. Varssavi konventsioon näeb ette kaheastmelise vastutuse süsteemi, sätestades kahju hüvitamise piirmäärad, mille ulatuses vastutab vedaja tekkinud kahju eest sõltumata tahtlusest või hooletusest ning piirmäärasid ületavas osas üksnes süü olemasolul. 9 Varssavi konventsiooni artikli 20 kohaselt ei vastuta vedaja reisijate- või pagasiveoga tekkinud kahju eest juhul, kui ta tõendab, et tema, tema teenistujad või esindajad võtsid tarvitusele kõik vajalikud meetmed kahju vältimiseks või et neil ei olnud võimalik selliseid meetmeid tarvitusele võtta. Reisijateveo puhul on vedaja vastutus reisija surmast või vigastusest põhjustatud kahju korral Varssavi konventsiooni artikli 22 lg l (

1. a)kohaselt piiratud 100 000 SDR-iga (Special Drawing Right - Rahvusvahelise Valuutafondi arveldusühik) reisija kohta kõigi nõuete eest kokku. Pagasiveo puhul on vedaja vastutus hävimise, kaotsimineku, kahjustuse või hilinemise korral Varssavi konventsiooni artikli 22 lg 1 (
2. c)kohaselt piiratud 1 000 SDR-iga reisija kohta. Viidatud sätetest tuleneb, et vedaja vastutab nimetatud piirmäärade ulatuses tekitatud kahju eest ka siis, kui ta polnud hooletu. Varssavi konventsiooni artikli 25 kohaselt ei kohaldata reisijate- ja pagasiveo puhul artiklis 22 sätestatud vastutuse piirmäära juhul, kui on tõendatud, et kahju on põhjustanud vedaja, tema teenistuja või esindaja ettekavatsetud või hooletusest tingitud tegevuse või tegevusetusega, olles teadlik sellega tõenäoliselt kaasnevast kahjust. Samuti peab olema tõendatud, et teenistuja või esindaja tegutses oma tööülesannete piires. Seega peab vedaja hüvitama piirmäärasid ületava kahju vaid juhul, kui ta on kahju tekitamises süüdi. Lepinguvälise vedaja vastutus õhuveol tekitatud kahju eest on reguleeritud Guadalajara konventsiooniga. Vastavalt Guadalajara konventsiooni artiklile II kohaldatakse Varssavi konventsiooni ka tegeliku vedaja suhtes, kui Guadalajara konventsioon ei sätesta teisiti. Tegelik vedaja on Guadalajara konventsiooni artikli I (
3. c)kohaselt isik, kes ei ole lepinguline vedaja, kuid teostab vedu lepingulise vedaja volituse alusel. Lepinguline vedaja on konventsiooni artikli I (
4. b)kohaselt isik, kes lepingu peamise täitjana sõlmib reisijaga õhuveolepingu. Guadalajara konventsiooni artikli III lg 2 järgi loetakse tegeliku vedaja poolt teostataval veol ka lepingulise vedaja tegevus või tegevusetus tegeliku vedaja tegevuseks või tegevusetuseks ning sama konventsiooni artikli VII kohaselt võib kahjunõude esitada hageja valikul nii tegeliku kui lepingulise vedaja vastu, kas mõlema vastu koos või eraldi. Tsiviilkolleegium leiab, et Guadalajara konventsiooni viidatud sätete eesmärgiks on tagada reisijale tekitatud kahju hüvitamine vastavalt Varssavi konventsiooni sätetele ka siis, kui vedu teostab faktiliselt muu isik, kui see, kellega reisija sõlmis isikuveolepingu. Kui AS E. ei olnud lepinguline vedaja, tuleb käesoleva vaidluse lahendamiseks selgitada, kas AS E. oli tegelik vedaja Guadalajara konventsiooni artikli I (
5. c)mõttes ja peab sellest tulenevalt vastutama lennuõnnetuse tagajärjel reisijatele tekkinud kahju eest vastavalt Varssavi ja Guadalajara konventsioonide sätetele. Juhul, kui kostja oli tegelikuks vedajaks Guadalajara konventsiooni artikli 1 (
6. c)tähenduses, pole alust teda võtta vastutusele TsK § 449 või § 458 alusel. Tegelik vedaja on isik, kes ei ole küll lepingulistes suhetes reisijaga, kuid täidab lepingut lepingulise vedaja volituse alusel, s. t täidab lepingulise vedaja eest lepingu kas täielikult või osaliselt. Mõeldud pole volitust tehingute tegemiseks, vaid kokkulepet, mille alusel tegelik vedaja teostab vedu lepingulise vedaja eest. Esimese astme kohus peab asja uuel läbivaatamisel kostjate vahel sõlmitud rendilepingu tõlgendamise ja muude esitatud tõendite hindamise teel selgitama, kas AS E. oli tegelik vedaja ja teostas veo AS-lt ELEL saadud volituse alusel. Üksnes mehitatud lennuki rendileandmisest ei 10 piisa selleks, et isikut lugeda Guadalajara konventsiooni artikli 1 (
7. c)tähenduses tegelikuks vedajaks lepingulise vedaja asemel. Oluline on muuhulgas see, kes lennuki meeskonnale faktiliselt korraldusi andis. Selle küsimuse otsustamisel ei ole kolleegiumi arvates määrav, kes oli lennuki käitaja või kellele kuulus lennutegevusluba, lennuettevõtja sertifikaat ja liiniluba marsruudil Tallinn-Kärdla-Tallinn regulaarse lennuliini pidamiseks. Kui kostja oli tegelik vedaja Guadalajara konventsiooni artikli 1 (
8. c)tähenduses, vastutab ta oma süüst olenemata tekitatud varalise ja mittevaralise kahju eest Varssavi konventsiooni artikli 22 lgs l (
9. a)sätestatud piirmääras ning seda ületavas osas üksnes tahtluse või hooletuse olemasolul. Nõude rahuldamiseks peavad hagejad tõendama tekkinud varalise ja mittevaralise kahju olemasolu ja varalise kahju suuruse. Kostja vabaneb vastutusest, kui ta tõendab Varssavi konventsiooni artiklis 20 sätestatud vastutust välistavad asjaolud. Apellant AS E. on vaidlustanud kaebuses hageja R.R.i kasuks väljamõistetud moraalse kahju hüvitise suurust. Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium nõustub apellandiga osaliselt, et hageja R. Roolile mittevaralise (moraalse) kahju hüvitise suuruseks 500 000 krooni määramist ei ole linnakohus piisavalt põhjendanud. Ei saa aga öelda, et kohus ei oleks oma otsustust üldse põhjendanud. Tallinna Linnakohtu 24.09.2004 otsuse põhjenduste kohaselt arvestas kohus moraalse kahju hüvitise suuruse määramisel hagejal tekkinud vigastusi, sh plastilise operatisooni tegemise vajadust ning füüsilist valu. Ringkonnakohus leiab, et kui kohus leidis, et mittevaraliseks kahjulikuks tagajärjeks hagejale on olulise psüühika ja närvitegevuse häire tekkimine, siis hüvitise suuruse määramisel oleks tulnud 01.09.1994 kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 172 lg-st 4 tulenevalt arvesse võtta tekitatud moraalse kahju ulatust ja iseloomu ning kahju tekitanu süü astet, viimast juhul, kui hüvitise suurus peaks ületama Varssavi konventsiooni artiklis 22 toodud kahju hüvitamise piirmäära. Kuivõrd moraalne kahju väljendub kahjustatud isiku füüsilise ja hingelise valu ning kannatustena, siis subjektiivne tajumine võib olla isikuti äärmiselt erinev. Kahju ulatust ja iseloomu oleks tulnud enam konkretiseerida R.R.i isikust lähtuvalt. Väidetava kahju tekitanu süü vorm ja aste on siinkohal sekundaarne ning tuleb Varssavi konventsiooni artiklis 22 sätestatut silmas pidades teatud tingimustel arvestamisele alles vastutust kergendava asjaoluna hüvitise vähendamisel. Sellega seoses ei saa olla hüvitise suuruse määramisel esmatähtis, kas kahju tekitanu põhjustas kahju tahtlikult, kuna süü küsimus peab olema selleks ajaks lahendatud koos kostjal tsiviilvastutuse tekkimise küsimusega. Kuivõrd moraalse kahju suuruse kindlaksmääramiseks puuduvad objektiivsed kriteeriumid, peab esimese astme kohus kahju suuruse määramisel juhinduma õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast. Vastava suunise on andnud Riigikohtu tsiviilkolleegium 08.02.2001 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-1-01. Olenemata kostja taotlusest hüvitise vähendamiseks, peab kohus mittevaralise kahju tekitamise eest õiglase hüvitise väljamõistmiseks alati kaaluma, kas hüvitatakse kogu tekitatud kahju või esineb alus hüvitise vähendamiseks. Kuna asi tuleb saata samale kohtule uueks läbivaatamiseks, otsustab kohtukulude jaotamise esimese astme kohus. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud 11 tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Margo Klaar Ulvi Loonurm Mare Merimaa