← Eesti

3-03-64/3

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 5.aprill 2006, Tallinn Haldusasja number 3-03-64 Hal

) §- le 1, § 2 lg 1 punktile 5, § 16 lõikele 1 ja § 18 lõikele

  1. Menetluse käigus vähendas kaebaja kahjunõude suurust ning palus hüvitisena välja mõista 31 185 krooni ja 45 senti.
  2. Vastustaja Tallinna Politseiprefektuur leidis, et teenistusest kõrvaldamise ajal saamata jäänud töötasu tuleb hüvitada, kuid seda ei peaks tegema politseiprefektuur. Prefektuur pidi täitma uurija määrust, ametipalga säilitamist avaliku teenistuse seadus (ATS) ette ei näe. Vastustaja Keskkriminaalpolitsei leidis, et kaebaja nõue on põhjendatud. Vastustaja Riigiprokuratuur nõustus sellega, et kaebajal on taotletavat hüvitist põhimõtteliselt õigus saada, kuid vastustajaks ja hüvitise maksjaks ei peaks olema Riigiprokuratuur, vaid pigem Rahandusministeerium, kelle eelarves tuleks vastavad summad ette näha. Küsimus peaks olema reguleeritud eraldi seadusega, mis puudub. Uurija ja prokurör ei tegutse õigusvastaselt, vaid täidavad seadusega neile pandud ülesandeid. Süüdistatava hilisem õigeksmõistmine ei tähenda veel, et uurimistoimingu teostamisel käituti õigusvastaselt. Kriminaalmenetluses menetlus- või uurimistoiminguid teostava isiku toimingu vaidlustamiseks on erikord ja tema õiguspärase toiminguga tekitatud kahju hüvitamist ei saa lahendada

alusel.

ei ole antud juhul Riigiprokuratuuri ega Keskkriminaalpolitsei suhtes rakendatav. 4. Tallinna Halduskohtu 8.detsembri 2004 otsusega kaebus rahuldati ning Keskkriminaalpolitseid ja Riigiprokuratuuri kohustati solidaarselt hüvitama J. T.le avalikõiguslikus suhtes tekitatud kahju 31 185 krooni ja 45 senti. Kaebaja kasuks mõisteti välja kohtukulu 9786 krooni. Kohtuotsuse põhjendused: 1) Vastustaja täpsustamiseks Vabariigi Valitsusele esitatud järelepärimisele vastas Justiitsministeerium, leides, et kohasteks vastustajateks J. T.e kahjunõude läbivaatamisel halduskohtumenetluses on Keskkriminaalpolitsei ja Riigiprokuratuur. Kohus käsitleb vastustajana ka Tallinna Politseiprefektuuri, kellelt kaebaja kahju hüvitamist taotles. 2) ATS ei näe ette ametipalga säilitamist, kui teenistussuhe peatub seoses süüdistatava ametikohalt kõrvaldamisega uurija määruse alusel. Sellist kohustust ei sätesta ka KrMK § 129, millest tuleneb uurija õigus süüdistatava ametikohalt kõrvaldamiseks. Uurija määruse alusel 2

(6)3-03-64 ametikohalt kõrvaldamise tõttu saamatajäänud töötasu või hüvitise, millega loetakse hüvitatuks ka isiku saamatajäänud töötasu, väljamaksmise küsimus ning vastav vaidlus ei kuulu ATS reguleerimisalasse (Riigikohtu 17.aprilli 2001 otsus haldusasjas nr 3-3-1-10-01). Eeltoodust tulenevalt ei lasu Tallinna Politseiprefektuuril kohustust kaebajale hüvitist maksta. Prefektuuri keeldumine hüvitise maksmisest oli õiguspärane. 3) Uurija määruse alusel ametikohalt kõrvaldamisega kahju tekitamine võib olla õiguspärane või õigusvastane. Kui tehakse kindlaks ametikohalt kõrvaldamise õigusvastasus, võib isik nõuda saamatajäänud töötasu hüvitamist õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise sätete alusel. Käesolevas asjas puuduvad andmed, et Keskkriminaalpolitsei 22.veebruari 1999 määrus oleks olnud õigusvastane. Seda ei ole vaidlustatud, muudetud ega tühistatud, mistõttu tuleb eeldada, et määrus on seaduslik ning uurija tegevus määruse koostamisel ja prokuröri tegevus sanktsioneerimisel oli õiguspärane. 4) Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-10-01 leidnud, et ka neil juhtudel, kui ametikohalt kõrvaldamine toimus küll seadusega kooskõlas, kuid isik mõistetakse hiljem õigeks või kriminaalasja menetlus tema suhtes lõpetatakse, peab isikul olema võimalus saada riigilt õiglast hüvitist. Sellisel juhul on isik kahju kandnud kriminaalasjas tõe väljaselgitamise huvides, seega avalikes huvides. Seadusandja peab ette nägema sellise kahju hüvitamise alused ja korra, nagu ta on seda teinud näiteks kriminaalmenetluses alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Sellist korda ei ole kuni käesoleva ajani kehtestatud. Alates 1.jaanuarist 2002 kehtib aga

, mis on käesoleva vaidluse lahendamisel rakendatav. 5) Riigiprokuratuur ja Keskkriminaalpolitsei on käsitatavad avaliku võimu kandjatena

tähenduses. Kaebajale on kahju tekitatud avaliku võimu kandjate poolt nendele antud volituste rakendamisel ja avalike ülesannete täitmisel. Kui kahju on tekitatud avaliku võimu kandja õiguspärase tegevuse tagajärjel, võib isik vastavalt

§ 16

lõikele 1 nõuda ka õiguspärase, kuid tema põhiõigusi või –vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Käesolevas asjas tuleb kohaldada

§ 16

lõiget 1, sest uurija määrust, mille alusel kaebaja oli teenistusest kõrvaldatud ja ei saanud ligemale nelja aasta vältel täita teenistusülesandeid oma ametikohal, tuleb pidada kaebaja õigusi erakordselt piiravaks avaliku võimu toiminguks. 6) Kaebaja taotletud summat 31 185 krooni 45 senti võib pidada õiglaseks kahju hüvitamise ulatuseks, sest selle võrra vähenes kaebaja sissetulek ajavahemikul, mil ta oli politseiteenistusest kõrvaldatud. Tegemist on saamatajäänud tuluga, mille kindlakstegemisel on arvestatud summadega, mida kaebaja on saanud teiste tööandjate juures töötades. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. Riigiprokuratuuri apellatsioonkaebuses paluti kohtuotsus tühistada ja jätta uue otsusega J. T. nõue Riigiprokuratuuri vastu rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1)

§ 16

lg 1 kohaldamine ei ole antud juhul õigustatud, sest sätte kohaldamise eelduseks on isiku põhiõiguste või –vabaduste erakordne piiramine. Sätte kohaldamiseks ei ole piisav, kui kellegi põhiõigust või -vabadust piiratakse, vaid see piiramine peab olema sisult erakordne. Kohtuotsusest ei selgu, miks loeb kohus olukorda, kus kaebaja oli teenistusest kõrvaldatud ja ei saanud ligemale nelja aasta jooksul täita teenistusülesandeid oma ametikohal, tema õiguste erakordseks piiramiseks. Arvestades tõsiasja, et teenistusest 3

(6)3-03-64 kõrvaldamise perioodil töötas kaebaja pidevalt erafirmades ning aastatel 2001 ja 2002 oli tema töötasu isegi suurem, kui ta oleks saanud politseiinspektorina, pole apellandi arvates alust hinnata ametikohalt kõrvaldamist kaebaja õiguste erakordse piiramisena. 2)

§ 16

lg 1 kohaldamine ei ole õigustatud ka seetõttu, et

§ 16

lõikega 2 on sama paragrahvi esimeses lõikes toodud võimalusele sätestatud piirangud.

§ 16

lg 2 p 2 kohaselt ei saa lõikes 1 nimetatud hüvitist nõuda ulatuses, milles isikute eriline kohtlemine on ette nähtud seadusega. Põhiseaduse § 29 kohaselt on Eesti kodanikul küll õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta, kuid seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Kaebaja põhiõiguse piiramine ehk eriline kohtlemine

§ 16lg 2 p 2 mõttes tulenes otseselt seadusest – nii ametikohalt kõrvaldamise ajal kehtinud Kr

MK § 129 kui ka kehtiv KrMS § 141 sätestavad võimaluse kahtlustatava või süüdistatava kõrvaldamiseks ametikohalt. 3) Eeltoodud põhjustel pole

§-st 16 võimalik kaebuse lahendamisel juhinduda. Kuna halduskohus rahuldas kaebuse seaduse alusel, mis kohaldamisele ei kuulu, tuleb kohtuotsus tühistada ja jätta nõue Riigiprokuratuuri vastu rahuldamata. 6. J. T. vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 1) Halduskohus on piisaval määral motiveerinud, millele tuginedes on käesolevas asjas kohaldatavad

põhimõtted, sh § 16 lg 1 sätted, ja miks on apellandil tekkinud kahju hüvitamise kohustus. Riigikohus on oma lahendi nr 3-3-1-10-01 punktis 4 aktsepteerinud analoogilises situatsioonis kahju hüvitamise kohustuse tekkimist riigil. Asjas pole määravat tähtsust, kas nimetatud hüvitamine toimub

§ 16

lg 1 või Riigikohtu lahendis osutatud õiguse üldpõhimõtetele tuginedes.

§ 16lõikes 2 toodud piirang ei ole siinjuures kohaldatav.

Apellant pole põhjendanud, miks ülalviidatud lahend pole käesolevas asjas tähelepanu vääriv. 2) Nõustuda ei saa väitega, et kohtuotsus ei kajasta kaebaja õiguste erakordset piiramist. Riigikohtu lahendis on leitud, et olukorras, kus kahju on tõendatud, kuulub see ka hüvitamisele. Kahju suuruse üle käesolevas asjas vaidlus puudub. Erialase töö asemel juhutööde tegemine pole ühiskondliku kaalu ega ka tööst saadava moraalse rahulduse poolest võrreldav kaebaja valitud ametiga. Olukord, kus puudub kindlus töökoha olemasolus ja selle säilimises (lepingulist tööd pakuti üksnes lühiajaliselt), on äärmiselt raske väikeste lastega perekonnale, mille sissetulek sõltub suurel määral mehest.

  1. Põhja Politseiprefektuuri vastuses leiti, et halduskohtu otsus on seaduslik.
  2. Keskkriminaalpolitsei vastuses märgiti, et Keskkriminaalpolitsei ei ole vastustajana kohtumenetluse käigus vaidlustanud J. T. nõuet, on nõustunud solidaarselt Riigiprokuratuuriga hüvitama kaebajale tekitatud kahju ja kohtukulud ning seetõttu ei taotle halduskohtu otsuse tühistamist.
  3. Ringkonnakohtu istungil toetas Riigiprokuratuuri esindaja apellatsioonkaebust. Kaebaja esindaja vaidles sellele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 4

(6)3-03-64 10. Apellatsioonkaebuse väited ei anna lõppjäreldustes õige kohtuotsuse tühistamiseks ja kaebaja nõude rahuldamata jätmiseks alust, kuid kohtuotsuse põhjendusi tuleb muuta. 11.

rakendussäte § 31 lg 1 näeb ette, et avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks enne

jõustumist esitatud kaebuse või hagi läbivaatamisel kohaldatakse enne sama seaduse jõustumist kehtinud sätteid ja kahju hüvitamise üldisi põhimõtteid. Viidatud sätet tõlgendades on Riigikohtu erikogu 4.märtsi 2002 määruse nr 3-3-4-1-02 punktis 9 märkinud järgmist: „Seega esitatakse pärast Riigivastutuse seaduse jõustumist 1.jaanuaril 2002 ka selliseid taotlusi ja kaebusi, milles nõutakse enne 1.jaanuari 2002 tekitatud kahju hüvitamist. Ka neil juhtudel kuulub kahju hüvitamise nõude läbivaatamine halduskohtu pädevusse. Riigivastutuse seaduse §-st 31 lg 1 ja õiguse üldpõhimõtetest tuleneb, et siis kohaldatakse enne Riigivastutuse seaduse jõustumist kehtinud sätteid ja kahju hüvitamise üldisi põhimõtteid“. Sama mõtet korratakse Riigikohtu erikogu 10.aprilli 2002 määruse nr 33-4-2-02 punktis 8: „… kui kahju tekitati enne 1.jaanuari 2002, siis kohaldatakse kahju hüvitamisel pärast 1.jaanuari 2002 esitatud kaebuste läbivaatamisel enne Riigivastutuse seaduse jõustumist kehtinud sätteid ja kahju hüvitamise üldisi põhimõtteid“. Eeltoodust tuleneb, et sõltumata sellest, kas kaebus esitati halduskohtule enne või pärast

jõustumist, tuleb kahju hüvitamise taotluse lahendamisel lähtuda materiaalõiguslikest alustest, mis kehtisid kahju tekitamise ajal. Seega tuleb esmalt selgitada, millal tekitati kaebajale kahju, mille hüvitamist ta taotleb. 12. Esialgses kaebuses taotles kaebaja perioodil 26.veebruarist 1999 kuni 6.märtsini 2003 saamata jäänud ametipalga ja lisatasu hüvitamist summas 217 897 krooni ja 45 senti. Tegemist oli töötasuga, mida kaebaja oleks teenistust jätkates saanud kogu perioodi eest, mil ta oli ametikohalt kõrvaldatud. 12.märtsil 2004 kaebaja täpsustas nõuet (tl 86), taotledes 31 185 krooni ja 45 sendi hüvitamist. Tegemist on hüvitisega saamata jäänud töötasu eest osas, mis ületanuks teistelt tööandjatelt saadud töötasu. Kaebaja poolt esitatud kahju arvestusest (tl 87) nähtub, et teistelt tööandjatelt saadud tasu oli aastatel 1999 – 2000 väiksem tasust, mida kaebaja oleks saanud politseiteenistust jätkates, aastatel 2001 – 2003 oli teiselt tööandjalt saadud tasu aga suurem, kui kaebaja saanuks teenida ametikohal, millelt ta kõrvaldati. Kuna kaebaja käsitleb ametikohalt kõrvaldamise kahjuliku tagajärjena oma varalises sfääris töise sissetuleku vähenemist, ei saa kahju tekkimise ajana vaadelda perioodi, mil kaebaja sissetulek oli suurem, kui tal olnuks võimalik teenida oma ametikohal. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et kahju, mille hüvitamist kaebaja halduskohtult taotles, on tekkinud enne

jõustumist. Neil põhjustel ei ole

ringkonnakohtu hinnangul käesoleva asja lahendamisel kohaldatav. See aga ei tähenda, et kaebaja nõudel puudub õiguslik alus ning et kaebus kahju hüvitamiseks tuleks jätta rahuldamata. Kaebaja on küll tuginenud

sätetele, kuid samas on ta nii halduskohtus, apellatsioonkaebusele esitatud vastuses kui ka asja arutamisel ringkonnakohtus järjepidevalt väljendanud seisukohta, et õigus õiglasele hüvitisele tuleneb õiguse üldpõhimõtetest sõltumata sellest, kas

kuulub asjas kohaldamisele või mitte. 13. Lisaks esimese astme kohtu poolt osundatule on Riigikohtu halduskolleegiumi 17.aprilli 2001 otsuses nr 3-3-1-10-01 leitud ka järgmist: „Käesoleval ajal ei ole sellise hüvitise maksmine seadusega reguleeritud, kuid riigi tegevusetus ei saa välistada riigi kohustust 5

(6)3-03-64 üksikisiku ees. Seega võib niisugustel juhtudel nõuda hüvitist õiguse üldpõhimõtetele tuginedes ka siis, kui seaduses vastav erinorm puudub.“ Kaebajal on kahju kandmise tõttu õigus saada riigilt õiglast hüvitist. Põhiseaduse §-s 10 on sätestatud, et põhiseaduse II peatükis loetletud õigused, vabadused ja kohustused ei välista muid õigusi, vabadusi ja kohustusi, mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku riigi põhimõtetele. Õigus õiglasele hüvitisele moraalse ja materiaalse kahju tekitamise eest on põhiseadusega kaitstav hüve, mis on kooskõlas põhiseaduse mõttega ning vastab õigusriigis kehtestatud üldtunnustatud põhimõtetele. Kahjustavad tagajärjed loonud tegevus oli iseenesest õiguspärane, kuid tagajärgede jätmine üksikisiku kanda oleks vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. Kui kahju isikule tekkis riigiasutuse õiguspärase tegevuse tagajärjel, on põhjendatud nõuda kahju hüvitamist Eesti Vabariigilt asjassepuutuva valitsusasutuse kaudu. Vaidlust ei ole apellatsioonimenetluses selles, et halduskohtu määratud summa on õiglane hüvitis kaebajale ametikohalt kõrvaldamisega tekitatud kahju eest. 14. Eeltoodust tulenevalt muudab ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendavat osa, jättes sellest välja

kohaldamisega seonduvad motiivid ja asendades need nõude rahuldamise materiaalõiguslikku alust puudutavate käesoleva otsuse põhjendustega. Riigiprokuratuuri apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. 15. HKMS § 93 lg 1 alusel mõistetakse poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, välja tema poolt kantud kohtukulud. Kaebaja esindaja taotles apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulu hüvitamist summas 5310 krooni. Kohtukulu kandmise tõendamiseks esitati advokaadibüroo 16.märtsi 2006 arve nr 181 ja advokaadibüroo juhatuse liikme kinnitus, et arve on tasutud. Vastustaja esindaja vastuväiteid kohtukulu hüvitamise taotlusele ei esitanud. Ringkonnakohus leiab, et õigusabikulu kandmine summas 5310 krooni on tõendatud, kuid selle täies ulatuses vastustajalt väljamõistmine ei ole põhjendatud. Kohtukulude nimekirjast ja arvest nähtuvalt seisnes õigusabi osutamine istungiks ettevalmistamises, õigusliku positsiooni kujundamises ning ringkonnakohtu istungil osalemises. Kaebaja esindaja selgituse kohaselt eeldati arve esitamisel, et ringkonnakohtu istung kestab tund aega. Ringkonnakohtu istung kestis pool tundi, mistõttu tuleb HKMS § 87 lg 2 alusel vastustajalt väljamõistetavat õigusabikulu 885 krooni võrra (poole tunni hind 750 kr + 18 %-line käibemaks 135 kr = 885 kr) vähendada. Vastustajalt kuulub kohtukulu katteks kaebaja kasuks väljamõistmisele 4425 krooni (5310 kr – 885 kr = 4425 kr). Lilianne Aasma Oliver Kask Ruth Virkus 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.