3-05-1084/1

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-05-1084 (endine nr 3-524/05) Otsuse kuupäev 28.

1. 2006 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi OÜ M kaebus Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksukeskuse 17.
2. 2005 maksuotsuse nr 12-5/352 tühistamiseks Asja läbivaatamise kuupäev 12.
3. 2006, 13.02.2006 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja OÜ M esindaja J K Vastustaja Maksu- ja Tolliameti esindajad Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise kavatsusest tuleb Tartu Halduskohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Maksu-ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus kontrollis OÜ M käibemaksu ja tulumaksu arvestamise ning tasumise õigsust OÜ-ga L tehtud tehingute osas maksustamisperioodil 2000 juuni kuni 2000.a. august. Kontrolli alustati 06.04.2005.a. korralduse nr 12-2.1/4831 alusel. Maksu- ja Tolliameti Lõuna Maksukeskuse 17.oktoobri 2005.a. maksuotsusega nr 12-5/352 kohustati OÜ-t M tasuma täiendavalt käibemaksu 45 360 krooni ja tulumaksu 104 478 krooni. Maksuotsuse kohaselt kajastati 2000.a juunist kuni augustini OÜ M raamatupidamises OÜ L rekvisiitidega 4 arvet kokku 297 360 krooni ulatuses. Nimetatud arvete kohaselt valmistas OÜ L OÜ-le M puidust õuemängu komplekte „Gupp“, kokku 12000 komplekti. OÜ M tasus nimetatud summa OÜ-le L ajavahemikul 01.07.2000 kuni 31.08.2000 pangaülekannetega. OÜ M müüs kauba edasi OÜ-le KB Eesti, OÜ KB Eesti on puidust õuemängu komplektide eest OÜ-le M pangakontole ajavahemikul 30.06.2000 kuni 23.08.2000 tasunud 12 000 kompleti eest 330 636 krooni. 1 Tuginedes kriminaalasjas nr 03934000038 menetluse käigus J Ki poolt tunnistajana antud ütlustele ning revisjoni käigus kogutud materjalidele asus maksuhaldur maksuotsuses seisukohale, et tegelikult nimetatud tehinguid OÜ M ja OÜ L vahel ei toimunud ning sellest tulenevalt suurendati OÜ M maksukohustust. 16.
4. 2005 esitas OÜ M Tartu Halduskohtule kaebuse Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksuja tollikeskuse 17.
5. 2005 maksuotsuse nr. 12-5 /352 tühistamiseks. 06.
6. 2005 määrusega kohaldas kohus esialgset õiguskaitset ja peatas Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 17.
7. 2005 maksuotsuse nr 12-5/352 täitmise. KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS Kaebuse esitaja on seisukohal, et maksuotsuses toodud järeldused ei põhine olemasolevatel tõenditel, maksuhaldur ei ole järginud uurimispõhimõtet ning pole arvestanud kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Maksuhalduri poolt on jäetud arvestamata hulk olulisi tõendeid, esmajoones OÜ-lt KB saadud andmed, mis tõendavad õuemängu komplektide hankimist OÜ-lt M. Kaebuse esitaja leiab, et maksuotsuses sisalduvad järeldused on ebaõiged järgmistel põhjustel:
8. Kohatud on viited J Ki poolt kriminaalasja kohtueelse menetluse käigus antud ütlustele. Nimetatud kriminaalasjas on kaebaja andmetel tunnistatud kahtlustatavaks OÜ L juhatuse liige M J. Nimetatu isik ei ole süüdi mõistetud ning OÜ M esindajal puuduvad andmed, kas talle esitatud kahtlustus sisaldab tehinguid OÜ-ga M. Kriminaalmenetluses kogutud tõendid ei ole üheselt kasutatavad tõenditena teistes menetlustes. Kohtuistungil antud seletuse järgi oli J Ki ütlused, mida maksuamet tõendina kasutab, temalt surve all välja pressitud.
9. Maksumenetluses on J K andnud tehingute kohta üheseid seletusi, mille kohaselt tekkis tal 2000.a suvel võimalus vahendada puidust õuemängude tootmist. Kuna OÜ-l M puudusid võimalused endal sellise koguse õuemängukomplektide tootmiseks, siis sõlmis ta AK vahendusel suulise lepingu tootjaga, kelleks pidi olema OÜ L. Viimati nimetatud ettevõte oli kuni käesoleva aasta alguseni kantud Äriregistrisse ning oli käibemaksukohuslane. Vahetult J.K nimetatud tehingute käigus OÜ L juhatajaga ei suhelnud, kõik arved liikusid A.K vahendusel. Maksuhaldur ei ole vaidlustanud asjaolu, et õuemängude komplektid olid olemas, need tarniti OÜ-le KB ning eksporditi Rootsi. Viimati nimetatud asjaolud on dokumentaalselt tõendatud. J.K on andnud seletusi, et OÜ M oli vaid tehingu vahendajaks, tegelikult liikus kaup tootjalt, kelleks tema teada oli OÜ L, OÜ KB laoplatsile. Kuna kauba saaja oli tarnetega rahul, siis ei tekkinud J.Kil vajadust kontrollida kauba tootmise või transpordiga seotud küsimusi.
10. Kuna kaup toimetati tootjalt tellijale ilma OÜ M ladu läbimata, siis ei saa J K anda selgitusi tootmisprotsessi toimumise ja transpordi kohta. Asjaolu, et tal vastav informatsioon puudub, ei viita tehingute fiktiivsusele, vaid annab tunnistust häireteta toimunud tarnetest.
11. 08.augustil 2000.a koostatud arve nr 30 sisaldab tõepoolest ebatäpsusi ning maksuhalduri etteheited on selles osas põhjendatud. Samas jääb arusaamatuks maksumenetluse käigus esitatud nõue tuua maksuhaldurile nimetatud majandustehingut kajastav korrektne arve. OÜ L ei tegutse käesoleval ajal, juhatuse liige M. J viibis pikka aega eelvangistuses ning 2 seaduslikud võimalused 2000.a augustis esitatud arve korrigeerimiseks käesoleval ajal puuduvad.
12. Arusaamatu ja küüniline on maksuotsuses sisalduv väide, et kuna AK on surnud, siis on OÜ M ja OÜ L vahel sõlmitud tehingud fiktiivsed, sest A. Kl puudusid vajalikud võimalused ja sidemed vahendustegevuseks. A. K oli 2000.a suvel elus ning omas tööalaseid ja isiklikke sidemeid J Kiga. J. Ki seletuste kohaselt kinnitas K talle, et tunneb isikuid, kes suudavad korraldada vajaliku kauba tootmist. Kuna tarned toimusid ning kauba saaja tasus korrektselt talle esitatud arveid ning samas saabusid arved ka OÜ-lt L, siis puudus J. Kil alus kahelda tootja tegevuses ja ta tasus arved OÜ-le L. Sisuliselt tugineb maksuotsus vaid kriminaalmenetluse käigus J.Ki poolt antud seletustele. Nimetatud materjal ei ole haldusmenetluses tõendina üheselt kasutatav ning seega puuduvad objektiivsed tõendid OÜ-le M täiendava maksukohustuse määramiseks. Asjaolu, et kriminaalmenetluses on OÜ L juhatuse liikmele esitatud kahtlustus maksukuriteos, ei tähenda, et kõik OÜ L partnerid oleksid käitunud maksude tasumisel pahauskselt. J K täitis oma kohustusi ning veendus, et OÜ L on käibemaksukohuslane ja kantud Äriregistrisse. Antud juhul on maksuhaldur jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et OÜ L poolt toodetud ja OÜ M kaudu OÜ-le_KB müüdud kaup oli reaalselt olemas. OÜ KB kinnitab, et tasus kauba eest OÜ-le M. OÜ M juhatuse liige J.K on kinnistanud, et OÜ M kaupa ei tootnud vaid see hangiti OÜ-lt L. Tehingute toimumist kinnitavad nii kauba eksporti kajastavad dokumendid kui ka arved, mis esitati OÜ KB poot OÜ-le M kui ka_OÜ M poolt OÜ-le L. Maksuhalduri vastupidised järeldused ei põhine asjas kogutud tõenditel. Kaebuse esitaja taotleb kohtul tühistada Maksu- ja Tolliameti Lõuna Maksukeskuse 17.
13. 2005 maksuotsus nr 12-5/352, millega kohustati OÜ Mt tasuma tulumaksu 104 478 krooni ja käibemaksu 45 360 krooni. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus leiab, et kaebus on põhjendamatu ja selles esitatud seisukohtadega ei saa nõustuda. 17.oktoobri 2005 maksuotsus nr 12-5/352 on õiguspärane, lähtub kehtivast maksuõigusest ning on tehtud kooskõlas maksumenetluses kehtivate printsiipidega. Maksumenetluse käigus kogutud tõendite alusel on maksuhaldur järeldanud, et OÜ L arvetel näidatud tehinguid ei ole tegelikult toimunud. Maksuhaldur märgib, et MKS § 59 lõikest 1 tulenevalt on maksumenetluses tõendid kõik asjas kogutud andmed, sealhulgas maksukohustuslaselt, kolmandalt isikult, riigi-, valla- või linnaasutuselt saadud teave, dokumendid, asjad, vaatluse teel tuvastatud asjaolud ning ekspertiisiarvamus. Maksuhaldur otsustab, lähtudes talle seadusega pandud ülesannetest ning kaalutlusõigusest, milliseid tõendeid ta peab vajalikuks konkreetses asjas koguda. OÜ M maksumenetlust alustatigi just Maksu- ja Tolliameti uurimisosakonnast saabunud informatsioonist tulenevalt ja põhjusel, et seoses OÜ M juhataja J Ki poolt 25.02.2005 antud ütlustega olid tekkinud põhjendatud kahtlused, mis ajendasid kontrollima AS M maksude tasumise õigsust. Vaatamata MTA uurimisosakonnast saadud tõenditele, mille kohaselt OÜ M ainuke seaduslik esindaja ise tunnistas, et tegelikult ei valmistanud õuemängude komplekte mitte OÜ L, vaid 3 OÜ M ise, esitas OÜ M maksumenetluses raamatupidamise dokumendid, mille kohaselt osteti õuemängude komplektide valmistamise teenus OÜ-lt L. Sellest vastuolust tulenevalt maksuhaldur asus maksumenetluses iseseisvalt välja selgitama, kas OÜ M on tegelikult teinud tehinguid OÜ-ga L või mitte. Samas maksuhaldurile ei selgunud ühtki asjaolu, mis võiks viidata sellele, et J Ki õigusi oleks kriminaalmenetluses rikutud. Teda kui tunnistajat on teavitatud tema õigustest ja kohustustest, mida ta ise kinnitab vastava allkirjaga. Samuti on ta enda poolt antud ütlusi kinnitanud ülekuulamise protokollil omakäelise märkusega, et vastused küsimustele on protokollitud tema sõnade järgi õigesti. Maksumenetluse käigus selgunu kinnitab, et J Ki õigusi tunnistajana ei ole rikutud. Seega ei ole alust väita, et kriminaalmenetluses J Ki poolt antud ütlusi ei tuleks arvestada või nende sisu ei vasta tegelikkusele, kuna need on antud kriminaalmenetluses. Maksuhalduri poolt tunnistaja kriminaalasjas antud ütlustele tuginemine käesolevas maksumenetluses täiesti õiguspärane ja kohatu on vastupidine arvamus. Maksuhaldur on jätkuvalt seisukohal, et OÜ M ei ole ostnud õuemängude valmistamise teenust OÜ-lt L, ja seda järgmistel põhjustel. J K tundis isiklikult OÜ L juhti M Jt. Seda kinnitab J K nii 25.02.2005 uurijale antud ütlustes, kui 13.04.2005 maksuhaldurile antud ütlustes. Seega ei oleks tal tegelikkuses olnud mingit vajadust osta väidetavat teenust vahendaja ( A.K) kaudu, kuna tegemist oli toodete valmistamisega, mis olid ettenähtud ekspordiks ja mis lõpuks ka läbi vahendaja (KEY Bussiness Eesti OÜ ) jõudsid Rootsi. Väide, et õuemängude komplektide valmistamise korraldaja oli J Ki sulane AK, on paljasõnaline ja maksuhalduri poolt kogutud tõenditega ümberlükatud. Maksuhaldur selgitas välja, et AK, kes 2002.aastal 52-aastasena suri, oli isik, kellel puudusid sellised isikuomadused, mis võimaldaksid tegutseda J Ki poolt kirjeldatud viisil, ehk omal initsiatiivil: iseseisvalt organiseerida õuemängude tootmise korraldamist, müügiks ettevalmistamist ( pakendamist) ja ostjale transportimist. Aare Ulmas, kes tegi ettepaneku OÜ-le M õuemängude valmistamiseks, suhtles tellimuse raames OÜ-st M ainult Jaanus Kiga; KEY Bussiness Eesti OÜ esindaja Ivar Kalev selgitas, et algatus tellimuse esitamiseks OÜ-le M tuli Aare Ulmaselt, kes ka OÜ-ga M suhtles. Arvete eest tasumisel suhtles KB Eesti OÜ J.Kiga OÜ-st M. Keegi nendest isikutest, kes olid seotud õuemängude komplektide valmistamise ja müügiga ja kellel seetõttu oleks pidanud olema mingi kokkupuude AKga kui J Ki poolt kirjeldatu alusel nendes tehingutes olulise isikuga, ei tea midagi AKst. Maksuhalduri arvates on sellega tõendatud, et AKl ei olnud tegelikkuses puutumust õuemängude komplektide valmistamise vahendamisega. See on oluline asjaolu, mis välistab võimaluse, et õuemängude komplekte valmistas OÜ-le M OÜ L. Majandustehingute tegelikku toimumist kontrollitakse tehingu teise poole kaudu. Kui tehingu tegelik toimumine tehingu teise poole juures pole tuvastatav, ei ole alust väita, et tehing on toimunud nii nagu on kirjeldatud arvetel, ehk majandustehingu teiseks pooleks ei ole tegelikult arvel näidatud isik. Maksuhalduri poolt 2003.aastal alustatud OÜ L maksumenetluse käigus selgus, et OÜ L puhul oli tegemist n.ö riiulifirmaga, milline vormistas dokumente majandustehingute kohta 4 teistele äriühingutele ilma, et äriühingul endal oleks kunagi tegelikku majandustegevust toimunud. Eeltoodud asjaolu alusel tegi maksuhaldur avalduse kriminaalmenetluse alustamiseks. Käesolevaks ajaks on kriminaalasja kohtueelne menetlus lõpule viidud ja selle käigus on tuvastatud, et OÜ L fiktiivsete arvete kaudu on toime pandud hulgaliselt maksupettusi. Eespooltoodud põhjusel tuleb tõenäoliseks pidada, et õuemängude valmistamine ei toimunud OÜ-s L, vaid nii nagu 25.02.2005 J K on kriminaalmenetluses seletanud, öeldes, et tegelikult valmistati õuemängud OÜ M poolt. Sellest tulenevalt on vastustaja seisukohal, et nii nagu OÜ L nimel vormistatud arved nr 13, 22 ja 28, nii ka arve nr 30 ei ole käsitletav ei käibemaksu mahaarvamise õigust andva dokumendina ega ettevõtlusega seotud kulu tõendava dokumendina. Puuduvad tõendid, mis kinnitaks OÜ L poolt arvetel näidatud teenuse osutamist või selle osutamise võimalikkust tegelikkuses. Maksuhaldur leiab, et tegemist on tahtlusega, mis oli suunatud eesmärgile vähendada OÜ L fiktiivsete arvete kaudu OÜ M maksukohustust. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Kohus, ära kuulanud protsessiosaliste seletused ja läbi vaadanud toimiku materjalid, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele.
14. OÜ M poolt vaidlustatud maksuotsusega on maksuhaldur kohustanud kaebajat tasuma Maksu- ja Tolliameti arvele käibemaksu 45 360 krooni ja tulumaksu 104 478 krooni. Kaebuse esitaja on vaidlustanud maksuotsuse nii täiendava käibemaksu kui tulumaksu määramise osas. 2 Maksuotsuse kohaselt on täiendava käibemaksu määramise aluseks asjaolu, et OÜ M raamatupidamises olevad OÜ L poolt väljastatud arved on fiktiivsed, mistõttu puudub OÜ-l M õigus maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaksust maha arvata soetamisel tasumisele kuuluvat käibemaksu OÜ L nimel väljastatud arvete alusel summas 45 360 krooni. Maksuhaldur on tema poolt kogutud tõendite ja informatsiooni alusel järeldanud, et OÜ M ei ole tegelikult OÜ-lt L kaupa ega teenust soetanud ning kuna ei ole tehingu teist poolt teada, ei ole teada ka seda, et OÜ L nimel väljastatud arvetel näidatud tehingud (puidust õuemängude komplekti valmistamine) üldse toimusid. Seega on vaidlus küsimuses, kas OÜ M ja OÜ L vahel toimusid 2000 aasta juunis, juulis ja augustis majandustehinguid.
15. Kuni 01.01.2002 kehtinud KMS § 18 lg 1 p 1 on registreeritud maksukohustuslasel õigus enda maksustatavalt käibelt arvestatavast käibemaksust maha arvata samal maksustamisperioodil teistelt registreeritud maksukohustuslastelt soetatud ning oma ettevõtluses kasutatavate kaupade ja teenuste eest tasumisele kuuluv käibemaks (sisendkäibemaks). Tulenevalt KMS § 18 lg 1 p1 peavad mõlemad tehingu pooled olema sisendkäibemaksu mahaarvamiseks maksukohustuslased ning ostja poolt mahaarvatav sisendkäibemaks peab olema vastavuses müüjal tekkiva käibemaksukohustusega. Vaidlust ei ole, et kaebajale arved esitanud OÜ L oli vaidlustatud tehingute tegemise ajal käibemaksukohustuslane ning tema poolt esitatud arved sisaldasid kõiki nõutud andmeid. Vaidlus on selle üle, kas kauba müüs kaebajale OÜ L või keegi tundmatu isik või valmistas õuemänguasjade komplektid kaebaja ise. 5 Sisendkäibemaksu mahaarvamise üheks tingimuseks on kauba soetamine ehk tehingu tegelik toimumine. Käibemaksukohustuse puhul on oluline tehingu teise poole tuvastamine, sest kui müüja ei ole käibemaksukohustuslane, pole ostjal õigust käibemaksu maha arvata.
16. Kohus leiab, et OÜ M ja OÜ L vahelise tehingu toimumise suhtes andis maksuametile põhjendatud kahtluse OÜ M juhatuse liikme J Ki poolt 25.02.2005 Maksu- ja Tolliametis tunnistajana antud ütlused, milles J.K tunnistas, et OÜ L poolt esitatud arvetele toodud õuemängu komplektid on tegelikult valmistanud OÜ M (tlk.34) ning et M J vormistas OÜ L nimel fiktiivsed arved. Kuigi J.K on kõigil hiljem vastustajale antud seletustes ja ka kohtus antud seletustes kinnitanud, et OÜ M ise nimetatud kaupa ei tootnud, vaid OÜ M oli ainult kauba vahendaja, sunnivad reaalsete tehingute toimumist OÜ-ga L kahtlema teised tõendid, millele kohus järgnevalt osundab. J.Ki kohtus antud seletuse kohaselt on tema 25.02.2005 antud ütlused temalt surve all välja pressitud ning et teda sunniti maksuametiga koostööd tegema. Samas ei ole aga J.K tema enda kinnitusel teinud ühtki avaldust, et temalt oleks kriminaalmenetluses surve või ähvarduste abil ütlused välja pressitud ning et tema ütlused ei olnud seetõttu tõesed. J.K on kinnitanud oma ütluste tõepärasust omakäelise allkirjaga. Seega on kaebuse esitaja esindaja J. Ki poolt 12.01.2005 kohtuistungil esmakordselt antud selgitus tema tunnistaja ütluste surve all väljapressimises puhtsõnaline ja tõendamata. Ka kriminaalmenetluses kogutud tõendit saab maksuhaldur maksumenetluses tõendina kasutada.
17. Antud juhul on vastustaja maksuotsuses leidnud, et esitatud tõenditest järeldub, et tehinguid kaebuse esitaja ja OÜ L vahel ei saanud toimuda ning et tehingu teine pool ei ole teada. Kaebaja väitel tegutses ta heauskselt, täitis äris vajalikku hoolsuskohustust ning veendus , et müüja on käibemaksukohustuslane. Õige on kaebaja väide, et KMS §18 lg 1 p 1 ei tulene ostja kohustust kontrollida müüja tegutsemise õiguspärasust ning müüja esindaja(te) isikusamasust. Maksukohustuslasest ostja on tegutsenud heas usus, kui ta eeldas, et arvel kauba müüjana märgitud isik on ka tegelikult kauba müüja ning ta on sealjuures üles näidanud äris nõutavat või tavapärast hoolsust. Kui väljapool maksuõigust jääv seadus paneb tehingu poolele täiendavaid kohustusi ostu-müügi vormistamiseks või ostjale kohustuse kontrollida müüja esindaja isikusamasust ja ostja jätab sellised kohustused täitmata, siis ei ole ostja näidanud üles nõutavat hoolsust ning sellest tulenevalt lasub tal kohustus tõendada, et tehing toimus ka tegelikult ja kauba või teenuse müüja on tegelikult arvel näidatud isik. Kui käibemaksukohustuslane jätab isiku tuvastamise nõude või tehingu vormistamiseks kehtestatud nõuded täitmata ega suuda tõendada tehingu toimumist ja tehingu tegelikku teist poolt, siis puudub tal käibemaksu mahaarvamise õigus, sest ta pole silmas pidanud nõutavat ja tavapärast hoolsust. Seepärast tuleb tegelikuks müüjaks pidada tundmatut kolmandat isikut. Eeldada ei saa, et tundmatu kolmas isik on käibemaksukohustuslane. Kui arve esitanud isik pole käibemaksukohustuslane, pole ostjal õigust käibemaksu maha arvata. Sellise seisukoha on andnud Riigikohtu halduskolleegium oma otsuses haldusasjas nr 3-3-40-
18. Tehingute toimumise ajal kehtinud Rahapesu tõkestamise seaduse (RpTS) § 5 lg 1 p 2 ja § 7 lg 3 alusel on ettevõtja kohustatud tuvastama isikusamasuse kõigil isikutel, kellelt ta tehingu või omavahel ilmselgelt seoses olevate tehingute sooritamisel kokku võtab vastu, kellele vahendab või maksab välja sularahas üle 100 000 krooni, sularahata arveldamise korral üle 200 000 krooni või tehingu või omavahel ilmselgelt seoses olevate tehingute eest nii sularahas kui sularahata arveldamise korral sularahas ja sularahata maksetena kokku üle 200 000 krooni. Sama seaduse § 9 lg 1 alusel tuleb isikusamasuse tuvastamiseks esitatud dokumendist teha säilitamiseks koopia. 6 Kohus on seisukohal, et kaebuse esitaja ei ole täitnud RpTSst tulenevat kohustust tuvastada tehingu teise poole isikusamasus, kuna kaebaja on ühe tehingu eest maksnud esitatud arvete alusel välja 297 360 krooni, mis ületab 200 000 krooni. Kaebuse esitaja esindaja J.Ki poolt maksuametis kui ka kohtus antud seletustest selgub üheselt, et õuemänguasjade komplektide ostmise ja müügi puhul oli tegemist ühe tehinguga, kuigi arved esitati nii OÜ M poolt OÜle KB Eesti kui OÜ L poolt OÜ-le M kolmel-neljal korral. J.Ki seletuse järgi esitas Aare Ulmas 2000 maikuus soovi osta 12000 komplekti (tellimus) õuemängu „Gupp“ (tlk.42, 68). Tellimus tuli täita kahe-kolme kuu jooksul 4000 komplekti suuruste kogustena. Ka J.Ki poolt väidetavalt AK vahendusel suuliselt sõlmitud kokkulepe kauba tootjaga oli sõlmitud samasugustel tingimustel – tellimuseks oli 12000 õuemängukomplekti, mis tuli toota juuniaugustikuu jooksul. Kuna koheselt oli kokku lepitud kauba koguses, hinnas ja hankimise ajas, oli tegemist ühe tehinguga ning seega ka raha maksmisega ühe tehingu eest. J.Ki seletuste kohaselt määras ta kauba tootmise tellimisel komplekti hinna, ning teades kauba kogust, oli kaebajal koheselt võimalik välja arvestada tasumisele kuuluva summa. Asjaolu, et kogu kauba tellimuse eest tasumine toimus rohkem kui ühe arvega, ei tähenda, et oleks olnud tegemist mitme, omavahel mitteseotud tehinguga. Seega oli OÜ M kohustatud tuvastama isiku, kellele ta maksis OÜ L arvete alusel sularahata arveldamise kaudu üle 200 000 krooni. J.Ki väitel ta ei tuvastanud, seda, et M J oli seotud OÜ-ga L, oli ta teada saanud alles tunnistajana ülekuulamisel 2005 aastal. Kuna kaebuse esitaja ei ole täitnud oma äritegevuses eriseadusest tulenevat hoolsuskohustust, siis pidi ta esitama täiendavaid tõendeid vaidlusaluse tehingu teise poole kindlakstegemiseks. Antud juhul ongi vaidlus selles, kas kaebaja tehingu teiseks pooleks oli just OÜ L, mitte kauba olemasolus. OÜ KB Eesti poolt kauba hankimine OÜ-lt M ega tema käest saadud andmed ei tõenda kuidagi kauba hankimist just OÜ-lt L.
19. Kohus on seisukohal, et kaebuse esitaja ei ole esitanud selliseid tõendeid, mis annaksid aluse maksuotsuse tühistamiseks. Maksuotsuses on põhjalikult selgitatud, millistest järeldustest tulenevalt maksuamet oma otsuse tegi. Maksuotsuse tühistamiseks ei anna alust ka kaebuse esitaja esindajate seletused ega tunnistaja M J kohtuistungil antud ütlused. Vastupidi, nii J Ki enda poolt kogu maksumenetluse käigus antud vasturääkivad seletused ning M J ütlused tõendavad just maksuameti kahtluse põhjendatust, et tehingu teiseks pooleks ei olnud OÜ L. Nii on J.K maksumenetluse käigus maksuametile andnud seletuse, et tema ei tea, kes tegelikult kauba tootis ja transportis, kauba tootmise ja toodangu vastu ta huvi ei tundnud ning et tema ise OÜ L esindajatega ei suhelnud (tlk.42-43, 69-73). Kuid kohtuistungil antud seletuses märgib J.K, et ta suhtles OÜ L esindajaga arve nr 30 saamisel, mis puudutas kauba transportimise eest maksmist, ning leppis kokku tasumisele kuuluva summa suuruse osas (tlk.64). Kuna tunnistaja M J poolt antud ütluste järgi oli tema ainus OÜ L esindaja ja firma juhatuse liige, ning kõikides tehingutes esindas ja suhtles ainult tema, siis järelikult leppis J.K kauba transpordi eest maksmise osas kokku just M Jga, mistõttu on ebaõiged J.Ki väited, et ta ei teadnud enne kriminaalasjas ütluste andmist, et M.J, kellega ta oli isiklikult tuttav, on seotud OÜ-ga L. Et OÜ L nimel esitatud arvete puhul on tegemist fiktiivsete arvetega, kinnitab ka asjaolu, et ka OÜ L ainus esindaja M. J ei oska öelda, kes kauba tegelikult tootis ning kellelt OÜ L kauba ostis. M. J ütluste järgi sai ta vaidlusaluse kauba ühelt Lõuna-Eesti firmalt, kelle nime ega asukohta ega esindajat ta ei mäleta, ise ta samuti kaupa ei näinud, ei mäleta, millise hinnaga kaupa toodeti, ei oska öelda, kes oli isik, kes OÜ M nimel kaupa tellis. 7 Olulised on seejuures tunnistaja ütlused, mis puudutavad kauba transportimist. OÜ L esindaja M.J väitel pidi kauba transportimise Tallinnasse organiseerima kauba tootja ning et transpordikulud olid juba kauba hinna sees. Kauba transportimise eest ta ühtki eraldi arvet kaebuse esitajale ei olnud esitanud, arve nr 30 12000 krooni kohta võis ta esitada lisamaterjali kohta. Seega ei saa tõeseks lugeda J.Ki selgitust, et arve nr 30 sisaldas eelnevalt OÜ L esindajaga kokkulepitud transpordikulusid. Eeltoodu alusel leiab kohus, et J.Ki enda vastuolulised seletused, samuti tunnistaja ütlused tehingu käigu, kauba tootmise ja transportimise osas toetavad maksuameti seisukohta, et reaalselt tehingut kaebuse esitaja ja OÜ L vahel ei toimunud ning et tegemist oli OÜ L poolt esitatud fiktiivsete arvetega ning esineb põhjendatud kahtlus kaebaja maksupettuses osalemises. Kohus on seisukohal, et kaebuse esitaja ei ole vastupidiselt maksuotsusele tõendanud, et tehingud kaebaja ja OÜ L vahel reaalselt toimusid. Tõendamist ei ole leidnud kaebaja esialgne väide, et kauba tootis OÜ L ega ka kohtumenetluse käigus tunnistaja abil esitatud seisukoht, et OÜ L oli samuti kauba vahendaja, kuigi kauba tegelikku tootjat sel juhul kumbki äriühing ei tea. Kaebuse esitaja ei ole tuvastanud RpTS-st tulenevalt tehingu teise poole isikusamasust, vaid vastupidi, ei ole kogu väidetava tehingu toimumise käigus üldse teise tehingu poole vastu huvi tundnud. Ainuüksi vorminõuetele vastav raamatupidamis- ja maksuarvestus ei kinnita tehingute toimumist poolte vahel, kui on muid kaalukaid tõendeid, et tegelikult ei ole tehingut arvel näidatud isikuga toimunud. Kauba hankimist konkreetselt isikult ei saa kuidagi tõendada kauba edasimüük kolmandatele isikutele. Maksuotsuses tehtud käibemaksu määramine summas 45 360 krooni on põhjendatud ja seaduslik. Kaebaja ei ole ei maksumenetluse ega kohtumenetluse käigus kõrvaldanud kahtlust enda pahausksuses tehingus OÜ-ga L.
20. Tulumaksu määramise osas on maksuhaldur märkinud, et kuna kaubad kokku summas 297 360 krooni ei ole müüdud OÜ L poolt ja nende arvete osas puudub majandustehingu tegelikule sisule vastav raamatupidamise algdokument, on maksuhaldur lugenud nimetatud summa ettevõtlusega mitteseotuks kuluks. Tulumaksuarvestuses on eelkõige oluline, et tegemist oleks ettevõtlusega seotud kulutusega, kuludokument peab võimaldama adekvaatselt tuvastada majandustehingu toimumise arvel näidatud poolte vahel. Antud vaidluse puhul on ka tulumaksu määramisel olnud aluseks asjaolu, et väljamaksed kaebaja poolt on tehtud isikule, kellega tehingu sooritamine ei ole maksuameti poolt leidnud tõendamist. TuMS § 51 lg 2 p 3 kohaselt ettevõtlusega mitteseotud kulu on väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. Kuna kaebaja ei ole tõendanud, et kaup on soetatud OÜ-lt L, ei saa lugeda esitatud arveid nõuetekohaseks algdokumendiks, mis välistaks tulumaksu maksmise. Maksuotsus kaebajale tulumaksu määramise osas tuleb jätta muutmata.
21. Kaebuse esitaja on esitanud taotluse välja mõista vastustajalt kantud kohtukulud summas 4130 krooni. HKMS § 92 kohaselt kannab kohtukulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti. Kuna kohus jätab kaebuse täielikult rahuldamata, jäävad kohtukulud kaebuse esitaja enda kanda. Eda Muts kohtunik 8