3-04-334/3

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Lauri Madise ja Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht

1. veebruar 2006, Tallinn Haldusasja number 3-04-334 Haldusasi L.-R. G. kaebus Viimsi Vallavolikogu 09.02.1994 otsuse p 10.3 alapunkti 5 tühisuse tuvastamise või alternatiivse taotlusena õigusvastasuse kindlakstegemise nõudes ning 13.06.2000 otsuse nr 149 p 1 ** tee * elamut puudutava osa ning 08.10.2002 otsuse nr 192 p 1 alapunk ti 1.2 ning p 1 ** tee * elamute üürileandja õiguste ja kohustuste üleminekut puudutava osa õigusvastasuse kindlakstegemise nõudes Tallinna Halduskohtu 25.veebruari 2005 otsus haldusasjas nr 3-2374/2004 Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringko nnakohtus L.-R. G. ja Viimsi Vallavalitsuse apellatsioonkaebused Asja läbivaatamise kuupäev
2. jaanuar 2006 Menetlus osalised Kaebaja: L.-R. G., esindaja advokaat Ene Mõtte Vastustaja: Viimsi Vallavolikogu, esindaja vandeadvokaat Veljo Viilol RESOLUTSIOON Jätta L. -R. G. ja Viimsi Vallavalitsuse apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu
3. veebruari 2005 otsus haldusasjas nr 3-2374/2004 muutmata. Kohtukulud jätta protsessiosaliste enda kanda. Edasikaebamise kord 3-04-334 Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebus peab olema ringkonnakohtusse jõudnud hiljemalt tähtaja viimasel päeval (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 62). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. 09.02.1994 Viimsi Vallavolikogu otsuse p 10.3 alapunktiga 5 otsustati määrata Viimsi alevikus ** tee * asuv ehitis erastamisele mittekuuluvaks objektiks. Otsuse aluseks olid eluruumide erastamise seaduse (EES) § 3 lõiked 6 ja 8 ning Viimsi valla eluruumide erastamise komisjoni ettepanek (tl 25). 21.11.1994 esitas kaebuse esitaja Viimsi Vallavalitsusele avalduse ** tee *-* eluruumi erastamiseks (tl 16). 13.06.2000 Viimsi Vallavolikogu otsuse nr 149 punktiga 1 otsustati määrata Viimsi alevikus ** tee * asuv elamu erastamisele mittekuuluvaks seoses elamu (endise moonakamaja) rekonstrueerimisega kultuuriasutuseks. Otsuse aluseks oli EES § 3 lg 8 (tl 27). 01.01.2002 sõlmis Viimsi Vallavalitsus kaebuse esitajaga ** tee *-* eluruumi üürilepingu 5 aastaks kehtivusega kuni 01.01.2007 (tl 17-21). 08.10.2002 Viimsi Vallavolikogu otsuse nr 192 p 1 alapunktiga 1.2 otsustati võõrandada tasuta OÜ-le *** Viimsi alevikus asuv Viims i vallale kuuluv kinnistu ** tee *. Punkti 1 kohaselt läksid kinnistul ** tee * asuva üürilepingutega koormatud elamu üürileandja õigused ja kohustused üle OÜ-le *** (edaspidi: OÜ ***) (tl 28). Eeltoodud otsuse aluseks olid Viimsi Vallavolikogu
5. mai 1997 määrusega nr 7 kinnitatud munitsipaalmaa võõrandamise kord, Kaitseministeeriumi ja C. taotlused ja vallavalitsuse ettepanekud. Otsust põhjendati ka vajadusega tagada võimalus kõrghariduse andmiseks Viimsi vallas.
6. L.-R. G. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Viimsi Vallavolikogu 09.02.1994 otsuse p 10.3 alapunkti 5 tühisuse tuvastamiseks või alternatiivse taotlusena õigusvastasuse tuvastamiseks ning 13.06.2000 otsuse nr 149 p 1 ** tee * elamut puudutava osa ning 08.10.2002 otsuse nr 192 p 1 alapunkti 1.2 ning p 1 ** tee * elamute üürileandja õiguste ja kohustuste üleminekut puudutava osa õigusvastasuse tuvastamiseks. Viimsi Vallavolikogu 09.02.1994 otsuse (edaspidi: 09.02.1994 otsus) p 10.3 alapunktis 5 märgitud seaduse paragrahvid on vastuolulised ning teineteist välistavad. Vastavalt HMS § 63 lg 2 p 5 on tegemist tühise otsusega, kuivõrd otsus ise on vastukäiv ning sellest ei selgu kellegi õigusi ega kohustusi, sh kaebuse esitaja, kui võimaliku erastaja õigusi ja kohustusi. Otsuses puudub ka selgitus, mis alustel nimetatud objekt erastamisele mittekuuluvaks määrati. Sellest tulenevalt on tegemist õigusvastase otsusega. Viimsi Vallavolikogu 13.06.2000 otsuse nr 149 (edaspidi: 13.06.2000 otsus) punkt 1 rikub kaebuse esitaja kui eluruumi erastamist taotlenud üürniku õigusi erastamisele, kuivõrd eelnevalt 2 3-04-334 ei olnud võetud vastu seisukohta erastamisavalduste osas ega olnud leitud võimalikku asenduspinda erastamiseks. Viimsi Vallavolikogu 08.10.2002 otsuse nr 192 (edaspidi: 08.10.2002 otsus) punktiga 1 ja alapunktiga 1.2 tunnistati kehtetuks 13.06.2000 otsuse p 2.
7. Nimetatud punkti alusel tuli kinnistud tasuta riigile võõrandada. Samas ei tühistatud 13.06.2002 otsust osas, kus kinnistud määrati erastamisele mittekuuluvaks seoses elamute rekonstrueerimisega kultuuriasutuseks. Kuivõrd uue otsuse korral oleks langenud ära elamu reko nstrueerimine muuseumiks, siis langes ära ka eluruumi erastamata jätmise mõjuv põhjus ning Viimsi Vallavalitsus oleks olnud kohustatud selle erastama kaebuse esitajale, mitte aga tasuta võõrandama kolmandale isikule. Tasuta võõrandamiseks ülikoolile oleks pidanud sellisel juhul olema välja antud uus otsus, mille alusel oleks elamu pidanud olema tunnistatud erastamisele mittekuuluvaks seoses võõrandamisega hariduse eesmärgil. Eesmärk tagada elamu kordategemine ei saa olla EES § 3 lõike 8 kohaselt selliseks mõjuvaks põhjuseks, mille tõttu Viimsi Vallavolikogu võib jätta elamus asuvad eluruumid erastamata. OÜ-le C. võõrandamise otsuse tegemise ajal oli avalikult teada asjaolu, et OÜ C. on pankroti äärel ning OÜ-l puuduvad varalised ressursid sellest väljatulemiseks, millest tulenevalt ei saaks OÜ C. tagada kõrghariduse pakkumist Viimsi vallas.
8. Vastustaja Viimsi Vallavolikogu palus jätta kaebus rahuldamata. 09.02.1994 otsus sisaldab õigusi ja kohustusi ning mis puudutab kaebaja õigusi, siis on otsuses selgelt kirjas, et ** tee * määratakse erastamisele mittekuuluvaks objektiks. Otsuses märgitud sätted ei välista teineteist. Kaebaja poolt 05.11.2004 esitatud alternatiivne nõue 09.02.1994 otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks on esitatud mittetähtaegselt. 13.06.2000 ja 08.10.2002 otsused ei riku kaebaja õigusi, kuivõrd nendega ei ole algselt otsustatud elamute erastamisele mittekuuluvaks määramist. Nimetatud otsustega muutusid vaid isikud, kellele elamud kultuur -hariduslikul eesmärgil antakse. Nimetatud otsused ei saa rikkuda kaebaja õigusi ka põhjusel, et kaebaja on kaotanud eluruumi erastamise õiguse juba enne nimetatud otsuste vastuvõtmist, kuna vastavalt kinnistusregistri registriosa nr 27478 väljavõttele on elamu, kus kaebaja korter asub, kantud kinnistusregistrisse 09.02.2000 elamumaana, millest tulenevalt on muutunud asjaõigusseaduse kohaselt kinnisasjaks ehk maa oluliseks osaks. Kinnistu, mille oluliseks osaks on elamu ja selles asuv kaebaja korter, tasuta võõrandamine 08.10.2002 otsuse alusel OÜ- le C. ei muuda kehtetuks 09.02.1994 otsust ** tee * elamu erastamisele mittekuuluvuse kohta. Kultuuri (muuseum) ja haridusasutused (C.) kuuluvad mõlemad ühise nimetaja alla ning seega ei muudetud ka elamute mitteerastamise sihtotstarvet, kuna igal juhul toimus erastamisele mittekuuluvaks määramine eelkõige hoonete rekonstrueerimise eesmärgil.
9. Tallinna Halduskohtu 25.02.2005 otsusega tunnistati Viimsi Vallavolikogu 08.10.2002 otsuse nr 192 punkti 1 alapunkt 1.2 ning punkti 1 ** tee * elamute üürileandja õiguste ja kohustuste üleminekut puudutav osa õigusvastaseks. Muus osas jäeti kaebus rahuldamata. Kohus otsustas 02.12.2004 kohtuistungil protokollilise määrusega, et kaebus on esitatud tähtaegselt. 3 3-04-334 09.02.1994 otsuse aluseks olid EES § 3 lõiked 6 ja
10. Õige pole kaebaja väide, et nimetatud norme pole võimalik koos kohaldada. Tunnistaja A. T. poolt antud ütluste kohaselt tunnistati ** tee * ja * erastamisele mittekuuluvaks, kuna hooned olid muinsuskaitse objektiks ja halvas ehitustehnilises seisukorras. Plaanis oli hoonete rekonstrueerimine. Maja elanikud polnud eriti maksuvõimelised ja seetõttu oli ebareaalne, et nad suudavad objekti korda teha. Järelikult soovis vastustaja hooneid rekonstrueerida, kuid leidis, et hoonete elanikud ei ole selleks suutelised. EES § 3 lg 8 oleks saanud olla ka iseseisev alus elamu erastamisele mittekuuluvaks määramisel. Puuduvad alused 09.02.1994 otsuse õigusvastasuse kindlakstegemiseks. Kuigi otsuse vastuvõtmisel on tehtud nii vormi- kui ka menetlusvigu (puudulik põhjendus, EES § 3 lg 8 põhjenduse avalikustamata jätmine), ei anna see HMS § 58 kohaselt alust tunnistada haldusakt sisuliselt õigusvastaseks. 13.06.2000 otsus ei ole õigusvastane. Vastustaja õigus määrata elamu seoses rekonstrueerimisega muuseumiks erastamisele mittekuuluvaks on juba tuvastatud. 09.02.1994 ja 13.06.2000 otsuste põhjendused ei ole teineteisega vastuolus. Mõlemal juhul on vastustaja määranud ** tee * elamu erastamisele mittekuuluvaks seoses otsusega rekonstrueerida elamu kultuuriasutuseks. Elamu muinsuskaitseline väärtus põhjendab täiendavalt vastustaja vastavat otsust. 08.10.2002 on õigusvastane. Otsuse tegemise ajaks oli erastamata jätmise esialgne alus – ** tee * asuva elamu rekonstrueerimine Kaitseväe muuseumiks – ära langenud. Kaitseministeerium loobus esialgsest taotlusest rekonstrueerida ** tee * elamu Kaitseväe muuseumiks. Seega oleks vastustaja pidanud uuesti otsustama ** tee * eluruumide erastamata jätmise, mida aga tehtud ei ole. Samuti oleks pidanud teada olema OÜ C. pankrotieelne majanduslik seisukord ning vastustajal lasus kohustus kontrollida, kas otsuses toodud eesmärgi: kõrghariduse võimaluse andmine Viimsi vallas, teostamine on ** tee * ja * kinnistute tasuta võõrandamisega võimalik ning kas eeltoodud elamute üürnike erastamisvõimaluse vastavale eesmärgile ohvrikstoomine on põhjendatud või mitte. Otsuses puudub motivatsioon selle kohta, millistest kaalutlustest lähtuvalt leidis Viimsi Vallavolikogu, et vajadus tagada võimalus kõrghariduse andmiseks Viimsi vallas kaalub üles ** tee * asuvate eluruumide üürnikele eluruumide erastamise võimaluse andmise. Seoses erastamiskohustusega ei saanud vastustaja käsitleda ** tee * maad maana, mis ei ole enam vajalik või mis on muutunud kõlbmatuks valla ülesannete täitmiseks. Õige pole vastustaja väide, et 08.10.2002 otsuse vastuvõtmise ajaks polnud võimalik ** tee * eluruume enam erastada, kuna seoses maa kinnistusraamatusse kandmisega olid kadunud erastamise objektid – eluruumid. Asjaolu, et kinnisasi pole jaotatud korteriomanditeks, ei oleks seganud EES § 217 lõike 1 kohast erastamist. Korteriomandiseaduse § 3 lõike 1 kohaselt võib kinnisomandi, mille ese on maatükk koos sellel oleva või ehitatava ehitisega, jagada korteriomanditeks. PROTSESSIOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
11. L.-R. G. apellatsioonkaebuses paluti tühistada Tallinna Halduskohtu 25.02.2005 otsus osas, millega kaebus jäeti rahuldamata ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada täielikult. 09.02.1994 otsus on tühine. Kohus on andnud tunnistaja ütlustele väära hinnangu, asudes ekslikult seisukohale nagu oleks erastamata jätmise üheks aluseks ka rekonstrueerimine 4 3-04-334 muuseumiks. Tunnistaja A. T. ütlustega on tõendatud, et erastamata jätmise peamiseks põhjuseks oli elamu vilets olukord ja üürnike võimalik maksejõuetus elamu kordategemisel ja kaitserežiimi järgimisel, mistõttu otsustati elamu rekonstrueerida muuseumiks. 09.02.1994 otsus on ka põhjendamata. Otsuses ei ole märgitud, millisel EES § 3 lg 8 sätestatud alusel määrati elamu erastamisele mittekuuluvaks. Haldusakti põhjendamine on üldine nõue, mis peab tagama põhiseaduse § 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse. Kohus on jätnud selle asjaolu tähelepanuta. Lisaks jättis vallavalitsus välja selgitamata, kas majaelanikud soovivad või on suutelised maja korras hoidma ja kaitserežiimi järgima. Kohus on jätnud seisukoha andmata, miks ta ei pea õigusvastaseks otsust, kus määrava tähtsusega asjaolu väljaselgitamine oli jäetud tegemata ning tugineti üksnes komisjoni arvamusele elanike maksevõime kohta. Erastamata jätmise aluseks ei saa olla elamu halb seisukord ega üürnike maksejõuetus. Võõrandades tasuta kinnistu OÜ- le C., on erastamata jätmise põhjus tänaseks ära langenud, mistõttu vallavolikogu 09.02.1994 ja 13.06.2002 otsused erastamata jätmise kohta koosmõjus 08.10.2002 otsusega õigusvastased. Kui eluruumi erastamata jätmise põhjustena märgitud faktilisi asjaolusid ei esine või need hiljem ära langevad, langeb ära ka eluruumi erastamata jätmise alus. Kohus on vääralt leidnud, et nimetatud otsused ei ole toodud põhj ustel õigusvastased.
12. Vastustaja Viimsi Vallavolikogu kirjalikus vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastupidiselt apellandi väitele tuvastas halduskohus, et tunnistaja ütlustest nähtuvalt oli elamute erastamisele mittekuuluvaks tunnistamise peapõhjuseks asjaolu, et elamute näol oli tegemist muinsuskaitse objektiga, mida plaaniti rekonstrueerida muuseumiks. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et 09.02.1994 otsust ei ole võimalik tunnistada õigusvastaseks ainuüksi motiveerimatuse ja menetlusnõuete rikkumise tõttu, kuna see ei saanud sisuliselt mõjutada asjas tehtavat otsust. Vaidlustatud otsuses on viidatud EES § 3 lg 6 ja lg 8 ning asjaolu, et seaduses sätestatut ei ole otsuses lahti kirjutatud, ei muuda otsust arusaamatuks. Eluruumi erastamata jätmise põhjustena märgitud asjaolu ei ole 08.10.2002 otsuse tegemisel ära langenud , kuivõrd tegemist oli mitteerastamisega rekonstrueerimise tõttu kultuur-hariduslikul eesmärgil. Muutusid ainult isikud, kellele elamud nimetatud eesmärgil anti, mis ei muutnud erastamata jätmise põhjust.
13. Viimsi Vallavolikogu apellatsioonkaebuses paluti Tallinna Halduskohtu 25.02.2005 otsus tühistada ning teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. 09.02.1994 otsuse õigusvastasuse tuvastamise nõue on esitatud aegunult, kuna alates 01.01.2002 kehtima hakanud HKMS § 9 lg 5 kohaselt võib kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks esitada 3 aasta jooksul haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest arvates. Ka kaebus 13.06.2000 otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks on esitatud tähtaja rikkumisega samal põhjusel. Hald uskohus jättis tähelepanuta vastustaja põhjendused, et 08.10.2002 otsus ei riku kaebuse esitaja õigusi, mistõttu kaebajal puudub põhjendatud huvi nimetatud otsuse vaidlustamiseks. 5 3-04-334 Halduskohus on alusetult leidnud, et 08.10.2002 otsuse tegemise ajaks oli varasemates otsustes toodud eluruumide erastamata jätmise alus ära langenud ning vastustajal lasus kohustus ** tee * asuvate eluruumide kaebuse esitajale erastamiseks või uue mitteerastamise otsuse vastuvõtmiseks. Kaebuse esitaja võimalik õiguste rikkumine saab tuleneda ainult 09.02.1994 otsusest. Hilisemate otsuste tegemise ajal oli tegemist kinnistuga ja muudeti volikogu poolt vaid subjekti, kellele kinnistu kultuuriasutuseks rekonstrueerimise eesmärgil antakse. Halduskohtu seisukoht kinnisasja erastamise võimalikkuse kohta on vastuolus kehtinud asjaõigusseaduse § 136 lg 1 ja kehtiva TsÜS § 54 lg
14. Kohus leidis alusetult, et 08.10.2002 otsuses puudub motivatsioon, millistest kaalutlustest lähtuvalt leidis Viimsi Vallavolikogu, et vajadus tagada võimalus kõrghariduse andmiseks Viimsi vallas kaalub üles ** tee * asuvate eluruumide üürnikele eluruumide erastamise võimaluse andmise. Erastamisele mittekuuluvus oli otsustatud juba 09.02.1994 otsusega ning kõrghariduse andmine lugema tule arvule inimestele kaalub igal juhul üle üürnike erastamisvajaduse, arvestades ka asjaoluga, et maja oli lagunenud ja üürnikel puudusid vahendid selle rekonstrueerimiseks muinsuskaitselise kompleksina. Kultuuri- (mõisakompleks-muuseum) ja haridusasutused (C.) kuuluvad mõlemad ühise nimetaja alla (haridus on kultuuri osa) ning seega ei muudetud elamute mitteerastamise sihtotstarvet. Meelevaldne on halduskohtu seisukoht, et vastustaja võis ja pidi ette nägema OÜ C. pankrotti. Jääb arusaamatuks, kuidas saab halduskohus tunnistada õigusvastaseks 08.10.2002 otsuse, pidades 09.02.1994 ja 13.06.2000 otsuseid seaduslikeks.
15. L.-R. G. kirjalikus vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebus on esitatud tähtaegselt. 13.06.2000 otsusega määrati ** tee * elamu erastamisele mittekuuluvaks. Seega on ekslik apellandi väide, et 13.06.2000 ja 08.10.2002 otsustega muudeti vaid kinnisasja omanikku, mistõttu ei olnud võimalik rikkuda kaebaja õigusi. Meelevaldne on apellandi väide, et erastamata jätmise õiguslik alus ei langenud ära, kuna kultuuri- ja haridusasutus kuuluvad ühise nimetaja alla. Ülikooli ja muuseumi asutamine on kaks täiesti erinevat asja. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16. Esmalt annab ringkonnakohus hinnangu vastustaja väitele, et 09.02.1994 ja 13.06.2000 otsuste osas on kaebetähtaeg möödunud (I), seejärel kontrollib halduskohtu poolt 09.02.1994, 13.06.2000 ja 08.10.2002 otsus te suhtes läbi viidud õigusliku analüüsi paikapidavust (vastavalt peatükid IIIV) ning viimaks lahendab kohtukulude jagamise küsimuse (V). I
17. Tuvastamiskaebusega 09.02.1994 ja 13.06.2000 otsuste õigusvastaseks tunnistamiseks pöördus kaebaja kohtusse 22.10.
18. HKMS § 9 lõike 5 (kehtib alates 01.01.2002) kohaselt võib kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks esitada kolme aasta jooksul haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest arvates. Perioodil 01.01.2000-01.01.2002 sai vastava tuvastamiskaebusega kohtusse pöörduda tähtajatult. 6 3-04-334 Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et kaebused esitati tähtaegselt. Halduskohus on teinud asjakohase viite Riigikohtu halduskolleegiumi 11.11.2004 kohtuotsusele haldusasjas nr 3-3-1-66-04, mille kohaselt tuli HKMS § 9 lõikes 5 ettenähtud kolmeaastast tähtaega enne 01.01.2000 antud haldusaktide või sooritatud toimingute vaidlustamisel hakata arvestama eelnimetatud sätte jõustumisel, so 01.01.
19. Järelikult sai vastavate kaebustega kohtusse pöörduda kuni 01.01.
20. Asjaolu, et kaebaja vaidlustab enam kui kümme aastat tagasi antud haldusakti, ei tähenda, et HKMS § 9 lõikes 5 sätestatud 3-aastase kaebetähtaja kulgemise algushetk tuleks kaebaja puhul kindlaks teha mingite teiste põhimõtete järgi; ka 09.02.1994 otsuse vaidlustamisel algas see 01.01.
21. Asjakohane ei ole vastustaja viide vastuolu kohta TsÜS- is sätestatud üldise hagi aegumise tähtajaga. Nimetatud regulatsioon halduskohtumenetlusele ei laiene. Nõustuda ei saa ka vastustaja väitega, et 09.02.1994 otsuse vaidlustamise tähtaeg möödus juba kuni 31.12.1999 kehtinud HKS-i ajal. HKMS § 9 lg 5 uues redaktsioonis sätestatud tähtaeg ei saanud hakata kulgema enne HKMS jõustumist. Seda tähtaega ei saa samastada varasema HKS kaebetähtajaga. II
22. 09.02.1994 otsuse osas on apellatsioonkaebuse esitanud kaebaja, kes leiab jätkuvalt, et otsus on vaidlustatud osas tühine või õigusvastane.
23. Halduskohus on õigesti tuvastanud, et 09.02.1994 otsuse puhul puudub HMS § 63 lg 2 punktis 5 sätestatud haldusakti tühisuse alus. Nimetatud sätte kohaselt on haldusakt tühine, kui sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Asjaolu, et haldusakti andmise alusena on viidatud kahele normile, mis kaebaja arvates välistavad teineteist, ei saa olla haldusakti tühisuse kindlakstegemise põhjuseks. Haldusaktist nähtub selgelt, et ** tee * elamu on tunnistatud erastamisele mittekuuluvaks objektiks. Seega on ka sellest haldusaktist tulenevad õigused ja kohustused, niivõrd, kui need puudutava kaebuse esitajat, üheselt mõistetavad. Haldusakti andmise ebaselge alus võib viidata haldusakti õigusvastasusele. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et EES § 3 lõiked 6 ja 8 ei ole iseenesest teineteist välistavad normid. Samas ei oma nimetatud küsimus käesoleva haldusaja lahendamisel määravat tähendust, sest sõltumata õigusliku aluse valikust, oleks saabunud sama õiguslik tagajärg, so elamu tunnistamine erastamisele mittekuuluvaks objektiks.
24. Käesolevaks ajaks ei ole säilinud 09.02.1994 otsuse tegemise aluseks olnud dokumentatsiooni. Otsuses endas puudub vajalik faktiline ja õiguslik põhjendus. Halduskohtus kuulati tunnistajana üle A. T., kes oli
25. aasta l Viimsi Vallavalitsuses Kommunaalameti juhataja ning erastamise komisjoni esimees. Tunnistaja ütluste kohaselt oli plaanis mõisakompleksi kuuluvad majad, sh ** tee * elamu, arendada muuseumiks. Nimetatud väidet ei lükka ümber sama tunnistaja poolt antud selgitus, et elamu mitteerastamisel arvestati ka hoone halba seisukorda ning seda, et maja elanikud ei ole maksuvõimelised, mistõttu on ebareaalne, et nad suudavad maja ise korda teha. Asjaolu, et eluruumide erastamata jätmise põhjuseks oli muuseumi rajamise soov, tõendab ka 13.06.2000 otsuse vastuvõtmine, millega veelkord kinnitati vajadust rekonstrueerida ** tee * ja * elamud kultuuriasutuseks. Eluruumide erastamise korral 7 3-04-334 poleks vastava eesmärgi saavutamine võimalik olnud. 13.06.2000 otsuse andmine ei viita sellele, et ka vastustaja ise mõistis 09.02.1994 otsuse tühisust ja õigusvastasust. Kaebaja on viitega Riigikohtu halduskolleegiumi 12.02.2003 otsusele haldusasjas 3-3-1-13-03 leidnud, et eluruumi erastamata jätmise aluseks ei saa olla elamu halb seisukord. Ringkonnakohus märgib veelkord, et olemasolevatele tõenditele tuginedes oli 09.02.1994 otsuse andmise eesmärgiks tagada hoonete kompleksi kasutamine kultuuriasutusena.
26. Kohus rahuldab tuvastamiskaebuse üldjuhul vaid siis, kui vaidlustatud haldusakt või toiming on sisuliselt õigusvastane. Haldusakti formaalse õigusvastasuse tuvastamiseks (nt põhjendamiskohustuse täitmata jätmine) peab esinema konkreetne põhjendatud huvi. Käesolevas haldusasjas on kaebaja tuvastamiskaebuse põhjendatud huvina näidanud kahjunõude esitamise soovi. Seega on huvi suunatud 09.02.1994 otsuse materiaalse õigusvastasuse tuvastamisele ning kuigi halduskohus on teinud kindlaks selle otsuse formaalse õigusvastasuse, ei piisa sellest tuvastamiskaebuse rahuldamiseks. Menetlu s- ja vormivead ei tähenda, et nende puudumisel oleks vastu võetud kaebuse esitaja jaoks soodne haldusakt. Järelikult ei saa formaalse õigusvastasuse tuvastamine hõlbustada kahjunõude esitamist. Apellatsioonkaebuses on leitud, et 09.02.1994 ja 13.06.2000 otsused on õigusvastased koosmõjus 08.10.2002 otsusega, kuna viimasega langes ära erastamata jätmise põhjus. Ringkonnakohus märgib, et kohus hindab haldusakti õiguspärasust selle andmise seisuga. Kui hiljem õiguslik olukord muutub ning antakse uue sisuga haldusakt, ei muuda see varasemat otsust automaatselt õigusvastaseks. Kõike eeltoodut arvesse võttes, tuleb 09.02.1994 otsuse osas jätta halduskohtu otsus muutmata. III
27. Ringkonnakohus nõustub ka 13.06.2000 otsuse osas halduskohtu otsuse põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata. Esmalt peatub ringkonnakohus vastustaja seisukohal kaebeõiguse puudumise kohta ning seejärel vastab kaebaja poolt apellatsioonkaebuses esitatud väidetele.
28. Vastustaja on seisukohal, et 13.06.2000 otsus ei riku kaebaja õigusi ning tal puudub põhjendatud huvi selle vaidlustamiseks, kuna ta on kaotanud eluruumi erastamise õiguse juba enne selle otsuse vastuvõtmist. 09.02.2000 kanti maa, millel elamu asub, elamumaana kinnistusraamatusse. Kuni 15.12.2000 kehtinud EES § 3 lõike 1 kohaselt oli võimalik erastada ainult eluruumi kui vallasasja. Alates 29.11.2000 kehtiva EES § 21.7 kohaselt oli võimalik kinnisasjana erastada üksnes korteriomandit.
29. Ringkonnakohus leiab, et kaebeõigus 13.06.2000 otsuse vaidlustamiseks on kaebajal olemas. Kuigi kaebaja kasutuses oleva eluruumi kohta oli mitteerastamise otsus vastu võetud juba
30. aastal, ei tähenda see, et kaebajal pole võimalik hilisemaid haldusakte vaidlustada. EES kohaselt on erastamise kohustatud subjektil kohustus eluruum erastada, välja arvatud üksnes siis, kui esineb mõni EES § 3 lõikes 5 nimetatud alus erastamisest keeldumiseks. Kui eluruumi erastamisest keeldumise alus langeb hiljem ära, võib tekkida eluruumi erastamise kohustus uuesti. Seadusest tulenev eluruumi erastamise õigus ei kao ära erastamisest keeldumisega. See, kas uus haldusakt (antud juhul 13.06.2000 otsus) loob võimalusi eluruumi erastamise õiguse 8 3-04-334 tekkimiseks, kuulub tuvastamisele kaebuse põhjendatuse, mitte aga kaebuse lubatavuse kontrollimisel.
31. 13.06.2000 otsuse tegemise ajaks oli ** tee * elamu muutunud kinnisasja oluliseks osaks. Sel ajal kehtinud EES-i redaktsioon võimaldas üksnes eluruumi kui vallasasja erastamist. Korteriomandi erastamise võimalus tekkis alates 29.11.
32. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodu ei tähenda põhjendatud huvi puudumist. Kas vaidlustatud haldusaktiga kaebajale ka tegelikult kahju tekitati, ei kuulu kontrollimisele tuvastamiskaebuse lubatavuse kindlakstegemise käigus.
33. Kaebaja esitas erastamisavalduse 21.11.
34. Kaebaja on seisukohal, et enne 13.06.2000 otsuse vastuvõtmist oleks tulnud kaebaja avaldus lahendada ning leida talle asenduspind. Kaebaja väidab, et 13.06.2000 otsuse vastuvõtmisel oli vastustajal teada, et maja ei rekonstrueerita kultuuriasutuseks. Ringkonnakohus leiab, et erastamise taotlust polnud vaja hakata lahendama. Kuigi olemasolev dokumentatsiooni on lünklik, ei nähtu, et 13.06.2000 otsuse tegemisel oleks ** tee * elamu erastamata jätmise ning kultuuriasutuseks rekonstrueerimise küsimusi uuesti sisuliselt lahendatud. Selles osas lähtuti 09.02.1994 otsusega paika pandud seisukohtadest ning kaebajal ei tekkinud subjektiivset õigust, et tema kasutuses oleva eluruumi erastamata jätmise küsimust uuesti kaalutakse. Asjaolu, miks ei olnud vastustaja kaebaja poolt
35. aastal esitatud erastamisavaldust lahendanud, ei kuulu tuvastamisele 13.06.2000 otsuse õiguspärasuse kontrollimise raames. Käesoleva kohtuvaidluse esemeks ei ole erastamismenetlusega viivitamine. Põhjendamata on apellatsioonkaebuse väide, et volikogul oli ette teada, et maja muuseumiks ei rekonstrueerita. 13.06.2000 otsuse andmise faktilised asjaolud kinnitavad vastupidist. Otsusest nähtub, et vahetult enne selle tegemist on Kaitseministeerium esitanud taotluse asutada Viimsi mõisas Kaitseväe Muuseum. IV
36. Vastustaja leiab oma apellatsioonkaebuses, et 08.10.2002 otsus oli seaduslik ning lisaks puudub kaebajal kaebeõigus selle vaidlustamiseks. Seoses kaebeõigusega jääb ringkonnakohus käesoleva otsuse punktis 17 väljendatud seisukohtade juurde ning ei korda neid.
37. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et 08.10.2002 otsuse tegemise ajaks oli 09.02.1994 ja 13.06.2000 otsustes toodud eluruumide erastamata jätmise alus ära langenud ning vastustajal lasus kohustus asi uuesti läbi vaadata. Ringkonnakohus on otsuse punktis 17 juba selgitanud, et seadusest tulenev eluruumi erastamise õigus ei kao ära erastamisest keeldumisega. Eluruumi erastamata jätmine on eluruumi erastamise õigustatud subjekti õigusi piirav otsustus ning oluliste asjaolude muutumisel tuleb selle riive vajalikkust uuesti hinnata. Nõustuda ei saa vastustaja väitega, et erastamata jätmise alus ei muutunud. Kuigi nii muuseumi kui ka ülikooli võib liigitada kultuuriasutuste alla, on siiski tegemist erinevate huvide, eesmärkide ja kaalutlustega, millega tuleb eluruumide erastamata jätmise otsustamisel arvestada. Kuna vastustaja ei ole kaalumist läbi viinud, on tegemist olulise kaalutlusveaga, mis muudab 08.10.2002 otsuse sisuliselt õigusvastaseks. Siinkohal ei ole enam oluline hakata täiendavalt kontrollima, kas OÜ C. võimalik pankrot pidi vastustajale teada olema või mitte. Ringkonnakohus ei nõustu vastustajaga, et kõrghariduse andmine kaalub igal juhul üles üürnike 9 3-04-334 erastamisvajaduse. ** tee * elamu näol polnud kindlasti tegemist ainsa hoonega, kus kõrgharidus andmist edendada. Vastustaja on esile toonud, et
38. aastal ei olnud kinnisasja erastamine võimalik muuhulgas seetõttu, et EES § 21.3 kohaselt sai avaldusi korteriomandite seadmiseks esitada üksnes kuni 31.12.
39. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud säte ei takistanud olemasoleva kinnisasja korteriomanditeks jagamist ning nende erastamist vastavalt EES §- le 21.
40. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse punkti 5 viimases lõigus EES §-le 21.7 antud tõlgendusega. ** tee * kinnisasi oli Viimsi valla kui erastamise kohustatud subjekti omandis ning Viimsi vallal oli võimalik jagada kinnisasi korteriomanditeks ning täita talle EES - iga pandud kohustus. Apellatsioonkaebusest ei selgu, milles seisneb nimetatud tõlgenduse vastuolu AÕS § 136 lõikega 1 ning TsÜS § 54 lõikega
42. Eeltoodust tuleneb, et 08.10.2002 otsusele esitatud tuvastamiskaebuse rahuldamine oli seaduslik. Käesoleva haldusasja raames ei kuulu lahendamisele küsimus, kas selle otsusega tekitati kaebuse esitajale kahju. Otsuse õigusvastasus ei tähenda, et kaebuse esitajal oleks erastamisõigus igal juhul tekkinud. Välistatud ei ole, et vastustaja oleks samasuguse õigusliku tulemuseni jõudnud ka asja õiguspärasel menetlemisel. Nimetatud asjaolud kuuluvad aga hindamisele kahjunõude kohtuliku menetlemise raames. V Kuna kumbki apellatsioonkaebus rahuldamisele ei kuulu, jäävad kohtukulud protsessiosaliste enda kanda. Lauri Madise Ivo Pilving Kaire Pikamäe 10