KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ivo Pilving, Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht
- veebruar 2006, Tallinn Haldusasja number 3-05-175 Haldusasi OÜ ** kaebus Veterinaar- ja To iduameti peadirektori 01.03.2005 käskkirja nr 131 tühistamiseks, kinnipeetud konteinerite kaebuse esitajale tagastamiseks või kolmandasse riiki saatmiseks ja Veterinaar- ja Toiduameti peadirektori asetäitja 18.03.2005 ettekirjutuse nr 19-1/581 tühistamiseks Tallinna Halduskohtu
- septembri 2005 otsus haldusasjas nr 3-343/2005 Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus OÜ ** apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
- jaanuar 2006 Menetlus osalised Kaebaja: OÜ **, esindaja vandeadvokaat Andres Past Vastustaja: Veterinaar- ja Toiduamet, esindajad Regina Pihlakas, Anne -Ly Veetamm ja vandeadvokaat Jaanus Tehver RESOLUTSIOON Muuta Tallinna Halduskohtu
- septebri 2005 otsuse haldusasjas nr 3-343/2005 põhjendusi ning asendada need käesoleva kohtuotsuse põhjendustega. Muus osas jätta OÜ ** apellatsioonkaebus rahuldamata. Mõista OÜ-lt ** Veterinaar- ja Toiduameti kasuks välja kohtukulud summas 5310 krooni. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebus loetakse esitatuks tähtaegselt, kui see on ringkonnakohtusse saabunud hiljemalt kassatsioonkaebuse esitamise viimasel 3-05-175 päeval (TsMS § 62 lg 2). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Veterinaar- ja Toiduameti peadirektori 01.03.2005 käskkirjas nr 131 „Mittenõuetekohase kauba päritoluriiki tagasisaatmise otsuste muutmine ja kauba hävitamine“ otsustati hävitada 10 konteineritäit lihatooteid (kokku 280 tonni), mille suhtes OÜ ** on loomade ja loomsete saadustega kauplemise ning nende impordi ja ekspordi veterinaarjärelevalve seaduse (edaspidi LKVetJS) § 3 lg 8 mõttes kaubasaadetise eest vastutavaks isikuks. Käskkirjas leiti, et järgmiselt tähistatud konteinerites asuva kauba päritoluriiki ei ole võimalik kindlaks teha: ZCSU 5940712, ZCSU 5945118, TRLU 1859301, TRLU 1875426, JXLU 5965027, ZCSU 5970949, JXLU 5964191, GESU 9080249, CRXU 6967927, CRLU
- Selliseid dokumente või andmeid, mille alusel Veterinaar- ja Toiduametil oleks objektiivselt võimalik kauba päritoluriiki kindlaks teha, esitatud ei ole ja selliseid andmeid ei ole Veterinaarja Toiduametil võimalik hankida. Kauba pakenditel puudub markeering, mis võimaldaks kaupa identifitseerida ja päritoluriiki tõsikindlalt tuvastada. Seega pole võimalik kaupa päritoluriiki tagasi saata. Mittenõuetekohane kaubasaadetis, mida pole võimalik päritoluriiki tagasi saata, kuulub LKVetJS § 44 lg 3 ja lg 5 kohaselt hävitamisele. Loomsed saadused, mille päritoluriiki ei ole võimalik kindlaks teha, on ohtlikud inimese tervisele. Käskkirjaga muudeti ülalnimetatud konteinerites oleva kauba suhtes tehtud otsused päritoluriiki tagasisaatmise kohta ja otsustati nimetatud kaubasaadetised hävitada. Käskkirja p 3 kohustati kauba eest vastutavat isikut korraldama vastava kauba hävitamisele saatmine ning katta kõik hävitamise seotud rahalised kulutused. Veterinaar- ja Toiduameti peadirektori asetäitja 18.03.2005 ettekirjutusega kohustati kaubasaadetise eest vastutavat isikut OÜ-d ** tegema toiminguid, mis on suunatud 01.03.2005 käskkirja nr 131 p 3 täitmisele ning korraldama kauba hävitamine selliselt, et see oleks lõpule viidud hiljemalt 20.05.
- OÜ ** esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Veterinaar- ja Toiduameti peadirektori 01.03.2005 käskkirja nr 131 tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks kinnipeetud konteinerite kaebuse esitajale tagastamiseks või kolmandasse riiki saatmiseks ja Veterinaar- ja Toiduameti peadirektori asetäitja 18.03.2005 ettekirjutuse nr 19-1/581 tühistamiseks. Veterinaar- ja Toiduametile on esitatud kauba päritolu tõendavad dokumendid: India saatkonnas Brüsselis kinnitatud Halal sertifikaadid, mis kinnitavad loomade tapmist riiklikus tapamajas Slaughter Hause M.C.D; sertifikaadid ekspordiäriühingust SRM Agro Foods, Vashi, Navi Mumbai. Käskkirjas loetletud konteinerid olid hangitud nimetatud äriühingust. Igal karbil, millesse kaup oli pakendatud, on olemas firmamärk „SRM“; tervise veterinaarsertifikaadi originaalid ülalnimetatud kauba kohta, mis on allkirjastatud arst-bakterioloogi hr. D. poolt ja tema isikliku pitsatiga kinnitatud. Originaalkirjas hr D. kinnitab oma allkirja usaldusväärsust; „Certificate of Origin“ originaalid, mis on registreeritud India Kaubandus- ja Tööstuskojas peasekretär U. K. allkirjaga; India Kaubandus- ja Tööstuskoja kiri, milles peasekretär K . teavitab vastustajat sellest, et tema registreeris sertifikaadid ja tema allkiri ei ole võltsitud. Kirjas on märgitud kõik India Kaubandus- ja Tööstuskoja rekvisiidid ja hr K. telefoninumber, fax ja e- mail; 2 3-05-175 inspekteerimisettevõtte SGS sertifikaatide originaalid. Sertifikaatides on märgitud inspekteerimisettevõtte SGS India osakonna kõik rekvisiidid, sidevahendid ja aadress. Ülalnimetatud dokumentidega on tõendatud, et kauba päritoluriiki tagasisaatmiseks kauba valmistaja SRM A. F. ja N. C. S. & P. aadressile takistusi ei ole.
- Vastustaja Veterinaar- ja Toiduamet palus jätta kaebus rahuldamata. Kaubasaadetist ei ole võimalik päritoluriiki tagasi saata, kuna päritoluriiki ei ole võimalik kindlaks teha. Kaubal ja selle pakendil puudub markeering, mis võimaldaks kaupa identifitseerida. Ei ole võimalik tuvastada, et kaebaja poolt esitatud dokumend id on väljastatud kõnealuse kaubasaadetise kohta. Kaebaja on esitanud kauba päritolu kohta vastukäivaid andmeid ja dokumente. Kaebaja ei ole esitanud kauba päritoluriigi pädeva ametiasutuse poolt väljastatud veterinaardokumente, mille ehtsust oleks vastav ametiasutus ka vastustaja sellekohase järelepärimise peale kinnitanud. Enamiku kaebaja veterinaarsertifikaatide kohta on olemas kinnitus, et need on võltsitud. On alust kahelda ka ülejäänud sertifikaatide ehtsuses. India kaubanduskoda ei ole riiklikku veterinaarjärelevalvet teostav asutus ning tema poolt väljastatud dokumendid ei ole sertifikaadid LKVetJS § 3 lg 6 tähenduses. Kauba pakendile kleebitud firmamärk „SRM“ ei tõenda pakendis oleva kauba päritoluriiki, kasutatud tähistuse pakendile kandmise viisist tulenevalt on võimalik seda lisada või muuta. LKVetJS § 44 lg 5 tulenevalt ei ole võimalik mittenõuetekohast kaupa kolmandasse riiki saata.
- Tallinna Halduskohtu
- septembri 2005 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Selleks, et kaupa oleks võimalik LKVetJS § 44 lg 5 tähenduses päritoluriiki tagasi saata, tuleb teha kindlaks, kas kauba päritolu tõendavad dokumendid, eelkõige veterinaarsertifikaat on kehtivad ja kas kauba päritoluriik on nõus kaupa tagasi võtma. Kui kauba päritoluriiki tagasisaatmine võimalik ei ole, kuulub kaup vastavalt LKVetJS § 44 lg 5 hävitamisele. Käesoleval juhul on kauba markeering niivõrd puudulik, et ei võimalda seostada kaupa dokumentidega, mis väidetavalt on kauba kohta väljastatud ja kaebuse väitel tõendavad kauba päritoluriiki. Kauba pakenditel ja kastidel ei ole viidet sellele, millise looma lihaga on tegemist, puuduvad identifitseerimisnumbrid. Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi 64/433 EMÜ art 3 lg 1 alap e ja direktiivi lisa 1 XI peatüki kohaselt peab kõnealusel kaubal olema tervisemärk. Pakendi välisküljele kleebitud firmamärk SRM ei tõenda kauba päritoluriiki, tähistuse teostamise viis võimaldab seda lisada ja muuta. India osariikide loomakasvatuse ministeeriumi väljastatud veterinaarsertifikaatide suhtes on Veterinaar- ja Toiduamet asunud põhjendatult seisukohale, et nad ei vasta LKVetJS § 18 lg 4 toodud nõuetele ning neid dokumente ei ole kauba päritolu ja veterinaarnõuetekohasuse tuvastamiseks võimalik kasutada, vaatamata pädevalt ametiasutuselt 09.06.2005 e-kirjaga saadud kinnitusele nende ehtsuse kohta. Käsitletavates dokumentides on kauba kirjeldusena märgitud pappkastide arv ja kauba liik – külmutatud kontideta veiseliha, mistõttu ühegi vaidlustatud käskkirjas märgitud konteineris asuva kauba osas ei saa väita, et veterinaarsertifikaat on väljastatud selle kaubasaadetise kohta. Seda, et kauba identifitseerimatus võimaldab esitada mistahes dokumente kõnealuse kauba kohta, näitab varasemas haldusmenetluses asetleidnu, kus kaebuse esitaja esitas võltsitud India veterinaarsertifikaate ja dokumente sama kauba UusMeremaa päritolu kohta. India kaubanduskoda ei ole riiklikku veterinaarjärelevalvet teostavaks asutuseks ega ka riigiasutuseks ning selle poolt väljastatud sertifikaadid ei ole sertifikaadid LKVetJS § 3 lg 6 tähendus es. Nendes päritolusertifikaatides ei ole kinnitatud kauba veterinaarnõuetekohasust, samuti ei nähtu, millistele andmetele tuginevalt kaubanduskoda kauba India päritolu kinnitab. 3 3-05-175 India äriühingu SGS I. P. Limited inspektsioonisertifikaadid ei sisalda andmeid kauba veterinaarnõuetele vastavuse kohta ja ei saa tõendada kauba päritolu ega nõuetekohasust. Halalsertifikaatidid ei tõenda ühtegi käesolevas vaidluses tähendust omavat asjaolu. Viidatud dokumentidel ei ole tähendust toiduohutuse aspektist. Õ ige on vastustaja seisukoht, et SRM A. F. ja N. C. S. & P. U. arved ja pakkimisnimekirjad ei saa tõendada kauba India päritolu, sest tegemist ei ole pädeva ametiasutuse poolt koostatud dokumendiga. OÜ P. M. dokumendid ei sisalda andmeid kauba päritoluriigi kohta, SRM A. F. 13.01.2005 ja 21.02.2005 kirjade koopiad viitavad varasematele dokumentidele; 21.02.2005 kinnitus, et veterinaarsertifikaadid on allkirjastatud dr B. S. D. poolt, ei ole tõendiks veterinaarsertifikaatide ehtsuse kohta. Hyderabadi munitsipaalettevõtte 02.08.2004 sertifikaadist tulenevalt väljastati külmutatud liha kontrollimise kohta sertifikaadid enne, kui toimus loomade tapaeelne ülevaatus, samuti ilmneb esitatud dokumentidest, et sama kauba kohta on kaebuse esitaja esitanud erinevaid dokumente, millest järeldub, et liha pärineb üheaegselt kolmest India osariigist. Põhjendatud on dokumentide ehtsuse ja usaldusväärsuse kahtluse alla seadmine tulenevalt neis dokumentides sisalduvate kinnituste vastuolust Maailma Loomatervise Organisatsiooni andmetega. Veterinaar- ja Toiduameti järeldus kauba päritoluriigi kindlakstegemise võimatusest on kooskõlas seadusega ja tugineb asjas esitatud dokumentidele. Kuna päritoluriiki ei ole võimalik kindlaks teha, ei saa tõusetuda küsimust kauba tagasisaatmisest. Et kaeb us 01.03.2005 käskkirja nr 131 tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks ei kuulu rahuldamisele, siis puudub alus ka 18.03.2005 ettekirjutuse nr 19-1/581 tühistamiseks. PROTSESSIOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
- OÜ ** apellatsioonkaebuses paluti tühistada Tallinna Halduskohtu 20.09.2005 otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kohus on vääralt kohaldanud LKVetJS § 44 lg
- LKVetJS sätetega ei ole kooskõlas halduskohtu järeldus, et selleks, et kaupa oleks võimalik LKVetJS § 44 lg 5 tähenduses päritoluriiki tagasi saata, tuleb kindlaks teha, kas päritolu tõendavad dokumendid, eelkõige veterinaarsertifikaat, on kehtivad ja kas kauba päritoluriik on nõus kaupa tagasi võtma. LKVetJS ei sätesta mõistet „mittenõuetekohase kauba päritoluriik“. Tõendatud on pühvlite tapmine, pakendamine ja konteinerisse laadimine Eestisse saatmiseks Indias. Pühvliliha päritoluriigiks on India. Kohus on vääralt kohaldanud LKVetJS § 44 lg
- Seadus ei sätesta, kas mittenõuetekohane kaubasaadetis tuleb saata tagasi päritoluriiki või hävitada. Halduskohus on ka tõendeid valesti hinnanud, leides, et 01.03.2005 käskkiri nr 131 on seaduslik ja põhjendatud. Toimikus olevate tõenditega on tõendatud, et pühvliliha päritolumaa on India. Seega ei ole põhjendatud 01.03.2005 käskkirjas nr 131 sisalduv hinnang, et kauba päritoluriiki ei ole võimalik objektiivselt kindlaks teha. Kui kauba päritoluriik on kindlaks tehtud, puudub õiguslik alus kauba hävitamiseks, kaup tuleb tagasi saata selle päritoluriiki Indiasse. Vaidlustatud haldusaktid ja kohtuotsus on vastuolus PS §-ga 31 sätestatud õigusega ettevõtlusele ja §-ga 32 sätestatud omandi kaitse normiga.
- Vastustaja Veterinaar- ja Toiduameti kirjalikus vastuses leiti, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. 4 3-05-175 Kohus ei ole ebaõigesti kohaldanud LKVetJS § 44 lg
- Kuna kõnealune norm käsitleb kauba päritoluriiki tagasisaatmist, on põhjendatud kohtu järeldus, et kui päritoluriik kaupa tagasi võtma ei nõustu, siis ei ole kauba päritoluriiki tagasisaatmine võimalik. Seega ei ole ka õige apellandi väide, et kui kauba päritoluriik on kindlaks tehtud, puudub õiguslik alus kauba hävitamiseks. Antud juhul on tuvastatud mõlemad LKVetJS § 44 lg 5 sätestatud kauba hävitamise aluseks olevad asjaolud – kauba päritoluriigi kindlakstegemise võimatus ning väidetava päritoluriigi keeldumine kauba vastuvõtmisest. Päritoluriigi mõiste loomsete saaduste impordi valdkonnas on määratletud EL Komisjoni 22.01.2004 määrusega nr 136/2004 – määruse lisa III, mis reguleerib ühtse sisseveo veterinaardokumendi kasutamist. See sätestab, et päritolumaa on riik, kus lõpptoode on toodetud, valmistatud või pakitud . Selline määratlus on kooskõlas kauba päritoluriigi ühtse määratlusega, mis sisaldub EL Nõukogu 12.10.1992 määruse nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik, artiklis
- Kohus on õigesti kohaldanud LKVetJS § 44 lg
- RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Käesoleva haldusasja puhul on peamiseks vaidlusküsimuseks see, kas Veterinaar- ja Toiduameti peadirektori 1.03.2005 käskkirjas nr 131 nimetatud konteinerites ZCSU 5940712, ZCSU 5945118, TRLU 1859301, TRLU 1875426, JXLU 5965027, ZCSU 5970949, JXLU 5964191, GESU 9080249, CRXU 6967927 ja CRLU 5121201 asuva liha päritolumaa on tuvastatav. Eeltoodust sõltub, kas kaubasaadetis kuulub hävitamisele LKVetJS § 44 lõike 5 kohaselt või on see võimalik päritoluriiki tagasi saata vastavalt LKVetJS § 44 lõikele
- Vaidlust ei ole selles, et nimetatud konteinerites asuvate lihatoodete näol on tegemist mittenõuetekohase kaubasaadetisega. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu otsuses väljendatud seisukohaga, et selleks, et kaupa oleks võimalik päritoluriiki tagasi saata, tuleb eelkõige kindlaks teha, kas veterinaarsertifikaadid on kehtivad. LKVetS § 3 lõike 6 kohaselt on veterinaarsertifikaat loomade ja loomsete saaduste veterinaarnõuetekohasust tõendav dokument. Kauba päritolumaa kindlakstegemisel LKVetJS § 44 tähenduses ei oma nimetatud dokument aga tähendust, sest tegemist on niikuinii mittenõuetekohase kaubasaadetisega. Kui seadusandja tahe oleks olnud ilma veterinaarsertifikaadi olemasoluta loomsed saadused igal juhul hävitada, peaks see LKVetJS vastavatest sätetest nähtuma. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaubasaadetise päritolumaa kindlakstegemisel on pädeval haldusorganil võimalik hinnata kõiki olemasolevaid tõendeid kogumis ning õigusaktid ei kirjuta päritolumaa tuvastamiseks ette teatud kindlate dokumentide olemasolu nõuet. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vaidlusaluse kauba markeering on puudulik, mis tunduvalt raskendab päritolumaa kindlakstegemist. Samas ei saa nõustuda halduskohtu järeldusega, et päritolumaa kindlakstegemise muudavad võimatuks järgmised asjaolud: tervisemärgi puudumine, veterinaarnõuetekohasust tõendavate dokumentide puudumine ja olemasolevate dokumentide vastuolu Maailma Loomatervise Organisatsiooni andmetega. Kõik eeltoodud asjaolud viitavad üksnes kaubasaadetise mittenõuetekohasusele. 5 3-05-175 Kõike eeltoodut arvestades on ringkonnakohus seisukohal, et on olemas piisavad tõendid selleks, et pidada usaldusväärseks kaebaja väidet kaubasaadetise India päritolu kohta. Kuigi konteinerites sisalduva kauba vastavust ei ole võimalik täpselt kontrollida (kauba pakenditel puuduvad igasugused identifitseerimisnumbrid), piisab päritolumaa kindlakstegemiseks ka konteinerite numbrite kontrollimisest. Kauba konteinerite numbrid korduvad erinevates dokumentides, kust nähtub, et vastavate numbritega konteinerid (ZCSU 5940712, ZCSU 5945118, TRLU 1859301, TRLU 1875426, JXLU 5965027, ZCSU 5970949, JXLU 5964191, GESU 9080249, CRXU 6967927, CRLU 5121201) on Indiast Eestisse saadetud ning need konteinerid sisaldasid pühvliliha. Kaebaja poolt esitatud tõendid on vastustaja ja halduskohus kahtluse alla seadnud muuhulgas seetõttu, et kaebaja on sama kaubasaadetise kohta varasemalt juba esitanud fabritseeritud dokumente Uus-Meremaa päritolu kohta. Ringkonnakohus leiab, et puuduvad mõistlikud põhjendused selleks, miks kaebaja peaks võltsima dokumente kauba India päritolu kohta. See ei annaks kaebajale mingit võimalust seda kaubasaadetist Eestis realiseerida. Samuti ei ole põhjust arvata, et enne sihtkohta jõudmist konteinerite sisu muutus ning Indiast saadetud kaup asendati uue kaubaga. Kuigi esitatud dokumentides esineb kuupäevalisi küsitavusi (nt halalsertifikaatides), on vastuolud seotud kauba nõuetekohasuse küsimusega, mitte aga niivõrd päritolumaa tuvastamisega.
- Teine õiguslik küsimus, mis apellatsioonkaebuses on püstitatud, on seotud halduskohtu järeldusega, et kauba päritoluriiki tagasisaatmiseks on vajalik päritoluriigi nõusolek. Apellant on seisukohal, et kuna LKVetJS vastavat nõuet ei sätesta, ei saa kauba päritoluriigi nõusoleku puudumist kauba hävitamise eelduseks seada. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga. Kuigi LKVetJS ei sisalda regulatsiooni nõusoleku küsimise kohta, tuleneb see seaduse mõttest ning haldusmenetluse üldistest põhimõtetest. Haldusorgan peab haldusakti andes kontrollima, kas antav haldusakt on reaalselt täidetav. Seega tuleb enne kauba päritoluriiki tagasisaatmist ve enduda, kas päritoluriik on valmis seda vastu võtma. Vastasel korral tekib olukord, kus kaup võidakse omakorda uuesti Eestisse tagasi saata. Kaebaja on esitanud kohtule tõendi, millest nähtub, et SRM A. F. eest on kauba Indiasse tagasisaatmisega seotud kulud nõus kandma saksa äriühing K. MTI-V. mbH & Co. India Põllumajandus- ja Toidukaupade Ekspordi Arendamise Amet (APEDA) on vastuseks SRM A. F. pöördumisele 6.06.2005 teatanud, et eksportijad, kelle saadetised tuleb tagasi saata, peaksid sellega nõustuma ja vastavaid kulusid kandma. Ringkonnakohus leiab, et India Vabariigi nõusolek kaubasaadetise vastuvõtmiseks puudub. Toimikus on APEDA 18.08.2005 vastus Veterinaar- ja Toiduameti järelepärimisele, mille kohaselt on India nõus kauba vastu võtma, kui eksportijad sellega samuti nõustuvad ning on valmis kandma kõik kauba vastuvõtmisega seotud kulud. SRM A. F. on APEDA-le teada andnud, et tema keeldub kauba tagasivõtmisest. Vastusest järeldub, et India Vabariik ei anna nõusolekut kauba vastuvõtmiseks. APEDA 6.06.2005 kiri eksportijale ei sisalda vastupidist kinnitust. Kuigi saksa äriühing on lubanud enda kanda võtta tagasisaatmisega seotud kulutused, ei muuda see APEDA seisukohta, et eksportija peab andma nõusoleku kauba vastuvõtmiseks. Asjaolu, kas SRM A. F. keeldumine kauba vastuvõtmisest on õiguspärane, ei kuulu hindamisele Veterinaar- ja Toiduameti haldusaktide seaduslikkuse kontrollimise raames. Kui SRM A. F. on tekitanud oma 6 3-05-175 keeldumisega kaebajale kahju, tuleb selle hüvitamine lahendada vastavalt poolte vahel kokku lepitud korrale.
- Kuigi kohus on leidnud, et vastustaja ja halduskohus on eksinud järeldusega, et kauba päritoluriiki ei ole võimalik kindlaks teha, tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kuna päritoluriik ei ole andnud nõusolekut kauba vastuvõtmiseks, on vaidlustatud Veterinaar- ja Toiduameti 1.03.2005 käskkiri nr 131 õigusliku tagajärje osas seaduslik. Halduskohtu otsust tuleb muuta põhjenduste osas, asendades kohtuotsuse põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega.
- Vastustaja taotleb õigusabikulude hüvitamist summas 5310 krooni. Kulude kandmine on tõendatud. Ringkonnakohus leiab, et kulude suurus on põhjendatud ning õigusabikulud tuleb kaebajalt välja mõista. Kuigi ringkonnakohus muudab halduskohtu otsuse põhjendusi, jääb esitatud apellatsioonkaebus sisuliselt rahuldamata. Lauri Madise Ivo Pilving Kaire Pikamäe 7