← Eesti

3-03-40/5

Obsah (4)§ 3§ 6§ 51§ 7

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Kaire Pikamäe ja Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht 26. jaanuar 2006, Tallinn Haldusasja number 3-03-4

) § 3 lg- ga 2 ja ühtlasi ka põhiseaduse §-ga

  1. Maatüki hariliku väärtuse leidmisel oleks tulnud arvestada, et krundile pole tehtud detailplaneeringut, krundil puudub elekter, vesi ja kanalisatsioon. Haldusasjas 3-31/2004 D. Treimanni poolt koostatud eksperthinnang, mille kohaselt *** maatüki ruutmeetri turuväärtuseks on ligikaudu 50 kr/m², on antud asjas kasutatav tõendina. 2) Vaidlustatud aktis puudub vaidlustamisviide ja akti ei ole kaebajale kättetoimetatud.
  2. Tallinna Linnavalitsus vaidles kaebusele vastu.
  3. Tallinna Halduskohtu 06.12.2004 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. 1)

§ 3lg 2 kohaselt on maa hindamise eesmärgiks maa hariliku väärtuse leidmine.

Vabariigi Valitsuse 19.06.2001 määrusega nr 203 kehtestatud „Maa korralise hindamise korra“ § 4 alusel määratakse hindamise tulemusena hinnatsoonid ja maa väärtused hinnatsoonides maakasutuse sihtotstarbe liikide või kõlvikute kaupa. Maatükk paikneb keskkonnaministri määruse kohaselt hinnatsoonis nr H0784021.

§ 6

lg 1 kohaselt arvutab maatüki maksustamishinna korralise hindamise tulemuste alusel kohalik omavalitsus. Vabariigi Valitsuse 22.05.2001 määrusega nr 179 kinnitatud „Maa maksustamishinna arvutamise korra“ § 1 järgi arvutab kohalik omavalitsus maatüki maksustamishinna

§ 51

lg 4 alusel keskkonnaministri poolt kehtestatud maa korralise hindamise tulemuste põhjal. Sama korra § 2 järgi leitakse maatüki maksustamishinna arvutamiseks hinnatsoonide kaardilt hinnatsoon, kuhu kuulub maatükk, ja maa väärtuste loetelust hinnatsoonile vastavate ja maatükil esinevate maakasutuse sihtotstarbe liikide ja kõlvikute väärtused, arvestades maatüki suurusest tulenevaid erisusi. 2) Maa-amet leidis vastuseks halduskohtu 24.09.2003 pöördumisele arvamuse saamiseks haldusasjas nr 3-89/2003, milles kaebaja isa V. M. vaidlustab samale maatükile Tallinna Linnavalitsuse 23.01.2003 korraldusega nr 188-k kinnitatud maatüki maksustamis- hinna akti, et akt on vormistatud nõuetekohaselt. Vaidlustatud maatükist moodustab 50 % tootmismaa ja 50 % ärimaa. Hinnatsoonis nr H0784021 määratakse keskkonnaministri määruse alusel tootmismaa väärtuseks 250 kr/m² (tootmismaa hind 11 702 250 krooni) ning ärimaa väärtuseks kuni 10 000 m² osas 250 kr/m² ja üle 10 000 m² osas 125 kr/m² (ärimaa hind 7 101 125 krooni). Kaebaja on kohtule 09.11.2004 esitatud kaebuse täpsustuses leidnud, et vastustaja on läbi viinud maatüki korralise hindamise ja määranud selle alusel maamaksu kooskõlas kehtivate õigusaktidega. Seega puudub vaidlus Tallinna Linnavalitsuse 22.01.2003 korraldusega nr 104-k kinnitatud maatüki maksustamishinna akti nr 30749 õiguspärasuse üle. Akt on vastu võetud kooskõlas kehtiva õigusega ja alused selle tühistamiseks puuduvad. 3) Vastuseks kaebaja 16.01.2003 pöördumisele vaadata ümber keskkonnaministri määrusega kehtestatud maa maksustamishind talle kuuluva maatüki hinnatsoonis, leidis Maa-amet, et selleks puudub alus, hindamine on läbi viidud kooskõlas maa korralist hindamist reguleerivate õigusaktidega ning hindamise tulemused vastavad hindamise metoodikale ja korrale. 4) Kohus nõustus vastustaja seisukohaga, et keskkonnaministri 30.11.2001 määruse nr 50 “Maa korralise hindamise tulemuste kehtestamine“ näol on tegemist üksikaktiga. Seda kinnitab asjaolu, et maa hindamisega seotud vaidluste lahendamine toimub

§ 7lg 1 kohaselt 2

(6)2-3/488/05 halduskorras. Vaidluste lahendamist reguleerib

alusel Vabariigi Valitsuse 19.06.2001 määrusega nr 203 kehtestatud „Maa korralise hindamise korra“

  1. ja
  2. peatükk. Maa korralise hindamise tulemuste avalikustamine toimus Tallinna Linnavalitsuse korraldatud väljapanekul 17.
  3. kuni 08.10.2001 ja sellest teavitati üldsust ajakirjanduse kaudu. Kinnistute kinkelepingu, millega kaebaja isa V. M. kinkis muuhulgas *** kinnistu kaebajale, kinnitas notar 05.10.
  4. Seega oli kaebajal huvitatud isikuna võimalus esitada maa hindajale linnavalitsuse kaudu kirjalikke parandusettepanekuid ja pretensioone hindamise tulemuste kohta, samuti vaidlustada hindamise tulemusi vaide esitamisega Maa-ametile. Kaebaja esindaja kinnitas kohtuistungil, et kaebaja ei ole vaidlustanud maa korralise hindamise tulemusi ega keskkonnaministri 30.11.2001 määrust nr
  5. 5) Riigikohus on leidnud, et konkreetse objektiga seotud vaidlusi ei ole, vaatamata puudutatud isikute suurele ringile, mõistlik lahendada õigustloovate aktide õiguspärasuse kontrollimiseks ettenähtud põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus es, mille vahetuks algatamiseks puudutatud isikul puuduvad võimalused. Üksikakti on aga halduskohtus võimalik vaidlustada igaühel, kes leiab, et aktiga on rikutud tema õigusi. Menetlus üldkorralduse andmisel kaitseb omaniku ja puudutatud isikute huve ja õigusi paremini kui menetlus üldakti andmisel. Haldusmenetluse seaduse vastavates sätetes on arvestatud ka võimalusega, et menetlusosaliste ring võib olla suur. Teisalt tagab üksikaktide vaidlustamisel kehtiv kaebetähtaeg paremini õiguskindluse põhimõttest kinnipidamise. Seega ei ole keskkonnaministri 30.11.2001 määrus t nr 50 kui üksikakti võimalik põhiseadusvastaseks tunnis tada ka kaebaja taotlus tuleb jätta rahuldamata. 6) Maatüki kõrge maksustamishinna põhjuseks ei ole keskkonnaministri määrusega kehtestatud hinnatsoon, vaid maa sihtotstarve. Keskkonnaministri määruse alusel on hinnatsoonis, kus maatükk paikneb, sihtotstarbeta maa väärtuseks 50 kr/m2 . Seega oleks maatüki maksustamishinnaks 4 680 000 krooni, nagu leidis maatüki turuväärtuse Denno Treimann 21.08.2003 eksperthinnangus nr
  6. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
  7. H. M. apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus ja rahuldada uue otsusega kaebus. 1) Kaebaja pidas vaidlustatud haldusakti ebaseaduslikuks eelkõige keskkonnaministri määruse vastuolu tõttu põhiseadusega ning taotles määruse osalist põhiseadusevastaseks tunnistamist ja kohaldamata jätmist. Kuna vastustaja esindaja leidis, et määruse näol on tegemist üksikaktiga, selgitas kaebaja esindaja kohtuistungil, et kui kohus vastustaja seisukohaga nõustub, siis tuleb taotlust käsitleda määruse kui üksikakti vastava osa tühistamise taotlusena. Keskkonnaminister on hindamistulemused kehtestanud formaalselt üldaktiga ja isikul on õigus akti vaidlustamisel sellest ka lähtuda. Kui kohus leidis, et tegemist on üksikaktiga, siis pidanuks kohus kaebajale selgitama, et on tarvis esitada teistsugune taotlus. Olenemata sellest, kas tegemist on üld- või üksikaktiga, pidanuks kohus kaebaja seisukohta keskkonnaministri määruse seadusevastasusest sisuliselt arutama HKMS § 19 lg 7 järgi, sest kohus peab lähtuma kaebuse esitaja taotluse lõppeesmärgist. Kohus on jätnud osa kaebusest läbi vaatamata. 2) Kohtu seisukoht, et keskkonnaministri määruse üksikaktina tühistamise taotlust tuleb arutada eraldi menetlusena, on ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega. Käesolevas asjas ilmnenud õigusliku segaduse põhjustajaks on riik, mitte kaebaja. Selline riigipoolne käitumine ei tohi võtta isikult ära võimalust seadusvastaste aktide peale kaebamist või teha seda ülemäära keerukaks või kulukaks. 3) Kohus järeldas ekslikult, et kaebajal oli 3 päeva pärast kinnistu omandamiseks lepingu sõlmimist (05.10.2001) võimalus esitada maa hindajale Tallinna Linnavalitsuse kaudu kirjalikke parandusettepanekuid ja pretensioone hindamise tulemuste kohta, kuna tulemused avalikustati 17.09.-08.10.
  8. Kaebaja ei ole märganud ajakirjanduses teateid väljapaneku 3

(6)2-3/488/05 korraldamise kohta. Korralise hindamise andmetega tutvumisel ei oleks ta tõenäoliselt osanud nende järgi ka arvutada maamaksu suurust. Samuti ei osanud kaebaja lepingu sõlmimisel arvata, et peab koheselt asuma uurima maamaksu suuruse arvutamise aluseid. Kaebaja kanti maa omanikuna kinnistusraamatusse 20.03.2002, maamaksukohustus tekkis alates 01.07.
  1. Kaebaja ei olnud *** maatüki omanik maa korralise hindamise läbiviimise, hindamise tulemuste avalikustamise ega vaidlustamise tähtaja jooksul. 4) Kohus jõud is väärale järeldusele seoses *** maatüki tur uväärtuse teada saamiseks haldusasjas 3-31/2004 tellitud eksperthinnanguga. Eksperdi arvamuse kohaselt on maatüki turuväärtuseks 4 680 900 krooni. Kinnistule ole tehtud detailplaneeringut ja seal puuduvad ärivõi tootmisega tegelemiseks vajalikud kommunikatsioonid. Seega ei ole maatükki käesoleval ajal võimalik kasutada äritegevuseks hoolimata maa sihtotstarbest. 5) Kaebaja ei ole 09.11.2004 esitanud kaebuse täpsustust ega leidnud, et vastustaja on läbi viinud maatüki korralise hindamise ja määranud selle alusel maamaksu kooskõlas kehtivate õigusaktidega.
  2. Tallinna Linnavalitsuse vastuses paluti jätta H. M. apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohus leidis õigesti, et keskkonnaministri määrus korralise hindamise tulemuste kehtestamise kohta on üksikakt, mida ei ole võimalik põhiseadusvastaseks tunnistada. Tallinna Ringkonnakohus asus 29.03.2005 otsuses haldusasjas nr 2-3/124/05 samuti seisukohale, et keskkonnaministri 30.11.2001 määrus nr 50 on üksikakt, mida saab vaidlustada HKMS-s ettenähtud tähtajal ja korras. Asjakohatu on kaebaja viide alternatiivtaotlusele, mille alusel kohus oleks pidanud sisuliselt arutama keskkonnaministri määruse kui üksikakti õiguspärasust. Kaebaja ei esitanud nõuetekohast kaebust keskkonnaministri määruse peale, mistõttu kohtul puudus alus määruse õiguspärasuse hindamiseks. Pelgalt asjaolu, et keskkonnaminister on hindamistulemused kehtestanud formaalselt üldaktina, ei anna võimalust lugeda põhiseadusega vastuolu tuvastamise taotlust kaebuseks HKMS mõistes. Kaebaja ei ole kogu menetluse ajal kasutanud võimalust esitada korrektne kaebus keskkonnaministri määruse tühistamiseks või selle õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebaja oli kohtumenetluse ajal teadlik kinnistu eelmise omaniku V. M. analoogse kohtuvaidluse olemasolust ja selle tulemustest.
  3. Protsessiosalised teatasid, et nad on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. HKMS § 37 lg 1 alusel lahendab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  4. Halduskohtu otsus on lõppjärelduses õige. Ringkonnakohus ei pea HKMS § 47 lg 3 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks kohtuotsuse põhjendusi korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
  5. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukoha ga ja leiab nii nagu kaebuse esitaja isa V. M. apellatsioonkaebuse läbivaatamise kohta 29.03.2005 haldusasjas nr 2-3/124/05 tehtud kohtuotsuses (mille peale V. M. poolt esitatud kaassatsioonkaebus jäeti Riigikohtu 01.06.2005 määrusega menetlusse võtmata), et maa korralise hindamise tulemuste kinnitamine kujutab endast halduskohtus vaidlustatavat üksikakti ega ole käsitatav üldaktina, mida kohus saaks jätta kohaldamata. Õigusvastane ja isiku õigusi rikkuv haldusakt tuleb vastava kaebuse alusel tühistada. Vaidlustamata haldusakt kehtib reeglina sõltumata võimalikust õigusvastasusest ja kehtiva haldusaktiga tuleb nii üksikisikutel, haldusorganitel kui ka kohtutel kehtivuse vältel arvestada (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 60 lg 2). 4
(6)2-3/488/05
  1. Järgnevalt tuleb selgitada, kas kohus jättis põhjendatult läbi vaatamata taotluse tühistada keskkonnaministri määrus hinnatsooni nr H078401 ärimaa ja tootmismaa väärtuste osas.
  2. Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt saab eelhaldusakti vajadusel vaidlustada koos lõpliku haldusaktiga (15.10.2002 määrus haldusasjas nr 3-3-1-48-02, p 8). Seetõttu omab tähtsust, kas maa korralise hindamise tulemused kinnitanud määrus oli eelhaldusaktiks maa maksustamishinna akti suhtes. Eelhaldusaktiks ei saa lugeda pelgalt hilisemale haldusaktile ajaliselt eelnevat haldusakti. Piisav ei ole ka see, et varasem haldusakt on hilisema aluseks. Eelhaldusakt ja lõplik haldusakt peavad olema antud ühe ja sama haldusmenetluse raames. Eelhaldusakti regulatsioon ei tohi väljuda lõpliku haldusakti regulatsiooni piirest (HMS § 52 lg 2). Tulenevalt

§-st 1 kasutatakse maa hindamise tulemusi maksustamise, erastamise, sundvõõrandamise ja maakorralduse läbiviimisel ning õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseerimisel. Järelikult ei piirdu hindamise tulemuste kinnitamise eesmärk vaid maa maksustamishinna määramisega ega maamaksu kogumisega. Maa korraline hindamine kujutab endast iseseisvat menetlust, mis on küll maa maksustamise aluseks, kuid mille raames antavad haldusaktid ei ole eelhaldusaktid maksu määramise menetluses. Seetõttu tuleb maa korralise hindamise tulemuste kohtulikul vaidlustamisel juhinduda üldistest haldusakti vaidlustamiseks kehtestatud tähtaegadest.

  1. HKMS § 9 lg 1 kohaselt võib haldusakti tühistamiseks esitada kaebuse halduskohtule 30 päeva jooksul haldusakti teatavaks tegemisest arvates, kui seadus ei sätesta teisiti. Kuni 01.
  2. 2002 kehtinud sama sätte redaktsioon nägi kaebetähtaja algusena ette päeva, mil isik sai või pidi haldusaktist teada saama. Reeglina tuleb haldusakt isiklikult teatavaks teha kõikidele isikutele, keda haldusakt puudutab. Maa korralise hindamise tulemuste kinnitamine puudutab kõiki kinnistuomanikke Eestis. Enam kui sajale isikule suunatud haldusakt tehakse teatavaks Ametlikes Teadaannetes või, kui see on ette nähtud, Riigi Teatajas (HMS § 31 lg 1 p 1 ja 3). Kuna korralise hindamise tulemused kinnitatakse keskkonnaministri määrusega (

§ 51

), kuuluvad nad vastavalt Riigi Teataja seaduse § 2 p- le 10 avaldamisele Riigi Teatajas. Seega tuleb maa korralise hindamise tulemuste kinnitamise määrus lugeda teatavaks tehtuks Riigi Teatajas avaldamise päeval ja sellest päevast käivitub ka kaebetähtaeg. Vaidlusaluse keskkonnaministri määruse kehtestamise ajal küll haldusmenetluse seadus ei kehtinud, kuid üldpõhimõte, et paljusid isikuid puudutava haldusakti võib kõigi isikute isikliku informeerimise asemel avaldada ametlikus väljaandes, kehtis ka tollal. 13. On selge, et kõik puudutatud isikud ei pruugi Riigi Teataja vahendusel neid mõjutavast haldusaktist teada saada. Samas tuleb arvestada, et olukord, kus isik võib vaidlustada maa korralise hindamise tulemused alles maksustamishinna akti andmisel või maamaksu määramisel, kahjustaks oluliselt õiguskindlust ja haldusmenetluse efektiivsust. Isikliku teate saatmine kõigile kinnistuomanikele maa korralise hindamise tulemuste kinnitamise kohta ei oleks mõistlike kulutuste juures võimalik, sest igale omanikule tuleks sellisel juhul saata kas kõik hindamise tulemused või vähemalt tema kinnistut puudutav osa. Halduskohus osundas õigesti maa hindamise seaduses ja maa korralise hindamise korras sätestatud hindamise toimingutest avalikkuse teavitamise ja vaidlustamise võimalus tele. 5

(6)2-3/488/05 Ringkonnakohus peab kehtestatud korda piisavaks, et kinnistuomanikud saaksid soovi korral omapoolsete mõistlike jõupingutuste abil hoida end kursis maa hindamise toimingute ja tulemustega ning neid tähtaegselt vaidlustada.
  1. Vaidlusalune keskkonnaministri määrus avaldati Riigi Teataja Lisas 21.12.2001 (RTL 2001, 136, 1976). Seega oli määruse vaidlustamise tähtaja viimane päev 20.01.
  2. Keskkonnaministri määrus ei rikkunud avaldamise ajal kaebaja õigusi. Keskkonnaministri määruse tähtaegse vaidlustamise võimalus oli kinnistu eelmisel omanikul. Käesolevas asjas sai kaebaja rikutud õigus tuleneda üksnes kinnistu võõrandamisega kaasnenud eriõigusjärglusest. Kui kinnistu eelmine omanik jättis kasutamata määruse tähtaegse vaidlustamise võimaluse, siis on määruse peale kaebuse esitamise tähtaeg möödunud ka õigusjärglase jaoks. Määruse peale kaebuse esitamise tähtaeg ei saa kinnistu omaniku muutumise korral hakata uuesti kulgema.
  3. Halduskohus ei ole rikkunud uurimispõhimõttest tulenevat selgitamiskohustust ega jätnud kaebust osaliselt läbi vaatamata. Kaebuse esitaja poolt halduskohtule kaebuse esitamise hetkeks 03.06.2003 oli keskkonnaministri määruse peale kaebuse esitamise tähtajast möödunud ligi poolteist aastat. Kuigi esialgses kaebuses peeti vaidlustatud haldusakti ebaseaduslikuks ka keskkonnaministri määruse vastuolu tõttu põhiseadusega, ei pidanud halduskohus määruse peale kaebuse esitamise tähtaja ilmselge möödumise tõttu juhtima kaebaja tähelepanu määruse vaidlustamise vajadusele. Keskkonnaministri määruse peale kaebuse esitamise tähtaja ilmselge möödumise tõttu ei pidanud halduskohus selgitama kaebuse esitajale ka teistsuguse taotluse esitamise vajadust, kui halduskohus leidis, et tegemist on üksikaktiga. Halduskohtus vaidlustatud haldusakt tugineb tihti varasematele kehtivatele haldusaktidele, mida ei ole tähtaegselt vaidlustatud. Kaebuse esitajal ei saa olla piiramatut võimalust täiendavaid haldusakte vaatamata tähtaja möödumisele vaidlustada. See kahjustaks õiguskindlust.
  4. Halduskohus leidis õigesti, et *** kõrge maksustamishind ei pruugi olla tingitud maa korralise hindamise tulemustest, vaid maa ebaõigest sihtotstarbest. Sihtotstarbe puudumisel vastaks kaebuse esitaja maatüki väärtus eksperdi hinnangule. Kui kaebuse esitajal õnnestub tulevikus edukalt vaidlustada maa korralise hindamise tulemused võ i saavutada maa sihtotstarbe korrigeerimine, on tal võimalik taotleda haldusmenetluse uuendamist ja maksustamishinna akti muutmist asjaolude muutumise tõttu (HMS § 44 lg 1 p 1 ja § 65 lg 3).
  5. Kaebuse esitaja ei ole 09.11.2004 esitanud küll kaebuse täpsustust, kuid on samal kuupäeval koostatud vastuses Tallinna Linnavalitsuse seletusele (samas esitati ka taotlus keskkonnaministri 30.11.2001 määruse nr 50 osaliselt põhiseadusevastaseks tunnistamiseks ja kohaldamata jätmiseks - halduskohtu tl 93) möönnud järgmist: „Kuivõrd vastustaja poolt teostatud arvutus maa maksustamishinna leidmisel on iseenesest teostatud õigesti, lähtudes keskkonnaministri määrusega kehtestatud tsoonihinnast, siis tuleb asuda seisukohale, et ebaõige maksustamishinna leidmise põhjuseks on seega keskkonnaministri poolt kehtestatud ebaõige tsoonihind“.
  6. Neil põhjendustel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaire Pikamäe Ivo Pilving Lilianne Aasma 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.