Obsah (5)

§ 10§ 15§ 3§ 1§ 11

2-05-1643 KOHTUMÄÄRUS Kohus Viru Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Viljo Junolainen Määruse tegemise aeg ja koht 22. veebruar 2006. a Jõhvi Tsiviilasja number 2-05-1643 Tsiviilasi BLRT Grupp AS avaldus

§ 10lg 2 p 2.

II Menetluse käik

1. Pankrotimenetluse algatamise otsustamiseks korraldas kohus eelistungi 14.06.
2. a.
3. Eelistungil esitas võlausaldaja kohtule Tallinna Ringkonnakohtu 25.04.
4. a kohtuotsuse, millega jäeti muutmata Tallinna Linnakohtu 08.10.
5. a otsuse lõppjäreldus K R`elt BLRT Grupp AS kasuks 85 000 krooni väljamõistmiseks. Ringkonnakohtu otsus jõustus 25.05.
6. a.
7. Võlausaldaja taotles pankrotimenetluse algatamist. Kohus teatas eelistungil, et kohtulahend tehakse avalikult teatavaks 29.06.
8. a. 28.06.
9. a tasus võlgnik võlausaldajale 106 514,50 krooni (sularahamakse Hansapangas BLRT Grupp AS pangakontole).
10. Kohtu 29.06.
11. a kohtumäärusega jäeti pankrotimenetlus algatamata

§ 15lg 2 p 6 alusel.

Kohus leidis, et võlgnik on enne pankrotimenetluse algatamise lahendamist tasunud võlausaldajale võla, millel pankrotiavaldus tugines.

1. 29.06.
2. a kohtumääruse peale esitas erikaebuse võlausaldaja. Viru Ringkonnakohtu 24.10.
3. a kohtumäärusega tühistati Ida-Viru Maakohtu 29.06.
4. a määrus ja asi saadeti esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.
5. Pankrotimenetluse algatamise otsustamiseks määras kohus teise eelistungi 21.02.
6. a.
7. 06.02.
8. a esitas võlausaldaja kohtule taotluse pankrotiavalduse tagamiseks, võlgniku endise abikaasa (lahutatud 28.03.
9. a) pangakontodel oleva raha arestimiseks võlasumma 400 319 krooni ulatuses. Võlausaldaja esitas täiendavalt Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.
10. a kohtuotsuse, millega Kauri Rattus`elt mõisteti BLRT Grupp AS kasuks kahju hüvitamiseks välja 290 979 krooni ja kohtukulu 14 548 krooni. Võlausaldaja esitas 01.02.
11. a võlgnikule võlanõude summas 89 250 krooni ning viivitusintressi (VÕS § 94, § 113 lg 1) nõudes ja pankrotihoiatuse.
12. Kohus jättis 07.02.
13. a kohtumäärusega pankrotiavalduse tagamise avalduse käiguta ning andis võlausaldajale tähtaja kautsjoni tasumiseks.
14. 18.02.
15. a maksis võlgnik sularahas SEB Eesti Ühispanka ülekandmiseks võlausaldaja pangakontole Hansapanka 95 199,90 krooni. Võla tasumise kohta saatis võlgnik kohtule faksiga 20.02.
16. a maksekorralduse. III Eelistung 21.02.
17. a 2
18. Võlausaldaja esindaja ei toetanud pankrotiavaldust ning oli arvamusel, et pankrotimenetlus tuleks

§ 15lg 2 p 6 alusel algatamata jätta.

Võlgnik täitis Tallinna Ringkonnakohtu 25.04.

1. a kohtuotsusele ja võlausaldaja 01.02.
2. a nõudele põhineva kohustuse võlausaldajale. Raha laekus võlausaldaja pangakontole 21.02.
3. a. Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.
4. a kohtuotsus ei ole sissenõutavaks muutunud, sest võlgnik esitas kassatsioonkaebuse. Võlausaldaja esindaja ei toetanud seoses pankrotimenetluse algatamata jätmise seisukohaga ka pankrotiavalduse tagamise avaldust. Võlausaldaja esindaja taotles, et kohus mõistaks võlgnikult võlausaldaja kasuks menetluskulud (õigusabikulud menetluse ajal) 30 562 krooni vastavalt TsMS § 168 lg
6. Võlgniku esindaja oli seisukohal, et pankrotimenetlus tuleks

§ 15

lg 2 p 6 alusel algatamata jätta, menetluskulud tuleks jätta võlausaldaja enda kanda vastavalt

§ 3lg 2 ja § 15 lg 4.

IV Kohtu põhjendused

1. Pankrotimenetluse algatamisest. 15.
2. Võlausaldaja ei toeta pankrotiavaldust seoses pankrotiavaldusel põhineva kohustuse täitmisega võlgniku poolt (kohtuotsus punkt 13). 15.
3. Kohus jätab pankrotimenetluse algatamata. Võlgnik on võlausaldaja sissenõutavaks muutunud nõuded täitnud (vt kohtuotsuse punktid 2, 5, 6, 10 ja 12). 15.
4. Pankrotimenetluse algatamata jätmine on õiguslikult põhjendatud

§ 15

lg 2 p 6, mis sätestab, et kohus jätab pankrotimenetluse algatamata, kui võlgnik või kolmas isik on enne pankrotimenetluse algatamist täitnud kohustuse, millel pankrotiavaldus põhineb, või andnud piisava tagatise kohustuse täitmiseks.

1. Pankrotiavalduse tagamisest. 16.
2. Võlausaldaja ei toeta pankrotiavalduse tagamise avaldust. 16.
3. Pankrotiavalduse tagamiseks puudub alus (TsMS § 377) seoses pankrotimenetluse algatamata jätmisega. 16.
4. Pankrotiavalduse tagamise avaldus on 07.02.
5. a kohtumääruse alusel jäetud käiguta ning võlausaldajale anti tähtaeg hagi tagamise kautsjoni maksmiseks. Tähtaeg kautsjoni tasumiseks lõppes 20.02.
6. a (TsMS § 66). 16.
7. Seega tuleb pankrotiavalduse tagamise taotlus eeltoodu ja TsMS § 384 lg 2, § 149 lg 2 ning lg 3 alusel jätta rahuldamata. 3
8. Menetluskulude kandmisest. 17.
9. Võlausaldaja taotleb menetluskulude (õigusabikulude) väljamõistmist võlgnikult TsMS § 168 lg 5 alusel. Võlgniku arvates peaks võlausaldaja menetluskulud jääma viimase enda kanda vastavalt

§ 3lg 2 ja § 15 lg 4.

17.2. Menetluskulude kandmise otsustamiseks analüüsib kohus esmalt

§ 15

lg 4 eesmärki ja tähendust.

§ 15

lg 4 sätestab: kui kohus ei algata võlausaldaja pankrotiavalduse alusel pankrotimenetlust, kannab avalduse läbivaatamisega seotud kohtukulud pankrotiavalduse esitaja. Nimetatud säte eesmärgiks on kohtu arvates see, et võlausaldajad ei esitaks kohtusse kergekäeliselt ja ekslikult pankrotiavaldusi, eelkõige selliseid, mille esitamisel võlausaldajal puudub selge ettekujutus võlgniku varalisest seisundist ning pankrotiavaldus esitatakse üksnes seetõttu, et võlgnik ei ole võlga tasunud (vt

§ 1, § 10 lg 1, § 14 lg 1 p 2).

Võlausaldajad esitavad eelistatumalt pankrotiavaldusi kui hagiavaldusi võlgade sissenõudmiseks ka seetõttu, et pankrotiavalduse esitamine on riigilõivu suuruse tõttu vähemkulukam. Pankrotimenetluse algatamata jätmise alused (tulenevalt pankrotiavalduse põhjendamatusest) on

§-s 15 lg 2 järgi ennekõike: • • • • • võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust (

§ 15

lg 2 p 1; ebaselge nõue, mis tuleb selgeks vaielda hagimenetluses); nõue on pandiga täielikult tagatud (

§ 15

lg 2 p 2; nõuet on võimalik rahuldada pandi realiseerimisega väljaspool pankrotimenetlust); pankrotiavalduse aluseks olevate võlausaldaja nõuete suuruse määrad (

§ 15

lg 2 p 3); võlausaldaja ei ole oma pankrotiavaldust piisavalt põhistanud või nõude olemasolu tõendanud (

§ 15

lg 2 p 4); võlausaldaja ei tasu deposiiti (

§ 11

) ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks (

§ 15lg 2 p 5).

Eeltoodust võib teha järelduse, et

§ 15

lg 4 säte omab menetlusliku sanktsiooni tähendust, et vältida järelemõtlematu pankrotiavalduse esitamist (vt ka

§ 10lg 6).

Käesolevas pankrotiasjas on pankrotimenetluse algatamata jätmise aluseks võlgniku poolt kohustuse täitmine kohtumenetluse ajal (

§ 15lg 2 p 6).

Kohtu arvates on eelnevalt nimetatud sätte üldine eesmärk samuti selles, et vältida järelemõtlematu pankrotiavalduse esitamist. Võlausaldaja võib pankrotiavalduse esitada surveks, et võlgnik võla ära maksaks, kuid võla maksmine annab tunnistust pigem pankrotiavalduse alusetusest kui võlgniku maksejõuetusest. 17.

1. Menetluskulude hüvitamise otsustamisel tuleb kohtu arvates lähtuda menetluskulude jaotamise regulatsiooni eesmärgist – menetluskulud hüvitatakse poolele, kelle kasuks tehakse otsus, menetlusosaliste distsiplineerimine ning nende menetlusõiguste heauskse kasutamise tagamine. 4 17.
2. Kohus leiab, et käesolevas asjas õigusabikulude jätmine võlausaldaja kanda ei oleks kooskõlas pankrotiasja menetluse asjaoludega,

§ 15lg 4 eesmärgiga ning oleks võlausaldaja suhtes ebaõiglane.

Kohus põhjendab oma seisukohta. Võlausaldaja pankrotiavaldus ei olnud ekslikult esitatud ega ka kergekäeline. Võlausaldaja pankrotiavaldus põhines kahel jõustunud kohtulahendil (vt

§ 10lg 5, § 10 lg 3).

Võlgniku maksejõuetuse põhistamisel tugines võlausaldaja

§ 10

lg 2 p 2 (võlgniku suhtes toimuvas täitemenetluses ei ole kolme kuu jooksul vara puudumise tõttu saadud nõuet rahuldada; vt kohtumääruse p 2, t lk 17 sissenõudmise võimatuse akt). Võlausaldaja ei saanud valida pankroti- või hagimenetluse vahel, sest jõustunud kohtuotsuse täitmisel põhinevat nõuet ei saa lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Võlgnikul oli võimalik vältida pankrotiavalduse esitamist kohtuotsuse vabatahtliku täitmisega. Esimene kohtuotsus muutus sissenõutavaks 17.10.

1. a. Teine 25.04.
2. a kohtuotsus muutus sissenõutavaks 25.05.
3. a. Võlgnik tasus võla esimese kohtuotsuse järgi 28.06.
4. a, st 14 päeva peale eelistungit ja 1 päev enne kohtumääruse teatavaks tegemist (vt t lk 54-60). Võlgnik tasus võla teise kohtuotsuse järgi 18.02.
5. a, st 8 kuud ja 25 päeva peale kohtuotsuse sissenõutavaks muutumist, 4 päeva enne kohtu eelistungit (vt t lk 92). Teise kohtuotsuse varasema täitmisega (vt t lk 77) saanuks võlgnik vähendada võlausaldaja õigusabikulusid ca 12 000 krooni võrra. 17.
6. TsMS ja TMS rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31.12.
7. a kehtinud TsMS § 62 lg 2 sätestas: kui hageja loobub hagist seoses sellega, et kostja on pärast hagi esitamist täitnud hageja nõudmised vabatahtikult, võib kohus hageja nõudel menetluse lõpetamise määrusega kostjalt välja mõista hageja kohtukulud. (Alates 01.01.
8. a kehtivas TsMS on samasugune säte, § 168 lg 5). TsMS § 62 lg 2 eesmärk oli panna hageja kohtukulude tasumise kohustus kostjale, kes on põhjustanud hagejale kohtusse pöördumise. Kohus leiab, et nimetatud sätet saab kohaldada ka käesolevas asjas. Sisuliselt täitis võlgnik võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks olevad nõuded menetluse ajal, pärast pankrotiavalduse esitamist. 17.
9. Eeltoodu alusel peab võlausaldaja õigusabikulud kandma võlgnik. Kohtunik: 5