KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Kai Härmand Otsuse tegemise aeg ja koht 03.02.2006, Tallinn Tsiviilasja number 2-05-1751 Tsiviilasi AS

§ 173

ja 174 alusel hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlg 129 880 krooni, intress 17 266,11 krooni ja seadusest tulenev viivis 15 601,76 krooni. Pooled ei vaidle asjaolu üle, et pooled sõlmisid laenulepingu, mille järgi kostja sai hagejalt laenu summas 131 000 krooni, tagasimaksetähtajaga 01.12.1996 ja intressiga 13 % aastas. Pooled ei vaidle ka põhivõla suuruse üle. Poolte vahel on vaidlus intressi ja viivise tasumise kohustuse ja suuruse üle.

§ 173lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita nõuetekohasel viisil.

Pooled leppisid laenulepingus kokku tagasimakse suuruse ja kuupäeva ning seetõttu leiab kohus, et hagejal puudus kohustus kostjale laenulepingu täitmist meelde tuletada. Laenulepingu ja

§ 272lg 1 järgi oli kostjal kohustus laenatu tagastada.

Pooled on lepingu p 3 kokku leppinud ka intressi suuruse, seetõttu oli kostjal kohustus tasuda raha kasutamiselt tasu ehk intressi.

§ 174järgi ei ole ühepoolne kohustise täitmisest keeldumine lubatud.

Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et pooled oleks kokk leppinud intressi tasumise osas teisiti, kui laenulepingus. Kostja ei selgitanud kohtuistungil põhjusi, miks tal puudub kohustus intressi tasuda, seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõsita intress raha kasutamise eest summas 13 % aastas, kogusummas 17 266,11 krooni. Kohtule esitatud laenulepingus puudub kostja allkiri lepingu p 11-21 sisaldavatel lehtedel. Hageja väide, et allkirja puudmine ei tähenda seda, et pooled ei ole sellistes lepingutingimustes kokku leppinud, ei ole tõene.

§ 273sätestab, et laenuleping alates 50 kroonist peab olema sõlmitud kirjalikult.

See säte kehtib kõikide laenulepingu tingimuste suhtes. Ka viivise kokkulepe peab

§ 192järgi olema kirjalikus vormis.

Seega ei ole laenulepingu tingimused p 11-21 sh viivise määra kokkulepe seadusega ettenähtud vormis. Vorminõuete täitmata jätmisel tuleb rakendada seadusega sätestatud viivise määra, sest seaduses sätestatud viivise määr ei ole poolte poolt kokku lepitud leppetrahv vaid õiguskaitsevahend, mida hageja saab oma õiguste kaitsmiseks rakendada. Hageja on viivise nõude piiranud viie aastaga, seega kuulub kostjalt väljamõistmisele seadusjärgne viivis 3% aastas, mis on sätestatud

§ 231lg 1.

Viivitatud päevade arv on arvestatud vastavalt hageja poolt esitatud lisale 3. Seega on kostja viivitus perioodil 01.12.1995 kuni 01.12.1996 arvestatud igakuiselt summalt 200 krooni, millest 3% aastas on 6 krooni ning seega 6/365=0,016 krooni päevas. Summalt 120 2